Evolutsioonilises psühholoogias käsitletakse inimloomust mehhanismide kogumina, mis on loomuliku valiku teel edasi kandunud seetõttu, et need süsteemid on lahendanud kohastumisel tekkinud probleeme. Neid mehhanisme aktiveerivad keskkonna stiimulid, tagajärjeks on teatav käitumine. Siia kuulub ka kultuur, mida määratletakse kui evolutsiooniliselt kohastumuslikuks osutunud käitumis- ja psühholoogiliste mehhanismide kogumit, mida indiviidid annavad edasi ühest põlvkonnast teise.

Kultuurimustrid on sügavale sisse dresseeritud ja pealiskaudsel silmitsemisel ei saa teha vahet, mis on kaasasündinud ja loomulik (ehk looduslik), mis kultuurist tingitud ja kunstlik. Võtame näiteks perekonnaelu. Monogaamiat leidub loomariigis siis, kui see on osutunud kasulikuks lõimetishooldes. See, kas vanemad kohtuvad ainult paaritamiseks või on isasel ka järglaste eest hoolitsemisel roll, on ju liigiti erinev.

Inimolendid võivad moodustada erisuguseid praide ja karju. Daly ja Wilsoni ülevaateuuringus on analüüsitud andmeid 849 kultuuri kohta ja leitud, et ainult 137 kultuuris kehtis range monogaamsus. Enamik neist lubas polügaamset suhet. See kinnitab postulaati, et evolutsiooniliselt on inimese kõige kohastumuslikum käitumine polügaamia: just see kindlustab parimate järglaste saamise ja eduka kasvatamise.

Abielurikkumise keeld ei ole põhjendatav bioloogiliselt, vaid ainult kultuurinormiga. Richard Wrangham väidab, et inimsugu oleks võinud areneda vähem vägivaldseks ja agressiivseks, kui ta praegu on, ning toob evolutsioonilise alternatiivi näiteks kääbusšimpansi ehk bonobo, liberaalide unelmate olendi.

Eestis on peigmeeste põud, igal aastal abiellub üle viiesaja eesti neiu välismaalasega, kusjuures need noorikud on teistest kaunimad ja ettevõtlikumad. Aeg-ajalt arglikult tehtud ettepanekud soosida avalikult ja ametlikult mitmenaisepidamist, et parandada kasinat iivet, on kohanud ägedat vastuseisu. See on ootuspärane. Mulluses Saar Polli küsitluses Eesti elanike moraalist ja väärtushinnangutest selgus, et Eesti inimene seab oma elus esikohale perekonna: 76% küsitletutest pidas seda väga tähtsaks ja 21%

tähtsaks. Selgus ka, et perekonna tähtsus on seotud majandusliku olukorraga: kitsikuses elavate jaoks oli pere olulisem. “Mida madalama haridusega inimesega on tegu, seda enam väärtustab ta perekonda, sest see on koht, kus ta leiab kõige rohkem kindlustunnet.” (PM 22.11.2003.) Niisiis ei ole asi armastuses (see on vajalik vaid kahe isendi kokkuviimiseks), vaid elu otstarbekas korralduses.

Eestis oli veel 1900. aastal keskmine eluiga 36 aastat. Mehe ja naise kooselu kestis heal juhul kümmekond aastat (selle aja pidas ka armastus vastu). See oli aeg, mil lapsi koheldi tasuta teenijatena; nad pandi tööle otsemaid, kui olid kõndima õppinud, nii et 19. sajandil võisid nad anda isegi kolmandiku või poole perekonna sissetulekust. Algul hanekarja, viieaastasena seakarja, siis veiseid karjatama ja muid talutöid tegema, nii et kooligi pääses vaid südatalvel neljal-viiel kuul.

Nüüd on laste ekspluateerimisele tehtud lõpp. Nende osaks on kulutada vanemate raha, mitte enam seda teenida. Praegusajal on lapse kasvatamine ja koolitamine väga kulukas. Siit ka heaolumaade laste arvu kahanemine: saata ellu mitu läbilöögivõimelist last käib lihtsalt üle jõu.

Ennastsalgav lõimetishoole oma järglaste eest on instinktiivne, üldine eluslooduses. Vanade, kasutuks muutunud isendite eest hoolitsemist tuleb ette vaid üksikutes inimühiskondades, bioloogiliselt on selline käitumine “ebaloomulik”. Seepärast on vanemate toetamine vajanud kurje käske. Sina pead oma isa ja ema austama! Isiklikud lapsed olid ainukene lootus kindlustada oma raugapõlve. Praegu kannab eakate eest hoolt riik. 70% prantslastest kinnitab, et vanematel pole õigust nõuda lastelt ohvreid, 62% ütleb, et nad ei küsi lastelt midagi.

Moosese neljas ja kuues käsk sai just oma lihtsuse pärast võetud näideteks, kuidas õigeks tunnistatav käitumine kasvab välja ühiskonna struktuurist. Indiviidi (või geeni, oleneb analüüsitaseme valikust) eesmärk on suurendada enda ellujäämise tõenäosust ja reproduktsiooni võimalikkust. Paraku, inimkonna ajaloos leidub puhuti ohtlikult mitteloomuliku, kohastumiseks kasutu taotlemist. Tsölibaat võtab just võimekamatel võimaluse oma geene kopeerida ja on kuritegu liigi vastu. Soovitus armastada vaenlast ja piiritult andestada on kõike muud kui mõistlik. Kanti kategooriline imperatiiv on kahtlemata ebaloomulik.

Ehk oleks arukas ausalt tunnistada: Homo sapiens sapiens'i tahtmine olla üle loomuliku peabki paistma üleloomulikuna.