2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Nahkhiired EL 2012/12
Nahkhiired on Eestis kaitse all

Eestis elutsevad nahkhiired tunduvad tavainimese jaoks htmoodi sarnased ning tihtilugu arvatakse, et kik nad on hest liigist. Tegelikult on Eestis kohatud tosinat liiki nahkhiiri, kes erinevad suuresti nii oma elupaiganudluse kui ka eluviisi poolest: neil on isesugused eelistused suviste poegimiskolooniate asukohtade suhtes, nende toidubaas erineb, mned neist on paiksed ja teised rndliigid.

Nahkhiired kuuluvad imetajate klassi ksitiivaliste seltsi (Chiroptera). Nad on mitmekesised nii suuruselt kui ka eluviisilt. Maailma vikseim nahkhiireliik Craseonycteris thonglongyai kaalub vaevu kaks grammi, suurim tiiburiliik Pteropus giganteus aga kuni 1,6 kilo; suurte tiiburite (Pteropus vampyrus, Pteropus giganteus, Acerodon jubatus) tiibade siruulatus vib ulatuda koguni 1,7 meetrini. Suurvidevlane (Nyctalus noctula; # 2), Eesti kige suurem nahkhiir, kaalub kuni 40 grammi ning tema tiibade siruulatus on kuni 40 cm.
Toitumise jrgi saab nahkhiiri jaotada kolmeks: herbivoorid ehk puuvilja- ja nektaritoidulised nahkhiired; karnivoorid, kes svad putukaid ja teisi selgrootuid, ning parasiitse eluviisiga nahkhiired, kes toituvad teiste imetajate ja lindude verest. Kik Eesti nahkhiired toituvad putukatest.

Nahkhiired on ainukesed teliselt lendavad imetajad. Lennata vimaldavad neil jsemete vahele arenenud lennused (vt. # 1): nende saba ja tagajalgu hendab sabalennus, esi- ja tagajsemete vahel on aga kljelennus. Lennunahk hendab ka kiki srmi peale pidla. Nahkhiirte srmeluud on hsti peened, kuid pakuvad tiivale lennul hdavajalikku tuge. Muutes srmede, tagajalgade ja saba asendit, suudavad nad oma lendu meisterlikult juhtida. Pial on nahkhiirtel liikuv ja tipneb terava knisega. Kui loom paneb oma tiiva kokku, saab ta pidla abil edukalt ronida vi karvastikku puhastada. Nahkhiirte tagajsemed on kohanenud nende eluviisiga ja sobivad rippumiseks. Inimese kombel tagajsemetel psti ei suuda nad aga seista. Kll liiguvad nad horisontaalpinnal edukalt edasi neljakpukil, toetudes tagajalgadele ja randmetele.

Eesti nahkhiirte arvukuse kohta ei ole kuigi tpseid andmeid. Meil on leitud 12 liiki nahkhiiri. Peale nende on mned liigid, kes tenoliselt vahel juhtuvad Eesti aladele, kuid on siin vga haruldased: hilis-nahkhiir (Eptesicus serotinus) ja euroopa laikrv (Barbastella barbastellus; vt. tabelit). Hilis-nahkhiirte heli sattus lindile Saaremaa psihenduse keskkonnamjude strateegilise hindamise raames tehtud nahkhiireuuringu ajal Saaremaal. Euroopa laikrva (# 3) lhimad leiud prinevad Eesti piiri tagant Phja-Ltist. Teada on ka mned Eestis tehtud lindistused, kus arvatavasti on peale jnud euroopa laikrva heli. Narvas on aga korra lindistatud veel he harulduse vikevidevlase (Nyctalus leisleri) heli, kuid seda liigimrangut tuleb veel selgitada.
Eestis elutsevate nahkhiirte arvukuse kohta ei ole paraku piisavalt andmeid, mistttu tasub kikidesse arvukushinnangutesse suhtuda mndustega. Saab vaid tdeda, et osa liike on tavalised ja teised haruldased, mned laia ja teised vaid paigutise levikuga. Niteks asulates vib tenoliselt kohata phja-nahkhiirt (Eptesicus nilssoni; # 9, 10), seevastu pargi-nahkhiirt leiab talle sobivatest puistutest (Pipistrellus nathusii) pris sageli. Pruun-suurkrv (Plecotus auritus; # 4) on arvatavasti sna laialt levinud ja tavaline liik, kuigi ultrahelidetektoriga on teda raske tabada. Samas pgmee-nahkhiirt (Pipistrellus pygmaeus) on Eestis kohatud vaid mnel korral ja ka nattereri lendlasest (Myotis nattereri) teame vrdlemisi vhe.

Paiksed ja rndliigid. Meie nahkhiireliigid jagunevad paikseteks ja rndliikideks. Rndliigid kituvad samamoodi kui rndlinnud: lendavad klmadeks talvekuudeks luna poole. Meie hele pisemale nahkhiireliigile, pargi-nahkhiirele, ei ole mingi vaev lbida rndel 2000 kilomeetrit (nad suunduvad Kesk- ja Lne-Euroopasse). Seda ei tee nad muidugi he ga. Rndsed on veel teisedki perekonna Pipistrellus liigid: kbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus, # 5) ja pgmee-nahkhiir, peale nende suurvidevlane ja hbe-nahkhiir (Vespertilio murinus).
Nahkhiirte kohta on Eestis andmeid kogutud lhiajaliste uuringute kigus, peale selle on viimased viis aastat Kabli linnujaamas sgisrnde ajal olnud ts automaatsalvesti, mis lindistab mda lennanud nahkhiirte tekitatud heli. Kogunenud andmeid saab jlgida Kabli linnujaama veebilehel [9]. Kige rohkem on seal rnde ajal vi rndeperioodil registreeritud pargi-nahkhiirte mdalende, arvukuse poolest jrgneb meil paikseks liigiks peetud phja-nahkhiir. Liikidest on kuuldud veel hbe-nahkhiirt, suurvidevlast, kbus-nahkhiirt, pruun-suurkrva, pgmee-nahkhiirt ja tiigilendlast (Myotis dasycneme).
Kabli andmete phjal saab jreldada, et pargi-nahkhiire sgisrnde tippaeg jb augusti keskpaika (# 8), kevadrnne on aga kige aktiivsem maikuus. Mneti on llatav, et rndeperioodil satub automaatsalvesti tvlja palju phja-nahkhiiri. Ometigi on sama asjaolu mrganud ka Soome nahkhiireuurijad. Nende andmete jrgi vib oletada, et phja-nahkhiir ei ole Eestis ldse nii paigatruu loom, kui seni on arvatud. Samalaadne on lugu hbe-nahkhiirega, keda vastupidi phja-nahkhiirele on peetud meil rndliigiks, kuid viimastel aastatel on juhuslikult leitud kaks sdatalvel korrusmaja eluruumidesse roninud hbe-nahkhiirt. Ka Lti kolleegid on hakanud arvama, et osa hbe-nahkhiiri jb Ltimaale talvituma ega rnda luna poole [16].
Seni on nahkhiirte rnnete kohta kogutud teavet rngastamise ja isotoopuuringute phjal, ent varsti on loota arengut, sest peagi juavad mgile piisavalt vikesed GPS-saatjad. Nende seadmete abil saab koguda mitmesugust teavet ning htlasi palju kergemini jlgida nahkhiirte liikumist.

Miks nahkhiired parvlevad? Mnda liiki nahkhiirte elus on sgisel peale rnde veel ks oluline sndmus: parvlemine (# 6). Seda nhtust on viimasel ajal ha phjalikumalt uuritud, kuid siiski ei osata tpselt elda, miks nahkhiirtel on selline komme. Tenoliselt mngib see thtsat rolli paaritumisel ning htlasi vib aidata noortel nahkhiirtel leida talvitumiskohti.
Heast parvlemiskohast vib lhikese aja jooksul enne talvitumise algust lbi lennata suur hulk nahkhiiri. Ent nad ei j kunagi pikaks ajaks parvlemiskohta, vaid liiguvad kas samal vi jrgmisel l edasi. Niteks hes Tallinnas Astangul paiknevas parvlemiskohas on talvel kokku loetud paarsada talvituvat nahkhiirt, seevastu parvlemise ajal on he hooaja neljal l ptud le 600 isendi (uuring tehti Tallinna likooli ja mittetulundushingu Suurkrv koosts). Siit saab jreldada, et knealusest kohast lendab parvlemise ajal lbi mitu korda rohkem nahkhiiri, kui sinna jb talvituma.
Eestis elutsevatest nahkhiirtest parvlevad lendlased ja pruun-suurkrvad. Niteks Suurbritannia tuntud koopatpi parvlemispaikadest enamikus on lekaalus seal tavaline liik nattereri lendlane [13]. Seniste andmete phjal on meil sama laadi paikades parvlemise ajal ldjuhul lekaalus hoopis vee- ja tmmulendlased (Myotis daubentonii, Myotis brandtii). Eestis harudlane nattereri lendlane ei ole Astangul aga kordagi teadlaste pnisesse sattunud, seevastu on teada selle liigi kogunemine suurtesse misakeldritesse sgisel [11].
Parvlemise ajal tehtud teaduslikud pgid on vimaldanud saada teavet ka meil vga haruldase habelendlase (Myotis mystacinus) kohta, sest niteks talveune ajal on teda vga keeruline eristada tmmulendlasest. Nimelt on nad vga sarnased ning pelgast magava looma vaatlemisest ei ole kasu, ent kttevtmist vlditakse, sest see ratakse looma talveunest. Knealuseid liike saab eristada vaid hammaste ja peenise kuju jrgi.

Talv mdub unes. Talve hakul stivad mitmed nahkhiireliigid ennast talveunne. Nende kehatemperatuur langeb keskkonna temperatuuri lhedaseks ning ainevahetus aeglustub: see aitab vhendada organismi energiakulu ning talve le elada. Aktiivse nahkhiire sdamelgi sagedus on umbes 400 korda minutis, aga talveunes lb nahkhiire sda kigest 1125 korda minutis. Samamoodi aeglustuvad ka teised kehatalitlused.
Eelkige sobivad nahkhiirtele sellised talvituspaigad, kus temperatuur ei lange alla nulli, kuid ei tuse ka le kmne soojapgala: tavalistes talvituspaikades on neli kuni seitse kraadi sooja. Siiski suudavad nahkhiired le elada ka klmakraade, kuid see on organismile koormav. Niteks on Eestis phja-nahkhiiri nhtud lhikest aega edukalt talvitumas koguni temperatuuril 5 C [12]. Peale temperatuuri peab sobiv olema ka huniiskus (80100%), et vltida organismi veepuudust.
Nahkhiired ei veeda tavaliselt tervet talve he koha peal. Aeg-ajalt rkavad nad talveunest les, et juua vi paarituda, ent ka siis, kui keskkonnaolud on talvituspaigas millegiprast ebasoodsaks muutunud. Tardumusest rkamine kulutab aga hulgaliselt energiat, niteks pruun-suurkrval vib kuluda pool tundi, enne kui keha on saavutanud normaalse ainevahetustaseme. Talvitumine on ilmselgelt kurnav, sest loomad vivad sel ajal kaotada veerandi kuni poole oma kehakaalust. Mnikord ei elatagi talve le, kuna mingi hiringu tttu ollakse sunnitud rkama liiga palju kordi.
Eestis on nahkhiirte talvituspaikadena teada suured maa-alused tehiskoopad: Piusa, lgase ja Peeter Suure merekindluse maa-alused kigud. Need kik on looduskaitse all ning nahkhiirte talvitumisajal, septembrist aprillini, ei vi koobastesse-kikudesse siseneda ilma vastava loata. Piusa koobastes on kige enam kokku loendatud le 4000 nahkhiire, seega on tegu Baltikumi suurima ja olulisima talvituskohaga.
Peale suurte koobaste on nahkhiirte meelispaigad keldrid. Tavalisi vikseid maakeldreid kasutavad sagedamini kaks liiki: phja-nahkhiir ja pruun-suurkrv (vt. ka # 7 ja tekstikasti lk. 13). Lendlastele jvad vikesed maakeldrid aga liiga kuivaks vi klmaks ning seetttu vib neid leida pigem suurematest misakeldritest.

Nahkhiirte jrglased sirguvad poegimiskolooniates. Nahkhiired vljuvad talvituskohtadest niipea, kui ised temperatuurid lasevad putukatel lendama hakata. Mnda aega lendavad nahkhiired ringi, hivates lhemat aega varjepaiku, et taastada juvarusid. Mais hakkavad saabuma ka rndliigid.
Nahkhiirte parvlemiskohtades on lekaalus isasloomad, talvituspaikades on aga isased ja emased koos. Seevastu suvistesse poegimiskolooniatesse kuuluvad Eestis enamasti vaid emased isendid. Isaseid loomi vib siiski kohata pruun-suurkrvade, vahel ka nattereri ja veelendlaste ning phja-nahkhiirte poegimiskolooniates. lejnud liikide isased veedavad suve ksi vi vikeste rhmadena.
Nagu eespool mainitud, eelistavad meie nahkhiireliigid erisuguseid varjepaiku: niteks veelendlastele meeldib suve veeta eelkige puunsustes vi sildade all, phja-nahkhiir peab paremaks varjuda hoonetesse. Nahkhiiri ei leidu ainult maapiirkonnas, sna tavaprased elupaigad on mnedele liikidele ka linnad ja viksemad asulad: varjepaiku leidub isegi korrusmajades.
Phja-nahkhiire poegimiskolooniad ei ole kunagi vga suured, enamasti koosnevad need mnekmnest loomast. Pisikeste pargi-nahkhiirte puhul vib siis koos olla aga mitusada emast: neile meeldib olla kitsastes oludes, niteks poevad nad lahtiste voodrilaudade alla vi puuprakku. Sellistesse varjekohtadesse psevad nad isegi kahesentimeetrise ava kaudu. Seevastu pruun-suurkrv eelistab lennata varjekohta vabalt, seetttu vibki hoonetes neid leida eelkige pningutelt.
Ka sama liigi isaste ja emaste eelistused suvise varjepaiga asukoha ja sisekliima suhtes ei pruugi kattuda. Emased peavad paremaks soojemaid varjepaiku, isased aga vivad vahel jda suveks mnda talvituskohta, kus temperatuur on sna madal.
Eesti nahkhiired paarituvad kas sgisel vi talvel, rndliigid aga rndel olles. Loode hakkab arenema alles siis, kui on jutud sobivasse suvisesse varjepaika. Pojad snnivad juuni teisel poolel vi juulis. Vrreldes niteks hiirtega, sigivad nahkhiired vga aeglaselt: korraga saavad nad ldjuhul ainult he poja. Samas elavad nahkhiired hiirtest kauem: kuni paarkmmend aastat. Mnda liiki nahkhiired, niteks kbus-nahkhiir, vivad snnitada ka kaksikuid.
Nahkhiire poeg on sndides sna suur vahel kuni 30% ema kaalust , kuid samas on nad abitud. Neil ei ole karvu ja silmad on kinni. Alguses kinnituvad pojad kvasti ema khule ja saavad isele toitumislennule kaasa. Jrglased kasvavad kiiresti. Peagi on silmad lahti ja karv selga kasvanud ning emad vivad nad rahumeeli jtta poegimiskoloonia varjepaika. Pisikesed nahkhiired kogunevad siis tihedaks puntraks, et sooja hoida. Naasnud, leiavad emad oma poja lihtsasti les. Kolm-neli ndalat toidetakse poegi ainult emapiimaga. Kuuendalaselt on nad vimelised iseseisvalt lendama ja saaki pdma. Eestis hinevad noorloomad emadega toitumislennul augustis. Nahkhiired vivad elada kuni paarkmmend aastat.

Toiduotsingul. Liikumisala suurus koloonia varjepaiga mber ning toiduotsinguks sobivad biotoobid olenevad liigist, samuti sellest, kas tegu on emase vi isase loomaga. Kui pojad on veel vga vikesed, on emasloomade liikumisareaal iseranis piiratud, ent jrglaste sirgudes see avardub.
Isased loomad kasutavad toiduotsingutel tavaliselt suuremaid alasid. Samas mnel liigil, niteks pruun-suurkrval, on nii isastel kui ka emastel terve suve jooksul vrdlemisi vike kodupiirkond: nad liiguvad poole kilomeetri raadiuses varjepaigast, vga harva minnakse kuni kolme kilomeetri kaugusele [2]. Seevastu suurvidevlane vib minna saaki pdma kodust pris kaugele: imetavaid emaseid on tihti kohatud lendamas kuni nelja kilomeetri kaugusel toitumisaladel [10].
Mne uurimuse jrgi vtavad nahkhiired vahel ette ka uurimislende. Siis vivad niteks isased phja-nahkhiired lbida isegi kuni 70 kilomeetrit he jooksul [6]. Seega, ka Eesti phjapoolsematel aladel vib kodupiirkonna suurust mjutada pimeda aja pikkus [4].
Liikumisel varjepaigast toitumisaladele on paljudele liikidele olulised joonelised maastikuelemendid: metsaservad, hekid, alleed vms. Niteks lendlased ja pruun-suurkrvad pigem vldivad suurte avatud alade letust. Seevastu videvlane lendab krgel metsa kohal ja avatud alade letamine ei ole tema jaoks probleem.
Liikide tundlikkus valgustuse suhtes ei ole samuti hesugune. Pruun-suurkrv ja lendlased ldjuhul hoiavad valgustatud aladest eemale, kuid niteks kbus- ja phja-nahkhiirt on kohatud mitmel pool Euroopas tnavavalgustuslampide mber toitumas.
Toitumisalade valik oleneb suuresti sellest, millistele putukatele on liik spetsialiseerunud. Niteks veelendlane eelistab toitumisaladena veekogusid ning tema meelispalad on veelise eluviisiga kahetiivalised (niteks suru- ja habessklased) ning ehmestiivalised (uurimus on tehtud Iirimaal; Eestis vib nende toidulaud mnevrra erineda) [3]. Pruun-suurkrv otsib toidupoolist aga varjulistes puuvrades ja on meie nahkhiirtest ainuke, kes suudab edukalt pda puulehtedel vi rohukrtel paigal istuvaid putukaid ja mblikulaadseid. Ta toitub niteks liblikatest, prniklastest, srikssklastest, ehmestiivalistest, krbestest, krvaharkidest, mblikest ja koibikutest [15].
Varem he liigina ksitletud kbus- ja pgmee-nahkhiir on vlimuselt vga sarnased, kuid uurimuste phjal on nende eelistused toitumisalade suhtes siiski erinevad. Suurbritannias tehtud uurimist jrgi peavad pgmee-nahkhiired paremaks veekogudega seotud toitumisalasid, ent kbus-nahkhiired on vhem valivad [1]. Seda jreldust ei saa laiendada Eesti kohta, sest meie maastikud erinevad sealsetest. Samas vib loota, et lhiajal selgub mndagi ka siinse olukorra kohta, sest viimastel aastatel on nii Tartu likoolis kui ka Eesti maalikoolis hakatud phjalikumalt uurima Eesti nahkhiirte elupaigakasutust puistutes ja pllumajandusmaastikel.

Kajalokatsiooniga tajutakse mbrust ja suheldakse omavahel. Nahkhiired kasutavad pimedas orienteerumiseks ja saakloomade pdmiseks kajalokatsiooni. Selleks saadab loom regulaarselt ultraheliimpulsse, mis lhikonna objektidelt tagasi prkavad. Kaja ja algse heli erinevuste phjal saab nahkhiir sna tpse pildi keskkonna kohta. See meetod on piisavalt tpne, et pda lennult kinni pisikesi sski. Nahkhiired ei ole sugugi pimedad: ka ngemine aitab neil orienteeruda.
Sonari impulsside kuju ja sagedusvahemik, millesse impulsid ldjuhul jvad, on kikidel meie liikidel isesugune. Ultraheli impulsi iseloomustamiseks saame kasutada parima kuuldavuse sageduse mistet: sellel sagedusel on helitugevus kige suurem.
Inimesele teeb nahkhiire ultraheliimpulsid kuuldavaks nahkhiiredetektor. Selle seadme kaudu saame impulsse kuulata heterodnreiimil, kus helid muudetakse madalamaks, vi aegvenitusreiimil, kus nahkhiire vljastatud heliimpulsid lindistatakse ja seejrel esitatakse kmme korda aeglasemalt. Kogenud nahkhiirehuvilised suudavad selle seadme abil isegi liiki mrata.
Teine vimalus on ultraheliimpulsid lindistada ja neid hiljem arvuti abil spektrogrammidena vaadelda (# 11). Sealt on meile nhtavad nii parima kuuldavuse sagedus kui ka teised tunnused, mis aitavad liiki mrata. Vahel on liikide kajalokatsioonihelid aga nii sarnased, et ilma looma kinni pdmata ei saagi liiki kindlaks teha. Nahkhiired vivad helide abil suhelda ka omavahel: sotsiaalsed helid on tavaliselt kajalokatsioonihelidest madalamad. Mned neist on suisa inimkrvale kuuldavad. Inimene on vimaline kuulma helisid, mille sagedus on alla 20 kHz. Suurel osal meist on lemine kuuldepiir siiski tunduvalt madalam, pealegi inimese kuulmine vananedes halveneb. Nnda vibki juhtuda, et mnikord tabab lapse krv nahkhiire tekitatud heli, kuid tema vanemad ei kuule seda.
Eesti kige madalamate kajalokatsioonihelidega nahkhiir on suurvidevlane. Videvlase kajalokatsiooniimpulsside parima kuuldavuse sagedus vib olla koguni 17 kHz, omavahel vivad nad aga suhelda isegi 14 kHz krguste helidega. Sestap on tavaliselt pris hsti kuulda, kus asuvad videvlase kolooniad, olgu need siis puunsustes vi korrusmajade ventilatsiooniavades. Eesti liikidest kige krgema parima kuuldavuse sagedusega on pgmee-nahkhiir (55 kHz). Pisema saagi pdmiseks peab ta kasutama ka krgemat helisagedust. Ka mnede teiste nahkhiirte, niteks mitme lendlase, sonariimpulsid ulatuvad vga krgele, isegi 7080 kHz, kuid nende parima kuuldavuse sagedus jb siiski madalamale. Euroopa krgeimad kajalokatsioonihelid le 100 kHz kuuluvad sagarninadele (Rhinolophus sp.). Neid nahkhiiri Eestis ei ole.
Nahkhiirte suhtlushlitsused vivad olla vga ilusad ja keerukad, mistttu vahel kutsutakse neid lauluks. Laulavad mne liigi isased, kes pavad sgiseti emaseid ligi meelitada. Hbe-nahkhiiri on theldatud nnda kitumas linnades korrusmajade mber. Ka perekonna Pipistrellus isased kutsuvad sgiseti endale haaremit kokku. Tehhis tehtud uurimist kigus ppisid teadlased lpuks isendeid nende laulu jrgi eristama [7]: igal isasel oli oma viis emaseid kutsuda ja meelitada.

Nahkhiiri kimbutavad haigused. Nnda nagu teised loomad, kannavad ka nahkhiired haigusi. Metsamarutaudi (RABV) Euroopa nahkhiirtel ei ole, kuid neil on teised marutaudi esile kutsuvad Lyssa-viiruste genotbid, mida kutsutakse EBLV-1 ja EBLV-2 (European Bat Lyssavirus).
Euroopas oli 2008. aastaks leitud ligi 900 EBLV juhtu nahkhiirtel. Enamik neist (le 95%) on seotud viirusega EBLV-1, mida leidub kige sagedamini hilis-nahkhiirel. Teda Eesti imetajate nimekirjas ei ole, kuid ta vib siia sattuda juhuklalistena rnde ajal.
EBLV-2 juhte on teada vhe: seda on leitud veitsis, Hollandis, Suurbritannias, Saksamaal ja Soomes. Nahkhiirtest kannavad EBLV-2 teadaolevalt veelendlane ja tiigilendlane. Selle viirusega on kahel juhul nakatunud ka inimene, mlemal korral on olnud tegu nahkhiireuurijatega. Meie naaberriigis Soomes on EBLV-2 leitud kahel korral: 1985. aastal, kui nakatunud nahkhiireuurija suri marutppe, ja 2009. aastal, kui uurimist kigus kinni ptud veelendlane osutus nakatunuks [5, 8].
Sedalaadi juhtumid on olnud harvad ja oht nahkhiirte kaudu haigus saada on siiski vga vike. Inimesi nahkhiired ei rnda, kuid ettevaatlik tuleb olla olukordades, kus on vaja eluruumi sattunud loom sealt vlja saada (loe tekstikasti lk. 16). Kui nahkhiir juhtub enda kaitseks inimest hammustama, tasub prduda arsti poole. Tuleb teada, et marutaud levib nakatunud looma slje kaudu.
Phja-Ameerikas on viimasel ajal palju probleeme tekitanud nahkhiirtel leviv valge nina sndroom (White Nose Syndrom, WNS), mille phjustaja on tenoliselt seen Geomyces destructans (Gd). WNS avastati USA-s 2006. aastal; 2009. aastaks oli hukkunud nahkhiiri hinnanguliselt le miljoni. Aastate jooksul on WNS Phja-Ameerikas levinud aina suuremale alale ning htlasi on suurenenud nahkhiirte suremus sellesse. Vikese leetlendlase (Myotis lucifugus) talvitumiskohtade loendustel on mitmel pool olnud suremus le 90%, mistttu kardetakse, et jrgmise paarikmne aasta jooksul vib see liik paikkonniti vlja surra.
WNS on avastatud ka Euroopas koobastes talvituvatelt nahkhiirtelt, kuid siin ei ole theldatud Gd-nakkusega isenditel enneaegset rasvavarude kadu, ebatpilist talvist aktiivsust ega suremust. Samas on kindlaks tehtud, et tegu on sama, Phja-Ameerikas nahkhiiri tapva seenega. Paraku ei oska teadlased veel elda, miks ei ole sellel seennakkusel Euroopas sama mju vi kas see vib mne aja prast ilmneda. Eestis on nahkhiirte ninadel kasvava valge massi kohta lesthendusi juba 1970. aastatest, kuid tol ajal ei tehtud kindlaks, kas tegu vis olla sama seenega. htlasi leiti 2010. aastal hest Laagri talvituspaigast valge ninaga nahkhiir, kellelt vetud proov osutus WNS-i laboris positiivseks. Rohkem ei ole Eestis talvituspaikade loendustel mrgatud WNS ilmingutega nahkhiiri. Euroopas tegutsetakse jrjekindlalt selle nimel, et oldaks valmis tulema toime WNS sndroomi levikuga [14].

Tegu on kaitsealuste loomadega. Nahkhiirte kaitsel on oluline teada eri liikide elupaiganudlusi ja levikut. Thelepanu tuleb prata nii nende suvistele ja talvistele varjepaikadele, toitumisaladele, parvlemiskohtadele kui ka liikumis- ja rndeteedele. Kuna tegu on inimestega kllaltki tihedalt seotud loomadega, on liigikaitses oluline ka inimeste teadlikkus nahkhiirtest ja nende eluviisist. sna suur ohutegur nahkhiirtele ongi just inimtegevus; looduslikke vaenlasi on neil vhe (kakulised ja kullilised; ka nugised, kui nad puus olevale kolooniale ligi psevad, samuti kassid).
Eestis kuuluvad kik nahkhiireliigid teise kaitsekategooriasse (alates 2013. aastast ka pgmee-nahkhiir), seega on keelatud neid loomi kinni pda, hirida ja tappa. Samuti neb selline kaitsetase ette kaitsealade loomise nude. Eestis on mitu nahkhiirte psielupaika: Hanila (loodud 2009. aastal), Rpina (2009), Laagri (2006), Vna-Posti (2006) ja Vna-Viti (2006). Ka Vna maastikukaitseala on nahkhiirte poolest thtis koht: seal asub Humala talvituspaik. Samuti on nahkhiirte tttu olulised lgase looduskaitseala ja Piusa koobastiku looduskaitseala. Eesti nahkhiireliikidest on tiigilendlane (# 12) mainitud veel mitme rahvusvahelise loodusala (Natura 2000 vrgustik) kaitse-eesmrkides.
Peale looduskaitseseaduse kaitseb nahkhiiri ka mitu rahvusvahelist lepingut: need loomad kuuluvad Euroopa Liidu loodusdirektiivi neljandasse lisasse, tiigilendlane veel ka teise lisasse. htlasi on Eesti Euroopa nahkhiirepopulatsioonide kaitse lepingu (The Agreement on the Conservation of Populations of European Bats ehk Eurobats) liige. helt poolt thendab see ettekirjutusi, mille titmisele tuleb liikmesriikidel thelepanu prata, teiselt poolt aitab leping paremini nahkhiiri kaitsta. Eurobatsi komisjonid koguvad ja edastavad mitmesugust teavet: nahkhiirte zoonoosid, tuulegeneraatorite negatiivne mju nahkhiirtele, peamised liikumis- ja rndeteed ning nahkhiirtele ohtlikud pestitsiidid. Pevakohased teemad vaadatakse le igal aastal peetavatel koosolekutel. Eurobatsi tegevuse kohta leiab teavet veebilehelt www.eurobats.org.


TEKSTIKAST 1

Milline nahkhiir elab minu keldris?
Vikestesse maakeldritesse tulevad talvituma phja-nahkhiired (# 10) ja pruun-suurkrvad (# 4). Need nahkhiired taluvad nullilhedast temperatuuri vi lausa miinuskraade. Vaata liikide mramist hlbustavaid pilte # 7.
Phja-nahkhiire tunneb ra tumeda no, lennuse ja kuldsete tippudega tumeda karvkatte jrgi. Kui lejnud nahkhiired paistavad seinal mara karvakerana, siis pruun-suurkrv on rombjas. Vrreldes phja-nahkhiirega on ta sna hele (helepruun) ning tema karv on tokerjas. ks pruun-suurkrva phitunnus on silmatorkavad valged traagused ehk krvakaaned. Oma suured krvad paneb ta talveune ajaks tiibade alla peitu.
Phja-Ltis, sna Eesti piiri lhedal, vib srastes keldrites kohata ka euroopa laikrva (# 3). Ametlikult ei kuulu see nahkhiireliik Eesti imetajate nimekirja, kuid tenoliselt vib teda Luna-Eestis olla. Teiste meie liikidega vrreldes on euroopa laikrv sna omaprase vlimusega: ngu on rohkem krimpsus ja karva ldtoon tumedam.
Suurematesse keldritesse vivad tulla ka lendlased. Nemad vajavad talvitumiseks soojemat ja niiskemat keskkonda: temperatuur viks olla umbes 7 C ja huniiskus le 90%. Lendlasi on mitut liiki ja nende ratundmiseks on vaja asjatundja abi. Veelendlased on helepruunid sametja karvaga nahkhiired, kelle khualune on helebee ja ninaots roosa. Neist harvemini kohtab tiigilendlasi (# 12), kes on vlimuselt sna veelendlase sarnased, kuid on neist tunduvalt suuremad ja valgema khualusega. Muudest nahkhiirtest eristavad vee- ja tiigilendlasi suured jalad.
Tmmu- ja habelendlased on pisikesed, tumeda no ja karvkattega, neil on vikesed teravad krvad ja vahel peaaegu mustjad lennused.
Mnikord vivad nahkhiired olla kaetud kondenseerunud veepiiskadega. Siis tundub nahkhiir hall ja tegelikku karvkatte vrvi ei olegi nha. Sel juhul aitab liiki mrata krvade ja keha kuju ning suurus, samuti no ja lennuste vrvus.
Kui huvilisel on suur soov teada saada, mis liiki nahkhiired on tema maakeldris, siis viks loomast teha mned fotod (hoidudes looma hirimast) ning saata need MT Suurkrva aadressile suurkorv@gmail.com. sna sageli suudavad asjatundjad mrata liigi foto jrgi.


TEKSTIKAST 2
Mida teha, kui nahkhiir satub tuppa?
Kui nahkhiir on tuppa lennanud (see vib juhtuda hiliskevadest kuni sgiseni), on kaks moodust teda vlja aidata. Pimedal ajal viks kigepealt anda talle vimaluse ise vljuda: tehke aken lahti, kustutage toas tuled ja pange uksed kinni. Tihti lendab nahkhiir siis ise aknast vlja. Ei tasu teda taga ajada, sest see tekitab hirmunud loomas segadust ning ta ei suuda vljapsu leida.
Juhul kui nahkhiir ise ue tagasi ei lenda vi on vljas parasjagu valge, tuleks loom kinni pda. Selleks on kindlasti soovitatav ktte tmmata paksud kaitsekindad, kuid sobib ka rtik. Nnda saab ksi hammustuse eest kaitstes tsta looma mnda karpi. ue viks nahkhiire lahti lasta htupimeduses.
sna sageli juhtutakse seina vi katuse vahel varjes olevatele nahkhiirtele majaremondi kigus. Sel juhul tuleb td katkestada ja oodata, kuni koloonia lahkub. Ent kui teate, et teie majas on nahkhiiri, tasub suviste kolooniate kogunemise ajal (juunist augustini) hoiduda suurematest remonditdest seinte ja katuse kallal.
Abi ja nu nahkhiirte kohta saab mitmelt poolt: prduda vib MT Suurkrva, MT Sicista arenduskeskuse, Eestimaa looduse fondi vi kohaliku keskkonnaameti looduskaitsespetsialistide poole.



1. Davidson-Watts, Ian; Walls, Sean; Jones, Gareth 2006. Differential habitat selection by Pipistrellus pipistrellus and Pipistrellus pygmaeus identifies distinct conservation needs for cryptic species of echolocating bats. Biological conservation 133 (1): 118127.
2. Entwistle, Abigail C.; Racey, Paul A.; Speakman, John R. 1996. Habitat exploitation by a gleaning bat, Plecotus auritus. Philosophical Transactions: Biological sciences, 351 (1342): 921931.
3. Flavin, Daniel et al. 2001. Analysis of the diet of Daubentons bat Myotis daubentonii in Ireland. Acta Theriologica 46 (1): 4352.
4. Frafjord, Karl 2012. Influence of night length on home range size in the northern bat Eptesicus nilssonii. www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1616504712000791.
5. Harris, Sarah et al. 2006 European bat lyssaviruses: distribution, prevalence and implications for conservation. Biological Conservation 131: 193210.
6. Haupt, Moritz; Menzler, Susanne; Schmidt, Sabine 2006. Flexibility of habitat use in Eptesicus nilssonii: does the species profit from anthropogenically altered habitats? Journal of mammalogy 87 (2): 351361.
7. Jahelkov, Helena; Horček, Ivan; Bartonička, Tom 2008. The advertisement song of Pipistrellus nathusii (Chiroptera, Vespertilionidae): a complex message containing acoustic signatures of individuals. Acta Chiropterologica 10 (1): 103126.
8. Jakava-Viljanen, Miia et al. 2010. First encounter of European bat lyssavirus type 2 (EBLV2) in Finland Epidemology and infection 138 (11): 15811585.
9. Kabli linnujaam kabli.nigula.ee/index.php?option=com_seire&view=seirechi&Itemid=27 (4. 11. 2012).
10. Mackie, Iain J.; Racey, Paul A. 2007. Habitat use varies with reproductive state in noctule bats Habitat use varies with reproductive state in noctule bats. Biological conservation 140 (12): 7077.
11. Masing, Matti 1984. Lendlased. Tallinn. Valgus.
12. Masing, Matti; Lutsar, Lauri 2007. Hibernation temperatures in seven species of sedentary bats (Chrioptera) in northeastern Europe. Acta Zooloogica Lituanica 17: 4755.
13. Parsons, Katharine N et al. 2003. Swarming of bats at underground sites in Britainimplications for conservation. Biological conservation 111: 6370.
14. Puechmaille, Sbastien J. et al. 2011. White-nose syndrome: is this emerging disease a threat to European bats? Trends in Ecology and Evolution 26 (11): 570576.
15. Rydell, Jens 2006. Food habits of northern (Eptesicus nilssoni) and brown long-eared (Plecotus auritus) bats in Sweden. Ecography 12: 1620.
16. uba, Jurgis; Vietniece, Digna; Pētersons, Gunārs 2010. The parti-coloures bat Vespertilio murinus in Rīga (Latvia) during autumn and winter. Environmental and Experimental Biology 8: 9396.


Triinu Trv (1983) on Tallinna likooli zooloogialektor ja tegutseb MTs Suurkrv.



Triinu Trv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet