Sellesse väga mitmekesise looduse ja rikka elustikuga alale on oodatud erilise loodushuviga inimesed, sest matkarajatisi seal pole ega ole ka kavandatud: igaüks peab ise toime tulema.
Nätsi–Võlla looduskaitseala Pärnumaal Audru, Tõstamaa ja Koonga vallas sai uue kaitsekorra tänavu 30. aprillil (RT I 2004, 41, 280). Ent selle kaitseala lugu algas juba 11. juulil 1957, mil loodi Nätsi raba botaanilis-zooloogiline keeluala. Tookord võeti kaitse alla soostiku esinduslik põhjaosa – Nätsi raba, mida kohalike seas teatakse ka Neitsi rabana. Sookaitsealade asutamisel 1981. aastal liideti sellega soostiku lõuna- ja keskosa – Võlla raba. Tänavu võeti kaitse alla ja liideti juurde sooga külgnevaid metsi ning kauni kuldkinga kasvualad Tõhela külas ja Audru metskonna maadel, samuti suurem puisniiduala Virunas.
>Natura 2000 kaitsealade võrgustikku arvatud Nätsi–Võlla looduskaitseala on hiid Pärnumaa kaitsealade seas, üksiti rahvusvahelise tähtsusega IBA-ala (Important Bird Area) ja tulevane RAMSAR-i märgala.
Kaitseala tuumik ja maastikudominant on Nätsi ja Võlla ühtne rabalaam. Üheksameetrineturbalasund osutab sellele, et soo hakkas tekkima varsti pärast Antsülusjärve taganemist, umbes 10 000 aastat tagasi. Järve soostumisel ladestunud turbalasund kuhjub tüüpilise kõrgrabana kui hiiglasuur põrandaleiva päts, mis on lääne poole kaldu, sest “valgub” peale Põhja-Pärnumaa otsmoreeniahelikule. Viimasest pole soo jaks veel üle käinud.
Raba on senini inimtegevusest peaaegu puutumatu, kuigi kraavitusest päris pääsenud pole seegi soostik: rabalaam on piiratud kraavide ja kraavitatud ojadega, mis kuivendavad madal- ja siirdesoid. Kuivendusest mõjutamata siirdesood leiab veel raba ida- ja edelajalamil. Võlla raba läänekülg – Mustoja ja Alu küla alune soo – kraavitati alles 1960. algusaastatel. 1948. aastal koostatud kuivendusprojektis on viidatud poole sajandi tagusele labidakraavile, mis selleks ajaks oli täiesti kinni vajunud.
Mustoja raba vee väljavoolu kohal lõikub armistuva haavana rabasse 52 hektari suurune mahajäetud freesturba tootmisala, millest paarikümnel hektaril on kadunud Henn Vilbaste eestvõttel rajatud jõhvika külvikultuur. See on üks tõeliselt veider paik: jõhvikapõlluni saab sõita autoga ning heal marja-aastal kingadega marjul käia, kas või küliti maas jõhvikaid korjata. 1990. aastatel korraldas Pärnu metsamajand siin jõhvikate töönduslikku varumist, neist marjadest toodeti väga populaarseks saanud komme Jõhvikas Suhkrus. Arvestuslik jõhvikasaak võis sel ajal ulatuda 500–600 kiloni hektarilt. Et ka nüüd samasugust saaki saada, tuleks jõhvikaväljadel pinnasevee taset tõsta. Eeltöö selleks on tehtud, rajada tuleb veel veetõkete süsteem.
Laukad ja vooluveed. Nätsi raba avaraid vaateid liigestavad suured, raskesti läbipääsetavad laukalabürindid ja metsastunud rabasaarekesed. Siin on kaks eri suunaga rabalaugastikku, neid eraldab vesisest märest ümbritsetud Punaoja, mille lätted on Salusaarte all. Kohati turbasse kaduvas Punaojas õitsvad vesiroosid näivad keset raba ebamaiste ilmutistena: nii veider on neid silmata vaevalt meetri laiuses punakaspruuni rabaveega salajõe maapinnale tõusnud käärus. Räägitakse, et selles veidras jõekeses – otse rabas – elutseb kalu ja jõevähki, mis polegi ehk võimatu. Punaoja vesi on Mustoja omast heledam Salusaartelt rappa valguva lubjarikka vee tõttu. Jõekeste nimeski kajastub nende vee erisugune happesus: mida happelisem vesi, seda küllastunum lahustunud humiinainetest, seega ka tumedam. Punaojas käib ka saarmas, mis omakorda viitab vähemalt kalade olemasolule.
Võlla raba idapoolne osa on lage ja üksluine, kanarbikune, üksikute väikeste laugaste ja älvestega. Aga selle mineraalmaaga võitlev jalam on huvitav ja liigirikas siirdesoo paiguti õõvastavalt püdela õõtsikuga. Läänepoolel vonkleb Mustoja ja salajõgesid, sageli jäävad rabalise teele üllatuslikud mudaälved ning väiksemad laugastikud. Rabas on palju jõhvika- ja murakakohti.
Salusaared, edela–kirde-suunalised pikad rähksed karbonaatsete muldadega künnised – Eessalu ja Tagasalu saar – liigestavad raba idaosa. Juba 18. sajandi lõpust on siin asunud kaks eraktalu, ühe peremeest olla hüütud Sookolliks. Soosaarte pered küüditati 1949. aastal. Veel 1990. aastate alul oli osa taluhooneid katuse all, ühe juures lagunev rehepeksu- ja tuulamismasin ning hobuajam. Saare kauaaegsele inimasutusele viitab järsk künniastang Eessalusaare põlluserval. Suviti läbi kuivavad ja paiguti lausa kõrbenud endised niidud ja loopealsed loovad järsu kontrasti ümbritsevale püdelale rabamaastikule. Tagasalu ulatub kuni kuus meetrit ja Eessalu neli meetrit üle soopinna.
Salusaartele viib Somra külast vana palkidele rajatud vankritee, mis paiguti meenutab pigem kraavi: kruusa ja kivide raskuse tõttu on tee vajunud sügavale turbasse. Selle kõrval kulgeb marjuliste tallatud jalgrada.
Rikkalik linnustik. Nätsi raba võeti kaitse alla Eerik Kumari algatusel just mitmekesises rabamaasikus elupaiga leidnud liigirikka ja tüüpilise rabalinnustiku tõttu. Rabade seirel (1998–99) registreeriti Nätsi ja Võlla rabas 46 liiki haudelinde ja Võlla rabas 1997. aasta pesitsusajal üllatusena rabapüü (Lagopus lagopus), kes oli arvatud Pärnumaalt kadunud liikide hulka. Hiljem leiti rabapüüd veel mitmest teisestki soost.
Raba põline pesitseja on kaljukotkas (Aquila chrysaetos). Ometi jäi tema pesapaik 1990. alguses tühjaks: üks vanalind sattus Viruna talu maadele seatud raudadesse. Vähemalt kolm päeva raudades piinelnud kotkas õnnestus elusalt Tallinna loomaaeda toimetada, kuid suri jalaluumurru tagajärjel tekkinud veremürgitusse. Alates 1995. aastast on pesapaik jälle asustatud.
EL linnudirektiivi liikidest elavad kaitsealal rüüt, mudatilder, teder, punaselg-õgija, sookurg, tutkas, soo-loorkull, roo-loorkull, laululuik, väikepistrik ja rabapüü.
Agu Leivitsa suulistel andmetel kasvab Võlla rabas meil üsna haruldane mesimurakas (Rubus arcticus), keda teatakse veel kasvamas Vändra vallas Kaansoo kandi savimaadel.
Salumets. Kaitseala idapiiril, rööbiti Lihula maanteega palistab soolahmakat üheksa kilomeetri ulatuses peaaegu katkematult salumetsade vöönd. Üle 300 hektari salumetsi liideti kaitsealaga alles tänavu. Valdavalt on need tamme, saare, jalaka, pärna ja vahtraga metsad endised puisniidud ja karjamaad, kus kasvab palju metsõunapuid ning käpalisi. Metsade rüpes leiab veel paarkümmend hektarit korralikke puisniite. Soeva külas on päris mitu tammikut, kus tammede vanus küünib 300 aastani ja puude tüve läbimõõt üle meetri.
Teadmiseks huvilistele. Kaitseala jaotub üheksaks sihtkaitsevööndiks: Nätsi–Võlla, kus valitsevad soomaastikud; Salusaarte, kuhu jäävad paesed mineraalmaasaared; Viruna, Aru, Männikuste, Vanaõue, Vallapiiri ja Soeva – peamiselt salumetsade ja puisniitude alad; Tuuraste, kus kaitstakse juba 1958. aastast kauni kuldkinga kasvuala.
Matkajaid abistavaid rajatisi soos ei ole ja neid polegi kavandatud. Seenel- ja marjulkäija peab arvestama, et Salusaarte sihtkaitsevööndisse (Eessalu ja Tagasalu saarele) võib minna alates 1. augustist. Parim juurdepääs Lihula maanteelt Nätsi rabale on Nätsi kiriku juurest ja Tõhela teelt Viruna turismitalu kohal. Viimane korraldab kanuumatku Nätsi raba laugastele.
Viruna sihtkaitsevööndis, kuhu saab Tõhela teelt Punaoja silla lähedalt, leiab silmarõõmu puisniitude poolavatud maastike nautija. Kaunite vaadetega, metsasiiludega liigestatud hooldatav puisniit hõlmab siin umbes 50 hektarit Mustoja, Punaoja ja Paadrema jõe kallastel. Põlispuudega puisniidumaastik ulatub põhjast lõunasse üle kilomeetri.
Männikuste sihtkaitsevööndis on samuti taastatud mitukümmend hektarit puisniite, kus võib näha kaunist kuldkinga. Puisniidu hooldamise eest seisab hea Tõhela külaselts.
Nätsi–Võlla looduskaitsealast kirdes üle Lihula maantee on veel teinegi tähelepanuväärne kaitseala – Nedrema–Kalli puisniit, kus on taas kasutusele võetud üle 100 ha suurune mitmekesise maastikuga puisniiduala kunagisel soosaarel.
Kaitsealasid valitseb Pärnumaa keskkonnateenistus, kes annab lisateavet ja kuhu saab teatada oma tähelepanekutest telefonil 447 7372.
|