2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Kas meie pankrannik mahub maailmaprandisse?

UNESCO maailmaprandi nimistu (World Heritage List) hlmab maailma kultuuri- ja loodusobjekte, mis UNESCO maailmaprandi komitee hinnangul on rmiselt olulised kogu inimkonna kultuuri- ja loodusprandi seisukohalt. Kuulumine sellesse nimistusse peab aitama kaitsta erakordse vrtusega loodus- ja kultuuriobjekte hvimisohu eest kiiresti muutuvas maailmas.

Maailmaprandi nimistu sai alguse lemaailmse kultuuri- ja loodusprandi kaitse konventsioonist, mis veti vastu UNESCO peakonverentsil 16. novembril 1972. Maailmaprandi nimistusse kuulub 2006. aasta juuli seisuga 830 objekti: 644 kultuuriprandina, 162 loodusprandina ja 24 segaprandina.

Eestist on maailmaprandi nimekirja kantud kaks objekti: Tallinna vanalinn ja kmne riigi koosts Norrast Ukrainani ulatuv Struve geodeetiline kaar, mille abil on mdetud Maa kuju, kusjuures Eestis asuvatest kaare punktidest on maailmaprandi nimekirjas Tartu thetorn ning Vivere ja Simuna otsapunktid.

Balti klint, mille kogupikkus on 1200 km [3], algab landi saare lhistel (landi klint) ning ulatub Laadoga jrveni (Ingeri klint; vt. kaardiskeemi). landi klint jtkub Lnemere phjas ja tuleb uuesti nhtavale Osmussaarel ja Pakri saartel. Phja-Eesti klindi ehk pankranniku maismaaline osa (pikkus 300 km) algab Pakri poolsaarel ja jtkub Narva jeni. Selles on eristatud kokku 95 klindilahte, -poolsaart, -saart ja -lava [2, 8].

Paeseinas avanevad Vanaaegkonna kivimid. Neis hsti silinud kivistised ehk fossiilid peegeldavad Maa ja elu arengut 460540 miljonit aastat tagasi, seega 80 miljoni aasta ulatuses. Klindi ja alusphja pinnamoe areng algas 350370 miljonit aastat tagasi. Paeseina praegusel kujul on vorminud jed (eriti rg-Neeva), mandriliustikud ja Lnemeri. Soome kaljupinnasest prinevate rndrahnude klvid klindi astangu piirkonnas thistavad kohati mere taganemist. Siin jtkub klindi areng mere murrutuses ja nlvaprotsessides tnapevalgi. Phjavee avanemiskohtades klindi jalamil on sageli maalihkeid.

Eriline veereiim (phja- ja merevesi), mineraalsete toiteainete varu pidev tienemine ning suure kallakuse tttu aeg-ajalt varisev paas on kujundanud omaprased pangametsade mullad [7]. Pangamets on rohkete haruldaste taimeliikide kasvukoht. Klindiastangult nrguv phjavesi loob jaheda ja rske keskkonna, seeprast on siin kige rgsema ilmega elupaik, kus on silinud hulk jnukliike loomastiku kujunemise algjrkudest [1].

Phja-Eesti klindil on ka oluline kultuurivrtus: esimesed teated inimasustuse kohta prinevad I aastatuhande lpust e.m.a. [6]

Esimene katse ei nnestunud. Kigist neist vrtustest hoolimata vttis keskkonnaministeerium selle aasta juulis tagasi oma esildise mrata Balti klint ehk Phja-Eesti pankrannik UNESCO maailmaprandi nimistusse, sest eelinfo kohaselt ei oleks see komisjoni heakskiitu plvinud. Siinset klinti ei peetud ainulaadseks maailma ulatuses.

Et kord eitava hinnangu saanud objekti uuesti UNESCO maailmaprandi nimistusse kandideerima esitada ei saa, siis otsustatigi aeg maha vtta. Valmistame ette uue phjalikuma esildise, kus ksitleme oma pankrannikut mitmeklgsemalt. Sest Balti klindi unikaalsus peitubki eelkige tema eripalgelisuses.

UNESCO maailmaprandi nimekirja kandmiseks esitati Phja-Eesti pankrannik kaitsealade seeriana (vt. kaardiskeemi), sest ainult sellisena on vimalik tagada riiklik kaitse nutaval tasemel.


1. Osmussaare maastikukaitseala (480 ha) asub Lnemaal Noarootsi vallas 7,5 km Psaspea neemest loodes. Maastikukaitseala asutati 1996. aastalharuldaste ja teadusliku vrtusega geoloogiliste objektide, taimekoosluste ja lindude pesitsus- ning rndepaikade kaitseks. Peale Eesti loodepoolseima saare kuulub kaitsealasse lahustkina Neugrundi madal. Kaitseala jaguneb sihtkaitse- ja piiranguvndiks.

Osmussaarel avaneb Balti klindi lnepoolseim jtk Eestis. Paepank tuseb merest saare idarannikul, kus merephjas on jlgitavad kolm Ordoviitsiumi lubjakivi astangut. Panga krgus on 67 meetrit, lubjakivi paljandub neist neljal. Paeseinas on nha katkestuspinnad ja 1,01,5 m paksused kvad settesooned nn. pudingbreta. Viimane thistab 535 miljonit aastat tagasi toimunud maavrinat. Viimane maavrin registreeriti Osmussaarel 1976. aastal. Fossiilidest on siinses paekivis palju trilobiite. Saare vanus on 20003000 aastat.

Kaitseala maastikuvrtused on pankrannik, rannavallid, neugrund-breta rndrahnud, laguunijrved ja prandkooslused. Kaitsealuseid samblaliike on siin 3, soontaimi 25, neist 13 liiki kpalised. Linnustikus on mratud 178 liiki, neist pesitseb 96. Et ala jb arktiliste lindude rndeteele, siis peatub neid siin tuhandeid.

Osmussaare asustusajalugu knib viikingite aega. Kirjalik esmamainimine prineb 1250. aastast. Kultuurimlestistest on silinud rannarootslaste lubjakivist kabeli (1765), rehe ja lauda varemed [6].


2. Pakri maastikukaitseala (1451 ha) paikneb Harjumaal Paldiski linna haldusalas, see asutati 1998. aastal haruldaste ja teadusliku vrtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse kaitseks. Pakerordi sihtkaitsevndi pindala on 182 ha. Maastikukaitseala vtab enda alla valdava osa Pakri poolsaare paekaldast, lahustkkidena kuuluvad kaitsealasse Vike- ja Suur-Pakri saare phjaosa, saartevaheline meri, Kappa ja Bjrgrnne saar ning Vike-Pakri saare lunaosa [9].

Pakri hoiuala (21 039 ha) loodi 2005. aastal, see hlmab rannikumere ligu Vihterpalu lahest Vintses Vna-Jesuu supelrannani.

Paekalda krgus Pakri poolsaarel on kuni 25 meetrit, saartel kuni 13 meetrit. Paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid ning lubjakivid. Kihid, mis Paldiskis asuvad merepiiril, on neemel 15 meetri krgusel. Astangut lbivad rohked lhed ja rikked. Seeprast phjustab mere murrutus sagedasi varinguid. Siin on mitmete kivististe tpleiukohad ja kihistute stratotbid.

Pakri neem kerkis merest 90008500 aastat tagasi. Poolsaare idarannikul on paekallas kaheastmeline. Klindilt laskub kuus juga, jalamil avaneb rohkesti allikaid. Thelepanuvrsed on loopealsed, pangametsad ja rndrahnude samblafloora.

Vrtuslike maastike hulka kuuluvad Pakri saared ja poolsaare rannavnd, rohevrgustikku saared ja poolsaare idarannikul pangamets. Registreeritud on 41 kaitsealust taimeliiki, loomadest psiasustusega 158 liiki. Pakri (Paldiski) laht on rndeaegne peatuspaik paljudele lindudele: lindude arvukuselt on see kolmas Matsalu ja Haapsalu lahe jrel. Ainulaadne on Pakri neeme pangaastangul pesitsevate krslite koloonia.

Esimesed jljed inimasustusest prinevad poolsaarel rauaajast. Rannarootsi asustus tekkis siin 13. sajandil. Peeter I pani 1718. aastal pidulikult nurgakivi Rogerwieki meresjasadamale, mis ji aga vlja ehitamata. Arhitektuurimlestisena on kaitse all Pakri tuletorni rajatised, ajaloomlestisena Suur- ja Vike-Pakri kirikute varemed ning kalmistud saartel.


3. Trisalu maastikukaitseala (28,4 ha) asub Harjumaal Harku ja Keila vallas Vna ja Keila klindilahtede vahel. Kaitseala asutati 1991. aastal panga, psasmarana loodude ja haruldaste taimeliikide kaitseks. 1999. aastal loodi maastikukaitseala, kuhu liideti lahustkina Trisalu juga [10].

Trisalu paekallas on htne liigestamata jrsak, mis idas jb 75100 meetri kaugusele merest, kuid lnes on mere murrutada. Panga krgus on lneosas 2731 meetrit, silma hakkavad vrsked varingud. Paljandub Kambriumi liivakivi, panga lemine osa koosneb Ordoviitsiumi karbonaatsetest ja terrigeensetest kivimitest. Hsti on nha tektooniline lhestatus. Siin on ka Trisalu kihistu (diktoneemakilda) tplbilige. Klindipoolsaare idaosas kerkib Trisalu pank. See maismaastus 70008000 aastat tagasi.

Trisalu joaastang, sng ja org lbivad Kambriumi ja Alam-Ordoviitsiumi terrigeenseid kivimeid. Joa vaba langus on 1,01,2 meetrit. lejnud osas langeb vesi mda alusphjakivimite astmetest koosnevat nelja meetri pikkust kaldpinda.

Loodusvrtused on siin ka paepealsed psasmarana kooslused, maastikuline ja bioloogiline mitmekesisus ning veekossteemid.

Esimesed teated asustuse kohta prinevad 1378. aastast, kui Taani hindamisraamatusse kanti Thuriselle kla.


4. lgase looduskaitseala (22 ha) asub Harjumaal Jelhtme vallas. Paekallas veti kaitse alla juba 1960. aastal.

lgase paekallas on geoloogiliselt vga oluline, sest siin neb lgase, Kallavere ja Maardu kihistike tplbiliget. Maardu kihistike lbilikes valdab ooboluskonglomeraat (fosforiit).

Merepiiril paiknev Savirand on kahe kilomeetri pikkune mere murrutusel tekkinud jrsak krgusega 5,56,0 meetrit. Siit vib leida rohkesti kivistisi, mille on lained vlja uhtunud Kambriumi kivimist.

lgase panga (20 m) krgem osa Hbemgi on iidne ohverdamispaik. Paekalda alumises osas on silinud Eesti esimese fosforiidikaevanduse (19201938) kigud, nende suudmeid varjab pangamets. Koobastes on kaitstav nahkhiirte talvituspaik.


5. TsitreMuuksi paekallas asub Lahemaa rahvuspargis Harjumaal Kuusalu vallas. Lahemaa rahvuspark asutati 1971. aastal looduse ja kultuuriprandi kaitseks. Piirkonnale annab oma no lai klindiesine tasandik, mida liigestavad loode-kagusuunalised lahed ja poolsaared. Lunast ristab tasandikku Phja-Eesti paekallas, kus klindineemikud vahelduvad klindilahtedega. Neist silmapaistvamad on Tsitre ja Muuksi klindineemikud, mille vahele jb vagumus kunagine Lnemere laht.

Muuksi klindineemiku kirdeosas knib paesein 32 meetrini. Paekalda lemises osas lbivad Ordoviitsiumi lubjakivi valdavalt kirde-edelasuunalised lhed. Klindineemiku laugjat edelaveeru nimetatakse Kabelimeks, panga krgeimat osa (47 m le merepinna) Krgeme Turjekeldriks.

Tsitrel paljanduvad lem-Kambriumi terrigeensed kivimid. lemine osa koosneb eri tugevusega aleuroliitidest ja liivakividest, alumine peeneteralistest liivakividest (lgase kihistu), mille lemisel piiril on savikas kiht. Tsitre pangalt langeb juga, liivakivis on 18 meetri laiune, 4 meetri krgune ja 6,5 meetri sgavune koobas. Koopa tagaseinas ja panga jalamil avaneb rohkesti allikaid. Koopas avanevate allikate koguvooluhulk on 23 l/s. Klint on joa kohal taandunud 3050 m. Nii rusukaldel kui ka paekalda jalamil kasvab lehtpuumets, kus leidub kaitsealust metskuukressi.

Klindineemikutel on rohkesti I aastatuhande lpust e.Kr. ja I sajandist prinevaid muistsete eestlaste matmispaiku kivikirstkalmeid. Muuksi klindineemikule Linnamele rajati I aastatuhande lpus linnus. Samas paikneb kolmest kivist koosnev Phjathe mlestusmrk, mis on phendatud soomepoistele, Erna rhmale ja major Ekstrmi juhatusel sdinud Soome vabatahtlikele.


6. Ontika maastikukaitseala (1212 ha) paikneb Ida-Virumaal Kohtla ja Toila vallas. Phja-Eesti pikima (20 km) ja krgeima (55,6 m) panga kaitseks loodi kaitseala 1996. aastal. Pangametsa hoitakse seal Uikala ja pangametsa sihtkaitsevndis. Ontika kla on kantud 1241. aastal Taani hindamisraamatusse.

SakaOntikaToila pangal paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimid. Paekalda jalamil avaneb sinisavi, mis on enamasti kaetud tseda rusukaldega. Sinisavist krgemal avanevad liivakivid ja graptoliitargilliit ehk diktoneemakilt. Panga lemises osas paljanduvad Kunda, Aseri, Lasname ja Uhaku lademe lubjakivid rohkete kivististega. Martsa lasumusrike on ks vheseid looduses hsti nhtavaid rikkeid.

SakaOntikaToila panga all on ulatuslik rusukalle, mille tttu meri ei kni enam murrutama panga jalamit. Rusukalde teket soodustab panga alumises osas avanev sinisavi, mis muutub vee mjul plastiliseks ning phjustab maalihkeid ja varinguid. Varinguid soodustavad ka paekalda veerul avanevad allikad. Rohkete pstlhede tttu lubjakivides on panga serv muutunud sakiliseks.

Ontikast ida pool Valastel on Eesti krgeim (30 m) juga. See jtkub allpool 1015 m krguse kosena ja lheb poolsada meetrit enne merre suubumist le krestikuks. Valaste joa ette on pstitatud vaateplatvorm.

Paekalda jalamile kuhjunud rusukallet katab kuni 150 aasta vanune lehtmets: jalakas, saar, prn, vaher, hall-lepp jt. Kaitsealustest taimedest kasvavad siin mets-kuukress, sueedi pisjalg, paas-kolmissnajalg, rand-seahernes ja karulauk.


7. Pite maastikukaitseala (128 ha) asub Ida-Virumaal Toila ja Vaivara vallas Voka ja Stke klindilahe vahel. Pite kla on esimest korda mainitud 1534. aastal.

Phajest itta Voka klindilaheni kulgevat Phja-Eesti panga liku on August Tammekann nimetanud ka Voka klindipoolsaareks. Ka siin on htne jrsak, mille serv ulatub merepinnast 4246 m krgemale. Panga lemises osas paljanduvad alusphjakivimid Aseri lademe lubjakividest kuni Tiskre kihistu liivakivideni. Purdekivimitest koosneva seina alumist osa (krgusega kuni 15 m) varjab rusukalle. Seeprast saab Alam-Kambriumi Lkati kihistu kivimeid kohati nha vaid mere res, kuni meetrikrguse astanguna. Rusukalle on tekkinud varingute ja maalihete tagajrjel. Et rusukalle lasub Lkati vi Lontova kihistu savidel, mille pealispind on kivimitest vljuva phjavee tttu libe, tekib sageli maalihkeid. Sellest annavad tunnistust pangametsas viltu vajunud puud. Voka kohal olevas klindilahes voolab Vasavere (Voka) jgi, mis on suudmes uuristanud 30 meetri sgavuse slkoru. Siia on pinnakattesse kujunenud le 20 meetri krgune murrutusastang.

Pite kohal ulatub paekallas 41 meetrit le merepinna, kerkides idaservas peaaegu vertikaalse pstseintega pangana. Trsamele langeb pangalt Ukuoja 78 meetri krguse joana. Mereni (30 m) voolab oja kosena. Joa astangus paljanduvad Kesk-Ordoviitsiumi lubjakivid, kosealuses jrsakus Kambriumi liivakivid ja sinisavi.


8. Udria maastikukaitseala (375 ha) asub Ida-Virumaal Vaivara vallas. Kaitseala loodi klindiastangu, pargi, ojaoru, pangametsa, kaitsealuste liikide ja rndrahnude klvi kaitseks. Kilomeetri kaugusel ojast on pronksiaja lpust ja rauaaja algusest prinevad kivikalmed.

Vrreldes lnepoolsemate likudega paekallas siin mnevrra madaldub: serva krgus merepinnast ulatub 3040 meetrini. Jrsak on osaliselt maetud rusukalde alla, ainult kohati paljanduvad Ordoviitsiumi karbonaatkivimid. Udria orust ida pool 2631 meetri krguse panga jalamil enam rusukallet ei ole, seal pseb meri paeseina murrutama. Seda paeseina nimetatakse Udria pangaks. Viimasest lne pool on Udria 20 meetri sgavune slkorg, mis paarisaja meetri kaugusel merest laskub 3,2 meetri krguse Udria joana. Lhangus paljanduvad Kambriumi liivakivid ja savi ning Ordoviitsiumi karbonaatsed kivimid. Merikla juures taandub paekallas kagusse.

Udria suudmest lne pool on kaitsealune kiviklv.


Kogu Eesti rannik oli viimasel poolsajandil toonase Nukogude Liidu sjave ja piirivalve hallata. Mnel pool risustavad sealseid ainulaadseid maastikke senini sjave rajatiste varemed, mis kahtlemata rikuvad ldmuljet. Eriti torkavad militaarjnused silma talvisel ajal.

Tegelikult pole halba heata: just suletuse tttu psisid mnedki loodusharuldused ja kultuurivrtused mdunud poolsajandil enam-vhem puutumatuna. Meie lesanne on silinut, eriti nende kaitsealade elusloodust ja kultuurivrtusi, igati uurida ja vrtustada. Ning muidugi korrastada.


1.

Haberman, Harald 1975. Eesti klindi mardikatefauna omaprast. Eesti loodusharulduste kaitseks. ENSV TA Looduskaitse Komisjon. Tallinn: 141152.
2.

Kask, Jri jt. 1994. Geoloogilised huvid Osmussaarel. Eesti Loodus 45 (12): 371372.
3.

Kink, Hella jt. 2004. Balti klint on UNESCO kultuuri- ja loodusprandi nimekirja kandidaat. Keskkonnatehnika 1: 6062.
4.

Koppel, Katrin (koost.) 2003. Osmussaare maastikukaitseala kaitsekorralduskava 20042008. Ksikiri keskkonnaministeeriumis.
5.

Kumari, Eerik (toim.) 1960. Looduskaitse teatmik. ENSV TA Looduskaitse Komisjon. Tallinn.
6.

Peil, Tiina 1999. Settlement history and cultural landscapes on Osmussaar. Osmussaar an island in the Baltic Sea. Estonia Maritima 4: 537.
7.

Rooma, Igna; Paal, Jaanus 2001. Eesti pangametsade mullad. Eesti Loodus-uurijate Seltsi aastaraamat. 80. kd. Tallinn: 178209.
8.

Suuroja, Kalle 2006. Baltic Klint in North Estonia as a Symbol Estonian Nature. Ministry of Environment. Tallinn.
9.

Tnisson, Andres (koost.) 2005. Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava 20062015. Ksikiri keskkonnaministeeriumis.
10.

Trisalu maastikukaitseala kaitsekorralduskava. ECOPRO. Ksikiri keskkonnaministeeriumis.


Lisamaterjali esitatud maastikukaitsealade kohta leiate:
-

Eesti Loodus 1999, 50 (8). Artiklid Pakri kohta: 319330.
-

Loodusmlestised (Natural Heritage of Estonia) nr. 5, 6, 8, 9, 10, 11. TT geoloogia instituudi vljaanne. Teaduste akadeemia kirjastus.



HELLA KINK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet