Eestis on digitaalkartograafiaga tegeldud paar aastakümmet. Heidame pilgu ajalukku uurimaks, kuidas sündis Eesti esimene nüüdisaegne arvutikaart.

Taasiseseisvunud Eestis, 1990. aastate alul, oli rahvusliku kartograafia arendamise sihtprogrammides (1990–1993) pearõhk infotehnoloogilisel uuendusel. Digitaalkartograafia edendamiseks tegi huvipakkuva ettepaneku Rootsi kosmosekorporatsioon Satellitbild (SSC). Läbirääkimised algasid 1990 ja kestsid ligi kolm aastat.
Esialgu hõlmas rootslaste ettepanek Eesti haldusala loodusvarade ja keskkonnaseisundi seiramist ning baaskaardi koostamist. Mitme Eesti ametkonna huvipuuduse ja isegi vastuseisu tõttu ning Rootsi rahastamisprobleemide tõttu loobuti mahukast keskkonnaseiresüsteemist. Sõelale jäi vaid digitaalkartograafilise andmebaasi loomine ja loodusvarade kaardistus: nende vastu tundis huvi riigi maa-amet.

Rootsi tagastamata tehnoloogilise abi programm 1993–1996. Lepiti kokku, et riikide ühisprojekti rahastab enamjaolt Rootsi kuningriigi valitsus oma rahvusvahelise tehnoloogilise ja majandusliku koostööagentuuri kaudu. Agentuuri huvides oli rahvusvahelise koostöö raames rahastada esmajoones oma riigi ettevõtteid. Seetõttu valiti agentuuri lepingupartneriks ja peatöövõtjaks SSC ning alltöövõtjaks samuti Rootsi ettevõte LM Kartor. Eestis oli partner maa-amet, peatöövõtja riigiettevõte Eesti kaardikeskus ning alltöövõtjad AS REI ja riigiettevõte Eesti Maauuringud.
Projekti raames hangiti SPOT-i satelliidipildid, mille alusel tehti 1 : 50 000 mõõtkavaga must-valged ortofotod ja 1 : 100 000 mõõtkavaga multispektraalsed ehk valevärvifotod. Ortofotosid omakorda kasutati kaardistusalusena ja kartograafilise andmebaasi loomisel: töid tehti 1 : 50 000 mõõtkava täpsusega. Ühtlasi soetati vajalik riist- ja tarkvara, sh. geoinfosüsteemi haldav arvutiprogramm ArcInfo, ning koolitati Eesti spetsialistid.
Teatavasti on Eesti peamised loodusvarad mets, sood (märgalad), veekogud ja põllumajandusmaa. Nende kaardistamiseks sobisid hästi rohelises spektrilõigus tundlikud multispektraalsed satelliidiandmed ehk nn. valevärvikujutised.
Kuna samasugused kokkulepped sõlmiti aasta hiljem, 1994, ka Läti ja Leedu asjaomaste ametkondadega, kujunes sellest ühtne Baltimaade kaardistamisprojekt. SSC tungival soovil võeti nii Eestis, Lätis kui ka Leedus aluseks ühesugune kartograafiline süsteem, mis pidi ühtima ka Euroopa vastavate süsteemidega.

Kartograafilise süsteemi aluseks valiti Mercatori projektsioon. Nõukogude ajal kehtinud Krassovski referentsellipsoidile tuginev nn. 1942. aasta koordinaatide süsteem ei sobinud: tegu oli salajase militaargeograafilise süsteemiga ja pealegi jagas see Balti piirkonna kaheks projektsioonitsooniks (O-34, O-35).
Nõnda valis Eesti, Läti ja Leedu geodeesiakomisjon piirkonna baaskaardi koostamise kartograafiliseks süsteemiks Euroopa referentsellipsoidil GRS80 põhineva Mercatori konformse põiksilindrilise projektsiooni kohaliku versiooni ehk TM-Balti ja sellele toetuva ristkoordinaatsüsteemi TM-Balti93; hiljem arvutati selle alusel ja kehtestati Eesti riiklik tasapinnaliste ristkoordinaatide süsteem L-EST97 (vt. # 1, 2, 3).

Võimalus koostada erisuguseid teemakaarte. Baaskaart oli mõeldud mitmesuguste teemakaartide lähte- ehk aluskaardiks, seetõttu kaardistati ortofotodelt ainult hädatarvilik. Teisisõnu, topograafiliselt väga detailset ortofotokaardistust ega ka välimõõdistustöid selle tarvis ei tehtud.
Kaardistuse vektorandmed jagunesid kolmeks kihiks: joonobjektid ehk maanteed, raudteed, veejuhtmed, kõrgepingeliinid, gaasitorud jms.; hoonestusala, õued ja teised tehnogeensed alad, haritav ja metsamaa, märgalad ja teised looduslikud alad, veekogud jms.; punktobjektid, nagu mastid, kirikud, tuletornid jms.
Kaks esimest kihti saadi ortofotokaardistuse põhjal, viimane, punktobjekte sisaldav andmekiht loodi kaardistatavate objektide olemasolevate koordinaatide järgi. Maapinna reljeefi ja merepõhja sügavusandmete ehk digitaalse kõrgusmudeli jaoks otsiti maa-ameti arhiivist välja vene topokaardid. Ka kohanimede kihi koostamisel tugineti arhiivist leitud andmestikule.
Mahuka töö vili sai valmis 1996. aasta lõpuks, mil Rootsi pool andis Eesti maa-ametile üle SSC ja Eesti kaardikeskuse koostöös valminud digitaalkartograafilise andmebaasi ja arvutikaardi trükioriginaalid. Tööde kogumaksumusest kattis Rootsi riik suurema osa – 71%, ülejäänut rahastas Eesti riik keskkonnaministeeriumi kaudu.
Valminud andmekogust sai väga hea alus, et koostada keskmise ja väikese mõõtkavaga teemakaarte ning luua kohateabepõhiseid registreid. Näiteks tehti baaskaardi andmete järgi 1999. aasta rahvaloenduskaardid, samuti võeti baaskaart aluseks Eesti geoloogiakaartide koostamisel.
Sihte on olnud teisigi: üsna varsti pärast kaardi valmimist ilmnes huvi kasutada baaskaarti Euroopa Liidu Corine-maakattekaardi kahe (1990 ja 2000) väljaande koostamiseks (# 5), samuti oli see Läänemere basseini geoinfosüsteemi arendamise alus. Mitmesuguseid teemakaarte on baaskaardi põhjal aegade vältel teinud ka selle hoidja ja nüüdisajastaja Eesti kaardikeskus. Näiteks riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste ja looduskaitseobjektide piirkonnakaardid (vt. # 6).
Kõige olulisem on aga see, et Rootsi-Eesti ühistööna saime peale baaskaardi ka ajakohase kaardistamistehnoloogia, oskuse ja spetsialistid. Ühtlasi võib öelda, et selle tööga jõuti Eesti kartograafia arengus toona uuele tasemele.

1. Potter, Heiki 1996. Eesti esimene digitaalkaart on valmis. – Geodeet 11: 13–14.
2. Potter, Heiki 2009. Sada aastat aerofotograafiat. – Eesti Loodus 60 (3): 142–146.
3. Potter, Heiki; Jürgenson, Harli 2008. Eesti riikliku kartograafilise projektsiooni LAMBERT-EST sünnilugu. – Geodeet 37: 20–22.
4. Randjärv, Jüri 2011. Mercator – 500. – Geodeet 41: 100–101.
5. Viru, Rein 1995. Baaskaardi olemusest. – Geodeet 8: 30–34.


Heiki Potter (1934) on geodeesiainsener, töötanud Eesti kaardikeskuses peakartograafina, olnud Eesti maa-ameti esindaja baaskaardi projekti loomisega seotud läbirääkimistel ning Eesti, Läti ja Leedu geodeesiakomisjoni liige.