Elame Päidla järvistusse kuuluva Räbijärve (pindala 6,8 ha) ääres. Et järv ilmutab kinnikasvamise märke (kohati võib paadipõhi juba vesikarikaisse takerduda), on ta toiduküllane elupaik veelindudele. Aastaid pesitseb siin tuttpütipere, tänavu oli neid isegi kaks. Viimastel aastatel on üks luigepaar kevaditi pesaplaane pidanud, kuid uudishimulike kalastajate häirimise tõttu pole sellest asja saanud. Sel kevadel oli hüljatud pesas isegi üks muna. Sügiseti tulevad luiged enne äralendu järvele kosuma. Hulgaliselt peatub siin läbirändavaid haneparvi.

Ühel aprillikuu hilisõhtul äratas tähelepanu abihoone katusele maandunud suurevõitu lind, kel paistis katuseharjal tasakaalu hoidmisega probleeme olevat. Lähemalt vaadates pidasin teda pardiks: lestadega oli tal tõesti raske katusel püsida. Lind lendas järve poole.

See kohtumine tuletas end taas meelde 10. juunil, mil märkasime õues ringi sibavat tumedat, võrdlemisi suurt linnupoega. Jõudsin taas märgata, et tegemist on veelinnuga, kel lestad jalas. Linnuke võttis millegipärast suuna suurele teele. Kruusateel liikus ta üsna nobedasti, andes väikeste tiivakestega hoogu. Nüüd ilmus kohale harakas, kes üritas teda korduvalt õhust pikeerides rünnata. Väike vapper “lestaline” hüppas iga kord harakale vastu, nokake õieli. Järgmisena saabus vana hallvares, kes peletas haraka eemale.

Nüüd leidsin, et tuleb pisikesele appi minna: jalgrattal jõudsin talle umbes paarisaja meetri pärast järele ja otsustasin viia väikese veelinnu järve.

Panin ta põlvesügavusse vette. Minu suureks ehmatuseks vajus linnuke kui kivi vee alla: ehmatasin, et nüüd uppus ära. Kuid põhjas teda polnud. Siis taipasin – veelinnul on sukeldumisoskus veres. Mõne minuti pärast märkasingi teda tükk maad eemal ujumas. Ning, oh rõõmu, ema tuli talle vastu! Kohe liitusid nendega ka kolm ülejäänud last ning pere suundus varjulisse järvesoppi.

Nüüd selgus ka varakevadine katuselugu. Need pojad olidki pärit meie korstnast. Kusjuures keegi peale minu, ja sedagi vaid ainsal korral, ei näinud emalindu lähikonnas askeldamas. Millal ta küll oma poegi toitis? Igatahes nüüd nägin ma teda teist ja viimast korda korstna juurest ära lendamas. Ju tahtis veenduda, et kõik lapsed on pesast läinud.

Linnuraamatut uurides tundus tegu olevat kosklaga, kes pesitseb maapinnast kõrgemal. Lõpliku selguse tõi aga Peeter Ernits, kes foto järgi tundis ära sõtka (Bucephala clangula). Internetist sain teada, et temagi pesitseb peamiselt puuõõntes (rahvas kutsub teda ka õõnepardiks).

On kummaline, et see sõtkas valis pesitsemiseks korstna. Tahtmatult meenus 1978. aasta vihmane suvi, kui sinikael-part meie õunapuu alla pesa tegi. Nii saigi 10. juunil naeruga pooleks öeldud, et ilmselt tuleb nüüd veelgi sajusem suvi. Mis kahjuks ka täide läks.