Puhtu–Laelatu looduskaitsealal hoitakse liigirikkaid looduslikke ja pärandkooslusi ning vee- ja rannikulinnustiku rände- ja pesapaiku.

Puhtu-Laelatu looduskaitseala asub Lääne-Eesti madalikul Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Hanila, Pivarootsi ja Virtsu vahel, hõlmates Risti–Virtsu maanteest lõunasse jäävaid liigestunud rannajoonega lahtesid, rannikujärvi, rannaniite ning laidusid. Siin asub ka üks Eesti liigirikkamaid puisniite – Laelatu, samuti Puhtulaiu laialehine mets. Lahustükina kuulub kaitsealasse kümmekond Kõbaja laidu Virtsust põhja pool.

Pisut ajalugu. Praeguse kaitseala piires loodi juba 1939. aastal Virtsu–Puhtu tervisemuda kaitseala, mis hõlmas Puhtulaidu ning selle kirdenurgas asuvat Adralaidu koos ümbritsevate väiksemate laidudega. 1950. aastate algul, kui ala läks ENSV Teaduste Akadeemia bioloogia instituudi valdusesse, kehtestati siin taas kaitsereþiim ning 1957. aastal loodi juba riiklik kaitseala (tollase nimetusega Virtsu–Laelatu–Puhtu botaanilis-zooloogiline keeluala) üldpindalaga 4900 ha. Vahepeal, 1979. aastal, kärbiti kaitseala 3600 hektarile. Ent selle aasta 21. jaanuaril kehtestati uued piirid, kinnitati ka uus kaitse-eeskiri: senisest koosseisust jäeti välja talud koos ümbritseva kultuurmaaga, lisandus aga lahustükina kümmekond Kõbaja laidu. Ala pindala kahanes 2758 hektarile, millest maismaad on 1017 ha.

Kaitseala maa- ja veeala jaguneb kaitsekorra eripära ja majandustegevuse piiramise astme järgi kuueks hooldatavaks sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Puhtu–Laelatu looduskaitseala valitseb Matsalu looduskaitseala administratsioon [1].

Kaitseala läbib praegu osaliselt autoteena kasutatav kunagine Rapla–Virtsu kitsarööpmelise raudtee tamm. Raudtee rajamisega tehti algust 1928. aastal, rööbaste mahapanekuni jõuti kaks aastat hiljem. Üheksakümne kuue kilomeetri pikkune liin avati 1931. ja suleti 35 aastat tagasi – 1968. aastal. Tamm läbib Laelatu puisniitu ning lahutab Virtsu Mõisalahe Rame lahest.

Mitmekesine ja liigirikas. Rannikul on levinud roostikud ja rannarohumaad, sisemaa pool tulevad puisniidud, kadastikud ja metsad. Siin on mitut liiki lindude oluline rände- ning pesitsuspaik. Kurvitsalistest pesitsevad rannikualadel ning saartel kiivitaja, merisk, punajalg-tilder, liivatüll, niidurüdi, mustsaba-vigle, suur-koovitaja, tutkas. Läbirändel peatub teisigi kurvitsalisi. Kajakalistest pesitsevad naeru- ja kalakajakas, hanelistest tõmmuvaeras, jää- ja rohukoskel, tuttvart, sinikaelpart jt. [5]. Linnukaitse seisukohalt pakuvad huvi eelkõige mererannik, saared ja lahed.

Botaaniliselt on eriti huvitavad Puhtu poolsaare laialehine mets, Laelatu puisniit ja Pivarootsi rannaalvarid. Kaitsealal on ka Eesti ainuke teadaolev Ruthe sõrmkäpa kasvukoht. Seda käpalist on peale Eesti leitud veel vaid paaris kohas Kirde-Saksamaal ja Loode-Poolas.

Laelatu puisniit on üks kaitseala silmapaistvamaid kooslusi. Tegu on väga liigirikka alaga, kus kasvab üle 400 soontaime- ja 30 samblaliigi. Puudest on levinumad tamm, saar, arukask, vaher jt. Laelatu puisniidult on leitud 2/3 Eestis kasvavatest looduslikest käpalistest [3, 4].

Laelatu puisniit hoiab oma käes ühe ruutmeetri liigirikkuse rekordit: 2001. aastal loendati siin ruutmeetrisel proovitükil 76 liiki soontaimi. Ilmselt on see nii Eesti kui ka Euroopa rekord. Eelmist Eesti rekordit hoidis seni Pärnu-Jaagupi lähedal asuv Vahenurme puisniit 74 liigiga.

Laelatu piirkond on pälvinud botaanikute tähelepanu juba 1803. aastast saadik.

Puhtulaid on geoloogiliselt noor maa-ala, mis, nagu nimigi ütleb, oli varem laid (kerkis merest umbes 2000 aastat tagasi) [6].

17. sajandist pärit Virtsu mõisa kaardil eraldab Puhtulaidu Virtsu poolsaarest meri. Poolsaare ja laiu vahelisse väina jäid neli suuremat (Peedulaid, Jürilaid, Siililaid ja Kõrgelaid) ning kümmekond väiksemat laidu [2]. 19. sajandil ühendati Puhtulaid mandriga: üle väikese jõetaolise lahesopi Vanaluubi ja Ännikse lahe (Annelahe) vahel ehitati sild. 1952. aastal rajatud kivitamm kahandas tunduvalt “oja” läbivoolu ning muutis laiu poolsaareks.

Puhtulaid on tuntud oma laialehise salumetsa poolest. See on tõenäoliselt välja kujunenud viimase 400–500 aasta jooksul siinses soojas merelises kliimas ning lubjarikkal pinnasel. Puurindes valitsevad pärn ja tamm, nende seltsis kasvavad ka vaher, saar ning jalakas. Alusmetsas leidub üksikuid pihlakaid ja toomingaid, kohati ka sarapuud, sirelit, viirpuid ja kuslapuid. Laialehises metsas võib täheldada tammede osakaalu pidevat vähenemist: vanad puud langevad välja, looduslik järelkasv puudub. Puhtulaiu suurim tamm kasvab poolsaare keskosas. Selle 24 meetri kõrguse ning 4,8-meetrise ümbermõõduga puuhiiglase vanust hinnatakse ligikaudu 600 aastale. Niisama kõrge on ka Puhtu suurim, 360-aastane 3,74-meetrise ümbermõõduga mänd [2].

Puhtu metsa rohurindes õitsevad varakevadel sinilill, võsaülane, kollane ülane, kopsurohi. Veidi hiljem sirguvad kuutõverohud, salu-siumarjad, seljarohud ja ussilakud. Juunis valendab metsaalune karulaugu õitest.

1953. aastal alustas Puhtulaiul Eerik Kumari eestvõttel tegevust ornitoloogiajaam. Seitse aastat hiljem püstitati (pool)saare edelatippu eriline linnuvaatlustorn. 1969 valmis Puhtus lindude ökofüsioloogia labor.

Pivarootsi rannaalvarid paiknevad samanimelise lahe ümbruses 0,3–0,4-meetrise mullakihiga paepinnasel [5]. Uue kaitse-eeskirja kohaselt arvati siit välja veidi üle 500 hektari talusid ümbritsevaid kultuurmaid.

Pivarootsi alvarid vajavad järjepidevat niitmist ja karjatamist. Kui seda ei tehta, kipuvad need kooslused kinni kasvama. Praegu näeb uitaja kunagistel mereäärsetel karjamaadel lammaste asemel suvilat ja silti “Territooriumil viibimine rangelt keelatud!”

Kultuuriväärtused. 18. sajandi keskel rajas Vana-Virtsu mõisniku maanõunik Carl Thure von Helwig Puhtulaiule suvituskoha koos aiaga ning kujundas siinse metsa hollandi stiilis pargiks. Poolsaare keskele ehitati kaheksanurkne kolmekorruseline puitmaja, mille juurest algasid sirged alleed. Sihtide ristumiskohtadesse paigutas Helwig omaraiutud paeskulptuurid. Vastavuses tolleaegsete parginduspõhimõtetega säilitat

Mitmekesine ja liigirikas. Rannikul on levinud roostikud ja rannarohumaad, sisemaa pool tulevad puisniidud, kadastikud ja metsad. Siin on mitut liiki lindude oluline rände- ning pesitsuspaik. Kurvitsalistest pesitsevad rannikualadel ning saartel kiivitaja, merisk, punajalg-tilder, liivatüll, niidurüdi, mustsaba-vigle, suur-koovitaja, tutkas. Läbirändel peatub teisigi kurvitsalisi. Kajakalistest pesitsevad naeru- ja kalakajakas, hanelistest tõmmuvaeras, jää- ja rohukoskel, tuttvart, sinikaelpart jt. [5]. Linnukaitse seisukohalt pakuvad huvi eelkõige mererannik, saared ja lahed.

Botaaniliselt on eriti huvitavad Puhtu poolsaare laialehine mets, Laelatu puisniit ja Pivarootsi rannaalvarid. Kaitsealal on ka Eesti ainuke teadaolev Ruthe sõrmkäpa kasvukoht. Seda käpalist on peale Eesti leitud veel vaid paaris kohas Kirde-Saksamaal ja Loode-Poolas.

Laelatu puisniit on üks kaitseala silmapaistvamaid kooslusi. Tegu on väga liigirikka alaga, kus kasvab üle 400 soontaime- ja 30 samblaliigi. Puudest on levinumad tamm, saar, arukask, vaher jt. Laelatu puisniidult on leitud 2/3 Eestis kasvavatest looduslikest käpalistest [3, 4].

Laelatu puisniit hoiab oma käes ühe ruutmeetri liigirikkuse rekordit: 2001. aastal loendati siin ruutmeetrisel proovitükil 76 l

Mitmekesine ja liigirikas. Rannikul on levinud roostikud ja rannarohumaad, sisemaa pool tulevad puisniidud, kadastikud ja metsad. Siin on mitut liiki lindude oluline rände- ning pesitsuspaik. Kurvitsalistest pesitsevad rannikualadel ning saartel kiivitaja, merisk, punajalg-tilder, liivatüll, niidurüdi, mustsaba-vigle, suur-koovitaja, tutkas. Läbirändel peatub teisigi kurvitsalisi. Kajakalistest pesitsevad naeru- ja kalakajakas, hanelistest tõmmuvaeras, jää- ja rohukoskel, tuttvart, sinikaelpart jt. [5]. Linnukaitse seisukohalt pakuvad huvi eelkõige mererannik, saared ja lahed.

Botaaniliselt on eriti huvitavad Puhtu poolsaare laialehine mets, Laelatu puisniit ja Pivarootsi rannaalvarid. Kaitsealal on ka Eesti ainuke teadaolev Ruthe sõrmkäpa kasvukoht. Seda käpalist on peale Eesti leitud veel vaid paaris kohas Kirde-Saksamaal ja Loode-Poolas.

Laelatu puisniit on üks kaitseala silmapaistvamaid kooslusi. Tegu on väga liigirikka alaga, kus kasvab üle 400 soontaime- ja 30 samblaliigi. Puudest on levinumad tamm, saar, arukask, vaher jt. Laelatu puisniidult on leitud 2/3 Eestis kasvavatest looduslikest käpalistest [3, 4].

Laelatu puisniit hoiab oma käes ühe ruutmeetri liigirikkuse rekordit: 2001. aastal loendati siin ruutmeetrisel proovitükil 76 liiki soontaimi. Ilmselt on see nii Eesti kui ka Euroopa rekord. Eelmist Eesti rekordit hoidis seni Pärnu-Jaagupi lähedal asuv Vahenurme puisniit 74 liigiga.

Laelatu piirkond on pälvinud botaanikute tähelepanu juba 1803. aastast saadik.

Puhtulaid on geoloogiliselt noor maa-ala, mis, nagu nimigi ütleb, oli varem laid (kerkis merest umbes 2000 aastat tagasi) [6].

17. sajandist pärit Virtsu mõisa kaardil eraldab Puhtulaidu Virtsu poolsaarest meri. Poolsaare ja laiu vahelisse väina jäid neli suuremat (Peedulaid, Jürilaid, Siililaid ja Kõrgelaid) ning kümmekond väiksemat laidu [2]. 19. sajandil ühendati Puhtulaid mandriga: üle väikese jõetaolise lahesopi Vanaluubi ja Ännikse lahe (Annelahe) vahel ehitati sild. 1952. aastal rajatud kivitamm kahandas tunduvalt “oja” läbivoolu ning muutis laiu poolsaareks.

Puhtulaid on tuntud oma laialehise salumetsa poolest. See on tõenäoliselt välja kujunenud viimase 400–500 aasta jooksul siinses soojas merelises kliimas ning lubjarikkal pinnasel. Puurindes valitsevad pärn ja tamm, nende seltsis kasvavad ka vaher, saar ning jalakas. Alusmetsas leidub üksikuid pihlakaid ja toomingaid, kohati ka sarapuud, sirelit, viirpuid ja kuslapuid. Laialehises metsas võib täheldada tammede osakaalu pidevat vähenemist: vanad puud langevad välja, looduslik järelkasv puudub. Puhtulaiu suurim tamm kasvab poolsaare keskosas. Selle 24 meetri kõrguse ning 4,8-meetrise ümbermõõduga puuhiiglase vanust hinnatakse ligikaudu 600 aastale. Niisama kõrge on ka Puhtu suurim, 360-aastane 3,74-meetrise ümbermõõduga mänd [2].

Puhtu metsa rohurindes õitsevad varakevadel sinilill, võsaülane, kollane ülane, kopsurohi. Veidi hiljem sirguvad kuutõverohud, salu-siumarjad, seljarohud ja ussilakud. Juunis valendab metsaalune karulaugu õitest.

1953. aastal alustas Puhtulaiul Eerik Kumari eestvõttel tegevust ornitoloogiajaam. Seitse aastat hiljem püstitati (pool)saare edelatippu eriline linnuvaatlustorn. 1969 valmis Puhtus lindude ökofüsioloogia labor.

Pivarootsi rannaalvarid paiknevad samanimelise lahe ümbruses 0,3–0,4-meetrise mullakihiga paepinnasel [5]. Uue kaitse-eeskirja kohaselt arvati siit välja veidi üle 500 hektari talusid ümbritsevaid kultuurmaid.

Pivarootsi alvarid vajavad järjepidevat niitmist ja karjatamist. Kui seda ei tehta, kipuvad need kooslused kinni kasvama. Praegu näeb uitaja kunagistel mereäärsetel karjamaadel lammaste asemel suvilat ja silti “Territooriumil viibimine rangelt keelatud!”

Kultuuriväärtused. 18. sajandi keskel rajas Vana-Virtsu mõisniku maanõunik Carl Thure von Helwig Puhtulaiule suvituskoha koos aiaga ning kujundas siinse metsa hollandi stiilis pargiks. Poolsaare keskele ehitati kaheksanurkne kolmekorruseline puitmaja, mille juurest algasid sirged alleed. Sihtide ristumiskohtadesse paigutas Helwig omaraiutud paeskulptuurid. Vastavuses tolleaegsete parginduspõhimõtetega säilitati Puhtulaiu looduslik ilme. 1813. aastal, pärast poeesiametseenist maanõuniku surma, laskis tema abikaasa püstitada laiule mälestusmärgi Helwigite perekonnatuttavale, saksa luuletajale Friedrich Schillerile. Esimese maailmasõja ajal rüüstasid Puhtulaiul paiknenud vesilennukibaasi sõdurid ja ohvitserid poolsaare suvilad ning vandaalitsesid ka monumentide kallal. Hävingust pääsesid vaid 1857. aastal põhjaossa ehitatud karjamõis ja tall.

Puhkus. Praegu, maikuus, on sobivaim aeg tulla Puhtu–Laelatu looduskaitseala uudistama. Metsaalune on õites, Laelatu linnulaulust rõkkaval puisniidul tärkavad haruldased käpalised.

Kaitsealale tulles peaks siiski arvestama, et lindude rahu huvides ei lubata inimesi 1. aprillist kuni 15. juulini Ullutalaiule, Ruilaiule, Kõbajale, samuti Rame lahe ning mõisa lahe laidudele. Ajavahemikul 15. veebruarist kuni 31. juulini ei või minna ka Mõisa lahe ja endise raudteetammi vahele jäävasse 76-hektarisesse Kasse sihtkaitsevööndisse. Piirangud on täpsemalt kirjas Puhtu–Laelatu looduskaitseala kaitse-eeskirjas (RTI 2003, 11, 50).

Öömajale saab jääda Puhtu ornitoloogiajaamas, samast (nagu ka Matsalu looduskaitseala keskusest või otse kaitseala juhatajalt) saab tellida ekskursioone poolsaarele. Majas on ruumi neljateistkümnele ööbijale.

Kaitseala külje all, Pivarootsis asub 12–15-aastastele lastele mõeldud Lastekaitseliidu õppe- ja puhkelaager http://www.lastekaitseliit.ee/laagrisuvi/pivarootsi.php#

1. Eesti looduse infosüsteem (EELIS) www.eelis.ee

2. Kaar, Elmar; Kalda, Aino 1970. Puhtu mets. – Kumari, Eerik (toim.) Lääne-Eesti rannikualade loodus. Valgus, Tallinn: 136–149.

3. Krall, Heljo; Pork, Kaljo 1970. Laelatu puisniit. – Kumari, Eerik (toim.) Lääne-Eesti rannikualade loodus. Valgus, Tallinn: 115–118.

4. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. – Estonia Maritima, 2.

5. Kumari, Eerik (toim.) 1960. Looduskaitse teatmik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

6. Rooma, Igna; Sepp, Rein 1970. Virtsu–Laelatu–Puhtu kaitseala mullastik. –Kumari, Eerik (toim.) Lääne-Eesti rannikualade loodus. Valgus, Tallinn: 83–108.

Roland Müür (1975) on Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.