„Keda sa nüüd tapma lähed?” Seda ei oleks pidanud Karin küsima. Indrek Paasi läbi kogu „Tõe ja õiguse” saatev õnnetu kivivise kauges lapsepõlves on üks selgemaid depressiooni kirjeldusi eesti kirjanduses. Anton Hanseni tahtel alguses kõigest kahetsusväärse episoodina edasi antud lugu sellest, kuidas kiusavale vennale mõeldud kivi tabab hoopis ema, hakkab kiiresti elama oma elu. Õigemini: matab Indreku järjest suurema süükoorma alla. Ema surmale kaasaaitamine ja armastatu tulistamine aina süvendab ahastust: „Kas ehk siinilmas üldse ei saa midagi heaks teha?”

See on üks depressiooni tunnuseid: inimene mäletab ja meenutab eelkõige ebameeldivaid läbielamisi. Hommikune orgasm on lõunaks meelest läinud, aga möödunudnädalane (-kuine; -aastane) tüli kaasaga tuleb alatasa silme ette ja teeb tuju üha kehvemaks.
Depressioonis inimese peas pole paljud asjad päris korras. Õigemini, nad on liimist lahti.
Selleks, et närvirakud ehk neuronid saaksid omavahel normaalselt tööd teha – näiteks salvestada mälestusi meeldivatest ja erutavatest sündmustest ning need vajaduse korral taas vaimusilma ette kerida – peavad nad olema omavahel ühendatud. Üks neuron ei saa teisele infot edasi anda, kui nad pole teineteisega kokku haagitud nagu reisirongi vagunid, kus misjonäril pole rõõmusõnumi kuulutamiseks vaja teha muud, kui avada järgmine uks ja astuda uue auditooriumi ette: „Halleluuja!”
Neuronite koospüsimiseks teeb rasket tööd CREB, cyclic AMP response element binding protein, ehk maakeeli ja enesestmõistetavalt: tsüklilise AMP vastuselementi siduv valk.

Kreeklaste laia naeratuse saladus. Legend, mis seletab iidset indiaani nime meenutava CREB-i tähendust, kõlab lühidalt nii.
Kõigepealt, AMP on energiamolekul, nagu patarei. Kui kuskil rakus läheb vaja suuremat särtsu, ühendavad AMP molekulid oma jõud. Kellel on kodus taskulamp, mille töötamiseks on vaja laadida torusse üksteise otsa kaks, kolm või kuus patareid, võib vaevata silme ette manada tsüklilise AMP tekke.
CREB võtab sedasi moodustunud tsüklilise AMP – sisuliselt võimsa aku – sülle, läheb üksnes molekulile omase tarkusega rakutuuma, otse õige DNA-lõigu juurde ja käivitab mitme valgu, muu hulgas iseenda tootmise. DNA pealt info kirjutamine on energiakulukas töö, selleks ammutataksegi väge tsüklilisest AMP-st, mille CREB ettenägelikult kaasa võttis.
Kui CREB-i kontsentratsioon tsütoplasmas suureneb, jõuab üha kindlamini raku pinnale tema peamine sõnum: naaberrakuga ei tohi kontakti kaotada. Eespool jutuks olnud rongi näitel: CREB-i ülesanne on tuletada vaguni otstes asuvatele ühendustele kogu aeg meelde, et nood üksteisest kinni hoiaksid, sest muidu ei saa lõbus misjonär ühest vagunist teise minna.
„Ühendust mitte katkestada!” on CREB-i korraldus neuroneid omavahel siduvatele eri tüüpi retseptoritele ja molekulidele. Need haaravadki üksteisest kõvemini kinni ja õnnehormoonina tuntud serotoniin saab turvaliselt rakust rakku jalutada. Muu hulgas on serotoniin üks CREB-i aktivaatoreid. Ehk siis õnnetundel on omadus ennast taastoota.
Muide, organism leiab serotoniini sünteesiks algmaterjali kõige paremini veinist ja juustust. Võib-olla tasub just menüüst otsida kreeklaste laial naeratuse põhjust, olgu muu maailm pealegi nii morn kui tahes.

Kui õnn ei jaksa hüpata. „Serotoniini taseme langusega ajus kaasneb ka CREB-i taseme langus ja see on otseselt seotud depressiooniga,” kirjeldab katsetest koorunud tõde Anu Aonurm-Helm, Tartu ülikooli farmakoloogia instituudi teadur. CREB-i kontsentratsiooni kukkumiseks on mitu üksteisega tihedalt seotud ja läbi põimunud võimalust.
Ühel juhul on sündmuste kaskaad järgmine: serotoniini tase langeb, tsütoplasmas hulpivad CREB-i molekulid ei saa käsku iseennast taastoota, raku pinnal olevate retseptoriteni ei jõua korraldus naaberrakkudest kinni hoida ja side neuronite vahel katkeb. Serotoniin ei jaksa ühest ulpivast rakust teise hüpata. Ja õgirakud, peenemalt öeldes fagotsüüdid, pistavad üksikud tööta jäänud neuronid nahka.
Teisel juhul käivitab stress – mitte hea stress, mis utsitab ennast kokku võtma ja õppima, vaid halb stress, mis veenab, et õppimisest pole kasu – biokeemilise reaktsiooni, mille tagajärjel lagundatakse tsütoplasmas ringi ujuvad CREB-id lihtsalt ära.
Kolmandal juhul suudab depressioon koguni käivitada protsessi, mille tulemina muteerub uute neuronite DNA-s koht, kuhu CREB kinnitub. Valk läheb küll oma sületäie tsüklilise AMP-ga tuuma, aga ta ei saa hakata korraldama enda sünteesi, sest promootorpiirkond, DNA lõik, millega ta peaks seostuma, ei tunne CREB-i ära.
„Promootori kahjustust on näidatud eelkõige juhtudel, kus raseduse ajal on tabanud naist väga tugev stressor, näiteks on ta kaotanud lähedase. Sündival lapsel võib olla tekkinud juba looteeas häire neuronite CREB-i promootorpiirkonnas ja ta on täiskasvanuna väga vastuvõtlik erinevatele stressoritele. Tal kujuneb depressioon välja oluliselt kergemini,” räägib doktor Aonurm-Helm.
Tema tööks ongi praegu selgitada, kuidas depressiooni tekkemehhanismid üksteist mõjutavad ja kuidas taastada rakkudevaheline side või CREB-i tootmine. See võib olla üks relv sõjas depressiooni, üsna asümmeetrilise vaenlase vastu.

-------------------------------------------
CREB-i defitsiit raskendab ümberõppimist

„Kui vähendada CREB-i kontsentratsiooni või aktiivsust, tekib loomadel depressiivne käitumine ja nad ei õpi, õigemini: nad ei õpi ümber,” räägib Anu Aonurm-Helm.
Katse on järgmine. Teadlane tõstab hiire loomakese jaoks uude ruumi ja annab talle säraka, tekitab väikese valušoki. Hiir, kellel on CREB-i tase madal, jääbki seda ruumi pelgama. Ka kümnendal korral sinna sattudes ei suuda ta unustada ammust ebameeldivat kogemust ja käitub kartlikult.
„Terve hiir hakkab aga umbes kolmandal-neljandal päeval vaatama, et enam ei tehta selles toas haiget, ja loom asub ringi luusima, uudistama,” kirjeldab Anu Aonurm-Helm muretut patsienti.
-------------------------------------------

Rainer Kerge (1977) on õppinud bioloogiat, töötab Õhtulehe ajakirjanikuna. Varem on portreteerinud valke ajakirjas Tarkade Klubi.