Üraskid on tuntud metsaputukad, kuid mõned liigid nende hulgast võivad aiapidajaile teha õunaaias tuska. Tänavuse aasta puu nime kandva ürasklase – õunapuu-maltsaüraski – leiab aga hoopis Eesti ohustatud liikide punasest nimestikust.
Tänavu suvel ilmus hulk teateid üraskikahjustuste kohta noortel õunapuudel. Kohati olid kahjustused üsna suured. Nii näiteks teatas ajaleht Sakala, et Polli aiandis läheb tuleroaks viis koormatäit noori õunapuid [7].
Elektroonilises meedias ja ajakirjanduses levis ka eksitavat ja ebatäpset teavet ning mõnda liiki süüdistati asjatult. Ikka ja jälle peab tõdema, et nii aiapidajal, metsaomanikul kui ka lihtsalt loodusesõbral on vaja põhjalikumaid teadmisi loodusest, liikidest ja nende eluviisist. Üksnes siis saame eristada ja piirata neid, kes võivad teatud oludes meie ettevõtmisi ja huvisid kahjustada, arvestades samal ajal ka nendega, keda peame hoidma, et säiliks looduse liigirikkus.
Õunapuudel tegutsevaid putukaid ja teisi lülijalgseid on käsitletud paljudes aianduse ja taimekaitse käsiraamatutes [1, 2, 4]. Siinkohal tutvustame õunapuudel leiduvaid üraskiliike.
Ürasklased on Eestis üsna hästi uuritud, on koostatud andmebaas, määrajad ja levikukaardid [10, 11, 12]. Kuid ikka leitakse aeg-ajalt uusi liike, keda siinmail pole varem märgatud [6]. Samuti muutub liikide arvukus ja levik. Ühtesid liike, näiteks ka õunapuudel elutsevat paaritut puiduürajat (Xyleborus dispar), on viimastel aastatel leitud üha sagedamini. Mõni minevikus arvukas metsaliik on seevastu hoopis haruldaseks muutunud, näiteks männi-kooreürask (Ips sexdentatus).
Tšehhi entomoloog Antonin Pfeffer, üks Euroopa tuntumaid ürasklaste uurijaid, on oma raamatus [5] nimetanud seitset õunapuudel leiduvat üraskiliiki, neist viis elutseb ka meil Eestis. Kolm liiki on maltsaüraskeid (Scolytus), kelle käigud paiknevad puu koore all ja jäljenduvad ka puidu pealispinnal (maltspuidus), ning kaks liiki puiduürajaid (Xyleborus), kes kaevandavad oma käigud sügavale puitu. Veel tasub siin mainida meil ja mujal maailmas laialt levinud lehtpuu-puiduüraskit (Trypodendron signatum) ning Eestis haruldast liiki Xyleborinus saxesenii: neid kumbagi on õunapuudel tegutsejatena märgitud Jaapanis [3].
Sagedaim üraskiliik õunapuudel on paaritu puiduüraja (Xyleborus dispar), teda on vanemas eestikeelses kirjanduses nimetatud ka paarituks puitlaseks [1]. Tema oligi see, kes tänavu suvel kahjustas hulgi noori õunapuid Polli aiandis ja mitmes eraaias Viljandi- ja Valgamaal [7, 8]. Selle liigi suurele arvukusele Viljandi-, Järva- ja Tartumaal juhtis Kaarel Leius tähelepanu juba 1930. aastate lõpul [1].
Paaritu puiduüraja on polüfaagne liik, keda on Eestis leitud peale õunapuu ka ploomipuul ja veel mitmel lehtpuul (hobukastan, haab, kask, lepp, pärn, saar, tamm) ning üksikjuhtudel isegi männil ja kuusel. Emasmardikas on 3–3,5 mm pikkune, tumepruun, peaaegu must, kollakate jalgade ja tundlatega. Isased on emastest välimuselt märgatavalt erinevad, nad on väiksemad (1,5–2 mm), ümara kehakujuga ja lennuvõimetud. Neid on ka emastest tunduvalt vähem: ühe isase kohta tuleb tavaliselt kuus-seitse emasmardikat.
Mardikad talvituvad valmikutena puude okste või tüvede puidus, sealsamas, kus nad arenesid. Kevadel, mai lõpus või juuni algul, väljuvad emasmardikad talvituspaigast ja asustavad uusi puid või veel kahjustamata oksi.
Puusse sisenevad nad sageli oksasõlmede kohalt, uuristades oma käigu algul risti puu südamiku suunas. Seejärel hargneb käik puu ristlõike tasapinnas kaheks ning sealt edasi kulgevad käiguharud eri suundades, ka üles- ja allapoole. Käigu laiendisse muneb mardikas kogumikuna 30–40 muna.
Ema toob endaga puitu kaasa seeneeosed, millest käiguseinte mahlases keskkonnas areneb seeneniidistik, nii et käigud värvuvad mustaks. Tõugud uusi käike ei näri, vaid toituvad ema näritud käikudes arenevast seeneniidistikust. Suve teisel poolel, tavaliselt juulis, nukkuvad tõugud sealsamas, samas teevad ka küpsussööma (nii nimetatakse koorunud valmikute toitumist suguküpsuse saavutamiseks – toim.) ja jäävad talvituma. Põlvkonna areng kestab seega ühe aasta.
Puiduüraja arenguks on soodsad soojad ja niisked suved. Põuane aeg häirib tema tõukude arengut, sageli peatab selle. Seetõttu on ka lõunapoolsematel aladel täheldatud terve aasta kestvat arengutsüklit, ehkki temperatuuriolud näikse võimaldavat kiiremat arengut ja mitut põlvkonda aastas.
Puiduürajad (Xyleborus) on ürasklaste kõige liigirikkam perekond, enamik liike elutseb troopilistes metsades, kus jagub soojust ja niiskust. Arvukalt leidub neid näiteks Lõuna-Ameerika metsades [13].
Maltsaüraskite (Scolytus) perekonna tuntuim ja tavalisim liik on kase-maltsaürask (Scolytus ratzeburgi), kuid tema elab üksnes kasel ega puutu õunapuud. Küll võib aga õunapuud asustada viljapuu-maltsaürask, kelle toidutaimede loetelus on veel ploomipuu ja teised viljapuud ning mitu muudki roosõielist. Meil asustab ta sageli ka toomingat.
Viljapuu-maltsaürask (Scolytus rugulosus) on 2,3–2,8 mm pikkune, keha enamasti matjalt pruunikasmust, kuid kattetiibade tagaosa ja läikiva eesselja esiosa on punakaspruunid ning tundlad ja jalad kollakaspruunid. Ta asustab tavaliselt nõrgestatud puude peenemaid tüvesid ja oksi, käigumuster jäljendub ilusasti maltspuidus.
Küpsussöömal kahjustavad noormardikad ka pungi ja pungade läheduses võrsete koort. Just see kahjustusviis vajab tähelepanu, sest nii võib see maltsaürask edasi kanda ka Euroopas intensiivselt levivat viljapuu-bakterpõletikku (Erwinia amylovora). Tänavu suvel tegi põllumajandusamet Eestis esimest korda kindlaks selle ohtliku taimehaiguse kahjustuskolded pirni- ja õunapuudel. Haigus võib tabada ka ploomipuid, neidki asustab viljapuu-maltsaürask meelsasti.
Senistel andmetel on viljapuu-maltsaürask meil levinud rohkem Lõuna-Eestis, kuid üksikuid leide on ka Lääne- ja Põhja-Eestist [12].
Maltsaüraskite perekonnas on õunapuul olemas ka omanimeline liik – õunapuu-maltsaürask (Scolytus mali). Selle liigi esmasleid Eestis pärineb Tartust aastast 1973 [9]. Teda on leitud vanadel õuna- ja ploomipuudel ka Tallinnas ning 2007. aastal märkas Olev Abner teda Tallinna lähedal Rae vallas kunagise kuulsa sordiaretaja Jaan Raeda (1876–1955) selektsiooniaias.
Õunapuu-maltsaürask on 3–4 mm pikkune punakaspruunide läikivate kattetiibade ja tumedama eesseljaga mardikas, kes on levinud Lääne-Euroopast Lääne-Siberini, Kaukaasias, Väike-Aasias ja ka Põhja-Ameerikas. Põhja-Euroopas on ta vähearvukas.
Õunapuude ja teiste viljapuude (pirni- ja ploomipuud) kõrval võib õunapuu-maltsaürask asustada ka teisi roosõielisi (pihlakas, viirpuud jt.), harvem teisi lehtpuuliike. Ta eelistab surnud või nõrgestatud puude tüvesid ja jämedamaid oksi. Haruldase ja ohustatud liigina on ta Rootsis ja ka meil kantud punasesse nimestikku. Õunapuu-maltsaüraskile sobivad vanad viljapuuaiad, noori puid ta ei asusta.
Õuna- ja pirnipuud on märgitud ka jalakatel elava läikiva maltsaüraski (Scolytus laevis) toidutaimena [5], kuid meil ei ole teda õunapuult siiski leitud.
Õunapuudel võiks leiduda ka puiduürajatele lähedast liiki Xyleborinus saxesenii, kes varem oligi arvatud puiduürajate perekonda [5]. Eestikeelset nimetust tal veel pole. See väike (emased 2,3–2,5 mm, isased 1,7–2,2 mm) ürasklane võib asustada eri lehtpuid, harvem ka okaspuid, mis üraskite puhul ei ole kuigi tavaline.
Ilmar Süda on seda, üldiselt lõunapoolse levikuga liiki püüdnud Lääne- ja Edela-Eestis tamme tüvele paigutatud akenpüünistega: Eestis esimest korda Pärnumaal Laulaste looduskaitsealal 2008. aasta juunis ning järgmisel aastal Läänemaal Matsalus [6]. Meil ei ole teda õunapuudelt leitud, kuid Jaapani õunaaedades on ta üks arvukamaid üraskiliike [3].
Kolmas kahtlusalune, lehtpuu-puiduürask (Trypodendron signatum), on Eestis tavaline liik. See 3,5–4 mm pikkune ürasklane elab hiljuti surnud või langetatud puude puidus, eriti kaskedel ja leppadel, teda on leitud ka haaval, pärnal ja vahtral. Meie andmebaasis on 216 Eestist kogutud isendit, kuid ükski neist pole kogutud õunapuult. Need viljapuud on tema toidupuuna märgitud Jaapanis [3].
Meil on seega õunapuudelt kindlalt leitud kolme liiki üraskeid: paaritu puiduüraja (Xyleborus dispar), viljapuu-maltsaürask (Scolytus rugulosus) ja õunapuu-maltsaürask (Scolytus mali). Üksnes esimene neist võib põhjustada tõsiseid kahjustusi õunapuuistandustes. Siiski peab jälgima ka maltsaüraskite, eriti viljapuu-maltsaüraski, leide ja levikut. Vanades viljapuuaedades tegutsev õunapuu-maltsaürask on seevastu vähearvukas ega ohusta kuigivõrd ei noori õunapuuistikuid ega viljakandvaid õunapuid.
Niisiis, üraskite pärast ei ole küll vaja vanu viljapuuaedu hävitada. Pigem tuleks sääraseid aedu käsitleda pärandkultuuriobjektina, millel on kultuuri- ja teaduslooline väärtus ning mis pealegi pakuvad elupaika mõnelegi haruldasele putukaliigile.
1. Leius, Kaarel; Ratt, Aleksander; Toomre, Richard 1939. Ähvardavad ja puukooli ohukad taimekahjustajad. K.-Ü. Agronoom, Tallinn.
2. Mägi, Erich 1975. Õunapuu. Valgus, Tallinn.
3. Osumi, S.; Mizuno, N. 1992. Studies on some scolytid ambrosia beetles attacking apple plants, 1. Species and biology of scolytid ambrosia beetles. – Bulletin of the Akita Fruit-Tree Experiment Station 22: 23–35.
4. Pallum, Väino 2007. Suur taimekaitseraamat. Maalehe Raamat, Tallinn.
5. Pfeffer, Antonin 1995. Zentral- und westpaläarktische Borken- und Kernkäfer (Coleoptera: Scolytidae, Platypodidae). Pro Entomologia, Basel.
6. Süda, Ilmar 2009. Metsamardikate (Coleoptera) uued liigid Eestis. – Metsanduslikud Uurimused 50: 98–114.
7. Univer, Toivo 2012. Ürasklased õunapuude kallal. – Targu Talita: Maalehe nõuandelisa, nr. 28 (12. juuli): 443.
8. Valdaru, Egon 2012. Pollis läheb tuleroaks viis koormatäit noori õunapuid. – Sakala, 12.07.
9. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino 1994. Täiendusi Eesti ürasklaste (Coleoptera, Scolytidae) nimestikule. – Metsanduslikud Uurimused, 26: 110–112.
10. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino; Süda, Ilmar 1996. Ürasklased (Coleoptera, Scolytidae) Eesti entomoloogilistes kollektsioonides. – Metsanduslikud Uurimused 27: 125–132.
11. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino; Süda, Ilmar 1997. Eesti ürasklaste (Coleoptera, Scolytidae) määraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.
12. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino; Süda, Ilmar 2000. Ürasklased – Scolytidae. Eesti putukate levikuatlas, 2. Kaardid 98–165. Eesti Loodusfoto, Tartu.
13. Wood, Stephen L. 2007. Bark and ambrosia beetles of South America (Coleoptera: Scolytidae). Monte L. Bean Life Science Museum, Brigham Young University, Provo.
|