Juhan Lepasaar Alutaguselt kirjutas Eesti Loodusele, et tänavu talvel ei käinud ta linnumajas pasknäärid ja koer toob neid hoopis surnuna metsast. „Tekib arvamine, et metsloomade vaktsineerimisega oleme teinud liiga pasknääridele. Pasknäär on kõigesööja ja juba ta mekkis ka lennukitelt pillatud pirukaid. See sai muidugi talle saatuslikuks. Loodan, et see pasknääride küsimus leiab uurimist ja tõepärase lahenduse.”
Otsisime vastust linnuhuviliste listist. Pasknääride arvukuse kohta läksid teated lahku: mullu suvel-sügisel ja tänavu talvel oli neid mõnel pool nähtud tõesti tavapärasest vähem, teisal oli arvukus tavapärane. Pasknääride üldine pesitsusarvukus ei ole Eestis viimastel aastakümnetel õnneks näidanud mingeid kahanemise märke (Renno Nellise teade; vt. joonist).
See seab kahtluse alla marutaudivaktsiini mõju, mis oleks ilmselt pidanud avalduma märksa varem: vaktsiini on meil laialdaselt külvatud alates 2006. aastast. Üks pasknääride näguripäevade tagamaid on aga ilmselgelt mulluse ja tunamulluse talve erakordne lumerohkus. Paksu lume korral on pasknääril raske pääseda ligi oma maasse peidetud tõruvarudele, ehkki nende tugev nokk on kaevetöödeks üldiselt südi relv.
Mullu oli kohati erakordselt viljakas tõrusügis: võimalik, et korralikud varud hoiavad pajuharakad sealmail söödapaikadest eemal. Metsas hukkunud linnud võivad olla põhjast ja idast saabunud rändurid, kel pole siin kandis ei varusid ega ülevaadet toidumajadest.