Seeneliste autod vuravad Eestimaa rohketest lepikutest enamasti mööda, sest häid söögiseeni sealt saada ei loodeta. Ent loodusesõber leiab lepametsast peaaegu aasta ringi midagi huvitavat ja isegi üllatusi – muu hulgas ka leivakõrvast koguni südatalvisel ajal. Ainuke hoiatus: “lepaseent” sealt küll otsida ei tasu, sellise nimetuse all tunneb enamik tavaseenelisi hoopis männiga seotud männiriisikat!

>Mõlemad Eesti lepad – hall ja sanglepp – jäävad teistest Eesti omamaistest puuliikidest maha nii mükoriisaseente kui ka puidu- ja varisesaproobide poolest. Kõdu- ja huumusesaproobe on lepikutes samuti vähevõitu. Üks seenevaesuse põhjus peitub kindlasti selles, et paljud lepikud on liigniisked või lausa märjad. Lodu- ja lammi-sanglepikute lodulohkudes saavad ju seente viljakehad areneda ainult kuivematel perioodidel, muul ajal võivad need ilmuda vaid puu- ja kännumätastele. Paljuke kuivemat pinda selliste mätastena neis metsades ikka on! Teine põhjus: suurseente hulgas on veelembeseid üldse vähe ning tõelisi vesise keskkonna liike võib üles lugeda lausa sõrmedel. Suurseened vajavad oma arenguks küll niiskust, mitte aga lausa vett.

p>Mükoriisaseened. Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]. Tema andmeil on kogu maailmas leppadega ektomükoriisselt seotud vaid umbes viiskümmend seeneliiki. Eesti lehikseente hulgas on sääraseid senistel andmetel teada kümmekond. Kindlalt ainult leppadega on seotud lepapuravik, lepavahelik ja lepariisikas [2, 4, 7]. Silmaga nähtavalt on leppadega kindlasti seotud lodu-, mülgas- ja soovikuriisikas, kuid mõnes kirjandusallikas leidub viiteid nende seotuse kohta veel kaskede ja pajudega [10, 11]. Lepavahelikul ja loduriisikal on Euroopas teada lähiliigid (Paxillus rubicundulus, Lactarius cyathuliformis), mis on süstemaatiliselt raskesti eristatavad ning Eestis senini uurimata, seepärast käsitlemegi lepavahelikku ja loduriisikat laias tähenduses.

Lepapuravik (Gyrodon lividus, vt. foto 1) elab meil nii hall- kui ka sanglepikutes salumetsadest soometsadeni, on sage ja kasvab suurte kogumikena augustist oktoobrini. Tema mahedamaitselised viljakehad on noorena värskelt söödavad, vananedes aga muutuvad limaseks ning pehmeks, seega kõlbmatuks. Euroopas on see lepapuraviku perekonna ainuke liik.

Lepavahelik (Paxillus filamentosus s.l., foto 2) on ühe Eesti tavalisema seene – tavavaheliku (P. involutus) lähisugulane ning sarnaneb sellega ka väliselt. Kui tavavahelik on mükoriisselt seotud ilmselt kõigi meie puuliikidega ja seetõttu väga laia ökoloogilise amplituudiga, siis lepavahelikku leiame augustis ja septembris sageli, kohati väga rohkesti, ainult lepikute kõigis kasvukohatüüpides.

Lepavahelik ei ole söögiseen, tema kahjulikku toimet või mürgisust inimesele pole senini küll otseselt tõestatud, kuid mürgiseks tunnistatud tavavaheliku lähisugulasena võib eeldada ka tema mürgisust (tavavahelikul on avastatud inimese immuunsüsteemi kahjustav toime).

Lepariisikas (Lactarius lilacinus, foto 3) on Eestis tavaline ning kasvab septembris ja oktoobris kohati hulgi lepa-kasvukohatüüpides [1].

Nagu enamik riisikaid, on ka see liik söödav ainult kupatatult. Lepariisikaga sarnaneb väliselt pisike karvane harjasriisikas (L. spinosulus), kes erinebki pisikeste harjasjate turris soomuste poolest kübaral ning kasvab igasugustes metsades (muidugi ka lepa-segametsades!). Harjasriisikas on hoopis kase- ja kuuse-mükoriisaseen [4].

Loduriisikas (L. obscuratus s.l., 4) ja mülgasriisikas (L. omphaliformis, 5) on kaks väga väikest õhukese kübaraga seent, kelle kübara läbimõõt küünib kuni kolme sentimeetrini. Nad kasvavad soostuvates ja soo-sanglepikutes juulist oktoobrini [4].

Loduriisikas on meil sage, mülgasriisikat on leitud harva. Mõlemad kõlbavad värskelt süüa, kuid on viljakehade väiksuse tõttu söögiseenena tähtsusetud.

Soovikuriisikas (L. lacunarum, 6) kasvab kaunis harva angervaksa- ja lodulepikute märgades lohkudes, viljakehad ilmuvad rühmiti septembris. Seen paistab silma väga omapärase “sügavsooja” nüansiga oranžikas-kollakaspruuni kübara poolest. Ta on väga sarnane meie ühe tavalisema, peaaegu kõigis kasvukohatüüpides kasvava ja kõigi puuliikidega mükoriisselt seostuva väävelriisikaga (L. thejogalus). Soovikuriisikas seostub sümbiootiliselt peale leppade veel sookase ja haavaga [4].

Puiduseeni on leppadel palju rohkem kui mükoriisaseeni. Enamasti on tegu puidusaproobidega, kuid elusatel puudel kasvab ka üksikuid poolparasiite. Valdavalt võib aga lepapuidul arenevaid seeni leida meil ka teistel lehtpuudel ja -põõsastel. Lauri Kalamehe andmetel [8] on tähtsamaid lepapuidul arenevaid lehikseeni Eestis 17 liiki, neist ükski pole seotud ainuüksi leppadega.

Ainult surnud lepapuidul kasvab lepapässik (Inonotus radiatus, 7) [12], kes on väga sage kändudel ja lamapuidul lodulepikute sangleppadel, kuid kasvab tihti ka halli lepa seisvatel kuivanud tüvedel salu- ja soostuvates lepikutes. Seeneliha on sitkepuitunud ja radiaalkiuline (sellest ladinakeelne nimetuski). Lepapässiku viljakehi on kasutatud lõnga värvimiseks [16].

Peamiselt halli lepa puidul, aga vahel ka teistel lehtpuudel kasvab augustist oktoobrini sageli lepamampel (Pholiota alnicola) [3]. Seda seent tunneb kergesti üleni ere-sidrunkollase aromaatse, omavahel põõsjalt kokku kasvanud, vahel vihamaitseliste viljakehade järgi. Kübar on kuni kuus sentimeetrit lai; eoslehekesed ja jala alumine osa muutuvad vanalt roostepruuniks. Lepamampel ei ole söögiseen.

Halli lepa puit meeldib veel mitmele teiselegi mampliliigile, näiteks on meil nii surnud kui ka elusatelt puudelt juulist oktoobrini sageli leitud värskelt söödavat roostekollast mamplit (Ph. aurivellus, 8). Kui lepamampel on puht puidusaproob, siis roostekollast mamplit peetakse ka poolparasiidiks.

Talveseened. Tõelist naudingut pakuvad seenehuvilisele ja isegi praktilisele seenelisele salu- ja soostuvad hall-lepikud, vähemal määral väga märjad lodu-sanglepikud hilissügisest varakevadeni, eriti aga soojadel, väheste plusskraadidega lumeta talvedel, milliseid viimastel aastakümnetel on meil olnud üsna tihti [6]. Isegi miinuskraadidega külmad ööd, külmunud maa ning jää- ja lumekirme sellel ei takista mõnedel seentel viljakehade arengut ja kasvu.

Jõuludest maikuuni saab hall-lepikusse siseneja esteetilise elamuse kirgaspunastest kausikestest, mis kinnituvad lühema või pikema jala (kuni viis sentimeetrit) ja pika pseudoriisa abil maha varisenud, maasse süvendunud lepaokstele. Sageli kasvab neid suurel hulgal. Aprillis on lepiku tihti veel külmanud maapind mõnel pool seentest lausa punane. Tegemist on ühe Eesti kaunima seenega – hariliku karikseenega (Sarcoscypha austriaca, 9).

Huvitav on jälgida eoste vabanemist. See juhtub siis, kui viljakehasid nõrgalt raputada või neile kergelt peale hingata: õhku paiskub silmaga hästi jälgitav valge eostepilveke [15]. Karikseene viljakehad süüa ei kõlba, ent lillevaesel ajal saab seenest koos rohelise metsasamblaga valmistada väga ilusaid ikebanasid.

Seda liiki on senises kirjanduses käsitletud laias mõttes, vereva karikseene (S. coccinea s.l.) nimetuse all, uuemal ajal on see liik jaotatud neljaks pisiliigiks ja samanimelist liiki kitsamas mõttes kindlatel andmetel veel seni Eestist leitud polegi [18].

Hall-lepikutes näeb talvisel ajal veel teisigi huvitavaid seeni, kes kasvavad mitmesugustel lehtpuudel, sealhulgas leppadel [2, 3]. Mahalangenud, metsakõdusse ja maapinda süvendunud lepaoksakestele ilmub oktoobrist juunini, eriti aga talvekuudel ka talinigerik (Tubaria furfuracea, 10), kelle väga väikesed ja vähe lihakad viljakehad on paraku mittesöödavad.

Seisvate kuivanud leppade okstel võib leida paiguti hulgi samuti mittesöödavat talipanelli (Panellus ringens, 11), kelle viljakehad katavad puuoksa tihti meetripikkuse reana.

Jämedamatel kõdunenud lepatüvedel võib leida teist ja söögiseenena üsnagi maitsvat panelliliiki – hallikasoliivroheliste, vanemalt ookerjalaiguliste, isegi kuni kümne sentimeetri suuruste lihakate ja väga limaste kübaratega tigupanelli (P. serotinus). Tema eoslehekesed on helekollased ning pruunisoomuseline lühike (kuni kaks sentimeetrit) ja jäme jalg ere-oranžikaskollane.

Hilissügisest peale, talve läbi vohavad meie leppade lamapuidul lehviknahkise (Stereum subtomentosum, 12) mittesöödavad viljakehad.

Tavaliselt küll pajudel, kuid vahel sekka ka halli lepa puidul kasvab meie peamine talvine söögiseen – puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes). Tema väga paksult limase mesikollase, kuni kaheksa sentimeetri laiuse kübara ja mustjaspruuni, üleni sametja kuiva jalaga viljakehad on omavahel põõsjalt kokku kasvanud ning katavad suurte kogumikena kände, lamapuitu, seisvaid kuivanud ja isegi elusaid puid, olles nii saproobid kui ka poolparasiidid. Värskelt söödavad on ainult kübarad, jalad on selleks liiga kõvad ja sitked.

Ja lõpuks ei saa talvisel ajal mööda minna lepapuidu väga tavalistest asukatest, nn. tardseentest, kelle viljakehad kujutavad endast mitut moodi värvunud sültjaid või sültjas-kõhrjaid mõnesentimeetrisi ebakorrapäraseid tombukesi [14]. Jõuludest kuni varakevadeni hakkab hall-lepikus silma suurte mustade, tardunud-sültjate, omavahel liitunud libedate viljakehadega harilik süldik (Exidia glandulosa). Tema viljakehad võivad kuivanud seisvatel lepaokstel areneda mitme meetri pikkuste ridadena. Sage on ka ilusate kuldkollaste lehtjas-sültjate, väga pehmete ja limaste viljakehadega kollane kõhrik (Tremella mesenterica).

Tardseened on põhimõtteliselt söödavad. Nii käsitletakse neid ja ka tarvitatakse näiteks Kagu-Aasia maades, meil aga pole tava ega harjumust selliseid seeni süüa. Seepärast peame neid siiski mittesöödavateks.

Urvaseened. Lepaurbadega seotult väärib eraldi märkimist urvaliudik (Ciboria amentacea, 13), kes kasvab halli lepa mumifitseerunud urbadel. Urvaliudik on meie kõige varakevadisem seen, tema lehtereoslad kasvavad jääkeltsa külmunud urbadest välja juba märtsikuus. Urvaliudiku viljakehad ilmuvad nii vara, sest lepp hakkab meil vara õitsema: urvad nakatuvad kotteostega just õitsemise aegu [14]. Selliseid seenekesi varakevadises külmunud lepikus leida tundub esialgu isegi võimatuna, kuid mõningase küllaltki ebameeldiva roomamise järel märjas võpsikus kroonib otsijat kindlasti edu.

Parasiitseeni leidub leppadel vähe. Fütopatogeensetest seentest leidub väga sageli halli lepa, palju harvem sanglepa elusatel lehtedel valget jahujat kirmet moodustav kottseen Microsphaera penicillata, kes tekitab ohtlikku taimehaigust lepa-jahukastet. Valge kirme lepalehtedel on seeneniidistik, millel arenevad väga pisikesed, kuid siiski palja silmaga nähtavad nööpnõelapea suurused mustjad punktikesed. Need on täiesti suletud peiteoslad, mille sisemuses arenevad eoskottides kotteosed. Lepa-jahukastet tekitav seen on leppadele spetsialiseerunud parasiit. Eestis on leitud veel teistki, muude lehtpuude ja põõsaste kõrval sageli ka hallil lepal, väga harva sanglepal parasiteerivat, kahjustuse seisukohalt ebaolulist jahukastelist seent – Phyllactinia guttata [9].

1996. aasta augustis märgati halli lepa lehtedel laikroostelise kandseene Melampsoridium sp. kahjustust, mis osutus äkiliseks puhanguks terves Eestis ja naaberriikides; see oli ka selle seene esmasleid Eestist [13]. Kaljo Kask on hiljem andnud sellele seenele liiginimetuse M. betulinum [5]. Seen paistab lepalehtedel karikjate suvieoslate tekitatud oranžikaspruunide roostelaikudena.

Kõik, kes soovivad rohkem teavet siin lühidalt käsitletud ja käsitlemata liikide kohta, saavad seda Eesti seeni käsitlevast CD-raamatust “Eesti seenestik” [5].