Luubi alla võetakse neli liiki tavalisi ämblikke, kes tegutsevad meie majapidamistes, ja viies, kellega tõenäoliselt lähiaastatel üha rohkem kokku puutume.
Inimelamutes elutsevatest inimkaaslejatest on ämblikud ühed tuntumad, kuigi sugugi mitte kõige tavalisemad. Mis on küll selle tagamaad, et need loomad, hoolimata suhtelisest haruldusest ja varjulisest eluviisist, ei jäta kedagi päris külmaks? Paljudes maailma kultuurides on ämblikel eriline koht. Nad on tegelased usundites, muinasjuttudes, hirmu- ja õuduslugudes ning rahvakommetes. Ka meil Eestis peetakse ämblikku sageli õnnetoojaks ja kui mitte just nii luuleliselt, siis labaselt kärbse kombel teda maha lööma tõuseb väheste käsi. Kas tugevad tunded ämblike vastu on meie esiisade uskumuste tuhm järelkaja või hoopis kaugema aja mõju, mis talletunud kuhugi meie geenidesse, pole teada.
Kas tasub karta? Väga paljud inimesed põevad arahnofoobiat, maakeeli ämblikukartust. Sellel haigusel võib olla eri raskusastmeid, alates kergest pelglikkusest kuni kontrollimatu paanikani. Üldlevinud arvamuse kohaselt põevad seda enamjaolt naissoost inimesed, kuid statistikat moonutab asjaolu, et hirmu väikeste loomade ees ei peeta mehelikuks, ja mehed üritavad seda varjata. Küllap pole arahnofoobia haruldane ka meeste hulgas ja nagu paljusid teisigi leebeid psüühikahäireid, tuleb ka seda moodsa aja inimeste seas aina sagedamini ette.
Kummalisel kombel on arahnofoobia kõige levinum Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus looduslikult ei ela ühtki inimesele ohtlikku ämblikuliiki. Ilmselt on see märk aina suurenevast distantsist meie ja looduse vahel. Inimesed, kes pelgavad ämblikke, kardavad tõenäoliselt ka kaane, sadajalgseid, kakandeid, puuke, kõrvaharke ja muid pisikesi ja enamjaolt süütuid loomakesi, kellega neil pole lihtsalt olnud piisavalt kokkupuuteid.
Tõsi, maailmas elab ka inimesele ohtlikke ämblikuliike, keda kokkuvõtvalt nimetatakse mürgisteks ämblikeks. See nimetus on eksitav, sest tegelikult on kõik ämblikud erandita mürgised. Ämblike mürk on surmavalt mürgine enamikule nendega samas suurusjärgus putukatest. Selle ohvriks võivad langeda ka vihmaussid, konnakullesed ja isegi väikesed kalad. Inimene jääb sellest nimekirjast kaugele välja. Võrreldes putukatega on inimese kehakatted (nahk ja riided) paksemad ja keha palju kordi suurem. 70 kg kaaluv inimene on 10 mg kaaluvast toakärbsest seitse miljonit korda suurem, peale selle on ämbliku mürk küllalt sihipärase koostisega ja tapab putukaid märksa tõhusamalt kui teisi loomi.
Maailmas on hulk liike ämblikke, kes on inimesele mõningal määral ohtlikud, kuid väga harva surmavalt. Isegi kõige ohtlikumate liikide hammustuste vastu on välja töötatud tõhusad vastumürgid ja tegelikult on sellel hirmul eriti suured silmad. Erinevalt paljust muust tuleb ämblikuhammustusi märksa rohkem ette filmides kui päriselus. Ilmselt on arahnofoobial sügavad juured meie evolutsioonilises minevikus, tegelikult on sääsk inimesele palju ohtlikum loom kui keskmine ämblik.
[Reavahe]
Tänapäeva inimene on ennast võrdlemisi edukalt ümbritsenud tehiskeskkonnaga, mida ta suudab vähemal või rohkemal määral kontrollida, olenemata väliskeskkonnast. Nii on hoolimata erinevast kliimast tingimused inimese eluasemetes väga sarnased nii Kinshasas (Kongo Demokraatliku Vabariigi pealinn) kui ka Norilskis (väidetavalt maailma kõige külmem linn). Selle tõttu on inimest saatvate loomade, nn. inimkaaslejate fauna samuti maailma eri paigus üsna sarnane. Teiste loomade seas leidub ka mõni liik ämblikke, kellele kooselu inimesega meele järele on.
Harilik majaämblik (Tegenaria domestica) on ilmselt tuntuim neist. Tema päriskodumaa on Euroopa, kus ta kaasajal harva ka väljaspool inimelamuid elab. Tänu inimesele on majaämbliku levila oluliselt laienenud ja nii leidub teda nüüd kõikjal, kus on inimesi. Majaämblikku võib leida peaaegu kõikides majades, kui mitte magamistoast ja köögist, siis sahvrist ja keldrist ikka. Ämbliku kehakatted on enamasti õhemad ja õrnemad kui putukatel, seetõttu eelistab ta pigem niiskemaid paiku, et mitte ära kuivada. Üldjuhul ämblikud ei joo ja saavad kogu vee söögist. Hea perenaisega majaämblik hästi läbi ei saa ja arvukam on ta ruumides, kus teda tülitatakse harvem. Mõnedes maamajades võib majaämblik üsna rohkearvuline olla. Ka sellisel juhul jääb ta inimese silma alla siiski harva. Majaämblik on peidulise eluviisiga loom ja tegusam öösiti, ka hoidub ta pigem pimedamatesse toanurkadesse. Paljud inimesed aimavad majaämbliku kohalolu peamiselt toanurkades asuvate iseloomulike võrkude tõttu, mis koguvad palju tolmu ja mille hulk toas on perenaise hoolsuse indikaator. Ka ämblikke armastavatel inimestel pole vaja tolmunud ämblikuvõrke alles hoida, sageli on need juba hüljatud, värske ja tolmuta võrk jääb inimesel tihti üldse märkamata. Ja kui ka juhtub, et võrguomanik tahab oma püügivahendit veel kasutada ja teie selle pahaaimamatult ära pühite, pole sellest hullu midagi. Üldjuhul on võrk ämblikule suhteliselt odav ja talle ei käi üle jõu kiiresti uus valmistada. Muidugi, kui seda tuleb teha iga päev, võib ämblik pahuralt välja kolida. Võrku ära pühkides ei maksa karta ka ämblikku vigastada, enamasti varjab peremees ennast turvaliselt võrgu nurgas.
Inimesele majaämblik otseselt mingit tüli ei tee. Samamoodi kui väga paljudel teistel loomadel on üks majaämbliku olemasolu saladusi oskus ennast inimese eest kõrvale hoida. Nii kohtuvad inimene ja majaämblik hoolimata püsivast kooselust suhteliselt harva. Vahel satub ämblik siiski hätta. Pimedas vannitoas võib ta kogemata kukkuda vanni või kraanikaussi ega saa sealt ise välja. Või on mõni anum, näiteks purk jäänud lahti. Majaämblikul puudub võime toakärbsena liikuda mööda siledat püstpinda, mida paljud teised ämblikud suudavad. Sellises olukorras sõltub ämbliku saatus vaid inimese tahtest. On inimesi, kes naabri pikemalt mõtlemata veejoaga kanalisatsiooni saadavad, kust vaesel loomal ilmselt eluga välja tulla ei õnnestu. On aga inimesi, kes tahavad ämblikku päästa, ja põrkuvad tüüpilise loomakaitsja probleemiga: loom ei tahagi, et teda päästetakse. Hoolimata oma kiskjalikust eluviisist on ämblikud üldiselt õrnad loomad ja nii võib kergelt juhtuda, et pääsenud ämblik on mõne jäseme võrra vaesem kui hädasolnu. Ei maksa heal inimesel siiski pikalt muretseda: ämblikul on jalgu tervelt kaheksa ja kui mõni puudub, ei mõjuta see tema edasist saatust kuigi palju. Näiteks on kirjeldatud ristämblikku, kes vaid kolme jalaga edukalt võrku kudus ja saaki püüdis. Peale selle on noored, alles arenevad ämblikud võimelised puuduva kohale uue jala kasvatama.
Nagu teised ämblikud, on majaämblik toitumistüübilt generalist, ta sööb enam-vähem kõiki loomi, kellest jõud üle käib ja kes vähegi maitsevad. Erinevalt tavaarusaamast, ei söö ämblikud peamiselt kärbseid, kuigi ka neid. Toakärbes on küllaltki suur ja tugev loom ning satub majaämbliku võrku harva, seetõttu ei saa loota, et ämblikud nende arvukust kontrolli all hoiaksid. Enamasti peavad majaämblikud leppima märksa väiksemate saakloomadega, kelle naabrusest inimesel sageli aimugi pole. Peamised saakloomad on lestad, majasoomukad, äädikakärbsed ja muud, ka juhuslikult tuppa sattunud loomad. Eriti rikkalik on toidulaud ahiküttega elamutes, kus koos küttepuudega satuvad tuppa ka puuriidas talvitunud putukad. Soojas toas nad elavnevad ja nii mõnigi leiab oma otsa ämblikuvõrgus.
Ega majaämblik suure söömaga pole. Nagu kõigusoojastele loomadele kohane, on tema organism küllaltki ökonoomne. Ka võrgupüük aitab energiakulu tublisti kokku hoida. Teab mis sportlane majaämblik pole, suurema osa ajast passib ta saaki oma varjendis.
Majaämbliku võrk asub enamasti kolmnurkse rõhtsa linana toanurgas. Mujal võib võrgu kuju olla ka tunduvalt erinev. Võrgu ühes otsas asub tavaliselt torujas varjend, kus ämblik saaki varitseb. Majaämbliku võrgul pole kleepjaid tilgakesi nagu tema kaugel sugulasel ristämblikul. Sageli suudab võrk saaklooma vaid pisut aeglustada või eksitada ja et teda püüda, peab ämblik tegema kiire väljasööstu. Tubades on võrgud sageli küllaltki väikesed, liiga suured tõmbaksid ülearu inimese tähelepanu. Sahvris või kuuri all saab kududa märksa suurema võrgu.
Peale saagijahi kasutavad ämblikud võrguniiti veel mitmeks otstarbeks. Sageli tarvitab majaämblik, kelle silmanägemine hoolimata kaheksast silmast piirdub vaid valguse ja varju eristamisega, oma võrguniiti julgestusniidina. Nii märgib enamik toast leitud üksikuid tolmunud ämblikuniite mõne ämbliku teekonda läbi toa.
Majaämbliku elutsükkel pole toatingimustes aastaajaline, teda võib kohata aasta ringi. Siiski võivad sügiseti isased olla sagedamini liikvel ja siis on majaämblikku keskmisest tihedamini näha. Vabas looduses elavad ämblikud Eestis üldjuhul vaid ühe aasta. Emane majaämblik, kes aastaaegadest ei sõltu, võib elada ka kauem. Isaste eluiga on märksa lühem, nende aeg saab otsa pärast lühikesi mesinädalaid. Enamasti ei lase järglasi ootav emane vanadusse surnud isasel niisama raisku minna, vaid sööb ta ära. Majaämbliku emane oma kaasat ise ei tapa, kuigi mõnel ämblikuliigil on ka selline, meile brutaalsena näiv tava.
Kas majaämblik on kasulik või kahjulik, oli kindlasti asjakohane küsimus veel mõned aastakümned tagasi, kui kõiki teadaolevaid olevusi oli kombeks nende kahe kategooria alla liigitada. Kui mõningane psühholoogiline kahju välja arvata (mis pole ilmselt tark tegu), ei tee majaämblik kärbselegi liiga (muidugi ülekantud tähenduses). Inimene on temaga koos elanud tõenäoliselt aastatuhandeid ja midagi hullu pole juhtunud.
Tegelikult võib ämblik meile ka pisut kasulik olla, püüdes majades elavaid putukaid, kellest teatavasti kipub inimesele pigem tüli olema. Nii võivad tema saagiks langeda koiliblikad, nahanäklased, jahumardikad ja paljud teised. Sellega hoiab majaämblik meie pisikeses koduses ökosüsteemis tasakaalu, olles ilmselt siin peamine röövloom. Päris lahti tema abil koduputukatest siiski ei saa. Nagu see kiskjate ja saakloomade vahel mujalgi looduses on, püsib ka toaseinte vahel teatav dünaamiline tasakaal. Looduses on kiskjaid enamasti vähem kui saakloomi, sama kehtib ka meie elamute kohta. Nii annab ämblikerohkus märki kihavast elustikust meie ümber. Pole aga hirmu, et majapidamine ämblikest lausa kubisema hakkaks, enne seda muutuks muude putukate hulk juba väljakannatamatuks. Ämblikuvõrgud toanurgas talitlevad ka tõhusate õhufiltritena, aidates puhastada meie tuba tolmust. Nii sarnaneb ämblikuvõrgu ärapühkimine tolmuimeja tolmukoti tühjendamisega.
Keskeuroopa majaämblik (Tegenaria atrica), majaämbliku lähisugulane, on meie kodudes väga värske tulnukas. Esimesed leiud pärinevad umbes kümne aasta tagusest ajast. Viimase paari aasta jooksul on leidude arv mitmekordistunud. Eriti isased muutuvad varasügisel väga liikuvateks. Paljud neist satuvad kaupadega Eestisse ja jäävad meile mõneks ajaks elama. Emaste leide on seni kogu Eestist teada vaid üks. Siiski võib oletada, et mõnes kohas leidub meil ka juba elujõulisi populatsioone. Enamik teateid kahtlaselt suure ämbliku kohta pärinevad seni Tallinnast, paar tükki Tartust ja vaid üks, see-eest kõige kõmulisem Paidest [1, 2]. Keskeuroopa majaämblik erineb meie kodusest majaämblikust eeskätt oma suuruse poolest. Isase jalgade siruulatus võib küündida kuni 8 cm, selle tunnuse põhjal on nad üks meie suurimaid ämblikuliike üldse. Emase jalad on küll lühemad, kuid keha seevastu kogukam.
Keskeuroopa majaämblik on siinsele sugulasele arvatavasti tugev toidukonkurent ja suurema kasvu tõttu võib mõnedest majapidamistest majaämbliku välja tõrjuda. Võib aga arvata, et meie kliimaolud pole talle nii sobivad ja majaämbliku täielikku asendumist Kesk-Euroopa sissetungijaga pole karta.
Hoolimata oma suurusest ja nii mõnegi arvates hirmuäratavast välimusest on keskeuroopa majaämblik sama süütu loom kui meie kodune liikki, teda ei pea kartma. Õnneks saavad inimene ja suur ämblik kokku suhteliselt harva. Pole karta, et ämblik öösel hammustama või lihtsalt sooja kaissu tuleb, tema ajab öösiti oma ämblikuasju.
Steatoda bipunctata on eelkirjeldatud liigist märksa tagasihoidlikumate mõõtmetega ja meie majapidamistes väga levinud. Eestikeelses kirjanduses on teda ka rasvämblikuks nimetatud. Steatoda on keraämbliklaste (Theridiidae) sugukonda kuuluv 4–7 mm pikkuse kehaga loom, isased on enamasti väiksemad kui emased. Iseloomulik tunnus on ümar läikiv tagakeha, mille eesservas asub omapärane valkjas triip. Peale selle on enamasti veel mõned valkjad täpid, mis võivad moodustada ka pikisuunalise keskvöödi.
Neid ämblikke võib leida väiksematest urgastest kogu majast. Suvel pole harvad ka leiud kõrvalhoonetest, kuhu nad levivad koos asjadega, mida inimene sinna viib. Seda liiki ämblikke on ka metsas kohatud, aga enamasti järgneb huvitavale leiule metsa alla visatud prügihunniku avastamine.
Steatoda võrku on raske kirjeldada, see on kolmemõõtmeline rägastik, milles leidub ka kleepuvaid niite. Ka see ämblik on küllalt varjatud eluviisiga, mõnikord ei häbene ta siiski ka päevavalgust. Tihti näeb teda elutsemas ja võrku kudumas näiteks aknanurkades.
Keldriämblik (Metellina (end. Meta) merianae) kuulub nende paljude ämblikuliikide hulka, kes eelistavad elupaikadena koopaid ning toituvad vähestest seal elutsevatest ja sinna talvituma tulevatest putukatest, hulkjalgsetest ja kakanditest. Inimene on koopaliikide elutingimusi tunduvalt parandanud. Peale looduslike koobaste saavad nad tänapäeval elada ka keldrites, reoveekollektorites, raudteetunnelites, kaevanduskäikudes ja vanade militaarehitiste käikudes.
Vahest kõige tavalisem liik meie keldrites ja muudes sarnastes kohtades on Meta merianae, keda võib siiski harva leida ka metsas, aga sel juhul pimedatest ja väga varjatud kohtadest (vanad kännud, juurealused ja tüveõõnsused). Inimkätega rajatud koobastes on seda liiki ämblikud üldlevinud. Selle looma pruun keha on 6–10 mm pikk, tagakeha mustriline ja jalad vöödilised. Ta koob väikesi ratasvõrke. Ämbliku kohalolust annavad üksiti tunnistust kummalised niidi otsas rippuvad kerajad munakookonid. Toitub ta keldritest varju otsivatest putukatest ja kakanditest. Eriti rikkalik on tema toidubaas talviti, kui keldris talvituvad paljud kahetiivalised, liblikalised ja muud putukad, kes talviselt uimasena kujutavad endast lihtsat saaki. Koopaämblikud on aktiivsed läbi aasta.
Koopaämblik (Meta menardi) on eelkirjeldatu suurem sugulane, keda ka Eestis paaril korral on leitud. Keha on tal kuni 15 mm pikk, nõnda on ta üks kogukamaid Eesti ämblikuliike. Tema munakookoni läbimõõt on kuni 20 mm. Euroopa koopaämblik pelgab valgust, tema elupaigad on täiesti pimedad. Vaid noored on elu alguses mõnda aega valguslembesed. Ilmselt võimaldab see liigil levida, sest paiknevad ju koopad ja keldrid üksteisest lahus nagu saared meres.
Kui nüüd maal elav inimene üritab siinse artikli abil oma majas elavaid ämblikke määrata, satub ta hätta – kui mitte enne, siis kolmanda-neljanda isendi puhul kindlasti. Maamajapidamistes, kus ümberringi on mitmekesine loodus, juhtub sageli, et tuppa satuvad ämblikud, kes saaksid suurepäraselt ka looduses hakkama. Leides toas piisavalt süüa, võivad nad seal mõningatel juhtudel ka pikemat aega elada. Selliste liikide nimekiri oleks tõenäoliselt umbes niisama pikk kui kogu Eesti ämblike nimestik. Nii võib maamajadest leida hunt- ja krabiämblikke, pikkade peente jalgadega sireämblikke, tibatillukesi musti ja läikivaid kangurlasi jne. Enamasti on tegemist noorisenditega. Püsiasukaid neist ei kujune, aga meie tubast ämblikkonda rikastavad nad tublisti.
1. Reinberg, Tiit 2005. Koolijuht söötis mürgist ämblikku kärbestega. – Postimees, 22. jaan.
2. Veri, Rauno 2005. Paidest leitud ämblik sai sisserändetõendiks. – Kuma raadio uudised, 27. aprill. Järvamaa infoportaal: www.jarva.ee.
Vaata ka:
http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/
|