2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/12
Kas eesti kultuuril on elujudu?

Folklorist Marju Kivupuu on Tallinna likooli Eesti humanitaarinstituudi maastiku- ja kultuurikeskuse vanemteadur. Ta on sndinud Vrumaal Saru-Meprus, ppinud Valga 1. keskkoolis, Tartu 5. keskkoolis bioloogia-geograafia svappega klassis ja Tartu likoolis eesti filoloogiat. 2002. aastal kaitstud doktorit ksitleb surmakultuuri suundumusi Vrumaa matusekombestiku nitel. Marju Kivupuu on osalenud mitme riikliku komisjoni ja otsustuskogu ts, niteks riigi kultuuripreemiate komisjonis, vaimse kultuuriprandi nukogus, riiklike programmide Eesti keel ja kultuurimlu ja Vana Vromaa kultuuriprogramm nukogus jne. Ta on mitme primuskultuuri populariseeriva tele- ja raadiosaate (kaas)autor. Tema uurimused vi populaarteaduslikud ksitlused on plvinud mrkimisvrset tunnustust: kaks parima teatmeteose preemiat raamatu 101 Eesti phapaika (2011) eest, Tallinna likooli parima monograafia auhind raamatu Hinged puhkavad puudes (2009) eest, ajakirja Akadeemia Naturalia aastaauhind artikli Haigus kui staatusesmbol: traditsioon, lhiminevik ja tnapev (2007) eest, Tallinna pedagoogikalikooli parima monograafia auhind raamatu Surmakultuuri suundumused: ajaloolise Vrumaa nide (2004) eest, presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest (1995) jne. Maavalla koda on ta kuulutanud tnavuseks hiie sbraks, tnutheks ristipuude uurimise ja kaitse eest.

Andrei Hvostov on oletanud, et eestlased kaovad peagi vltimatult, nii nagu kadusid baltisakslased. Ja sedastanud oma elueesmrgi: teha see minek vimalikult vrikalt. Et tuleviku maailma entsklopeedias ei kirjutataks Eesti kohta mitte 20, vaid 21 lauset. Kui eestlased htkki ilmast kaoksid, millise nhtuse vi kombe poolest oleks maailm kige rohkem vaeseks jnud?

Teadupoolest vaesestab iga bioloogilise liigi hvimine Maa liigilist elurikkust tervikuna. Nii on ka keelte ja kultuuridega. Vaieldamatult on eestlased oma suhteliselt vikese rahvaarvuga olgu siinkohal ks Miljonimngu ksimus: kui mitu vhemalt poolteise miljoni elanikuga linna on ainuksi Euroopa Liidus? ainulaadsed. Meil on oma riik, seni veel heal tasemel omakeelne krgharidus. Kuigi meie pink rahvusena on lhike, on sellel pingil lbi aegade istunud hulk maailma mastaabis silmapaistvaid isiksusi, seda nii teaduses, kaunites kunstides kui ka spordis. Ja kas ldse leidub kuskil maailmas rahvast, kes iga nelja aasta jrel, piltlikult vljendudes, koguneb in corpore lauluvljakuks nimetatud platsile, et hiselt vtta les isamaalised viisid emakeeles?
Iga keel peegeldab selle knelejate sise- ja vlisilma. Kui kaob keel, siis kaovad ka selles keeles mtlevad ja knelevad inimesed, kes tunnevad ja oskavad lugeda ammustel aegadel kinnastesse ja vdesse kirjatud mrkide thendusi, kes mletavad ja oskavad knes ja kirjas jutustada selle maa ja rahva lugu, kes (taas)loovad nii selle keele ja kultuuri abil kui ka seda keelt ja kultuuri.
Infovahetuse kasv on soodustanud ksikute suuremate keelte domineerimist viksemate arvel. Kas ldse ja kuidas suudab eesti keel infohiskonnas vastu panna, nii et see ei muutuks ainult kodus kneldavaks keeleks, sltub paljuski meist endist, meie vrtushinnangutest, lojaalsusest emakeelele ja kultuurile ning kindlasti ka keeletehnoloogia arengust. Suurema vi prestiisema keele omandamine ei kohusta automaatselt emakeelele ega emakeelsele kultuurile selga prama.

Milline eesti traditsioon vi kultuurinhtus vriks praegusest hoopis rohkem thelepanu ja hoidu?

Arvan, et emakeelt ning kultuuri tuleks siiski vrtustada tervikuna, hinnata seda kultuuri, mida viljeletakse eesti keeles, mis paljuski taasloob ennast varasematest aegadest tuttavate smbolite kaudu ning millele iga jrgnev plvkond lisab omad thendusvarjundid ja tlgendusvimalused. Kultuur on terviklik ssteem ja sealt midagi eraldi esile tsta on vga keeruline.
Arvan, et nii klassikaline muusika, kirjandus, kunst kui ka maapiirkondade kultuurilis-keeleline eripra vajab Eestis toetust ja hoidmist. hte ei saa ega tohi teisele vastandada.
Omanolised kultuuriregioonid Saare- ja Setumaa, Hiiu- ja Mulgimaa, Vrumaa ja Peipsiveer, Viru- ja Lnemaa on piltlikult vljendudes see meie taime- ja puuviljaaed, kus kasvavad viljapuud, maitsetaimed ja juurikad annavad eesti kultuuri hepajatoidule need iged maitsevarjundid, peenemad nansid, selle snulseletamatu omaprase ja ainukordse hrgu maitse.
Kuidas aga hoida elu maapiirkondades, on pletav ksimus, millega vhemalt teoreetiliselt tegeldakse viimasel ajal ka riigi tasandil.

ks teie peamisi uurimisteemasid on olnud matusekombed ja muud siirderiitused. Meenub Andrus Kivirha nidend Eesti matus, kus ta vaatles meie omapra selles eluvallas. Mida peate teie Eesti siirderiituste huvitavaimaks omapraks?

Pulma vib minna, matusele peab minema, on eestlasel olnud kombeks elda. Kivirhk vaatab ka Eesti matuses eestlast mnusalt nihestatud nurga alt. Unistada ja hata linnas kodutalu pehmest murust palja talla all on midagi muud kui puutuda kokku maaelu argireaalsusega ja veresugulastega, keda tunneme vaat et vhemgi kui tkohal kolleege.
Pulmi peetakse tnapeval vhem ning kombed on muutunud sna rahvusvaheliseks: eeskujuks ei ole enam (vana)vanemate traditsioonid, vaid veebiphistel teemalehtedel pakutav.
Matuseidki korraldavad ha enam selleks palgatud professionaalid, elukutselised rituaalimeistrid. Leinamajad meenutavad metroojaamu, kus punaste tulikirjade vilkudes antakse teada, kelle lhedaste ktte on judnud kord pgusaks, ent igaveseks hvastijtuks.
1990. aastate lpus hakkas ka Eestis levima tuhastamismatus, mis ti kaasa olulisi muutusi nii ilmalikku kui ka kiriklikku matusekultuuri alates kalmistute vlisilmest (viksemad hauaplatsid tuhaurnide tarbeks, kolumbaariumide kavandamine) ja lpetades matusetalitustega. Need muutused peegeldavad inimeste muutunud suhtumist surelikkusesse ja surma. Tuhastamist hakati soosima muidugi ka seetttu, et kirstumatuseks ei ole lihtsalt piisavalt matmiskohti, uusi kalmistuid rajada ja vanu laiendada on ha keerukam.
Sjajrgsed plvkonnad omandasid surma- ja surnutega suhtlemise kogemuse, kies alates teatud kindlast vanusest vanematega lhedaste matustel kaasas. Toona oli sna tavaline, et inimesed surid kodus, oma lhedaste keskel.
Kui nukogude ajal oli lapse snd n.-. meditsiiniline sndmus ja surm perekonna siseasi, siis ndisajal on toimunud otsekui vahetus. Eakad inimesed veedavad oma vanaduspevi hooldekodudes vi kliinikutes, on unustatud ksi korterisse vi maakoju, kust nad leitakse sageli alles tkk aega prast surma. Ja teisalt, kuna lapsi snnib peredesse vhe, siis kiki laste elus ette tulevaid etappe nikse thistatavat aina suurejoonelisemalt ja luksuslikumalt, alates lasteaia lpupidudest ja snnipevadest.
Vimalustega uhkeldamine, pisut le oma ju elamine nikse olevat (ka) eestlasele tunnuslik. Juba nn. vanal heal Rootsi ajal, see on siis enne Phjasda, anti mrusi, mis ohjeldasid siinsete talupoegade kommet sgistalvel lirikkalikult pulmi pidada, nii et kevadeks olid salved thjad ja tuli misa magasiaidast laenu vtta.
Kui nukogude aja lpul kndis pulmaklaliste arv sadadesse ja iga jrgmine noorpaar pdis eelnevaid kulutuste suurusega le trumbata, siis taasiseseisvumisaegsel siirdeperioodil, kui riigi majandus- ja tjupoliitika lks le liberaalsele turumajandusele ning paljude inimeste sissetulek kahanes jrsult, vhenes kiiresti ka pulmade pidamine. Linnapildist kadusid uhkelt ehitud pulmaautod, mis reede htupoolikuti ja laupeviti signaalitamisega linnarahva thelepanu tmbasid.
Krvalt vaadates tundub, et eestlaste siirderiitused on teljel kogukondlikkus-individuaalsus tugevasti kaldu individuaalsuse ja omanolisuse poole: isiklikke thtpevi ei pta thistada mitte nii nagu alati on tehtud, vaid leida laiast maailmast midagi uut ja erakordset. Plvest plve edasiprandatavad traditsioonid on silinud paremini tugeva piirkondliku identiteediga piirialadel (Setumaa, Vrumaa, Mulgimaa, Kihnu), kus traditsioone (niteks traditsiooniliste pulmade korraldamine) ka riiklikul tasandil toetatakse.

Kuidas eestlased on suutnud nii mitusada aastat vraste riikide koosseisus omakeelsena vastu pidada? Kas on mnginud rolli pigem mingid soodsad vlistegurid vi on suurem roll meie endi rgsel jul? Kas vib olla, et eestlased ja eesti keel on lausa kohastunud bioloogilises mttes siinse keskkonnaga. Niteks mttemng: kui panna samadesse oludesse elama ingliskeelne inglaste kogukond, kas nemad peaksid viletsamini vastu?

Ksimusele ei ole ilus ksimusega vastata, aga arvan aru saavat, et see ksimus on ajendatud meie rahvuslikust omamdist vike, aga see eest vaat kui vastupanuvimeline, visa ja tubli. Juba Kreutzwald ja nii mitmedki tema kaasaegsed olid seda meelt, et eestlased on mratud vlja surema, sulanduma suuremate rahvaste sekka. 20. sajandi alguseks oli meil oma kirjakeel, kriitiline hulk rahvuslikult mtlevaid haritlasi ja arvukalt soodsaid juhuseid ajalooareenil, mis vimaldasid luua oma riigi. Parafraseerides Ian Stewarti: see, kes mngib tringuid, on lbi aja visanud meile, eestlastele, ellujmiseks sobivaid kombinatsioone, mida oleme osanud senini tepoolest snagi tulemuslikult ra kasutada.
Me ei saa teha usaldusvrseid teaduskatseid mnest teisest rahvusest kontrollgrupiga. Pealegi on rahvuse miste iseenesest pris uus. Kll aga on viimased sada vi pisut enam aastat olnud eestlaste rahvusliku identiteedi diskursuse ks olulisi toetuspunkte vaenulik teine, kelle kaudu ja kelle suhtes oleme saanud ennast mratleda, kellele ennast vastandada. Teisalt on eesti kultuuri omanolisust mjutanud-kujutanud just nimelt ajaloo tmbetuuled, mis on sajandeid puhunud siin Lnemere res, Ida ja Lne ristteel.

Tnapeval kirutakse eelkige nukogude aega kui meie kultuurile iseranis laastavat, justkui unustades, et Eesti on tegelikult viimased mitusada aastat olnud vraste riikide osa, muu hulgas prast Phjasda Venemaa osa. Mis oli nukogude vimus meie jaoks nii iseranis laastavat?

Nukogude vim hvitas rahvusliku haritlaskonna ja julgen elda, et see annab tnapeva Eesti hiskonnas vga mitmel tasandil vga valusalt tunda. Ometi leidub neidki, kes nukogude aega taga igatsevad. Arvan, et vajame hdasti ndisaegseid asjatundlikke populaarteaduslikke ksitlusi, mis puudutavad meie nukogude lhiminevikku, aga samuti kaugemat minevikku, et vltida liiga lihtsustatud ettekujutust neist aegadest.

Omal ajal on eestlased vist olnud snagi kogukondlik, kokkuhoidev rahvas. Praegune aeg on toonud individualismi: eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Millest vib see olla tingitud? Kas kogukonnad tulevad tagasi?

Ajamratlus oma aeg on minu jaoks folkloorne miste, umbes nii, nagu algavad muinasjutud: Vanal hallil ajal ... Kogukondlikkusest kui sellisest saame minu arvates nii uuemal kui ka vanemal ajal rkida eelkige ikkagi mingis viksemas mdus: perekonna, suguvsa, kla, kihelkonna tasandil, alles siis hakkame rkima rahvusest kui kultuurilisest konstruktsioonist, viksemate hulkade najal moodustunud hishulgast. Kogukonnad pole ka tnapeval kuhugi kadunud. Olgu taas niteks ajalooline Vru- ja Setumaa, Mulgimaa, saared. Lisaks neile moodsa aja virtuaalkogukonnad, eriala- vi hobi- vi maailmavaatephised kogukonnad. Kogukondlusel on eri tasandeid nagu identiteedilgi.
Tnapeval muutub kogu maailm ha individualistlikumaks, ses suhtes minu arvates eestlane lejnud maailmast ei erine, pigem see individualistlikkus nib eestlasele isegi sobivat.
Aga seda, et eestlasel on terav keel, mrkasid estofiilid juba 19. sajandil. Ja eks see teise eestlase magustoiduks tarvitamine on ka ks rahvuslikke omamte. Kui vaja, vib eestlane olla ja ongi vga hooliv ja abivalmis. Vahest tuleneb levimendunud kriitika enese ja teiste kohta meie viksusest ja meie rahvuslikust alavrsuskompleksist, see on kui autoimmuunhaigus, mis rndab organismi ennast.

Ei saa ka poliitilise ksimuseta: mida peaks riik tegema teisiti, et meie kultuuri paremini hoida? Tavaliselt eldakse seepeale, et kultuurile peaks eraldama rohkem raha, kuid ehk on muidki vimalusi?

Riik ei ole soove titev kuldkalake, kelle taasiseseisvumisajal loitsisime jrvest vlja ja kes sealtmaalt peab titma vastuvaidlematult meie soove. Riik koosneb inimestest ja riiki valitsevad inimesed, kes on meie endi hulgast valitud. Oma riiki luua ja kultuuri hoida ning arendada saame ainult meie ise.
Eestlaseks olemine ei ole iseenesest n.-. jv suurus, iga plvkond peab seda enda jaoks uuesti mber mtestama. Vahel mulle tundub, et tugineme ka tnapeval ks-heselt 19. sajandi rahvusromantilisele eneseksitlusele vi nn. esimesele Eesti Vabariigile kui ideaalilhedasele hiskonnale.

Kas eesti noored hoiavad meie kultuuri elujulisena? Kes sellele meldes esimesena phe torkab? Kas tudengite puhul on mrgata kaugenemist primuskultuurist vi hoopis vastuoksa vrsket huvi?

Tartu likooli Viljandi kultuuriakadeemia on teinud ja teeb omakultuuri edendamise vallas suurt ja tnuvrset td. lipilastel on huvi oma- ja krgkultuuri vastu tiesti olemas, ainult seda tuleb osata oskuslikult serveerida. Umbes nii nagu burksisbrale (loe: massikultuurifriigile) tervislikku toitu.

Noorte kohta teinegi ksimus. Kuni viimase ajani said lapsed esmast elupet oma vanemate toimetusi jlgides ja jljendades, veel enne, kui rkimagi ppisid. Nd aga istub lapsevanem tundide kaupa liikumatult mingi helendava plaadi ees vi siis viib vsukese mnguvljakule, plastist monstrumite vahele paterdama. Ja ega linnas palju muud valikut polegi. Mida teha? Kas peaks asutama taludesse lapse ja vanema treeningukeskusi liiglinnastunud inimestele vi kuidas seda probleemi lahendada?

Usun, et see viimane on isegi pris hea idee, kuigi niteks uespet juba propageeritakse ja Eestis puhkamine on trend. Aga ngin sra oma viksema poja silmis, kui tin koju hiie sbra kirve see oli midagi enamat kui lihtsalt vaimustus. Maakohtades on traditsioonide jrjepidevus veel olemas vi seda ptakse taaselustada, linnas on keerulisem. Osaliselt korvavad puudulikku sidet loodusega lemmikloomad, kuigi aeg-ajalt tundub, et lemmikloomadest on saanud elusad mnguasjad, staatusesmbolid.

Mida pnevat toimub meie tnapeva folklooris?

helt poolt leilmastumine; tielik vrgutatus, miskaudu peaasjalikult ingliskeelne primus levib suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Facebookis ringlevad korduvalt nhtud naljapildid, kettkirjad; uut ja originaalselt, teliselt vaimukat kohtab harva. Linnalegendid on seotud moodsa aja hirmudega: aids, narkomaania, vgivald. Vahetu jutustamisoskuse ja kuulamissoovi vhenemine. Looduse tundmise vhenemine aga kik, mida me ei tunne, tekitab teadupoolest hirmu.
Teisalt tagasiprdumine oma juurte juurde, varasemate plvede prandi taaselustamine kodukandi- ja folklooriliikumise kaudu.

ldlevinud arvamuse kohaselt on eestlane ks kige vhem religioosseid rahvaid maailmas. Kas meie rahvakultuuris on mrgata sellise seisundi eelsoodumusi?

Kigepealt peaksime defineerima religiooni. Mina julgen vita, et nn. keskmine eestlane on vga religioosne inimene, kes usub kaardimoore, horoskoope, kurja silma, puhastab pendli- ja vitsameeste abil oma elamist halvast energiast jne. jne.
helt poolt peame ennast krgesti haritud rahvaks, teisalt anname lahkel kel suuri summasid ennustajaeidele, kes lubab meilt needuse maha vtta vi armastatu sdame vita. Iseenesest on see huvitav fenomen, huvitav ksimus: miks inimest loodusteaduslik maailmapilt ei rahulda?

Olete sna tuttav nidusega seotud primusega. Kas usute nidusesse, niteks prilikesse ravivimetesse, snadega ravimisse, kaetamisse, selgeltngemisse, ka niteks puude ja phakohtade tervendavasse vesse? Vi on siin tegu puhtakujulise platseeboefektiga: kogu mju tuleb selle kaudu, et mjutatav ise usub sellesse. Ega kindlat vastust muidugi ei saa elda, aga kuidas tundub?

Mis on maailmas kige halvem ja kige parem asi? Keel, sna. Usun sna judu: snaga vib inimese hvitada, snaga vib inimese tsta aujrjele. Usun, et meil kigil on kuskil looduses oma salapaigad, kust ammutame vge ja jaksu, kui eluenergiat napib. Usul ja uskumustel on suur mju inimese tervisele. Ka krgelt haritud tohtrid on seda korduvalt kinnitanud, et kui haige ise usub oma tervenemisse, mtleb positiivselt, paraneb ta kiiremini ja edukamalt. Usku ja uskumusi alahinnata ei maksaks, seda enam, et hoolimata loodusteadusliku maailmavaate ldisest levikust on mitmesugused uskumused ka moodsal ajal vga elujulised, sealhulgas eestlaste hulgas.

Kas eestlane on kristlane? Mis on eesti kristluse eripra (eks ole ju niteks saksa Jeesus mneti hoopis teist masti mees kui argentina Jeesus)?

Osa eestlasi on kristlased, osa mitte. Rahvaprane igeusk on vorminud omanoliseks seto kultuuri, ka kihnlased on igeusklikud ja usuline enesemratlus peegeldub enesestmistetavalt ka nende kultuuris.
Vib-olla on meie eripra hoopis see, et keskmine eestlane tunneb sna halvasti eri religioone, sealhulgas kristlust, ja tugineb oma ettekujutuses kristlusest paljuski rahvusromantilisele kirjasnale.
Viimased mulle teadaolevad religiooniteemalised ksitlusandmed on mne ndala tagused. Ksitletud eestlastest pidas kolmandik kige sdamelhedasemaks usundiks luterlust, maa- ja taarausule jagus toetajaid 9%, igeusule 5%, katoliiklusele 4%, budismile ja baptismile kummalegi 2%. Meie mitte-eestlastest seostas end eelkige igeusuga 71%, luterlusega 5%, katoliiklusega 3%, budismiga 3%, baptismi ja hinduismiga kummagagi 2%. Maa- ja taarausu toetajaskond on kige suurem maa-asulates 11% ja krgharidusega inimeste seas 8% (O Faktum & Ariko uuring Elanike hoiakud seoses looduslike phapaikadega; tulemused leiab Maavalla koja veebilehelt 19. novembri uudisena).

Intervjuu ilmub ajakirja julunumbris. Mida sooviksite-soovitaksite sel puhul eesti rahvale? Mida eestlane viks teie ideaal-Eestis julude ajal teha sellist, mida ta praegu ei tee? Vi siis tegemata jtta?

Ma sooviks kigile lugejatele sdamesse julurahu ja oskust tunda siirast rmu ka vhestest asjadest ja inimestest enda mber. Tervitan RMK algatust anda vimalus tuua ise metsast koju julupuu. Head inimesed, kasutage aina julgemini seda vimalust! Riputage esivanemate kombel julupuule ka omatehtud piparkooke, unu ning looduslhedasest materjalist kaunistusi. Mida vhem snteetilisi materjale pruugime, seda parem. Teeme julud endale ise, rme ostame neid poest, vi kui ostame, siis toetame oma viketootjaid, oma ksitmeistreid. Sest need on ju meie pris oma julud, koduste lhnade ja maitsetega.

Olete palju uurinud vrukesi, olles ise ks nende hulgast. Kas see on teadustd seganud? Kas olete nende teadusuuringute kaudu ka iseenda kohta midagi uut teada saanud?

Jah, kuigi elu on viinud mind Eesti peaaegu et lunapoolseimast punktist (pikema vahepeatusega Tartus) enam-vhem tpselt Eesti teise serva, on Vrumaa, vru keel ja kultuur mulle oluline, osa minu identiteedist. Geograaf Edward Relph liigitab inimesi nende kohakogemuse sgavuse ja iseloomu jrgi eri tasemel seesolijateks ehk kohalikeks ja vljaspool olijateks, kelle kohta ei kehti ega peagi kehtima kohalike jaoks vltimatud reeglid. Selle mratluse kohaselt pean ennast he jalaga seesolijaks: kuigi olen Vrumaal sndinud ja les kasvanud, olen ma sealt piisavalt kaua eemal olnud. Kin kodukandis aeg-ajalt nagu rndlind.
Vrumaalt olen ammutanud parima osa empiirilisest ainest oma uurimusteks, mu pritolu on aidanud seda analsida ka kohaliku inimese mttemaailma vaatevinklist. Vru keele ja kultuuriga tegelemise olen enda jaoks n.-. astendanud: nii nagu vru keel ja kultuur on vike ja marginaalne Eesti kontekstis, nii on eesti keel ja kultuur vike ja marginaalne maailma mastaabis.
Ei tleks, et vrukeseks olemine on mind seganud, olen teadlikult pdnud alati hoida vimalikult ranget distantsi iseenda ja uuritava valdkonna vahel. Kuigi argisuhtluses ptakse mind kui inimest sageli samastada sellega, millega ma tegelen: niun, tohterdan, matan surnuid ja korteri tagumises sopis pean lemmikloomana kratti vi puuki, kes mulle projektiraha kokku tassib.
ge kohalik lb minus vlja ainult siis, kui kneks on minu kodukihelkonna Hargla kultuuriprandi kaitse.
Teine oluline ja sugugi mitte vhem thtis mjutaja-kujundaja kui Vrumaa on minu jaoks 1970. aastate vabariiklikud bioloogiaolmpiaadid Palmses, kus muu hulgas tegelesid meiega sellised korfeed nagu Jaan Eilart, Linda Metsaorg ... See auvrne nimekiri tuleks vga pikk. Aga sain sealt kaasa tnini inspireerivaid ja vajalikke teadmisi inimese, looduse ja kultuuri suhete kohta. Saatus tahtis teisiti: minust ei tulnud botaanikut vi geoloogi, kelleks unistasin saada, kuid looduse ja inimese suhted, inimese viis mrgata ja mtestada loodust on mind kitnud tnini.

Kui mne teise teadlase puhul on tkk tegemist, et vlja uurida, mida ta ldse uurib, siis teie teemade ring on muljet avaldavalt lai. Samas on paljusid teie tid tunnustatud mainekate auhindadega. Millise nipiga on vimalik nii paljudesse asjadesse nii korralikult sveneda? Eriti loodusinimestele, kes on ju ldiselt pikaldase toimega, kuluks see nuanne marjaks ra!

Ei tahaks kll loodusteadlastele liiga teha, minu arvates on just vastupidi: humanitaarid armastavad pigem ksi ja omaette nokitseda, sest meldav mte vajab rahus mtlemist, kpsemist, laagerdumist nagu hea vein vi delikatessjuust, kui tohib sellist vrdlust tarvitada.
Mu uurimisteemad lhtuvad inimesest ja on tegelikult kik omavahel vga tugevasti seotud, ks teema kasvab teisest vlja. Samas tunnen vga puudust ajast, et sveneda hte vi teise teemasse phjalikumalt. Ilmselt alati ei ole mistlik ksikasjadesse uppuda, samas ldistused ei tohi tugineda pealiskaudsusele. Need on kord sellised akadeemilised tasakaaluharjutused, mis mnikord nnestuvad paremini, mnikord mitte. Eks ikka on hea meel, kui ks vi teine kirjat vi ettevtmine on plvinud kolleegide thelepanu vi tunnustuse.
Eriliste nippide kohta ei oska midagi elda, aga arvan, et me ei tohiks argirutiinil lasta endas tappa seda srasilmset uudishimulikku last, kes armastab palju lugeda ja tahab vahetpidamata teada: aga miks?

Milliseid oma tid vi teemasid peate ise kige olulisemaks?

Kindlasti neid, millest on kasu olnud ka meie hiskonna mistmisel ja mtestamisel, olgu selleks kas vi ristipuude eest knelemine. he konkreetse nite vi kaasuse phjal on tegelikult vimalik ksitleda probleeme ldisemalt ja/vi laiemalt. Niteks ristipuudega tegelemine teoreetilises vtmes on aidanud leida praktilisi lahendusvimalusi looduses asuvate phapaikade hoiu ja kaitsega seotud mitmetahuliste probleemide rgastikus.
Ja alati on hea meel, kui lipilane laseb mnel akadeemilisel teeharul minu kest lahti ja hakkab julgelt minema oma rada. Vi kui loeng kestab kaugelt le ettenhtud aja ja arutelu ei taha ega taha lppeda.



RRahvaprimuse uurijat Marju Kivupuud ksitlenud Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet