Kümme aastat tagasi võis Rootsi kalandusajakirjast Fiskevarden lugeda kirjutisi Eesti kohta. Neist üks kandis intrigeerivat pealkirja „2400 silmapaari kontrollivad korda sisevetel” [2]. Silmas peeti Järvamaa jõgesid ja järvi, mis olid aastail 1960–1994 antud hallata Järva (tollal Paide) kalastajate klubile. Suur hulk silmapaare tähendas tollast klubi liikmete arvu.

Artiklis räägiti pikemalt tänaseni lokkavast röövpüügist nii elektri kui ka harpuuniga, aga ka varasemate aegade kalakaitse tõhususest ja kalavarude rohkusest. Milliseid tulemusi andis kalakaitse tol ajal Järvamaal? Vaatleme seda Eesti kalakaitse ajaloo laiemas kontekstis.

Kalakaitse on Eesti loodushoius olnud valus küsimus läbi aegade. Juba siis, kui tuntud loodusuurija Karl Ernst von Baer 19. sajandil Peipsi järve kalastikku uuris, jõuti järeldusele, et Peipsi järv kannatab ülepüügi all, kurdeti saakide pidevat vähenemist ja nõuti kalakaitsemeetmete rakendamist.
Eesti Vabariigi ajal kurdeti kalaspordiajakirjas Õngesport 1933. aastal, et kuigi seadustes on kirjas keeluajad ja muu, siis kes neist hoolib, kui „kalade röövpüük sünnib meil suuremas ulatuses kui kusagil mujal maailmas”. Tollal juleti neid sõnu välja öelda. Tõsi küll, kalaspordiorganisatsioonide hallatud piirkondades, nagu Tamula järv Võrumaal ning Pirita ja Keila-Joa Harjumaal, palkasid need organisatsioonid endale appi kalakaitsjad, eeskätt keeluajal.
Eriti halvaks kujunes olukord pärast Teist maailmasõda, esimestel stalinistlikel aastatel. Kehtis põhimõte „looduselt ei tule armuande oodata,vaid neid tuleb võtta”. Ja võetigi, mis võtta andis. Siseveed rööviti kaladest armutult tühjaks. Selleks oli loodud spetsiaalne sisevete trust, mis meretraalidega kammis läbi ühe Lõuna-Eesti väikejärve teise järel. Järvamaal kadus forell mitmest jõest. Pirita jõest ammutasid röövpüüdjad ahingutega halastamatult lõhet ja meriforelli.

Üks inimpsüühika omapära on konsolideerumine surveolukorras. Nii ka Eestis. Ainupartei surve sundis alalhoiule, püüdele päästa seda osa loodusvaradest, mida seni oli hoolimatult hävitatud. See tendents ilmnes ka 1950. aastate lõpu Eestis, kui režiim oli pärast Stalini surma leevendunud. Koondunud jõud pääsesid paisu tagant valla.
Et korraldada kalakaitset riigi tasemel, loodi riiklik kalavarude kaitse ja taastamise inspektsioon, kes hakkas tegema tihedat koostööd kalaspordiorganisatsioonidega. Neid asutati 1958. aastal koondama kalaspordiföderatsioon, millest aastaks 1974 kasvas välja Eesti kalastajate selts.
Partei ainuvaldusest kisti ära väärtuslikud veekogud ja anti need hallata kohalikele kalaspordiklubidele. Kalakaitset korraldati tihedas koostöös keskkonnainspektsiooniga. Loodi eraldi ühiskondlike keskkonnakaitseinspektorite, sh. kalakaitseinspektorite statuut.
Kalakaitseinspektorite liikmeskond kasvas iga aastaga. Nii oli Tallinna kalaspordiklubis 1963. aastaks üle saja ühiskondliku inspektori, nende tööd koordineeris klubi kalakaitseinspektuur. See organ oli üks vähestest terves tollases Nõukogude Liidus, mis näitab Eesti püüdluste edumeelsust nõukogude okupatsioonirežiimiga võrreldes.
Tabatud röövpüüdjad avalikustati nii ajalehtedes kui ka ajakirjades täisnimega, kui võimalik, lisati foto. Kalaspordiföderatsiooni 1959. aasta aruannete andmeil tegutses tol aastal Eesti kalaspordiorganisatsioonides kokku 900 (!) ühiskondlikku kalakaitseinspektorit. Organiseeritud kalasportlaste hulk ulatus samal aastal 20 000 inimeseni, 1980. aastate lõpuks aga juba 30 000-ni.

Kalakaitsest Järvamaal 1960.–1994. aastal. Võtame lähemalt vaatluse alla, kuidas toimis kalakaitse eespool mainitud Järva forellijõgedel, võttes aluseks Järva kalastajate klubi arhiivis talletatud kalakaitse ja kontrollipüügilubade toimikud.
Kalakaitsereide tehti üldiselt riigi palgal oleva keskkonnainspektori eestvõttel, kes kaasas ühiskondlikud kalakaitseinspektorid. Nood võisid teha ka iseseisvaid reide. 1970.–1980. aastatel oli tollase Paide rajooni, nüüdse Järva maakonna initsiatiivikaim riiklik inspektor Arno Saar. Tema meetod oli patrullida mitte niivõrd nädalavahetustel, kui ausad püüdjad nagunii röövpüüdjaid segasid, vaid käia väljas ka nädala sees, kui jõgedel valitses röövpüüdjatele soodne vaikus.
Mõnelegi forellijõgede lähedaste talude elanikule maksti tasu, et ta inspektsioonile kahtlastest tegudest teada annaks. Üks suurimaid ja tulemuslikumaid reide korraldati 23. aprillil 1979. aastal, mil Vodja jõel Mäos püüti kinni kuueliikmeline röövpüüdjate rühm.
1993. aastal tegutses riikliku inspektorina keskkonnakordnik Jaak Alla, kellel on samuti suured teened kalakaitse edendamisel forellijõgedel.

Kontrollpüügiload. 15. septembrist kuni 1. maini kestis klubi valduses olevatel forellijõgedel kala kudemise tõttu keeluaeg. Et sel ajal kalakaitset tõhustada, eraldas Järva kalastajate klubi oma liikmetele nn. kontrollpüügilube, mis andsid töötasuna õiguse püüda reidi käigus ööpäeva jooksul ühe forelli, kuid kohustasid loale märkima ka kõik kahtlase, mis oli jõe ääres näha.
Seevastu forellipüügi hooajal (tollal 1. maist 15. septembrini) oli kõigil lihtloa omanikel lubatud püüda kolm, hiljem neli forelli ööpäevas, kuna varud olid kasvanud.
Kui 1985. aastal anti kontrollreidideks 48 ühepäevast luba, siis edaspidi antud kontrollpüügiload kestsid pikemat aega: kas kudekeeluaja algusest aasta lõpuni või aasta algusest keeluaja lõpuni. 1992. aastal väljastati jaanuarist aprilli lõpuni kestvaid kontrollpüügilube 45 tükki, ent aasta hiljem samaks perioodiks vaid 35. Tunda oli hakanud andma majandussurutis, inimestel oli muudki teha kui kalakaitsega tegelda.
Püügihooaja lubade arv oli 1980. aastateks suurenenud seniselt kolmesajalt keskmiselt viiesajani. Kuna püütud kalade keskmine hulk ja kaal üha suurenes, siis ei saa rääkida ka ülepüügist. 1990. aastate segaste olude tõttu loaostjate arv muidugi vähenes.

Forelli arvukus püsis suur veel sajandi lõpuni, kuni viimaks hakkasid tundma andma allveeküttide ja „elektrikute” kuriteod. Annavad praeguseni, sest kalakaitset ega kalakaitseinspektoreid Eestis enam pole.Viimased load väljastas Järva kalastajate klubi 1995. aastal. Selleks ajaks oli klubi forellijõgede haldusõiguse üle võtnud riik.
Tänapäeval annab riik neile jõgedele lube välja ametlikult piiramatult, kuid siiski aastas vaid saja ringis, kuivõrd loa hind ei ole kõigile enam taskukohane. Ent ka kalu on jäänud väheks. Praegu leidub terveid jõgesid ja jõelõike, kust forell ja teised kalad on viimseni välja tapetud: näiteks Pärnu jõe lõik Paide all kuni Reopalu suudmeni. Kahjuks näib Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakond olevat meie ametkondade maastikul koht, kuhu päike ei paista.

Ühiskondlikud keskkonnakaitse abiinspektorid kalakaitse alal. Peale riigi palgatud ametlike inspektorite tegutsesid varasematel aastakümnetel ka atesteeritud ja töötõendiga ühiskondlikud keskkonnakaitse abiinspektorid kalakaitse alal. Palka nad ei saanud, vaid tegid oma tööd n.-ö. ühiskondlikus korras. Paide rajoonis oli 1986. aastal selliseid inspektoreid kokku 55 meest, neist aktiivseimad Egon Põllu ja Ivan Seliverstov, samuti klubi endised juhatajad Robert Allpere ja Rein Zeemann.
Toimik näitab, et 1985. aastal tegi klubi 116 reidi kokku 397 osavõtjaga, reididele kulus 1841 töötundi. Tolle aasta 20. märtsil kuulutas klubi välja kalakaitsekuu, mille graafiku järgi oli reididele kaasatud inimesi kokku 40 ettevõtte raames (kalastajate klubi sektsioonid olid rajatud etevõtete juurde, neile olid eraldatud ka kontrollitavad piirkonnad). Kalakaitsekuu reide tehti kahel nädalal aprillis ja mais.
1992. aastal tehti 170 reidi. Keskmiselt kuulus reidirühma kolm-neli inimest. Käidi nii autodega, bussidega kui ka jalgsi.

Reidide tulemusena koostati 1985. aastal 3 akti, korjati ära 39 põhjaõnge, 2 mõrda, 5 võrku ja tehti hoiatusi kahele röövpüüdjale. Reostusjuhtumitest teatati kolmel korral: eriti murelik oldi reoveelodu pärast Paide all.
Paar konkreetset näidet: 1993. aastal kevadreididel korjas kontrollpüügiloa omanik Toivo Jalakas Seinapalu jõelt Veskiarust kolm põhjaõnge, ühe vitsmõrra ja kolmed metsloomarauad. Märtsis 1992. aastal koostati akt jõe kaldal autot pesnule.
Ettevaatlikumad oldi lubamatult püügilt tabatud lastega, kes tegid seda ilmselt teadmatusest. Arnold Tahur on märkinud oma kontrollpüügiloale 1992. aasta 26. märtsi reidi kohta, et „selgitasin poistele, kes võib püüda ja et selleks peab luba olema”. Teate lõppu on ta uhkusega lisanud:„Kontrollist on kasu.” Alaealisi üldjuhul ei karistatud, kuid head selgitustööd tehti neil aastail küll. Nagu näitavad kontrollpüügilubade sissekanded, kontrollisid kontrollid sageli ka üksteist.

Juhtum „Kummipaadimees” kui näide inspektorite valvsuse kohta. Peab ütlema, et oma kohustusi kontrollpüügilubade omanikud tundsid. Sissekanded lubadele on tehtud kohusetundlikult, ka siis, kui midagi kahtlast polnud märgatud. Olenes ju ka hooajaloa saamine paljuski korrektsusest kontrollpüügil.
Omaette humoorikakski kujunes lugu „Kummipaadimees Pärnu jõel”. Nimelt harrastas üks Paide kohalik vene keelt kõnelev elanik, kes seadusi ilmselt ei tundnud, forellipüüki kummipaadist. Seda püüdjat on ka siinsete ridade autor näinud, püügiriistaks oli spinning, mis nõuab püügiluba. Paadist püük polnud samuti iseenesest keelatud, kuid kahtlust äratas see siiski, eriti sellistes valvsates eestiaegse kooliga meestes nagu Seliverstov ja Põllu. Oli alust arvata, etpüüdjal ei olnud püügiluba.
Mees tabati 1992. aasta 14. märtsil, kuid põgenes, küll selgus püüdja nimi. Järgmise aasta 3. märtsi ja 3. aprilli reidide kohta tuli aga nii Põllul kui ka Seliverstovil oma meelehärmiks märkida, et „kummipaadimees sõidab ikka Pärnu jõel”. Kuu aega hiljem oli neil teada ka püüdja aadress.
Nüüd sai „vana kaadri” mõõt täis. Appi võeti riiklik inspektor Arno Saar ja 14. märtsil korraldati eraldi aktsioon, et kummipaadimees tabada, tollel õnnestus aga taas paadist vastaskaldale põgeneda. Pärast seda juhtumit sigines toimikusse rahulolev teade: „Kummipaadimeest pole rohkem näha olnud.”
See ja teisedki juhtumid näitavad siinsete ridade autori meelest kahte nüanssi tollaste inimeste mõtteviisis: need on terav õigustundlikkus ja tugev tahe ning hool meie kalavete pärast.

Kalakaitse osutus tõhusaks. Millised olid uuritud ajajärgul forellivarud neil jõgedel, kus „lihtsurelikele” oli antud patrullimisõigus isegi keeluaajal? 1960. aastatel lasti jõgedesse kokku 30 000 forellimaimu, vahelduva eduga jätkus asustamine kuni 1980. aastate lõpuni. Järva kalastajate klubi püügiaruanded, mida toetavad ka siinkirjutaja isiklikud kogemused, näitavad, et forellipüügi saagikus suurenes aasta-aastalt: keskmiselt 300 kilogrammilt aastas 1970. aastate algul 990 kilogrammini 1989. aastal. Nagu eespool mainitud, oli väljastatud hooaja lihtlubade arv selleks ajaks tõusnud 300-lt 500-le ning alates 1984. aastast lubati igal loaomanikul senise kolme kala asemel püüda hooajal ööpäevas neli forelli. Kontrollpüügiloa omanikud püüdsid kogusaagist üsna väikese osa, näiteks mainitud 1989. aastal 100 kg ja 1992. aastal vaid 59 kg.
Hoolimata üsna väikesest alammõõdust (25 cm, hiljem 28 cm) tuli püükides üha sagedamini ette suuri forelle. Näiteks 1989. aastal püüti Järvamaal kalapüügilubadega koguni seitse üle kolmekilost forelli; see oli viimase kümnendi rekord. Aastasse 1983 jääb Eesti rekordjõeforelli tabamine Seinapalu jõest kaaluga 6, 250 kg. Säärased suured isendid saakides annavad märku, et ülepüüki ei tehtud.

Nii mõnigi on leidnud, et Eesti kalastajate seltsi tegevus oli üks osa vastutegevusest okupatsioonile. Järva kalastajate klubi endise juhataja Rein Zeemanni sõnul olevat Eestimaa kommunistlik partei tahtnud Järvamaa forellijõgesid oma valdusse, kuid jäi pika ninaga. Võrreldes kirjeldatud kontrollsüsteemi arenenud Euroopa riikides kehtivaga, tuleb tõdeda, et paljuski oli see sarnane, ehk isegi parem. Ilmselt see põhjustaski rootsi ajakirjaniku kerge kadedusenoodi meie kalanduse mineviku suhtes. Tuleb nõustuda ühe kontrollija rahuloleva tõdemusega: „Kontrollist oli kasu!”

1. Graf, Georg 1933. Õngesport. Käsiraamat kala- ja vähjapüügi spordi harrastajatele. Tallinn: XI.
2. Järva Kalastajate Klubi arhiiv: Kontrollreidid sektsioonidele 1985. a.; Kontrollpüügiload 1992–1993. a.
3. Kroon, Kalle 2003. Kui kalaspordiga oldi Euroopas...Suuri forelle Järvamaa Kalastajate Klubi haldusaegadest. – Kalastaja 29: 61–69.
4. Krögerström, Lars 2002. 2400 par ögon vaknar över fiskevatten. – Fiskevarden, mars.
5. Polonski, Vladimir 1960. Kalaspordiorganisatsioonide tegevusest Eesti NSV-s 1959. a. – Kalavetel. Tallinn: 74–75.

Kalle Kroon (1966) on SA Eesti Forelli asutajaliige, mag. art., teaduslik uurija Rootsi Õigusajaloo Instituudis.