Rapla–Varbola maantee ääres asuv Lipstu nõmm oli esimene Eestis kaitse alla võetud loomets. Selle kaitseala tähtpäev võiks meid ärgitada Raplamaa loometsadele väärilist tähelepanu pöörama.

Kaitseala algatas Rapla vallas Lipstu külas Põldmaa talus sündinud Heinrich Aasamaa (1909–2008). Muide, teadusliku terminoloogia järgi ei ole Lipstu nõmm mitte nõmm, vaid loopealne ehk alvar. Nõmmedeks nimetatakse Raplamaa loometsi kohalikus keelepruugis.
12. märtsil 1936 saatis Heinrich Aasamaa (toona veel Hendrikson) Tartu ülikooli botaanikainstituudi juhatajale Raasikult kirja, kus ta muu hulgas teatas: „Panen ette tunnistada looduskaitse seaduse järele loodusmälestusmärgiks järgmist: 1. Lipstu nõmme NW-osa, 300 m raadiusega, keskpunktist „Lehmlõuke” trumm ja sellest alates ida poole Sõbessoo ääres olev nõmme riba männikuga kuni Põldmaa talu piirini”.

Ühtlasi kirjeldas Hendrikson kirjas nõmme geoloogilist ehitust, sealset puistut ning taimharuldusi. Ja lisas: „Kui riik tavalises raiekorras raiub selle n.n. Lipstu nõmme „Lehmlõuke” väga omapärast taimeühingut päikese ja tuulte eest kaitsva männiku, siis hävib see seni uurimata ja üldjoonteski kirjeldamatu erakordselt tüüpiline Eesti paekalju taimkonna taimeühing .. See nõmme osa vajab kiiret päästmist. Hädaohus!”.
1936. aasta 18. detsembri kirjaga riigiparkide valitsuse direktorile toetas Aasamaa ettepanekut instituudi juhataja Teodor Lippmaa. Ta andis hinnangu: „Sel kohal kasvab loopealne männik, majanduslikult vähese tähtsusega, kuid suure väärtusega teaduslikust seisukohast, kuna minevikus seesuguste loo-männikute ulatus on olnud kahtlemata küllalt suur nii Lääne-Eestis kui ka saartel ning kuulub Eesti vegetatsiooni omapäraseimate nähete hulka (loomännikud puuduvad täielikult näit. Soomes, Lätis ja Leedus). Sel alal leidub mitmesuguseid meie floora haruldusi, nagu Saxifraga adscendens, Asplenium ruta muraria jt.”
21. detsembril 1936 saatis looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste kirja maade ja metsade valitsusele. Inspektor esitas taotluse lubada kanda looduskaitseregistrisse see ala, mis on kirjale lisatud kaardil tähistatud punasega. Aluseks oli looduskaitsenõukogu esimehe professor Teodor Lippmaa ettepanek ning looduskaitse usaldusmehe (looduskaitseseaduse järgi oli toona kehtestatud usaldusmehe ehk usaldustegelase statuut) Heinrich Hendriksoni kiri. Omalt poolt soovitas Vilbaste kaitstava ala hulka liita raba koos Jalase (Sõbessoo) järvega.
Riigi maade ja metsade valitsus ei pidanud siiski mõttekaks ega võimalikuks võtta need alad kaitse alla, seda põhjendati 22. jaanuari 1937 kirjas riigiparkide valitsusele: 1934. aastal määratud langid olevat realiseeritud ning 1936. aasta lankidel raie lõpukorral. Järelejäänud kulissidel kasvav mets olevat üleseisnud (130–150-aastane), seetõttu on seal suurel hulgal puid ära kuivanud. Nendegi raie olevat juba ette valmistatud. Samuti ei olevat võimalik katkestada turbaraba rendilepinguid.
Teodor Lippmaa saatis maade ja metsade valitsusele 1. veebruaril 1937 omakorda kirja, milles kordas oma varasemaid hinnanguid, rõhutades, et metsa kaitse on tungivalt vajalik.
18. mail 1937 teatas metsade valitsus riigiparkide valitsusele, et Kuusiku metskonna esimese jaoskonna metsniku skitsil rohelise joonega ümbritsetud maa-ala, s.o. Lipstu nõmme võtmine looduskaitse alla ei halva eriliselt „metsamajapidamist”.

Nõukogude taasokupatsiooni algul raius Balti mere laevastiku ehitusorganisatsioon ehk Baltmorstroi Lipstu nõmme haruldase loomänniku.
1964. aasta 18. augusti otsusega kinnitas Rapla rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee looduskaitse all olevad objektid rajoonis, kuid Lipstu nõmme sellest nimestikust ei leia.
Mitme hilisema otsusega võeti objekte nimekirja juurde, kustutati sealt või muudeti nende staatust. Sedaviisi tekkis vajadus ühtse parandatud nimekirja järele. Uude nimekirja otsustati lisada ka Lipstu nõmm. Kuigi iidne loomännik oli maha raiutud, peeti ala siiski väärtuslikuks nii geoloogilise ehituse poolest kui ka kaitsealuste taimede rikkaliku kasvukohana.
Tookordses Rapla metsamajandis peeti nõu, millised formaalsused on selleks vaja enne täita. Peametsaülem Jüri Ehrpais tuletas aga meelde, et ametlikult ei olegi ala kaitse alt kustutatud. Nii lisatigi Lipstu nõmm nimekirja, mis kinnitati 1981. aastal. Praegu kuulub Lipstu nõmm Jalase maastikukaitseala koosseisu.

Lipstu nõmmelt on pärit Raplamaa sümboltaim, kelle valisid 30. aprillil 2011 Eesti looduskaitse seltsi Rapla osakond ja Rapla keskraamatukogu. Valituks osutus sile tondipea (Dracocephalum ruyschiana): seda taime kasvab Lipstu ja Tõrasoo nõmmes ning Abrumetsas.

Lipstu nõmme eeskujul hakati väärtustama teisigi Raplamaa loometsi. Näiteks võeti Jüri Ehrpaisi ja Vardi metskonna metsaülema Toomas Ehrpaisi (1947–2002) eestvõttel 1978. aastal looduskaitse alla 187 hektarit loometsa Vardi metskonnas, praegu asub seal Vardi looduskaitseala.
Kodu-uurija Arvi Paidla (1937–2000) on pannud ette rajada Raplamaal loometsade rahvuspark. Maakonna juhtkond haaras ettepanekust kinni. Paraku on maakonna loometsad nii killustatud, et ei sobi rahvuspargi eeskirjaga.
Teine võimalus oleks luua loometsade „riik”. Eeskujusid leidub: Pandivere paeriik allikate allikal, Emajõe jõeriik. Nende riikide kohta on välja antud trükitud kaardidki.
Geoloog Hella Kink on soovitanud rajada loometsade geopargi. Nii või teisiti on selge, et kui loometsad kuuluksid ühise katuse alla, oleks neid tõhusam hallata ja hooldada, aga ka tutvustada.


LISATEKSTIKASTID:
----------------------------------------------
Vabariigi Valitsuse otsus 3. detsembrist 1937 maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta. Alus: Looduskaitse seadus (RT 106-1935) prg 7.

1. Võtta looduskaitse alla ja kanda looduskaitse registrisse Rapla kihelkonnas Kuusiku metskonnas kvartaal nr 54(5), nimega „Lipstu nõmm” tingimusel, et tähendatud kvartaali piirides on keelatud puude ja põõsaste raiumine või vigastamine ja Lehmlõuke paekaldalt pae murdmine, kusjuures Riigi Maade ja Metsade Valitsusel on õigus koristada tähendatud maa-alalt surnud puid, arvestades selle juures looduskaitse nõuetega raieaja ja -viisi suhtes.
2. Eelmises punktis (1) täheldatud maa-ala täpsete piiride määramises ja tähistamises looduses Riigiparkide Valitsuse Direktoril leppida kokku Riigi Maade ja Metsade Valitsusega.

Riigihoidja K. Päts
Põllutööminister K. Tupits
Riigisekretär K. Terras

1937. aasta Riigi Teataja, artikkel 794
----------------------------------------------

Tallamisõrn taimestik

1986. aastal tegi seltskond Kodilast Lipstu nõmme kõige pühamas paigas Lehmlõuke pangal lubamatut lõkketuld. Tekkis tüli, mindi laiali ning jäeti lõke hooleta. Tuli levis üle kahe hektari.
Üksikud suured männid hiljem kuivasid ning kannatada said ka rohurinde liigid.
Botaanikute arvates hävitas kahjutuli pangal kaitsealuse pruuni raunjala (Asplenium trichomanes) asurkonna, mida oli seal 1931. aastal märganud Heinrich Aasamaa. „Jalase küla floristilise inventuuri” (1994) andmeil sealt enam seda liiki ei leitud.
Haruldus leiti Lehmlõukelt uuesti 2008. aastal Eesti looduskaitse seltsi Rapla osakonna õppekäigul: esmalt märkas teda osakonna toonane sekretär Marit Kivisild, hiljem teisedki.
Jalase küla floristilisel inventuuril osalenud Tallinna botaanikaaia avamaaosakondade juhataja Olev Abneri sõnul võib mõnegi kaitsealuse taimeliigi arvukus nõmmel kõikuda aastati väga suuresti.
Näiteks registreerisid inventeerijad Lehmlõukel püstkiviriku (Saxifraga adscendens) vaid kahes paigas. Kümmekond aastat hiljem, 2004, leidsid aga Heinrich Aasamaa 95. sünnipäeval osalenud Eesti loodusmuuseumi töötajad taime lausa poolesajast kohast.
Paraku pole nõmmel laastajatest puudust praegusel ajalgi. Tänavu suvel pidutses lähikonnast pärit seltskond Lehmlõukel, tehes lõket, raiudes puid ja jättes maha prahti.

----------------------------------------------
Lipstu nõmme taimestik on innustanud pöörama tähelepanu Raplamaa teistelegi loometsadele. 1996. aasta suvel võttis Rapla keskkonnateenistus ette tavapärase taimeretke Tõrasoo nõmmedele (Suur ja Väike Tõrasoo nõmm). Algtõuge saadi ala kohta käivast käsikirjast, mille oli pannud kirja kunagise Rapla metsamajandi direktor Kaljo Rebassoo (1929–2002) ning tallel hoidnud kodu-uurija Arvi Paidla. Teejuhiks oli metsamees Uno Treier, botaanikuks Olev Abner Tallinna botaanikaaiast, pildistas fotokunstnik Arne Kiin. Toona registreeriti 21 liiki kaitsealuseid taimi, sh. 17 liiki käpalisi. Osalt ka tänu sellele retkele on Tõrasoo nõmmed hõlmatud Tõrasoo looduskaitsealasse.

Lipstu nõmme Lehmlõuke pank andis nime Raplamaa ajalehe „Ühistöö” lisalehele „Lehmlõuke. Kodu ja looduse leht”. Lisalehe algatas „Ühistöö” ajakirjanik Viio Aitsam, aastail 1993–1998 ilmus seda 35 numbrit. Esimeses lisalehes (14. jaanuar 1993) ilmus ülevaade Teodor Lippmaa mälestuspäevast, juhtartikli „Teodor Lippmaa ökoloogina Rangu loometsas” autor on legendaarne looduskaitsja Jaan Eilart (1933–2006). Siinse loo autor peab kõige väärtuslikumaks lisalehtedes ilmunud materjaliks taimeekspeditsioonide kirjeldusi.