Karstivormid on levinud eeskätt Põhja-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Rapla-Ingliste-Juuru maanteest ligikaudu poolteist kilomeetrit lõuna poole jääb Pae karstiala, mis on tuntud eelkõige oma karride poolest.

Autorile pole teada, millal ja kes on geoloogiakirjanduses esimest korda maininud Pae karstiala. Arvatavasti oli sellest juttu Jaan Jungi Tallinnamaa muinasaega kirjeldavas üllitises. Alapealkirja all “Ida- ehk Hiidaurkad” on ta kirjutanud: ”Hõreda vallas (teine teataja ütleb Kuimetsas) on hulk suuri kaljukoopaid kuusemetsa all kaljuse maa sees, mis kõik looduse sünnitatud on. Kevadeaegadel olla mõnes koopas paar sülda vett. Mõned minna õieti kaugele maa alla, kelle viimne ots teadmata.” [3] Kas Jaan Jungi mainitu on tõepärane või mitte, kuid kaljukoobaste kirjeldus võib kuuluda ka Kuimetsa karstialale: nimi Iida urked on teatavasti Kuimetsa karstiala rööpvorm. Siiski võib Hõreda valla mainimise põhjal oletada, et keegi oli Pae karstialast teadlik ja võis Jaan Jungile sellest kõnelda.

Pae ja ka paljusid teisi Eesti karstialasid uuris põhjalikumalt Ülo Heinsalu [1, 2]. Hea ülevaate Pae karstialast on andnud ka Hella Kink [5].

Palju karsti pisivorme ehk karre. Pae karstiala asub väikesel loopealsel Raplast ligi kuus kilomeetrit ida pool. Karstinähtused on siin moodustunud Raikküla lademe lubjakividesse, karstiväli ise kuulub Kohila karstivaldkonda.

Pae karstiala on üks ulatuslikum karride ala Eesti mandriosas: väikesel, ligi ühe hektari suurusel alal võib silmata rohkesti karsti pisivorme [1]. Siinsed mõnekümne sentimeetri sügavused ebakorrapärase kujuga augud ja looklevad vaod on enamasti kaetud rohukamaraga. Karstiala idapoolses osas on arvukalt langatuslehtreid ja koopaid. Karstikoopad on küll väga madalad, kuid roomates pääseb neid ka lähemalt uudistama. Laeaknaga koopa pikkus on 9–10 meetrit, laius viis ja kõrgus 0,5–1,8 meetrit. Teise koopa maa-alune käik on kuni neli meetrit lai ja kaksteist meetrit pikk, kõrgust on koopal 0,4–0,8 meetrit [2].

Loopealse idapiirile jääb omapärane 1,8 meetri kõrgune astang, mis on kujunenud astangu ees olnud Balti jääpäisjärve tegevuse tõttu.

Maaomanikud on Pae heaks teinud palju. Pae karstiala kahe hektari suurune ala võeti vabariikliku kaitse alla 1959. aasta märtsikuul. 1980. aasta metsakorralduse käigus projekteeriti kaitsealuseks maaks aga kümme hektarit [6]. Ühtlasi on karstiala kohta valmistatud õpperaja skeem, mille põhjal tehtud stend on paigaldatud teeraja algusesse. Paar aastat tagasi on ala kohta koostatud uuem kaart, millele on muu hulgas kantud tähistatud rada, koobaste ja karride asukohad.

Taasiseseisvumisel tagastati maad endistele omanikele. Kuke talu peremees Jüri Kresmer ning Sepa talu peremees Enn Haas on õpperajasse suhtunud pieteeditundega: korrastanud oma maa-alad, abistanud ja juhendanud raja tähistamisel, valmistanud aiast läbipääsuks väravaid. Sepa peremees oli sunnitud tegema sedagi, mis ametimeestel vajaka jäi, nimelt paigaldama kaitseala sildi ja teele viida, et ära hoida loodushuviliste sõit oma õue.

Karstiala idapoolne osa – astang, koopad, langatuslehtrid ja maa-aluste käikude laeaugud – jäävad Risti Mati (endine Lame talu osa) talu maale. Selle talu peremees Mati Radiko on loodushoidliku mõtteviisiga ning suhtub õpperajasse soosivalt. Vaadete ja karstivormide avamiseks on harvendatud võsa ja kooskõlastatult keskkonnateenistusega tehtud raiet.

Eesti ürglooduse raamatu neljandas osas (Rapla maakond) on Ülo Heinsalu teinud ettepaneku laiendada kaitseala astangust ida poole saja meetri võrra, hõlmates sellesse soo ja metsa. Ka karstiala kattev väljavalitud Natura-ala ulatub astangust ida poole. Pae maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõus saigi idapiir viidud Risti Mati idapiiriga kokku. Sel puhul hõlmaks kaitseala astangust idasse jääva sooriba, sellest omakorda idasse jääva metsase künka ning künka taha jääva tükikese Hõreda rabast [4].

Paraku on praegune põllumajanduspoliitika teinud Risti Mati taluperemehe ka Natura suhtes ettevaatlikuks. Natura põhimõtetel majandavat ta oma maad nii või teisiti. Tema järgi olla eesti talumees talitanud läbi aegade just sama moodi – vanavanaisa Lame Prits ei kaevanud soovikusse kraavigi.

Pajatusi koobastest. Mati Radiko on karstialast üht-teist huvitavat rääkinud. Näiteks talvel tõusvat koopaavadest läbi lume auru. Maa-alused käigud olevat omavahel ühenduses. Lame sauna pererahvas kasutanud ühte lähikonna langatuslehtrit väliköögina. Kui tuul keerutanud ning viinud suitsu koopaavasse lehtri seinas, nähtud eemal metsa all mitmes paigas maa-aluste käikude laeaknaist suitsu tõusmas. Samuti olla sõja ajal peidetud koobastesse relvi.

Muistendi järgi olnud vanasti Pae karstialal raudväravatega linn, mis vajunud maa alla. Hiljem kuuldud selle koha peal kirikukellade helinat [2]. Karstiväljale jääb ka veel üsna heas seisukorras lubjaahi.

Karstiala ümbruses leidub muudki kultuuriloolist. Sissekäigu lähedusse jääb kunagise Pae küla kooli ase. Rapla-Ingliste maanteelt karstiala poole keerates on külatee kõrval näha mitu kultus- ja viljakuskivi. Selles paigas olnud varem küla süda. Karstialale viib nn. Sõpruse puiestee. Kolhooside ühendamisel sattunud naaberkülad Pae ja Hertu ühte majandisse kokku. Külasid ühendanud tee ristinudki irvhambad selle nimega.