Võrgupaigast www.conservationindia.org/campaigns/amur-massacre saab vaadata väga julmi kaadreid kauges India osariigis Nagalandis peetavate tapatalgute kohta, mille ohvreiks langevad tuhanded ida-punajalgpistrikud (Falco amurensis). Samast võib lugeda ka meetmetest ja soovitustest, mille abil püüavad India looduskaitsjad jõhkratest traditsioonidest võitu saada ning nende jätku edaspidi vältida.
See kena väheldane pistrik on üks kõige pikema rändeteega liike: pesitsusaladelt Siberis ja Põhja-Hiinas suundub ta talveks Somaaliasse, Kenyasse ja Lõuna-Aafrikasse. Kokku lendab ta aastas sel moel umbes 25 000 kilomeetrit. Paraku jääb rändeteele keskustest kaugel asuv Nagaland, kus looduskaitseorganisatsiooni Conservation India hinnangul jahitakse rände tippajal 12 000 – 14 000 lindu päevas ehk siis 120 000 – 140 000 lindu rändeperioodi jooksul. Jube paradoks: paigas, kuhu see liik maailmas kõige arvukamalt koondub, leiab aset mastaabilt pretsedenditu tapatöö.
Pistrikke püütakse hästi teada puhkepaikadesse paigaldatud võrkudega. Ellu jäänud isendid müüakse turul elusalt, hukkunud aga kitkutult ja suitsutatult. Kahtlemata on püünistes ellu jäänud lindude saatus eriti karm: nad surutakse hulganisti kokku korvidesse või köidetakse jalgupidi kimpudesse ning veetakse nõnda turule.
Niisugune jaht on ilmselgelt seadusevastane, sest India on liitunud rändsete liikide kaitse konventsiooniga, mis tähendab, et selline massimõrv tuleb otsekohe lõpetada. Kõigele krooniks on India kahel järgmisel aastal elurikkuse hoiu konventsiooni eesistujamaa, mis kahtlemata muudab nõude jaht lõpetada veel pakilisemaks.
India looduskaitsjad ootavad oma võitluses toetust kogu maailmast ja kutsuvad andma allkirju India juhtidele mõeldud nõudele.