Eesti Looduse novembrinumbris selgus, et esimene eestlasest põlevkiviuurija oli Jõhvi kooliõpetaja Wilhelm Johanson. Sedapuhku süüvime sellesse, kuidas eestlased põlevat kivi tundma õppisid ja kui suurt osa etendas selles Johanson.

Wilhelm Johansoni tähtsus ei piirdunud üksnes põlevkivi uurimisega: ta tutvustas seda maavara agaralt ka eestlastele. Isiklike kontaktide kaudu kogunes Johansoni kätte palju teavet põlevkivi kohta, ühtlasi tundis ta huvi selle maapõuevaraga seotud juhtumuste vastu: neid tähelepanekuid tuli talle Lüganuse, Jõhvi, Kukruse, Käva ja Erra piirkonna talumeestelt.
Johanson ise ei avaldanud ühtegi artiklit põlevkivist, kuid 20. sajandi alguses ilmunud artiklid Postimehes, Päevalehes ja Wirulases tuginesid eelkõige temalt saadud andmetele. Olulised on seejuures kaks kirjutist: Päevalehe ajakirjaniku Johan Weidenstrauchi artikkel „Põlew kiwi” [25] ning Kirde-Eestist pärit tundmatu autori kirjatükk ajalehes Wirulane [15].

Kõik algas kaevude ja kraavide kaevamisest. Seni on tuntud põlevkivikeemiku Agu Aarna menukatest raamatutest jäänud kõlama seisukoht, et põlevkivi avastaja oli eesti rahvas ja põlevkivi teati ning osati kasutada juba ammu [1: 21]. Pigem on Aarna öeldu kirjanduslik mõttekäik, sest põlevkivi ei paljandu looduslikult Põhja-Eestis mitte kusagil. Järelikult ei saanud tema põlemisomadused eestlastele tuttavad olla. See selgitab ka asjaolu, miks Eesti kirjandusmuuseumis on säilinud ainult kaks pärimusteadet põlevkivi kohta (vt. tekstikasti) ja needki seostuvad 19. ja 20. sajandil toimunud sündmustega.
Sestap võib järeldada, et nii eestlased kui ka siinmail elanud baltisakslased said põlevkivi olemasolust teada alles pärast kaevude või kuivenduskraavide rajamist, mille käigus põlevkivi maa seest välja tuli. Kuna pruunikas kivim sarnanes lubjakiviga, siis ümbritseti sellega lõkkekohti. Erinevalt lubjakivist see kivi aga süttis ja arvatavasti just sedalaadi vahejuhtumist tulenebki kivimi rahvapärane nimetus „põlev kivi”. Selline seik on teada näiteks 18. sajandi teisest poolest, kui Kohala mõisa maadel kaevu rajamisel välja tõstetud kivilasu võttis lõket tehes tuld ja karjused said kivi põletades öösiti sooja [20].
Kukruse mõisas kaevatud kuivenduskraavidega seostuvad ka eestlaste esimesed järjepidevamad kokkupuuted põlevkiviga (vt Tolli kraavi kohta Eesti Looduse novembrinumbrist). Tolli kraavi (# 1, 2) pandi kaevama just lihtrahvas. Arvestades kraavi sügavust ja kivimikihte, oli tegu füüsiliselt väga raske tööga.
Andmed selle kohta, kuidas Tolli kraavi kaevati ja põlevkivi sealt välja tuli, sattusid tõenäoliselt ka Johansoni kätte. Tuginedes tema väidetele, kirjutas Päevalehe ajakirjanik Johan Weidenstrauch 1909. aastal oma ajalehes: „45 aastat tagasi [1864. aastal] kaevanud Jõhvi kihelkonnas Kukruse mõisa mehed kraavi ja sealt leidnud nad põleva kivi lademed. Kui juhtumisi mõned tükid tulde pandud, siis nähtud, et kivi tuld võtnud ja põlenud. Selle peale vaadati muidugi kui imeasja peale, sellest anti ka mõisaomanikule teada, aga viimane keelanud töölistel kivide põletamise ära. Nagu kõneldakse, olla mõisaomanik kartnud, et vast kõik maa põlema võib minna” [25]. Samal moel on põlevkivi leidmist kirjeldanud üks tundmatu autor [15] ja samuti Tiido Laur [13] – tema siiski eksis aastatega; ühtlasi võib põlevkivi leidmise kohta lugeda ühest rahvaluule arhiivis talletatud mälestusest.
Võib oletada, et 1831. aastal Poola esimese ülestõusu mahasurumisel erilist vaprust üles näidanud Robert von Toll (# 3) põlevat kivimikihti siiski ei kartnud, küll aga tegi see teda ettevaatlikuks.
Teade Tolli kraavist leitud iseäraliku kivimi kohta levis ümbruskonnas üsna kiiresti. Peagi tehti sarnasuse järgi kindlaks, et seda leidub ka tollal Kohtla küla läbinud, nüüdseks kadunud Mudaoja sängis ja kallastes ning Kohtla ja Järve valla maadel [12, 13, 15]. See kõik pälvis tähelepanu. Johansoni andmetel olevat näiteks Jõhvi apteeker ostnud Tolli käest „mõned süllad” kraavist välja tulnud põlevaid kive ning viinud need oma hoovi [15, 25]. Edasi teatas Johanson Weidenstrauchile järgmist: „Juhtunud aga tulekahju; terve alev ühes apteegiga põlenud maha. Ka kivihunnik läinud põlema ja kivid põlenud ka siis veel suure leegiga edasi, kui kõik muu juba ära oli kustunud. Püütud neid [kive] ära kustutada, kuid see ei olla korda läinud. Põlewale kiwile pandud vahid juurde ja põlemine väldanud 2–3 päeva” [25].
Jõhvi suurt tulekahju, mille käigus põles maha mitu alevi esindushoonet, tõendavad ka ilmunud teated ajalehtedes Neue Dörptsche Zeitung ja Postimees [8, 26]. Postimehes kirjutati 15. juulil 1868 (ukj.): „Pühhapääv 23. juunil [5. juulil] pärrast lõunat kello kaks hakkas meie apteek põllema”. Tuli levis kiiresti ja mõne tunniga põles maha seitse maja [3: 157].
Rahvasuu ei valetanud: Jõhvi apteekril oli tõesti hoovis põlevkivi. Täpselt ei tea keegi, miks ta selle õuele vedas. Kõige tõenäolisemalt kavatses ta sellega ahju kütta.

Eestimaa guaano. 1869. aasta kevadel saabus Eestimaale saksa keemik Carl Funk, kes oli 1860. aastate keskpaigas (1866?) saanud ühelt Tallinna härralt Pollackilt tüki väga fosforirikast kivimit (fosforiiti?), mida pidas guaanoks. Kuna guaano hind olid Lõuna-Ameerikas puhkenud sõdade tõttu kõrge, lootis Funk oma leiuga rikkaks saada: ta tuli Eestimaale oma tulevase maardla leiukohta kindlaks tegema.
Keemik otsis seda Tallinna ümbruskonnast, kuid asjatult. Kaotanud lootuse, pöördus ta näidisega ühte Tallinna apteeki ja küsis, kas neile ei ole juhuslikult saadetud seda kivimit analüüsimiseks. „Minu suureks rahuloluks, ma ei eksinud oma oletuses,” kirjutas Funk. „Seal [apteegis] ma kuulsin, et seda ainet leidub Jõhvi lähedal asuvas Kukruse mõisas, kus seda kasutatakse turba asemel” [27: 420]. Küllap juhatas Tallinna apteeker Carl Funki Kukruse mõisa teadlikult: ta oli kuulnud oma kolleegi õnnetusest Jõhvis ja nõnda ka põlevast kivist.
Funk ei heitunud, et Kukruselt leitud kivimit ei tarvitatud väetisena. Samas soovis ta Kukruse mõisa maid rendile võtta, kuid Toll ütles talle ära. Seepeale avaldas Carl Funk „Eestimaa guaanost” venekeelse artikli [27], selle ajendil algatas Tartu ülikooli keemiaprofessor Carl Schmidt diskussiooni Funki eksitavate väidete üle. Ühtlasi ärgitas professor oma õpilasi Aleksandr Šamarinit ja Richard Hehni uurima põlevkivi keemilisi omadusi ning kütteväärtust [4, 18]. Uurimus põlevkivi kütteväärtuse kohta (see on parem kui kasepuul) tõenäoliselt veenis Tolli selle kasutamise otstarbekuses.

Kohalike elanike teadmised edenesid visalt. Hoolimata kõikidest Johansoni kogutud tõestisündinud lugudest ei teadnud Lüganuse ja Jõhvi kihelkonna eestlased põlevkivist kuigi palju. Seda asjaolu kinnitab veel üks Johansonilt pärinev lugu. 1909. aastal teatas ta Weidenstrauchile: „Mõni aeg tagasi ehitanud keegi talupoeg sauna. Ahju ehitamiseks võtnud ta ilma teadmata mõned tükid põlevat kivi. Kui nüüd ahju esimest korda tuli pandud, hakanud ahjuks ehitatud kivid põlema. Esiotsa oli hirm muidugi suur, aga pärast muutus ta suureks imestuseks” [25]. Arvatavasti oli tegu Lüganuse kihelkonnas Erra vallas elanud talupojaga [15]. Tema ahi siiski maha ei põlenud. Ent kõige olulisem tähelepanek siinjuures on hoopis see, et 20. sajandi alguskümnendi lõpul Wirulase hinnangul „Siiski ei tea suurem osa kohalikku rahvast tema [põlevkivi] olemasolemise üle veel peaaegu mitte midagi. Vast hiljuti teatasin ma ühele K[ohtla] küla rentnikule, et tema krundi sees aias põlevat kivi leidub, mida mees aga ei uskunud, seni kui kivid koju viis ja ahjus järele proovis, et nad põlevad” [15].
Veel 1916. aastal olid teadmised Eesti põlevkivist samasugused, nagu oli kirjeldanud Tiido Laur [13]. Rohkem said eestlased selle maavara kohta teada alles 1917. aastal, kui Eesti ajakirjanduses kirjutati palju Vene keskvõimu otsustest rajada Järve külla suur põlevkivi pealmaakaevandus [23].

Johansoni nimi kadus põlevkivi uurimise ajaloost. Eelkirjutatu põhjal võib Johansoni pidada üheks kesksemaks isikuks, kelle kaudu avardusid eestlaste teadmised põlevkivi leviku, koostise ja kütteväärtuse kohta. Ühtlasi oli Johanson rahva ülestähenduste ja kogemuste koguja, et nõnda saada ülevaadet eestlaste teadlikkuse kohta sellest maavarast.
Näib, et oma rolli teadvustas ka Johanson ise (# 4). 1928. aasta 25. novembril tähistas riiklik põlevkivitööstus kümne aasta möödumist Eesti põlevkivitööstuse algusest [16]. Ajakirjanduses oli selle aastapäeva ettevalmistamisest palju juttu. Johanson leidis, et põlevkivitööstuse algus Eestis seostub eelkõige tema tegevusega 19. sajandi lõpuaastail, mitte 1918. aastaga. Ta otsustas sellest teada anda kaubandus- ja tööstusministrile, et saada põlevkivitööstuselt abiraha, kuna teda kimbutasid paljud haigused [24]. Nõnda saatiski ta ministrile tõenäoliselt enda 1897. aastal kirjutatud venekeelse teate ajalehes Sõn Otetšestva ja selle refereeringud nii Vene kui ka välismaa ajakirjanduses, et tõestada oma panust Eesti põlevkivitööstuse rajamisse. Ministri kohusetäitja Leo Sepp kirjutas Johansoni abirahapalve peale: „Korjatud materjali põhjal võib tõeks pidada, et paluja 1897. a. õlikivi (põlevkivi, kukersiidi) tutvustamist laiemates ringkondades on taga püüdnud” [7]. Põlevkivitööstus oli aga teisel seisukohal: „Kogutud andmete järgi ükski Eesti põlevkivi tegelastest Johansoni 1897. a. ajalehe kirjutustest tõuget ega ergutust saanud ei ole. Seda silmaspidades ei pea Põlevkivitööstuse juhatus mitte võimalikuks Johansonile põlevkivi summadest toetusraha määrata” [7].
Üsna lihtne on arvata, miks riiklik põlevkivitööstus Johansoni teeneid ei tunnustanud. Nimelt toetus Eesti põlevkivitööstuse tekkimine 1918. aastal täielikult vene geoloogide (Nikolai Pogrebov, Pavel Krutikov), inseneride (Aleksei Lomšakov, Mihhail Jatsevitš, Georg Doepp, Boriss Tsvantsiger) ja keemikute (Vladimir Valgis) uurimistulemustele aastail 1916–1920 [23]. Eesti põlevkivitööstuse rajaja ja põlevkivitööstuse juhatuse esimees Märt Raud (# 5) tundis hästi nende teadlaste panust, ent ta ei leidnud nende meeste töödest vähimatki vihjet Johansoni venekeelsetele teadetele. Seepärast jäigi põlevkivihuvidega koolimees tagaplaanile. Ka esimesest eestikeelsest Eesti põlevkivi uurimise ajaloo ülevaatest, mille koostaja oli Märt Raud, ei leia tema nime [16: 32–36; 20; 23]. Nõnda kustuski Johansoni nimi ametlikust Eesti põlevkiviuurimise ajaloost.
Täiesti unustuse hõlma Johansoni teened põlevkiviuurijana siiski ei vajunud: selle valdkonnaga seostati edaspidi tema nime Tartu õpetajate seminari juubelialbumis. Selles ilmusid kasvandike elulood, kus oli mainitud, et Wilhelm Johanson on „esimene meie põlevkivi propageerija” [10: 268]. Sellest raamatust jõudis teave Johansoni ja põlevkivi kohta ka nõukogude ajal ilmunud Tallinna 21. kooli väljaannetesse [6: 6; 17: 6], kuid taasiseseisvumise järel koostatud juubelialbumites ei ole enam sellekohast infot [5, 14].

Koolimehe tegevus põlevkiviuurijana oli märkimisväärne. Eestimaal oli põlevkivi uuritud juba enne Wilhelm Johansoni tegutsemist. Oluline on Johanson aga selle poolest, et ta oli esimene eestlane, kes põlevkivi vastu sügavat huvi tundis ning seda uuris ja tutvustas. Paraku ei hinnanud riigi põlevkivitööstuse juhatuse esimees Märt Raud tema teeneid, kuna Johanson ei olnud insener ega teadlane. Samuti ei ilmunud tema sulest ühtegi kokkuvõtvat põhjalikku artiklit, mida põlevkivi uurijad oleks edaspidi tähtsaks pidanud.
Nendel põhjustel jättis Raud Johansoni välja enda koostatud Eestimaa põlevkivi uurimise ajaloost ja Johansoni nimi vajus unustusse. Samas võib oletada, et Johansoni 1897. aastal ilmunud teade ning sellele järgnenud sündmused ajendasid venelasi 1908. aastal Eestis taas alustama erarahal põhinenud põlevkiviuuringuid. Raud ise pidas seda „pöörde toojaks” põlevkivi uurimisse [16: 34]. Igal juhul oli põlevkivist 1928. aastaks saanud Eestis kõige enam kasutatav kütteaine (# 6).
Kummatigi on olukord Johansoniga paradoksaalne. Ehkki ta oli ametlikust Eesti põlevkivi ajaloost välja jäänud, olid tema kogutud ülestähendused, näiteks Tolli kraavi kaevamise ja Jõhvi põlengu kohta, rahvasuus legendidena käibel mitmesuguste juurde mõeldud liialdustega (nt. põlevkivist ehitatud sauna mahapõlemine). Sealt jõudsid need omakorda Agu Aarna menukatesse kirjutistesse [1: 21; 2: 3] ja ka teistesse väljaannetesse [11: 31; 19: 596; 21: 6; 22: 3]. Seega on Wilhelm Johansoni kogutud andmeid kasutatud kogu aeg, teda ennast tunnustamata.

LISAKAST:
Eesti rahvapärimusest leiab põlevkivi kohta väga vähe teateid
Kukruse mõisa kraavikaevajad kaevasid Kukruse lähedal magistraalkraavi. Põlevkivi kiht oli nii lähedal ja kraav ka nii sügav, et kaevamisel põlevkivi tuli päevavalgele. Kaevamisega jõuti juba soo ligidale, kus maapind niiske. Tuli lõuna. Mehed tahavad tuld teha, kuid maa on märg. Mehed võtsid suurema kivilahmaka, mis kaevamisel maa seest välja tuli, ja tehti sinna peale tuli. Tuli oli kena ja mehed said kõik omad külmad supid soendada ja kiitsid veel päälegi. Kuid siis märkas üks kaevajatest, et see kivi, mis sai tulele alla pandud, üha pisemaks läheb ja hoopiski ära põleb. Õhtul võtsid mehed samasuguse kivi kaenla ja läksid mõisahärrale seda näitama. Mehed seletasid ära oma loo, kuidas kivi põles. Siis sai härra vihaseks ja kärkis: „Kas minul on sarnaste kivikähkaritega tegemist. Kivi ikka kivi!” Mehed katsusid, et aga minema said oma kivimunakaga [ERA II 215, 161/3 (3) < Jõhvi khk – Gustav Haljand, Jõhvi linna algkooli õpilane < Juula Valgepea, 50 a. (1939)].

Järvä vallamaja oli kus ta nüüdki on, sääl augu sies. Vallamaja juurest võeti liiva. Siis oli tie tegemine. Iga pere pidi ühä tie osa korras pidama, oli mõõdetud. Akketi vallamajale kaevu kaevama, tuli pruuni kivisi vällä. Tuli oli maas, eks neid sattund tulde, nähti, et põlesid. Viedi mõisa neid kivi, mõis lasi selle asja lõppedata, et mitte üks kõhk. Siis niikaua oli vagane, kui ilmus üks, kes akkas seda asja siis uurima. Kust ta siis oli, vai kes ta oli. Tiada ta igatahes sai, jutt läks laijali, kas krahv rääkis vai ... Kaevati. Obustega vieti Kohtla jaama, vieti üks vaguni täis ja saadeti Pieterbori. Sedasi siis alustati. Tuli ilma sõda. Päälä ilma sõda akketi siis karierisid kaivama [RKM II 146, 71/2 (23) < Jõhvi khk, Kohtla-Servaääre k – Endel Mets < Heinrich Käärt, 77 a. (1961/2)].




1. Aarna, Agu 1989. Põlevkivi. Tallinn.
2. Aarna, Agu; Kask, Karl; Reier, Alfred; Öpik, Ilmar 1954. Põlevkivi. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.
3. Gustavson, Heino 1983. Lühiülevaade apteekidest enne 1917. aastat. – Kohtla-Järve rajoonis. Tallinn: 157–159.
4. Hehn, Richard 1871. Die Produkte der trockenen Destillation des Brandschiefers. – Baltische Wochenschrift 9 (1–2): 22–28, 35–38.
5. Hirv, Juta (koost.) 2003. Sada aastat koolikella. Tallinna 21. Kool 1903–2003. Kroonikat. Mälestusi. Dokumente. Fotosid. Tallinn.
6. Härma, S. (koost.) 1973. N. V. Gogoli nimeline Tallinna 21. Keskkool. Tallinn.
7. Huvitav lehekülg põlevkivi ajaloost: eestlasest-kooliõpetaja Vilhelm Johanson – põlevkivi leiutaja?! – Põhja Eesti, 1930, nr. 23, 01.03.
8. Jewe. Inland. – Neue Dörptsche Zeitung, 1868, Nr. 146, 28. 06./10.07.
9. Kaljo, Dimitri 1958. Fr. Schmidt – Eesti geoloogia aluste rajaja. – Eesti Loodus 9 (4): 193–196.
10. Kiirats, Mart; Põld, Peeter; Tork, Juhan 1929. Tartu Õpetajate seminar 1828–1928. Tartu.
11. Kirss, Odette 1980. Kohtla-Järve. Linn ja rajoon. Tallinn.
12. [Laur, Tiido] 1909. Mõnda nõndanimetatud „nafta hallikate” kohta. – Wirulane, nr. 50, 03./16.03.
13. Laur, Tiido 1916. Eestimaa põlewast kiwist. – Päevaleht, nr. 152, 08./21.07.
14. Leht, Viive (toim.) 1993. Tallinna 21. Keskkool 1903–1993. Tallinn.
15. Põlewast kiwist 1909. – Wirulane, nr. 114, 26. 05./08.06.
16. [Raud, Märt] 1928. Riigi põlevkivitööstus 1918–1928. Tagasivaade tööstuse tegevusele ja saavutustele tööstuse X aastapäeva puhul 25. XI 1928. Tallinn.
17. Relvik, Maie (toim.) 1978. N. V. Gogoli nimeline Tallinna 21. Keskkool. Tallinn.
18. Schamarin, Alexander 1870. Chemische Untersuchung des Brandschiefers von Kuckers. Dorpat.
19. Sepp, Mait 2009. Piiludes põlevkivitööstuse hälli. – Eesti Loodus 60 (11): 596–599.
20. Sepp, Mait; Pae, Taavi; Tammiksaar, Erki 2013. Põlevkivi avastamise lugu. – Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat (trükis).
21. Šmider, Erich 1981. Kohtla-Järve. Tallinn.
22. Šmider, Erich 1984. [Kohtla-Järve]. – Vihandi, Oskar. Kohtla-Järve. Tallinn: 3–5.
23. Tammiksaar, Erki 2013. Põlevkivitööstuse algus Eestis – eeldused ja põhjused. Ajalooline sissevaade. – Akadeemia 25 (1–2) (trükis).
24. Johanson, Vilhelm [pärandusasi]. – Eesti riigiarhiiv, 2-2-5263, l. 4–4p.
25. W-ch. [Veidenstrauch, Johan]. 1909. Põlew kiwi. – Päevaleht, nr. 221, 28. 09./11.10.
26. Wirromaalt. [Tullekahjo]. – Postimees, 1868, nr. 27, 03./15.07.
27. Функ, Карл 1869. Открытие залежей гуано в Эстляндии. – Земледельческая газета (35) 27: 420–421.

Autorid tänavad Anto Aasat, Ester Haljastet, Ester Petersit, Ave Pilli ja Mari-Ann Remmelit abi eest.