Võiks rääkida sellest, kuidas vaid avalikkuse harimine ja entusiasmi kasvatamine tagab teadusele maksumaksja toetuse ning hoiab maailma langemast pimedasse aega, kus teadlasi „valede tulemuste” eest vangi mõistetakse ning tulevikku horoskoopide abil ennustatakse. Võiks rääkida sellest, kuidas loodus ja teadus on mõnikord nii põnevad ja üllatavad, et lihtsalt on vaja oma vaimustust teistega jagada. Et juba sinikael-partide sigimiskäitumine sisaldab rohkem intriige kui kogu Elu24 lehekülg kokku. Aga kirjutan seekord hoopis muust: sellest, mida teadlasel oma teadustöös on võita populaarteaduslike juttude kirjutamisest.

Tänapäeva teaduses on väga lihtne sattuda järjest kitsama spetsialiseerumise lõksu. Loetakse ainult oma uurimusega seotud teadusartikleid. Käiakse ainult oma teemaga seotud ettekandeid kuulamas. Suheldakse vaid oma kitsa eriala teadlastega. Noored bioloogid ei tunne taimi ega loomi, noored geoloogid ei tunne kive ega mineraale. Võtame võrdluseks „vana aja” teadlased, kelle huvi looduse vastu polnud sugugi piiratud lahterdustega, nagu „geenitehnoloog” või „inimgeograaf”. Kas teadsite, et evolutsiooniteooria isa Charles Darwin oli innukas geoloog? Et lisaks imetaja munaraku avastamisele oli Karl Ernst von Baer maadeavastaja ja meteoroloog? Lai silmaring võimaldab näha süsteemi ja korrapära seal, kus kitsas spetsialiseerumine lubab tuvastada vaid kaost.

Teadlase töö peamine väljund on teadusartiklid; looduse tundmist ei hinnata teaduslikus CV-s ühegi kriteeriumi järgi. Ma analüüsin laboris lindude vereproove, loen füsioloogia-, biokeemia- ja statistikaartikleid, kirjutan oma teadustulemuste põhjal artikleid kitsalt spetsialiseerunud ajakirjadele, nagu Physical and Biochemical Zoology ja Experimental Parasitology. Loodus peaaegu nagu ei puutukski asjasse. On asju, mida ma järjest suuremate peensusteni mõistan, kuid mingi hetk tuleb sellisele teadusetegemisele piir ette. Ükskord peavad kõik raashaaval kogutud teadmised moodustama tervikpildi, asetuma looduse suurde süsteemi.
Populaarteaduslike juttude kirjutamine aitab sellele ülesandele kaasa. Teadustöö ei sunniks mind otsima teadusartiklite andmebaasidest teavet hakkide parvehierarhia või kägude sigimiskäitumise kohta, vaatama internetist videoid püttide pulmatantsust ja tuvide lennutehnikast. Iga jutu kirjutamisega saan targemaks, laiendan oma silmaringi, avastan uusi seoseid. See ei loe, et ma järgmise artikli teemat ajakirjale pakkudes sellel alal tehtud uurimustest kuigi palju ei tea. Kui ma olen artikli kirjutamise lõpetanud, siis juba tean – ja palju enamat, kui see, mis lõpuks ajakirja jõuab. Et osata teadusartiklis kirjeldatut lihtsas keeles ja arusaadavalt seletada, peab sellest ju ise lõpuni aru saama. Ja sammhaaval, artikkelhaaval, silmaring laieneb. Ootamatult võivad vastused hakata paistma seal, kus varem olid ainult küsimused. Nagu eespool öeldud, pole see sugugi ainus ega kaugeltki mitte kõige olulisem põhjus teaduse populariseerimiseks, aga mõnikord on altruistlike argumentide kõrvale vaja ka mõnd egoistlikku.

Tuul Sepp oli 2012. aastal Eesti Looduse kõige viljakam autor