4. mai talgupäeval Karula rahvuspargis Ähijärvel osalesid vestlusringis riigimetsa majandamise keskuse looduskaitse osakonna kaitsekorraldusspetsialist Kaupo Kohv (KK), keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni looduskaitse juhtspetsialist Pille Saarnits (PS), Eestimaa looduse fondi metsa- ja kaitsekorralduse ekspert Liis Kuresoo (LK), MTÜ Karula hoiu ühingu juhatuse liige Mats Meriste (MM) ning looduskaitseekspert ja Karula hoiu ühingu liige Pille Tomson (PT); küsitlenud Silvia Lotman.

Looduskaitse halduses on Eestis viimase kuue aasta jooksul tehtud kaks suuremat reformi, mille käigus on kaitsealade juhtimist tunduvalt tsentraliseeritud, ja ametiasutuste tegevuskord ei ole siiani paika saanud. Sellised segased ajad ärgitavad kaitsealadel elavaid inimesi küsima, kuidas uuenenud olukorras käituda. Karula rahvuspargi kohalikud Karula hoiu ühingust on ellu kutsunud projekti „Meie Karula”, mille raames soovitakse taas sisse seada suhtlus kogukonna ja riigi vahel. Et arutleda probleemide ja lahenduste üle, korraldasime vestlusringi.

Mis seob teid Karulaga?

PT: Olen Karulas elanud 1981. aastast saadik, siin on mu kodu ja koht, kus muru niidan. Siia kolides ei teadnud ma Karulast midagi, tulin pigem perekonnaga lihtsalt suvitama. Tänapäeval hoiab siin kvaliteetne, väga puhas elukeskkond ning võimalus seda oma tarbeks mõõdukalt pruukida. Samas on elu siin turvaline: kogukond on ühtehoidev, tugev ja avatud. Uued tulijad võetakse siin hästi vastu. Häda on vaid selles, et pole enam eriti selliseid vabasid talusid, kuhu elama tulla.

PS: Olen Karula rahvusparki kõrvalt näinud selle loomisest peale, mulle väga meeldib selle kogukonna vaim. Keskkonnaametis kuulub rahvuspark minu tööpiirkonda.

LK: ELF on olnud seotud Karulaga selle loomisest saadik. Isiklikus plaanis olen siin käinud talgutel ja matkamas, väga kaunis paik.

KK: Eelkõige olen Karulaga seotud töö kaudu, minu ülesanne on looduskaitsetööde korraldamine riigimaadel. Isiklikumat laadi kogemused on tudengipõlve mälestused taimepraktikumist.

MM: Pean siin talu. Kolisin Karulasse kunagi tööle, siis kaotati töökoht ära, kuid jäin siia elama.

Viimasel ajal räägitakse aina enam, et rahvusparki on vaja koostöökogu, mille abil liiguks info ametkondade ja kohalike vahel. Karulas võiks sellisesse kogusse kuuluda keskkonnaameti, RMK ja Karula hoiu ühingu esindajad, aga ka kohalikud talunikud ning teiste huvirühmade esindajad. Mida ootate Karula koostöökogult?

PT: Kui asjad toimiksid, siis poleks koostöökogu võib-olla vajagi. Kootöökogu on välja mõeldud aastaid kestnud probleemide lahendamiseks. Minu ootused on, et eri poolte vahel tekiks koordineeritud koostöö. Koostöökogu tegevus peaks tagama, et oleks teada, kuidas kaitse eesmärgid saavutatakse ja kes ning mil määral nende eest vastutab. Oleks vaja, et keegi näeks tervikut.

KK: Minul on tööalased ootused: koostöökogu võiks olla see toimiv kehand, mille kaudu saab arutada strateegilisi küsimusi ja valupunktide kohta infot vahetada. Peaks tekkima süsteemne suhtlusvõimalus. RMK soov on kogukonnaga infot vahetada just sellise koostöökogu kaudu.

MM: Koostöö vormi riigi ja kogukonna vahel on siin ammu otsitud. Karula hoiu ühing on tegelenud aastaid sellega, et kaitseala töötajaid ja kogukonda vahendada. Aga oleks vaja kaasata veelgi laiemat ringi.

LK: ELF tahaks jälgida, kuidas Karulas koostöökogu tööle hakkab, et teaksime, kuidas selline mudel saaks toimida ka teistes rahvusparkides ja looduskaitsealadel, kus elab palju rahvast.

PS: Põhiline probleem on see, et töö, mida omal ajal tegi rahvuspargi administratsioon ja seejärel looduskaitse keskus, on nüüd jagatud mitme ametkonna vahel. Praegu asjad ei toimi tervikuna, kuna valitsemine ja kaitse korraldamine on hajutatud ja killustatud. Loodan, et koostöökogu aitab koguda ühe mütsi alla kõik huvigrupid: RMK osakonnad, keskkonnaameti liinid, vallad ja kõik, kellel on Karula rahvuspargis mingid huvid.
Teine aspekt on informatsiooni liikumise parandamine. Koostöökogu peaks olema ka kaitsekorralduslike eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel oluline institutsioon.

Millised on konkreetsed probleemid, mida koostöökogu peaks lahendama?

KK: „Meie Karula” projekti käigus on koostöökogu moodi asi juba moodustunud ja kogukonna üldkoosolekul joonistus kohaliku kogukonna probleemide ring ilusti välja. Kohalikel oli probleeme näiteks poollooduslike koosluste hooldamise, jahipidamise ja külastuskorraldusega. Paljud seal esile toodud teemad on juba praegu saanud osalise või täieliku lahenduse. Karula probleemide strateegiliseks hindamiseks tuleb ära oodata lähitulevikus tehtav kaitsekorralduskava vahehindamine.

LK: Kogukonna koosolekul oli palju kommunikatsioonitõrgetest tulenenud probleeme, millele leitakse lahendusi jooksvalt. Samas ilmnes probleeme, mida ei saa kohalikul tasandil lahendada. Näiteks kultuuripärandi kaitse rahvusparkides: kuidas rahastada kultuuripärandi objektide korrashoidu ja arendamist, eriti olukorras, kus kohaliku kultuuripärandi spetsialisti ametikoht riigistruktuuris puudub.
Kogukonnakoosolekul tõstatati kümneid probleeme, näiteks ei ole korda, kuidas taastada riigi käes olevaid talukohti, teemaks oli ka veekogude äärde ehitamise lubamine ja keelamine ning ulukiküttimise lubade kehtivus, metsateede ja -radade läbitavus. Kohalik kogukond soovib näha RMK uut külastuskorralduse kava, küsiti rahvuspargi kodulehe info uuendamise kohta. Tegelikult ju kõik, mis igapäevaelus ühel kaitsealal ette tuleb, vajaks teinekord arutamist. Koostöökogu peaks aitama ka selliseid asju paremini avalikkusele vahendada.

MM: Rahvuspargi algusaastail olid selle administratsiooni ametnikud kohalikud inimesed ja vastutasid oma tegude eest oma naha ja karvadega. Tänapäeval see enam nii ei ole. Vahepeal löödi süsteem täiesti kildudeks, oli periood, kus ühe ametkonna spetsialistid ei hoomanud, mida teine spetsialist tegi. Nüüd hakkab see jälle paika loksuma.
Siiski pole kuhugi kadunud probleem, et keskkonnaameti spetsialistid tegelevad väga suurte piirkondadega, mida nad ei pruugi hästi tunda. Kõik spetsialistid peaksid teadma, miks ja kuidas siin alal midagi tehakse, mitte nii, et üks töötab teisele vastu. Kogukonna koosolekutel on korduvalt selgunud, et kaks kaitsealal tegutsevat ametkonda – RMK ja keskkonnaamet – kuulevad alles rahva ees teineteise plaanidest.
Muidugi on tore, et oleme pannud info rohkem liikuma, kuid riiklike institutsioonide omavaheline suhtlus ei peaks tegelikult toimuma üksnes avalikel koosolekutel. Kuigi asi on paranenud, liigub info siiski üsna aeglaselt ja sageli kaudseid kanaleid pidi, seega infovahetust tuleb oluliselt ja pidevalt parandada. Koostöökogu võiks olla kohapealne tuumik, mis kogub kõik killud kokku ja hakkab uut tervikut looma.

PS: Karulas on pärast rahvuspargi administratsiooni kaotamist katkenud teadmiste järjepidevus: millised on olnud seni kogukonnas arutatud visioonid ja millised on siinsed suhtlemistavad? Inimesed, kes siin kaitsealal töötavad, on vahetunud. Nad ei teagi, millised on olnud visioonid ja mida esindusala üldse võiks tähendada. Koostöökogu aitaks seda järjepidevust hoida.

PT: Minu jaoks on selgusetud maastikukaitse meetmed: ühelt poolt on see jäetud PRIA meetmete hooleks, aga kui mõned alad ei ole hooldatud ja keegi toetust ei taotle, mis siis saab? Õhus on looduskaitse tööde tegemine eramaadel, kus RMK ja keskkonnaamet ei saa neid töid teha. Meilgi on pensionäre ja suvitajaid, kes ei ole võimelised või huvitatud tegema neid maastikuhooldustöid. Muidugi vajab lahendust ka kultuuripärandi kaitse.

Milline oleks teie arvates ideaalne suhtlus kogukonnaga rahvuspargis? Milliseid eeskujusid tooksite mujalt maailmast?

LK: Olen ise elanud pool aastat Lake Districti rahvuspargis Inglismaal ja näinud, kui tihedalt on seal kohalikud elanikud seotud rahvuspargiga. Poollooduslike koosluste hooldamine on osa pargi igapäevaelust, avalikus ruumis liiguvad vabalt ringi lambad ja veised. Samas toimib ka turism hästi, rahvuspargi maine on hea, kohalikud identifitseerivad ja elatavad end pargi kaudu. Häid näiteid on Inglismaal ja mujalgi veel.

KK: Kui praegune kaitsealade haldussüsteem jääb püsima ja töökorraldus selgineb, siis lahenevad ka suuremad kommunikatsiooniprobleemid. Rahvuspargi vaimsuse hoidmine ei saa tulla edaspidi kusagilt mujalt kui kogukonnast endast: olgu need initsiaatorid kohapealsed MTÜ-d või teised, kes siin kohapeal toimetavad. Teadustöö jaoks on ülikoolid: riik saab küll luua eeldused, kuid teadust peaks ikka tegema teadusasutused.

PS: Ma arvan samuti, et teadustööd saavad teha teadlased ja pärandit saab hoida kogukond. Samas ei tekkinud siinne kultuuripärandit väärtustav kogukond tühjalt kohalt: seda väärtustati ja suunati. See peaks olema ikkagi riigi ülesanne. Samuti peaks riik koordineerima suhtlust teiste rahvusparkidega.

MM: Meil on kultuuripärand kaitsekorralduskavas kaitse-eesmärgina kirjas, seda ei saagi ju muud moodi kaitsta kui koos inimestega. Kohalik kogukond peaks olema võimalikult palju kaasatud rahvuspargi tegevustesse.
Väga suur möödalask on suurte riigihangete sissetoomine, mis välistab väikesed kohalikud tegijad. Kohalikud elanikud võiks siin ise palju looduskaitsetöid teha: hooldada matkaradasid, kujundada trükiseid, juhtida projekte, hooldada maastikke ja teha ekspertiise. Kohalikus kogukonnas on selleks kõigeks potentsiaali, aga praegune süsteem ei lase seda kasutada.
Kui kaasata kohalik kogukond ka rahaliselt, kui rahvuspark annab reaalselt tööd, siis seda tugevam on inimeste seos pargiga ja seda paremini talutakse looduskaitsest tulenevaid piiranguid. Mida rohkem saab kohalik elanik positiivse vastuse küsimusele „Miks mul on seda rahvusparki vaja?”, seda paremini saavutatakse ka kaitse-eesmärgid.
Karula koostöökogu algatamise puhul on positiivne külg see, et oleme saanud kaasata vallad. Kohalikud omavalitsused tajuvad piiranguid veel palju valulikumalt kui kohalikud ise. Valla juhid peaks aru saama, et rahvuspargist on kohalikule arengule siiski kasu. Kasu ei peaks tulema ainult turismist, sest siinsed kohalikud seda pigem ei taha.

KK: Koostöökogu võiks tõesti olla suhtluskoht näiteks RMK-le kohalike ettevõtjatega. Kogu võiks aidata otsida kõige odavamat pakkujat kohapealt ja hanked kulgeksid edukamalt.
Mina ei näe probleemi, miks ei saaks kohalikke ettevõtteid ja inimesi kaasata ega palgata; peaasi, et nad suudavad töö ära teha. Kohalik pakkumine võib osutuda soodsamaks juba seetõttu, et kaugemalt pakkuja peab ju ka transpordiga arvestama.
Teine teema on kohaliku arengu projektid. Loogilisem oleks, et need projektid tuleksid kogukonna seest, mitte niivõrd kusagilt ülevalt. Karula on selles mõttes hea näide, et siin jagub inimesi, kes suudavad kirjutada projektitaotlusi nii Euroopa Liidu kui ka Eesti fondidele.

MM: Kurb on see, et paljud kohalikud üritused, mida varem korraldasid kohalikud koos rahvuspargi administratsiooniga, on nüüd soiku jäänud. Riigi poolt on partnerit vaja, aga kes praeguses süsteemis see partner oleks, pole veel selge.

PT: Looduskaitse on oma loomult küllalt konfliktne: see on inimese huvide tasakaalustamine, enamasti piiramise kaudu. Ideaalne oleks see, kui igal üksikjuhtumil otsitaks konstruktiivseid lahendusi, ja kui mõnda tegevust tõesti lubada ei saa, oleks varnast võtta tõesti töötavad vahendid, mille kaudu inimestele kompenseerida piiranguid.
Meil on praegu nii, et kõigepealt teeb riik jõuga kaitseala, läheb kõigiga tülli ja siis saab maid ostma hakata. Mujal riikides on vastupidi: alguses ostab riik maad ära ja siis loob kaitseala. Demokraatia ongi kallis asi: kaasamist ja koostööd pole kunagi igaühe jaoks piisavalt, selge, et kõigeks ei jagu riigil raha, kuid leida tuleb mõistlik määr. Palju taandub ka puhtalt sellele, et ametkondade spetsialistid tuleksid ise selle peale, millest tuleks kohalikke teavitada või mida eri pooltega arutada. Ametnikud, kes kohapeal ei ole, ei tea, kellega asju arutada, ning seda võikski koostöökogu aidata teha.

Mida peaks riik praegu looduskaitsehalduses muutma, et rahvusparkides probleemid laheneksid?

KK: RMK-le on antud teatud kohustused. See, kuidas neid täidame, on asutuse töökultuuri küsimus. RMK üritab muuta looduskaitsetööde korraldust sujuvamaks, kui see seni on olnud. Töökorraldus ja -praktika ei ole siiani väga hästi juurdunud. Igal aastal on tehtud töökorralduses suuremaid ja väiksemaid korrektiive; kui need nüüd paar aastat praktikas toimiks, siis saaks need lõpuks sisse töötatud. Looduskaitseliste tööde poolelt on kõige teravam probleem poollooduslike koosluste hooldamine.

LK: Koostöökogud on väga vajalikud, seda algatust peaks hakkama toetama neis rahvusparkides ja suurtel kaitsealadel, kus suhtlus riigiga ei toimi. Koostöökogusid ei saa ühe vitsaga luua, kuid mingis vormis tuleks igal pool kohalikega koostööd alustada.

PS: Riigi poolt oleks Karulasse vaja pärandkultuuri spetsialisti ning rahastusfondi, kust saaks pärandkultuuri hoidmise toetuseks raha. Kultuuripärand on kaitse-eesmärk, kuid selle kaitse tagamiseks ei ole rahastust kusagilt taotleda. Meie piirkonnas näiteks on veel Otepää ja Haanja looduspark, kus pärandmaastike kaitse on samuti üks kaitse-eesmärke. Aga meil oleks vaja inimest, eksperti, kelle teadmiste põhjal kultuuripärandiga seotud otsuseid langetada.
Minu meelest oleks igasse rahvusparki vaja kohalikku koordinaatorit, kellele rahvuspark oleks ainus tööpiirkond. Koordinaator hoiaks koos koostöökogu, koondaks ja vahendaks kogukonnale erialaspetsialistidelt tulevat infot, koordineeriks kaitsekorralduskava koostamist ja elluviimist ning annaks nõu kaalutlusotsuste tegemisel. Suure kogukonnaga kaitselal on vaja mingit konkreetset inimest, kelle poole pöörduda, kelle kaudu suhelda ametkonnaga.
Meie regioonis on kolme maakonna peale kolm suure kogukonnaga kaitseala. Ei ole võimalik olla ühtviisi hea spetsialist kõigil neil aladel. Varem oli mu tööpiirkonnas kõigi Võrumaa kaitsealade peale kokku 1300 maaomanikku, nüüd juba ainuüksi Haanja looduspargis 1400 inimest, Otepääl aga 1500 inimest. Praegu ma enam kohalikke inimesi tegelikult ei tunne. Selles suhtes oli vastutus varem hoopis teistsugune.

PT: Puhkemajanduses domineerib Eestis RMK, kes arendab kõiki puhkealasid võrdselt, kas kaitsealal või mitte. Tagajärg on see, et kaitsealasid ei väärtustada eraldi, vaid selle asemel teatakse peast RMK logo. Looduskaitse enda mõistmine ja väärtustamine aga kahaneb. Kaitsealad, nende teadvustamine ja maine on jäänud tagaplaanile, see on halb ja hakkab inimeste käitumises pika kaarega tagasilööke andma. Eesti looduskaitse traditsioon on aastakümnete pikkune, kui see ära lõhkuda ja asemele teha vaid RMK reklaami, siis oleme väga halvas seisus.
Aga on ka positiivset: kodanikuühiskonna sihtkapitali toel on ellu kutsutud koostöö, mille raames on juba pandud riigiametnikud kohalike inimestega rääkima. Suheldes ja aja möödudes kogemus kasvab, inimesed saavad tuttavaks ja kohalik vastutus hakkabki toimima. Kindlasti on „Meie Karula” projekti käigus riigiametite anonüümsus meie, kohalike elanike jaoks vähenenud ja suhtlemisprobleeme on asutud lahendama.