Kultuuriministeerium on 2013. aasta nimetanud kultuuripärandi aastaks. Sestap on põhjust pöörata tähelepanu maastikus leiduvatele inimtegevuse märkidele, näiteks piirikividele, lubjaahjudele, taliteedele jne. Siinses kirjutises mõtiskleme üldisemalt pärandkultuuri üle ning uuel aastal vaatleme meie pärandkultuuriobjekte põhjalikumalt. Pidades silmas kultuuripärandi aasta juhtlauset „Pärijata pole pärandit!”, püüame anda näpunäiteid, kuidas oma kodukandi pärandkultuuri kohta taustteavet hankida ning objekte eksponeerida ja tutvustada.

Tuleval aastal keskendutakse kultuuripärandile mitmel põhjusel: täitub kümme aastat nii UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsiooni sõlmimisest kui ka Eesti, Leedu ja Läti laulupidude traditsiooni ja Kihnu kultuuriruumi kandmisest UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, ühtlasi saab kahekümneaastaseks muinsuskaitseamet ja sama palju aastaid tagasi sai valmis rahvusraamatukogu hoone. Nõnda ongi teema-aasta mõeldud selleks, et laiemalt tutvustada kultuurimälestisi, pärimuskultuuri, vaimset kultuuripärandit, pärandkultuuri, aga ka vähemusrahvuste pärandit.
Aasta jooksul on plaanis mitmesugused ettevõtmised, nt. eesti rahva muuseumi projekt „Kodumaa päevapiltide kogumine”, ajaloomuuseumi Eesti taasiseseisvumisega seotud materjalide kogumisaktsioon, rahvusraamatukogu vanade ajalehtede andmebaasi korrastamine, pärandibuss ja -rong jpm. Ent peale nende on igaühel võimalik anda oma panus, tegeledes oma kodukoha pärandkultuuriga.

Mida mõistetakse pärandkultuuri all? Kultuur on inimese vaba tegutsemise vili, teisisõnu on see laiem valdkond, kui oleme iga päev harjunud tajuma. Sõna „pärand” viitab aga millelegi minevikust. Selle mõttekäigu järgi on pärandkultuuri puhul tegu inimtegevuse märkidega, mis on minetanud oma esialgse kasutusotstarbe või suisa tarvitusest välja jäänud. Näiteks kuuluvad nende hulka kadunud külade vahelised metsateed, mahajäetud metsavahitalude põlised õuepuud, kunagisest talukohast säilinud paekivikeldrid või siis teadmata ajal ja otstarbel ehitatud kiviaiad, mis võrgustikuna kulgevad metsas põhjarannikust läänerannikuni ja jätkuvad ketina ka saartel. Peale nende on pärandid kümned metsakasutusega seotud kultuurimärgid: talude turbalõikamiskohad, lubjaahjude varemed, söemiilide asukohad, tõrvaahjud, vanad savitööstusettevõtted ja potaseahjud.
Viimastel aastakümnetel on pärandkultuuri ühe osana pööratud tähelepanu ka pärandkooslustele. Need on kujunenud inimeste omaaegse eluviisi käigus, mistõttu on kahtlemata tegu pärandkultuuriobjektiga. Ühtlasi on pärandkooslused elurikkuse poolest väärtuslikud paigad, mida tasub hoida ja taastada. Neid ongi asutud korrastama riigi ja ka välisraha abil.
Tihtilugu leidub pärandkooslustes mitmesuguseid inimtegevuse märke: kiviaedu, karjateid, talveteid, küüne, kaevusid, linaleoauke, kuhjalavasid jm. Rannaniitudel võib näha lautreid, kivist kuhjalavasid või isegi vanu poldreid. Seega on pärandkooslused nagu pärandkultuuri kontsentraat – hindamatud loodus- kultuuriväärtused. Mõistagi on see varamu väga mitmekesine, eripärastest objektidest tasub mainida näiteks piimapukki taluväravas, tehiskivikangruid maaparandusobjektidel, geodeetilisi märke, mingi sündmuse puhul rajatud metsakultuure ja okupatsioonivõimudest maha jäänud militaarseid tähiseid. Ühtlasi pakuvad suurt huvi ajaloolised kohanimed, mis on pandud põldudele, heinamaatükkidele, jõekäärudele, metsaosadele, metsateedele, küngastele jne. Need rahvapärased nimed, millest mõne kohta on teada ka tekkelugu, lisavad maastikku ilmestavale objektile veelgi väärtust.
Siinkohal tuleb rõhutada, et maa ja rahva kultuuritraditsioonide ning -pärandi esitlemine vaid õpikute kaudu ei ole piisav selleks, et ka järgmised põlved tunneksid meie ajalugu. Palju enam aitab kaasa, kui pärandit maastikus tähele pannakse ja eksponeeritakse, näiteks osana looduse õpperadadel.

Miks peaks pärandkultuuri tundma? Asjahuvilistele pakuvad pärandkultuuriobjekti kohta andmeid kogudes suurt tuge kohalike elanike mälestused, kuid mõnikord võib üksikteateid leida ka muuseumifondidest ja arhiividest. Igal juhul on tänuväärne, kui sellist teavet koondatakse ja jagatakse. Iga pärandkultuuriobjekt suurendab maastike üldist väärtust puhkealadena ning sageli tunnevad nende vastu huvi ka maaomanikud ise. Maastikus üles otsitud ja oluliseks peetud pärandkultuuri märgid viitavad ühtaegu soovile otsida oma juuri, sest nende tähiste kaudu tajutakse sidemeid läinud põlvkondadega. Vahel võib tekkida küsimus, kas edukaks eluks ja rahuloluks on tõepoolest vaja tunda pärandkultuuri? Ilmselt on, ega muidu ei taastataks maakodusid nende esialgsel kujul: puhastatakse kiviraketega kaev, kuigi tarbevesi tuleb mööda torusid puurkaevust, laotakse üles kivikeldri võlv ja pannakse uus sepishingedega uks, kuigi talvetagavarasid hoitakse ammu sügavkülmikus. Samal põhjusel on puisniitudele ehitatud uued palkküünid, kuigi heina sinna talveks ei veeta. Taas rajatakse kiviaedade read kunagise karjamaa ja põllu piirile. Paljud teevad seda enda jaoks, kuid ei keela teistelgi vaadata, tuntakse uhkust ja rahuldust oma põliste sidemete üle. Vana hoitakse ja taastatakse ka selleks, et taluturismi edendada ning linnainimestele maaelu tutvustada.
Kõige selle taustal võib järeldada, et tuntakse hingelist vajadust hoida eellaste tehtut ning tunnetada oma juuri. Siinkohal tasub meenutada sotsiaalteadlase Aare Kasemetsa öeldut, et juurteta kultuur on hääbuv kultuur ja keegi peale meie endi ei oska meie rahvuskultuuri väärtustada ega suuda seda alles hoida.

Leitud ja leidmata pärand. Meie ülemerenaabrid rootslased on juba aastakümneid pööranud tähelepanu maastikus leiduvatele kultuurimärkidele. Umbes kümme aastat tagasi asus Lembitu Tarang sedalaadi mõtteviisi levitama ka Eestis. Koos Rein Kaljuveega valmis pärandkultuuri kirjeldamise metoodika, sealhulgas 98 objektitüübi kirjeldused. Valminud juhise põhjal hakkas riigimetsa majandamise keskus 2005. aastal Euroopa Liidu rahalisel toel koostama ülevaadet meie pärandkultuuriobjektide kohta, olenemata sellest, millisel kõlvikul need asusid või milline oli maatüki omandivorm (vt. tabelit). Esialgu võimatuna tundunud idee sai teoks 2011. aasta lõpuks: selleks ajaks oli ilmunud „Väike pärandkultuuri käsiraamat” ja neliteist pärandkultuuri maakonnaraamatut. Mahuka töö käigus kogutud andmed avaldati aga maa-ameti geoportaali pärandkultuuri rakenduses. See teave on osutunud väga huvipakkuvaks, sest iga kuu vaadatakse seal objekte keskmiselt 200 000 – 250 000 korda. Kõigil on võimalus seda andmebaasi täiendada: asjaomase teatamisvormi leiab RMK kodulehelt. Siinkohal on paslik täpsustada, et pärandkultuuri kriteerium on igaühe südames ja silmades: see ei ole kindlaks määratud andmebaasi kantud või veel kandmata objektidega. Selle töö raames loodi ka Eesti-Läti ühine pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala, mis hõlmab piirijõge Koivat. Alal on võimalik matkata eri pikkusega loodusradadel: kahe kilomeetri pikkusel jalgrajal ümber Tellingumäe, 40 km Taheva–Strenči rajal ning Tellingumäe parklast algaval ja seal ka lõppeval 18 km rattarajal. Need teabetahvlitega rajad on looduses tähistatud (loe radade kohta Eesti Looduse 2011. aasta jaanuarinumbrist).
Pärandkultuuri hoidmine on nüüdsest RMK igapäevane tegevus. Võimaluse korral arvestatakse objektidega metsatöödel ja püütakse neid mitte kahjustada. Ka säästva metsamajanduse sertifikaadid PEFC ja FSC on seadnud kohustuse hoida pärandkultuuri.
Arvestades valdkonna mitmekesisust ja objektide suurt hulka, ei ole paraku rakendatud ühtegi toetusmeedet, mis hõlmaks ainult ainult pärandkultuurile. Ent sedalaadi mälestiste eest peaksidki seisma ennekõike maaomanikud ja piirkonna elanikud ise. Väga palju saab ära teha ühistegevuse ja talgute korras. Sestap on algaval pärandiaastal sobiv oma koduümbrus üle vaadata, uurida kodulugu ning talletada see tulevaste põlvede jaoks, kevade saabudes aga teha talgutel korda mõni võssakasvanud pärandkultuuriobjekt.