2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/8
Vikesaared, meie rannikumere aarded

Kik mandrid on tusnud merest,
kik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mleta.

Meie kik seisame saarel,
kuigi me randa ei ne.

Need geograafiharidusega kirjaniku Karl Ristikivi snad on ilmselt hinges paljudel, kes tunglevad suvekuudel saartele, et tajuda tuulevihinat, lainete loksumist, seista maa ja mere piiril ning tunda end randlasena. Mere rest on mindud ja tuldud tagasi koju: enne kui jalg Eestimaa pinnale astub, saadavad vi vtavad tulijat vastu sajad vikesed saared, mille kontuurid tihti mandrirannikuga hte sulavad.

Vikesaartel asuvad ka meie riigi maismaalised rmuspunktid: lnes Lnemere avaosas hoburauakujuline lindude pesitsus- ja rndepeatuspaigana tuntud Nootamaa ja phjas Soome lahes valendava tuletorniga Vaindloo.

Eesti suuremaid saari Saaremaad (2671 km2), Hiiumaad (989 km2), Muhumaad (198 km2) ja Vormsit (92,9 km2) tuntakse kaugemalgi. Viksematest teatakse enamasti vhem, kuid ometi muudavad just need maalapikesed Eesti rannikumere omapraseks, nendega on seotud mnedki thelepanuvrsed sndmused Eestimaa elus.

Kui palju on Eestis meresaari? Eesti rannikumere saarerohkus on olnud merel seilajatele tenoliselt teada juba ammustest aegadest. Kuid kui palju meil neid vikseid kuivamaalappe kokku on, polegi lihtne elda. Saarekeste arv muutub: maakerkest (tnapeval kuni 2,8 mm/aastas) ja setete liikumisest tingituna liituvad paljud saared omavahel ja mandriga, saades poolsaarteks, samas ilmub merest uusi maalappe. Meretaseme ajutised kikumised muudavad nende arvelevtmise veelgi keerukamaks.

Saari loetakse enamasti kaartidelt. Neilt saari mtes ja kokku lugedes tuleb aga arvestada, et eri mtkavaga kaartidel on saarte arv erisugune. Erinevust vib phjustada ka saare miste mitmetine tlgendus: kui suurt maismaalappi meres ikkagi saareks pidada. Seetttu on saarte lugemine vrdlemisi ttu tegevus, millele viitab ka tsiasi, et 19. sajandi lpuks ei olnud Eesti saarte arvu veel kusagil kirjas [3].

Alles 20. sajandi alguses vttis Eesti saarte arvu kokku August Tammekann [17], kui ta enamasti 1:25 000 topograafilise kaardi jrgi mtis kurvimeetriga riigipiiri pikkust, sealhulgas ka saarte rannajoont. T kokkuvttes annab ta saarte arvuks 1562. Samast ajast prineb Jaan Rumma t [16]: tema kasutas planimetreerimismeetodit ja heverstalisi kaarte (1:42 000) ning sai nimestikku 728 meresaart.

Mdunud sajandi teisel poolel, 1964. aastal avaldas saarte arvu ksikirjalise tna August Loopmann. Mtmiste aluseks olid seekord NSV Liidu sjave topograafilised kaardid mtkavas 1:50 000. Hiljem ta tpsustas andmeid osaliselt uuemate kaartide jrgi ning ka looduses. 1996. aastal ilmus trkisena Loopmanni Eesti meresaarte nimestik [4], mille jrgi on meil 1521 meresaart. Tahaks loota, et nd, uue sajandi alguses leidub keegi, kes ilmutab uue meresaarte nimestiku, vttes aluseks uued ja tpsemad kaardid.

Loopmanni arvestuste jrgi on 1131 meie meresaartest viksemad kui ks hektar. Pindalaga ks ruutkilomeeter ja rohkem on vaid 29 saart, nende seas Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja Vormsi letavad lejnuid pindalalt mitmeid kordi. Et saarte suurusi paremini vrrelda, on siin kasutatud vaid ht allikat August Loopmanni andmeid [4].

Vikesaared ei paikne htlaselt: neid oleks nagu pillutatud meie rannikumerre pris juhuslikult. Saari on rohkem maakerkega aladel ja ka seal, kus vana pinnamood on liigestatum. Alad, kus maakerge on nullilhedane ja rannajoon psinud kauem he koha peal, nagu MeriklaNarva ja PrnuIkla rannikuligul, on saarevaesed. ldjoontes vib meie rannikumeres eristada 18 erisugust saarerhma (#1), millele lisanduvad veel Haapsalu ja Matsalu lahe saared.

Vikesaared kannavad Eesti eri osades mitmesuguseid ldnimetusi. Lne-Eestis on suuremad neist laiud, viksemad aga rahud, kared, nasvad jm. Phja-Eestis eldakse vikeste saarte kohta kari vi loo. Saare nimes peegeldub sageli tema kuju (Krglaid, Harilaid, Suurlaid), kuid sageli ka mni looduselement saarel, niteks silmapaistev puu (Pihlakare). Nimes peitub vahel vihje saarel pesitsevatele lindudele (Hanerahu), pinnakatte iseloomule (Valgerahu koosneb heledast klibust) vi saare kasutusele (Hobulaid, Heinlaid). Niisiis annab saare kohta mningat teavet juba selle nimi.


Phja-Eestis, Soome lahe lunarannikul leidub ligikaudu sada saart, millest enamik kuulub Phja-Eesti rannikumadaliku maastikurajooni. Saarerikkamad on Tallinna ja Kolga laht. Suurim ja htlasi vanim on Naissaar (18,6 km2).

Enamasti asuvad saared mandri lheduses ja ainult ksikud, nagu Vaindloo, Uhtju saared ja Keri, jvad kaugemale avamerre. Geoloogiliselt on siinsed saared suurte jaegsete voorelaadsete pinnavormide krgemad osad, mida lainetus on tugevasti mber kujundanud. Alusphja Kambriumi ja paigutisi Vendi kivimeid katavad Kvaternaari setted, millest vanim on savikas karbonaadivaene moreen. Pranglil (6,4 km2) ja mujalgi on paiguti silinud jvaheaja setete kihte. Siinsete saarte tasandikulist pinnamoodi rikastavad rohked rndrahnud ja kristalsetest kivimitest rannavallid, kuid neb ka luitelist pinnamoodi.

Tnapeval ristab saari liiva- ja kruusa-veeristikurand, kohati ka astang- ja mllirand. Muldadest valitsevad leede-, leetunud ja gleimullad. Taimkate varieerub avakooslustest metsadeni (#2A). Mnel neist, nagu Naissaar ja Aegna, leidub ka soolaike.


Soome lahe suudmes asuvad Phja-Eesti lavamaa ning Phja-Eesti ehk Ordoviitsiumi klindiga seotud Pakri saared ja Osmussaar. Nende phjaosas merest kerkivad pangad on Phja-Eesti klindi lnepoolsemad osad, millest krgeim on Vike-Pakri (12,9 km2) pank 13 meetrit le merepinna.

Neile saartele on iseloomulikud veel loopealsed ning paekiviklibust rannavallid. Suure Pakri (11,6 km2) phjaosas asub Eesti suurim lage loopealne madalate jrvikutega, mis suvel sageli ra kuivavad. Krgemaid ja kuivemaid alasid katavad niidud kadakate, trnpuude ning psastega.

Siinsed karbonaadirikkal lhtekivimil kujunenud mullad soodustasid varasematel aegadel plluharimist, millele viitab ka rootsikeelne nimi Rgarna (tlkes Rukkisaar). 20. sajandi teisel poolel ning vhemal mral ka varasematel aegadel kasutati neid saari militaarsetel eesmrkidel. Kui enne Teist maailmasda kasvas mets siin haritava maa ja karjamaade vahel vaid vikeste lehtmetsasiilude ja -tukkadena, siis praegusajal vtavad sna suure osa Pakri saartest enda alla just metsad.


Lne-Eestis asub enamik vikesaari Ordoviitsiumi ja Siluri lademete lubjakivide avamusalal mandri ranniku lheduses ning suuremate saarte mbruses. Vrreldes Soome lahe saartega on vana pinnamood siin vhem liigestatud ning meri enamasti madalam ja kariderohke. Saared on seetttu laugemad (#2B).

Moreenist vi alusphja paekividest kvikut katavad tavaliselt koreselised rannasetted, mis on sageli kuhjatud rannavallideks. Peale kliburanna neb siin ka moreen- ja mlliranda, kus soolakulistel muldadel on levinud rannaniidud. Saarte krgematele osadele on iseloomulikud looniidud, -kadastikud ja -metsad hukestel paepealsetel klibu- ja rhkmuldadel. ksikutel neist, nagu Kinastu ja Hanikatsi laid, kasvab ka laialehine salumets.

Hiiumaa phjarannik on saarevaene, vikse saarerhma leiame vaid Hiiumaa loodeosast, neist suurim on alusphjalise tuumaga Klalaid (0,1 km2).

Saarerikas on aga Saaremaa lnerannik, kus Vilsandile (8,6 km2) lisandub rohkesti vikesaari. Suurimad neist on Loonalaid (1,1 km2), Salava (0,3 km2 ) ja Vesiloo (0,1 km2). Saarte maastike mitmekesisus oleneb suuresti asukohast meres ja vanast pinnamoest. Kui alusphjalise tuumaga saari, mis asuvad avamere lainetuse mjupiirkonnas, iseloomustavad aktiivsed kliburannad, siis biohermse lubjakivi tuumaga Vaikadel neb Eestis vhe levinud kaljuranda. Neil vikesaartel polegi lausalist taimkatet, seda tingib ka hulgi pesitsevate lindude elutegevus.

Vilsandist lunas ja Saaremaa loode-kagusuunaliste poolsaarte vahelistes lahtedes leidub kamardunud rannaga saari, mille krgemat keskosa katab vheste psastega niit, mnel isegi psastik.

Saarte paradiis on Vinameri, mida lbib Puisest le Vinamere Salinmme poolsaareni Palivere servamoodustisel kujunenud saarte kaar: Saarnaki (1,5 km2), Hanikatsi (0,9 km2), Kverlaid (0,2 km2) ja mitmed teised. Vinamere keskossa jb Kumari laid (0,1 km2) koos viksemate naabritega [13]. Saarte krgemat keskosa liigestavad rannavallid ja nendevahelised lohud. Rannatpidest saab siin nha nii klibu-, moreen kui ka mlliranda. Neile saartele on omased kadastikud, lehtpuusalud ja rannaniidud.

Siit phja pool on Ida-Hiiumaa rannikumeres hoopis eripalgelisi saari, mis krgvee ajal jvad suures osas vee alla: madal ja piklik rndrahnuderikas Selgrahu, kus meeleldi lesivad hlged, Paeklibust rannavallidega Kakralaid (0,03 km2) ja Eeriku laid (0,04 km2), madalad ja rohttaimestikuga Hellamaa- ja Uusmererahu (mlemad umbes 0,1 km2), ligi heksa meetri krgune alusphjapaljandiga Kadakalaid (0,2 km2). Vohilaid (3,9 km2) on kigi laiu nime kandvate saarte seas suurim [13].

Muhumaad mbritsevad prjana mara phikujuga saared: umbes 10 meetri krguse Kesse panga ja kuusemetsaga Kesselaid (1,7 km2), maastikuliselt mitmekesine ning Muhumaaga peaaegu kokku kasvanud Vilaid (2,5 km2).

Vikesaari jagub ka Vormsi lhedusse. Saarerikkam on Hullo laht, Vormsist phja jvad Suur- (0,4 km2) ja Vike-Tjuka (0,1 km2), viimane on juba muutunud poolsaareks. Pikliku kujuga maaliline Hobulaid (0,7 km2) koos vikeste Hlgerahudega asub Sviby Rohukla laevateest ida pool.

Hulk madalaid roostunud rannaga saarekesi leidub Haapsalu ja Matsalu lahes. Rohukla Puise rannikumere saarekestest on suurim Tauksi (2,5 km2) [9]. Vinamere lunaosas Virtsu mbruses asuvad Kbaja, Uuluti ja Paatsalu eri suuruse ja maastikuilmega vikesaared.

Liivi lahes paiknevad omaette rhmana Saaremaa Kbassaare ja Vtta ranniku lhedased enamasti niitude ja psastega saarekesed. On ka erandeid, nagu kivine Allirahu. Kuressaare lhedal meres olevatest saartest on suurimad Vike-Tulpe (1,8 km2) ja maaga kokku kasvav Suur-Tulpe (2,3 km2). Teatud ja tuntud on salumetsaga Abruka (8,8 km2) koos oma kaaslaste Kasselaiu (0,5 km2) ja Vahase (0,7 km2) saarega. Prnumaa uhkus on Kihnu (16,6 km2) ja selle lhedal asuv Manilaid (1,9 km2) peale looduse hinnatakse siin ka kihnu primuskultuuri. Kmned viksemad saared paiknevad Tstamaa poolsaare rannikumeres. Liivi lahe keskosas asuval Ruhnul (11,4 km2) eristub krge ja luiteline idaosa ning madal ja niituderohke lneosa. Need saarerhmad jvad Devoni lademe liivakivide avamusalale.


Miks on meie saared nii eri ngu? Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb enamasti nende pindalast ja krgusest, kuid oluline on ka ala geoloogilis-geomorfoloogiline ehitus, prastjaegne maakerge, rannalikude erisugune avatus tuultele ja tormilainele jm. Enamasti moodustavad saare tuuma alusphjalised vi mandrij toimel tekkinud krgendikud, mida meri on tundmatuseni muutnud, kuhjates neile rannavalle, murrutades vanadesse setetesse astanguid jm. Sageli on vikesaared jtk mandril vi suurtel saartel olevatele pinnavormidele, olles omavahel hendatud veealuste madalatega.

Saare maastiku kujunemisel on oluline tema pinnamoe liigestatus. Maastikuliselt on keerukamad need saared, mis on tekkinud mitme vikesaare liitumisel. ldplaanis kehtib reegel: mida krgem on saar, seda varem on ta alustanud oma arenguteed. Seda seaduspra rikuvad tugevad krgveega tormid, mis kuhjavad saare vanematele osadele uusi nooremaid rannavalle. Vanimaks vikesaareks Eesti rannikumeres peetakse Ruhnut, mis vis saarena le veepinna tusta juba Joldiamere regressioonil, seega le 10 000 aasta tagasi. Sealsed vanimad rannavallid on moodustunud Antslusjrve staadiumil, seega 9000 aastat tagasi [1].

Vanuse poolest jrgneb Ruhnule Naissaar, mille areng algas ligi tuhat aastat hiljem [11]. Suurem osa vikesaartest on le merepinna kerkinud taanduvas Limneameres 20003000 aastat tagasi vi veelgi hiljem. Mned on alustanud vitlust merega alles meie pevil. Kui meretase oluliselt ei tuse ja maakerge jtkub, on ka neil eeldused saada suuremaks ja krgemaks. Kui aga mere veetase tuseb ja tormid sagenevad, vivad muutused olla hoopis raspidised, mida nitas ka selle aasta jaanuaritorm: osa vikesaari kadus vahutavate lainevoogude alla vi sattus lainete murrutusalasse ning muutis oma kuju. Lained tid rannale rohkesti adru, millel on leidnud hea kasvupinna randmalts, kohati krgub see nd le meetri.

Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb ka nende arenguetapist [8]. Kui esimesel nn. abiootilisel etapil mravad saare arengut rannageoloogilised protsessid, siis saare krguse ja pindala suurenedes hakkavad endast ha enam mrku andma taimed, kes oma elutegevusega hakkavad looma mullakamarat. Pikapeale kattuvad saarte krgemad osad lausalise taimkattega. Osal maalapikestest, mis merest kerkides jvad madalatesse tuulealustesse soppidesse ja kuhu tormilainegi juab nrgendatuna, algab taimestumine varem.

Varasematel arenguetappidel, mil suurem osa saarest jb merevee mjutada, on saarekesed eri piirkondades kllaltki sarnased. Seda phjustab soolase merevee limiteeriv mju, mis avaldub eelkige taimkattes. Alles vanemates arengujrkudes, kui mravaks saab peamiselt saare pinnaehitusest ja niiskusreiimist tulenev, muudab eri piirkondade saarte maastikupilti juba taimestiku ja mullastiku mitmekesisus. Karbonaatsel pinnakattel kujunenud Lne-Eesti saared eristuvad selgelt Phja-Eesti karbonaadivaestel setetel kujunenud saarte maastikest.

Lne-Eesti saari iseloomustavad laialdasemad rannaniidud, saare keskosas kasvavad kadastikud ning lehtpuusalud. Phja-Eesti rannikumadaliku juurde kuuluvad suuremad saared on metsased, kus peale mnni kasvab sageli ka kuusk, samal ajal kui kadastikke ja rannaniitu neb vhem. Thelepanuvrsed on kukemarjanmmed Kolga lahe saartel ja Pranglil (siin on ka selliste nmmede lunapiir), teisalt rand-kesakanni taani merisalati kooslus Vilsandil.

Oma osa saarte taimkatte erinevuse kujunemisel on kindlasti kliimal. Seda peegeldab niteks aktiivsete temperatuuride summa (le 10 oC) erinevus, mis Soome lahe saartel jb 1587 ja 1703 oC vahele, Kihnus aga ulatub 1976 kraadini. Piirkonniti erinevad ka aasta keskmised temperatuurid, lumikattega pevade arv, tuule kiirus, sademete hulk jm. [13].


Arengut mjutavad nii loodus kui ka inimene. Taimkate koos mullakamaraga areneb omasoodu, nii et ajapikku muutuvad kunagised niitude ja vheste psastega saarte keskosad telisteks vpsikuteks, kust on raske lbi murda. Aastaid ei pane seal toimuvat eriti thelegi, kuid siis jrsku on kik tundmatuseni muutunud.

Vikesaare maastikke mjutab ka linnustik. Ilmekam nide on Tondirahu Vinamere keskosas: le kmne aasta seda asustanud kormoranide koloonia on taimestiku peaaegu hvitanud. Algul see ehmatas. Nd aga vaatad, arutled ja mtled, et loodus on ktte mnginud veel he omaprase leheklje vikesaarte arengus. Ka teised linnuliigid mjutavad oma elutegevusega nii pesitsusajal kui ka lbirndel saarte mulla ja taimkatte kujunemiskiku [14].

Taimkatte looduslikku arengut on mjutanud veel inimene, karjatades vikesaartel loomi, niites heina, ning rajanud paljudele neist eluaseme ja harinud pldugi. Et ka asustatud saared maakerke tttu pidevalt suurenevad, siis on osa saarest inimese kasutada kohe snnist alates.

Mdunud sajandil on saarte looduskasutus teinud lbi suure muutuse. Tavaprane pllumajanduslik kasutus kadus juba ligi pool sajandit tagasi, vikesaared olid siis veel tarvitusel noorloomade karjamaana: loomad toodi saartele varakevadel ja viidi ra sgisel, nagu seda on tehtud varasematelgi aegadel, kuid kohati oli neid kolhoosiaegu korraga liiga palju. Loomad mttasid kikjal nii vanadel karjamaadel kui ka salulehtmetsas. Sajandi lpus loomade suvine pidamine saartel ldiselt vhenes. Tnapeval kasutatakse vikesaari peamiselt puhkuseks: sinna on kerkinud suvekodud vi leiavad nad rakendust mereturistide peatuskohtadena.


Vikesaared vajavad thelepanu ja kaitset. Loodusest jrjest kaugeneva hiskonna liikmetena ei oska me sageli kituda mbritsevaga arvestavalt, see phjustab kadu loodusvrtustele. Et seda ei juhtuks, on vaja kasutada saari sstvalt: nnda psiksid siinsed maastikud, kasvukohad ja elupaigad.

Vikesaarte loodus on ammustest aegadest olnud oluline rannarahvale. Saarte siluetid olid thtsad orientiirid nii rannakaluritele kui ka Lnemerel seilajatele. Rannikualadel, sealhulgas saartel, ei lubatud vanasti raiuda metsa. Erilist thelepanu saarte metsadele nitab juba 1297. aastal Taani kuninga Erik Mendvedi kehtestatud seadus, mis keelas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel puude raiumise ktteks, tarbeks ja sepletuseks. Lubatud oli see vaid Tallinna linnusele ja linnale: linn vajas oma arenguks kindlate piiridega sarast lhitagamaad vaba metsakasutusigusega, mida eesktt pakkusidki need metsased saared [18]. 16. sajandi keskel oli Naissaarel juba oma metsavalvur [6]. 1764. aastal kuulutati rannikumetsad kuni 50 slla laiuselt kaitsemetsadeks, mis laevasidu huvides pidid jma muutumatuks.

Thtsndmus on kindlasti 1910. aastal kuuel viksel Vaika saarel loodud Baltimaade esimene looduskaitseala. 1930. aastate lpus lisandusid veel mned kaitsealused piirkonnad Abrukal, Puhtus, Sala saarel Soome lahes.

Tunduvalt laienes looduskaitse vikesaartele 1957. aastal, kui asutati Matsalu looduskaitseala ja VirtsuLaelatuPuhtu botaanilis-zooloogiline keeluala. Nukogude ajal jid paljud saared nn. rajoonilise alluvusega kaitsealade piiresse, mis kll ei suutnud alati tagada soodsat reiimi, kll aga juhtis thelepanu sealsetele loodusvrtustele. 1970. aastate alguses lisandus kaitsealuseid saari veelgi, niteks 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspark hlmab umbes 40 saart. Jrjest rohkem on kaitsealuseid saari Saaremaa lnerannikul: 1971. aastal sai vikesest Vaika looduskaitsealast mrksa suurem Vilsandi looduskaitseala, millest 1993. aastal loodi ligi 160 saart hlmav rahvuspark.

Kmme aastat tagasi loodi kaitseala pool sajandit Nukogude sjavge teeninud Naissaarel, Pakri saartel ja Osmussaarel. Natura 2000 vrgustikku luues on esile tstetud saarte loodusvrtusi ja rhutatud nende kaitse vajadust, et silitada olulised elupaigatbid ja liikide elupaigad nende loodusliku levila piires.


1. Kask, Jri jt. 1994. Ruhnu saare geoloogiline minevik ja tnapev. Eesti Geoloogia Instituut, Eesti Geoloogiakeskus. TallinnKuressaare.

2. Kildema, Kallio; Annuka, Erna 1976. Palju on Eestis meresaari? Eesti Loodus 27 (7): 420430.

3. Loopmann, August 1996. Eesti meresaarte nimestik. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn.

4. Martin, Jri; Prn, Henn 1999. Naissaare loodus ja selle kaitse. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

5. Meikar, Toivo 1997. Naissaare metsad tnapeval. Sander, Heldur (toim.). Lhilevaade Naissaare metsade 700-aastasest ajaloost. Eesti Pllumajanduslikooli Metsandusteaduskond ja Akadeemiline Metsaselts. Tartu: 2337.

6. Miidel Avo (toim.) 1998. Pakri saared loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.

7. Ojaste, Heldi jt. (koost.) 2002. Osmussaar. Loodus. Asustus. Tallinn.

8. Orviku, Kaarel; Sepp, Urve 1972. Stages of geological development and landscape types of the islets of the West-Estonian Archipelago. Geographical studies. Tallinn: 1525.

9. Paakspuu, Triin 1999. Smeri, Liia ja Tauksi saare ajaloolisest maakasutusest ja taimkatte muutumisest. Loodusvaatlusi 19971999. Matsalu Looduskaitseala. Lihula: 2075.

10. Peil, Tiina jt. (toim.) 2002. Alasti maailm: Kolga lahe saared. Sstva Eesti Instituut, Tallinn. 11. Punning, Jaan-Mati jt. 1998. Shoreline displasment and vegetation history on Island Naissaar, Baltic Sea. Journal of Coastal Research 14 (3): 933938.

12. Ratas, Urve et al. 1988. Genesis of islets geocomplexes in the Vinameri (the West-Estonian Inland Sea). Preprint TBA-8. Acad. of Sci. of the Est S.S.R. Dep. of Chem., Geol., and Biol. Tallinn.

13. Ratas, Urve; Nilson, Eva (eds.) 1997. Small islands of Estonia. Landscape ecological studies. Inst. of Ecol., Publ. 5, Tallinn.

14. Ratas, Urve jt. 1999. Linnustiku mju vikesaarte mullastikule ja taimestikule. Mgi, Eve; Kaisel, Kaarel (toim). Loodusevaatlusi 19971999. Matsalu Looduskaitseala. Lihula: 319.

15. Ratas, Urve; Puurmann, Elle 1995. Mosaic landscapes on Estonian islets. WWF Baltic Bulletin 1: 1822.

16. Rumma, Jaan 19231924. Eestimaa jrvede ja saarte pindala. Loodus 1923, 10: 625-636; 11, 683-684; 1924, 3: 152-154; 4: 12-214, 6: 10-311; 8: 418-420, 10: 528-531; 11/12: 587-589.

17. Tammekann, August 1922. Eesti piirjoone kurvimeetriline mtmine. Eesti Statistika 3/4: 916.

18. Viidas, Aleksander 1992. Viimsi ajalugu. Esi- ja keskaeg. Varrak, Tallinn.


Urve Ratas (1940) on geograaf, TP koloogia instituudi teadur.



URVE RATAS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet