Tartu Ahhaa keskuse elusaalist ja sealsest agarast sipelgaperest oli juttu Eesti Looduse märtsinumbris [1]. Loos tähelepanu pälvinud laanekuklased pakkusid oma ümberkorraldustega Ahhaa töötajatele üksjagu üllatusi: nad kolisid osa pesast okkahaaval pesaraamistiku vahelt areenile, mis oli esialgu mõeldud üksnes söögiplatsiks ja prügila-kalmistu paigaks. Selle käigu tõttu võeti suur tehispesa maha ja seltskond kuuejalgseid jätkas oma tegemisi-toimetusi mainitud areenil, väikesel klaasialusel platvormil.
Selleks, et teaduskeskuses käijatele ja noortele loodushuvilistele tutvustada meie metsasanitare veelgi paremini ja atraktiivsemalt, küpses Ahhaas tasapisi uus pesaehitusplaan. Tänavu kevadel said värsked vaatluspesad valmis, ent puudu olid veel sipelgad.
Laanekuklastele mindi Kiidjärve metsa järele maikuu alguses mürmekoloog Ants-Johannes Martini valvsa pilgu all ja targa nõu saatel. See retk on jäädvustatud juuresolevale fotoseeriale.
Peale uue vaatluspesa on lähitulevikus kavas areenidele paigutada veebikaamera ja juhitav vaatluskaamera. Ühtlasi on soov rajada sipelgatele n.-ö. lehetäifarm: nende kahe liigi vastastikust kasulikku kooselu on kindlasti väga põnev jälgida.

Maarja Kuuspu (1988) on Tartu Ahhaa teaduskeskuse giid, kelle hoole all on keskuse sipelgapere.