See oli aastakümneid tagasi, kui minu rännuteele jäid Tänavjärve kaldavees kiikuvad erkroheliste vartega vesilobeeliad. See oli juhuslik kohtumine, kuid nende kaunitaride võbelev ja süütult avali olek leidsid koha minu südames. Saatma jäi tundmus, et MIND OODATAKSE TAGASI. Lasin ajal voolata ja saatusel end juhtida.

Eelmisel aastal viis tööjärg mind Ida-Virumaale. Valgejärv. Taaskohtumise aeg oli kätte jõudnud

17. juuli. Päike ei ole veel alustanud oma päevast teekonda. Udu hõljub kaugemal veel ja siin-seal pilliroo ääres. NEMAD seisavad vees rahus ja vaikuses, taanduv udu on ootajate silmad särama löönud. Riided seljast ja libistan ennast vette. Algul liigun põlvili, siis kõhuli roomates ja vaatan neid. Vaatan ja vaatan, kuni hakkan neid nägema. Mõni neist väristab korraks oma rohelisi õlgu ja jääb siis endiselt oma peegelpilti imetlema. Liialt sinine on algul nende pilk, kuid pikkamööda segab tõusev päike punakaid toone nende silmadesse ja ka põskedele. Vastupidi maastikuvärvidele muutun mina aina sinisemaks. Aga kaunid pilgud tuli ju kokku korjata ja erutavad mälestuspildid üle sõlmida.

Ah et, kas mind oldi ikka kõik need aastad oodatud? Selget vastust ma ei saanud. AGA EKS TIHTI OLE NII, ET ARMASTAME ROHKEM OMA ARMASTUST KUI ARMASTATUT ENNAST.