Paarkümmend aastat tagasi, kui täitsin veel Kiidjärve metskonna metsaülema ametikohustusi, panin tähele kobraste pesakuhelikku Hatiku oja (14 km pikk, suubub Ahja jõkke) keskjooksul. Et oma toiduvarumisala laiendada, olid koprad oja ja kogu ojalammi vee sulgenud ligi 150 meetri pikkuse madala paisuga. Nii pikk koprapais on meie looduses ilmselt haruldus.
Tõkke ette tekkinud paisjärvekeses joonistusid välja tihedast veetaimestust vabad toiduvarumisteed: neid mööda vedasid koprad koorega lehtpuunotte toiduks oma pesa juurde. Tekkinud kopramaastik oli huvitav ja omamoodi ilus. Kui tavaliselt kobraste ehitustöid taunitakse, siis siin oli see maastikule andnud hoopis hariva vaateväärtuse.

Õpperada. Et vaatepilti saaksid nautida teisedki, rajasin kümme aastat tagasi RMK loodushoiu osakonnas töötades loodusõpperaja lühikese laudtee ja vaateplatvormiga pesakuheliku ligidal. Täiendasin raja abil edukalt noorte ja teiste huviliste loodusteadmisi, ent käisin sageli ka ise põnevalt kujundatud maastikku ja kopraelu vaatlemas ja pesa ligidal pingil mõtisklemas huvitavate nähtuste ja nende omavaheliste seoste üle looduses. Kevaditi laksutasid siin õitsvates toomingapõõsastes ööbikud, kelle laul oli otsekui meelepingeid rahustav loodusravim!
2008. aastal, kui vanuse tõttu ametiülesannetest vabanesin, lakkasid ka minu käigud koprarajale. Eks õpperaja hoolduski jäi mõnevõrra unarusse.

Uus tõkkepais. Ühel 2009. aasta sügispäeval võtsin nõuks ihutervise turgutamiseks ja väsinud vaimu ergutamiseks teha üks mõnus jalutuskäik vana tuttava Hatiku kopraasustuse juurde. Elan Viinakoja talus Viinakoja oru ääres, mille põhjas voolabki Hatiku oja. Nii talu kui ka oru nimi tuleb sellest, et mõisa ajal asus siin piiritusevabrik ehk viinakoda.
Ent koprad üllatasid mind juba metsaretke alguses, orupõhjas ojast üle minnes. Otse sillakese alla olid nad ehitanud okstest ja mätastest korraliku paisu. Otsaga toetus pais lausa viinakoja hävinenud hoone vundamendi maa-alustele jäänustele.
Ülalpool paisu oli oja veetase muidugi tublisti tõusnud, uputades ka ligidal asuva maanteetruubi. Teisel pool maanteed oja kõrval kasvavas vanemas kuuse-lehtpuu segametsas olid koprad asunud langetama haavapuid. Kännukõrguselt poolenisti läbinäritud puu ähvardas kukkuda kõrgepingeliinile. Teatasin sellest suurest ohust kohe Eesti Energiale, kes juba samal päeval korraldas puu ohutu langetamise.
Jäin mõtlema: miks koprad just minu maja juurde elama asusid? Kõike kaaludes tulin järeldusele, et varem õpperajal tuttavaks saanud koprad nägid, et ma neid enam ei külasta ja tulid mulle lihtsalt järele! Võib-olla mõjutas ka mu austav-hoidlik suhtumine neisse. Sellisest erakordsest tähelepanust heldinuna hakkasin kobrastest rohkem lugu pidama ja otsustasin nende paisu mitte lõhkuda.

Hiljem on koprad põhipaisust veidi allavoolu ojasaare juurde meisterdanud ka väikese n.-ö. tagavarapaisu, millega suunasid osa vett kuivemasse ojaharusse, mis eraldab saart kaldast. Toiduotsingul ei ole nad minu maal veel ühtegi puud langetanud, küll aga närisid nad koorest puhtaks ühe minu langetatud haavapuu oksad. Samuti olen vajunud jalgupidi nende ojakaldasse õõnestatud käikudesse.