Eestist on leitud hulgaliselt Ordoviitsiumi ajastul elanud trilobiitide kivistisi. Tunamullu suvel Kohtla-Järve kandis Sompa põlevkivikaevanduse aherainemäel välitöid tehes puutus taas näppu üks trilobiidikivistis. Ent see on pärit perekonnast ja liigist, mida ei olnud siiani Eesti alalt leitud.

Trilobiidid ehk ürgvähid elasid Vanaaegkonna meredes eri sügavusel ning asustasid rikkalikult mitmesuguseid merekeskkondi. Kuna suureks kasvamise viis oli neil aeglane ja kohmakas, nimelt kestusid nad kümneid kordi, jäid nad mereelustiku arenedes lõpuks toitumisahelas alla ja surid Vanaaegkonna lõpuks välja.
See loomarühm kuulub lülijalgsete hulka, nende tänapäeval elavad sugulased on näiteks vähid ja odasabad. Praegusajal võib nende kivistunud kesti või jäljendeid leida alates Kambriumi ehk umbes 540 miljoni aasta vanustest kivimitest. Leidude rohkuse järgi otsustades olid trilobiidid üsna arvukad ajavahemikul Kambriumist kuni Ordoviitsiumi lõpuni, võrdlemisi palju leidus trilobiite ka Siluri ja Devoni ajastul. Seejärel jäi neid pikapeale aina vähemaks: viimased leiud on teada 250 miljoni aasta vanustest Permi ajastu kivimitest (geoloogilist ajaskaalat vaata näiteks [5]).

Maailmas on teada üle 5000 trilobiidiperekonna, neist on Eestis leitud ligikaudu 150: 110 Ordoviitsiumi ja 40 Siluri kivimites. Baltoskandias kokku võib leiduda üle paarisaja trilobiidiperekonna.
Perekonnad võivad keha kujult suuresti erineda: on siledaid ja ümaraid, lamedamaid ja kobrulisi või lausa ogalisi. Eriti keeruline on kivist välja prepareerida ogalisi isendeid. Trilobiidid erinevad ka suuruse poolest: täiskasvanud isendi pikkus võib ulatuda mõnest millimeetrist kuni ligi meetrini. Teist nii vormirikast olendit annab tolleaegse loomastiku hulgast otsida (# 1).
Eri kujuga vorme seostatakse erisuguse eluviisiga ning mitmekesiste elukeskkondade asustamisega. Näiteks lamedaid ilma silmadeta trilobiite peetakse sügava pimeda merepõhja elukaiks. Seevastu lamedad, kuid kõrgete silmadega vormid ukerdasid tõenäoliselt põhjamudas, millest silmad välja ulatusid. Väikesekerelised isendid, kelle suured silmad paiknesid ringiratast ümber pea, ujusid aga ilmselt ülemistes veekihtides, kus oli hea nähtavus [4]. Ühest sellisest tulebki allpool juttu.

Üllatav leid. Eesti põlevkivist on leitud ja kirjeldatud 55 trilobiidiliiki, neist esimene juba 1857. aastal [7] ja viimased 1937. aastal [10]. Pärast Armin Öpikut, kes Teise maailmasõja jalust Austraaliasse kolis, on süstemaatikat täpsustades muutunud üksnes taksonite nimed, aga uusi liike ei ole leitud.
Seepärast oli suur üllatus, kui välitööde käigus sattusime koos doktorant Adrian Poppi ja tema kaaslase Andrea Rohdega uuele leiule: leidsime perekonda Telephina [9] kuuluva trilobiidi (# 2). Õigupoolest silmas kivistist kõige esimesena Andrea. Ta on amatöörkollektsionäär ja kuulub Saksamaa ühingusse Gesellschaft für Geschiebekunde (vt. www.geschiebekunde.de). Alates 1985. aastast koondab see ühendus geoloogiahuvilisi, kes uurivad jääajast pärit lubjakive, sealhulgas fossiile, mis on Saksamaa aladele kantud põhja poolt. Ühingust alguse saanud huvi trilobiitide vastu tõi Adrian Poppi pärast Hamburgi ülikooli lõpetamist Eestisse Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituuti doktorantuuri, et siin trilobiitidega tõsisemalt edasi tegeleda.
Erinevalt teistest trilobiitidest on Telephina’l väga omapärased suured silmad, kuid kõnealusel leiul ei olnud need paraku säilinud (# 3). Varasema kogemuse põhjal võisime säilinud silmalau suuruse järgi siiski hinnata sellise silma olemasolu ja teha kindlaks fragmendi taksonoomilise kuuluvuse.
See esmapilgul ebahuvitav umbes sentimeetri pikkune peakilbi keskosa – kraniidium –peidab aga põnevat lugu. Mujal teada olevate tervete eksemplaride järgi teame, et sellel perekonnal olid suured silmad ja peaga võrreldes üsna väike kere. Nõnda võime oletada, et niisugune väliskuju tagas talle hea ujuvuse ja nägemise, mistõttu ujus ta pigem veekihtides vabalt ringi kui sibas merepõhja mudas või liival (# 4). Teisi põlevkivist pärit trilobiite ( # 1) on nende kehakuju järgi enamjaolt peetud põhjaelukateks.
Varasemad Telephina leiud olid teada vaid Läti puuraukudest ning Rootsist ja Norrast, kus asus Balti paleobasseini sügavam osa [1, 2, 3, 8]. Täpsemalt määrates selgus, et tegu on liigiga Telephina (Telephops) biseriata (Asklund).

Avastuse tõlgendus. Kui välitöödel on leitud kivistis, mõõdetakse selle täpne asukoht kihtides ja võrreldakse varasemate leidudega: nõnda määratakse asukoht geoloogilises ajas ja ruumis. Kivististe abil püütakse kihte korreleerida ehk samu liike sisaldavad kihid hinnatakse ligikaudu ühevanuselisteks. Kui see on tehtud, saab kaardipildis piki ühevanuselisi kihte jälgida, kuidas on jaotunud erisugused kivimid ja kivistised nende sees. Näiteks teatakse, et jämeterisemad setted tekivad tavaliselt rannale lähemal, aga peenemad liivad, aleuriidid ja savid kaugemal. Geoloogide oskuskeeles kuuluvad eelnimetatud kivimid eri faatsiestesse. Teisisõnu, faatsiesed on kivimkehad, millel on iseloomulikud tunnused ja mis on tekkinud kindlat tüüpi settimisoludes. Selle termini tõi geoloogiasse juba 1838. aastal Šveitsi geoloog Amanz Gressly ja see oli olulise tähendusega moodsa stratigraafia arengus.
Uus leid Kohtla-Järvelt Sompast on esimene kaldalähedasest Põhja-Eesti fatsiaalvööndist (# 5). Rootsis Jämtlandi regioonis leidub seda liiki Ståltorpi lubjakivis Andersö kiltade vahel koos fossiilikooslusega, mis on iseloomulik Pygodus anserinus’e konodonitsoonile ja Hustedograptus teretiusculus’e graptoliiditsoonile. Need märgivad Darriwili globaalse lademe ülemist osa. Kirde-Eestist pole neid varem leitud, kuid koos biseriata’ga leiti ka haruldased graptoliidid, mis enim sarnanevad Hustedograptus teretiusculus’ega. Seega võib Kukruse regionaalse lademe alumine osa kuuluda Darriwili lademesse, mitte sellel lasuvasse Sandby alajaotusse [6].
Teiseks viitab muidu kaldast kaugemal elutsenud perekonna leid Põhja-Eesti kaldalähedamas faatsieses tõenäoliselt globaalsele meretaseme tõusule tol ajal.

Geokogud. Kivististel ja nende levikul aitab silma peal hoida internetiandmebaas Eesti geokogude kohta, vt. veebiaadressi www.geokogud.info. Siinjuures on seatud sihiks, et Eesti kivististe kõrval oleks mõne aasta pärast võimalik näha ka Rootsi muuseumides olevaid kivistisi. Seda koostööd toetab mullu septembri alul alanud projekt „Balticdiversity”. Koostöös Rootsi ja Soome loodusmuuseumiga ning Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudiga arendatakse infosüsteeme, kuhu kantakse nii tänapäeval elavate kui ka kunagi geoloogilises minevikus elanud eluvormide andmed. Selline koostöö aitab saada avarama ülevaate: näiteks Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Siluri ajastul, 540–416 miljonit aastat tagasi, kuhjusid setted kunagise ürgse merebasseini eri osades üle kogu Baltoskandia ja kaugemalgi. See merebassein asus omakorda Baltika mandril, mis rändas lõunapoolkeralt (umbes praeguse Austraalia kohalt) põhja poole, jõudes Siluri ja Devoni ajastul ekvaatorile (# 5). Uurides koos Skandinaavia ja Eesti andmeid, on võimalik paremini mõista, kuidas jaotusid mereelukad ammuse basseini eri piirkondade vahel. See kehtib ka trilobiitide kohta.

Artikkel on valminud Eesti teadusfondi uurimistoetuse nr. 8054 kaasabil.

1. Ahlberg, Per 1995a. Telephinid trilobites from the Ordovician of Sweden. – Palaeontology 38: 259–285.
2. Ahlberg, Per 1995b. Telephinid trilobites from the Ordovician of the East Baltic. – GFF, 117 (1): 49–52.
3. Bruton, David L.; Høyberget, Magne 2006. A reconstruction of Telephina bicuspis, a pelagic trilobite from the Middle Ordovician of the Oslo Region, Norway. – Lethaia 39: 359–364.
4. Fortey, Richard A. 1975. Early Ordovician trilobite communities. – Fossils and Strata 4: 331–352.
5. Globaalne geoloogiline ajaskaala 2009. – geoeducation.info/geoloogiline-ajaskaala.
6. Hints, Olle; Nõlvak, Jaak; Viira, Viive 2007. Age of Estonian kukersite oil shale – Middle or Late Ordovician? – Oil Shale 24: 527–533.
7. Nieszkowski, Johannes 1857. Versuch einer Monographie in den silurischen Schichten der Ostseeprovinzen vorkommenden Trilobiten. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, erster Serie 1: 517–626, pls 1–3.
8. Pålsson, Christian; Månsson, Kristina; Bergström, Stig M. 2002. Biostratigraphic and palaeoecologic significance of graptolites, trilobites, and connodonts in the Middle-Upper Ordovician Andersö Shale: An unusual “mixed facies” deposit in Jämtland, central Sweden. – Transaction of the Royal Society of Edingurgh: Earth Sciences 93: 35–57.
9. Pärnaste, Helje; Popp, Adrian 2011. Telephina (Trilobita) leid Kukruse lademest kirde Eesti Ordoviitsiumis ja selle tähendus lademe vanusele. – Estonian Journal of Earth Sciences 60 (2): 83–90.
10. Öpik, Armin 1937. Trilobiten aus Estland. – Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis A 32 (3): 1–163, pls 1–26.

Helje Pärnaste (1961) on paleontoloog, Tartu ülikooli filosoofiadoktor geoloogia erialal; töötab Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudis vanemteadurina ning uurib trilobiite; teaduskommunikatsiooni spetsialist projektis „Balticdiversity – rahvusvahelise juurdepääsu loomine loodusvaatluste andmetele”.