Kui silku-leiba kõht on täis, vaat kudas tüö siis leikab kääs.

Kui räim mõnda aega tagasi napilt, kuid kindlalt meme rahvuskalaks valiti, ei tekitanud see ilmselt kelleski erilist imestust - kui, siis ehk vaid see, et liisk langes üsna napilt. Räim ehk silk on ju meie esivanemate toidulaual aukohal olnud juba mäletamata aegadest.

Eestikeelset teavet selle huvitava ning olulise kalaliigi kohta on ilmunud üpris vähe. Soovitada võiks ehk meie ühe teenekaima räimeuurija Linda Rannaku raamatukest [10], kus on ladusas keeles kirja pandud räime bioloogia peamised tahud. Rangelt teadusliku käsitluse räimest leiame hiljuti ilmunud ingliskeelsest kogumikust “Fishes of Estonia” [8].

Kes see räim siis on? Räim (Clupea harengus membras L.) kujutab endast Atlandi heeringa Läänemerd asustavat alamliiki. Arvatakse, et esimesed heeringad asusid Läänemerre elama 9500 – 10 300 aastat tagasi, kui Läänemeri oli soolase ja jaheda Joldiamere staadiumis. Joldiamerel oli avar ühendus Atlandi ookeaniga praeguse Kesk-Rootsi kohal paikneva Närke väina kaudu. Järgmise aastatuhande vältel, mil ühendus ookeaniga katkes ning Läänemere nõos kujunes mageveeline Antsülusjärv, hukkus arvatavasti enamik siin elanud heeringaid, jätmata järglasi. Samas panid ilmselt just tolle ajajärgu üle elanud genotüübid aluse räimele kui heeringa eurühaliinsele (laia soolsustaluvusega) alamliigile. Hiljem, nn. Litoriinamere faasis 4000–8000 aastat tagasi, kui valitses mõõdukalt soe kliima ning merel oli taas ühendus ookeaniga, nüüd juba praeguste Taani väinade kohal, asusid merre ka nn. sügisräime eellased [7]. Seega on räime, nagu ka kogu Läänemere elustiku evolutsioon olnud ülikiire.

Räim on nüüdseks hästi kohastunud vähese ja muutliku soolsusega ning seetõttu võime teda kohata peaaegu kõikjal Läänemeres. Samamoodi kui mujal maailmameres elutsevad heeringad jaguneb ka räim oma levila piires mitmeks kohalikuks looduslikuks rühmituseks ehk populatsiooniks. Viimaste arvu suhtes pole uurijad ühel meelel, kuid tõenäoliselt asustab Läänemered kuni 11 seda laadi rühmitust (# 1) [2, 7]. Kudemisaja järgi jaguneb räim märtsist juunini kudevaks kevadräimeks ning augustis-septembris kudevaks sügisräimeks. Sügisräime on viimastel aastakümnetel väheseks jäänud: alla 5% räimesaagist.

Kuidas räime uuritakse? Kalad ei hooli suuremat riigi- ega majandusvööndite piiridest. Et saada ettekujutus kalavarudest ja nende paiknemisest, on vaja piiriülest koostööd kalauurijate vahel. Läänemere mitme majanduslikult olulise kalaliigi, nagu räime, kilu, tursa, lõhe, meriforelli ja osalt ka lesta varusid hinnatakse ning püügisoovitusi koostatakse rahvusvahelise mereuurimisnõukogu (ICES) koordineerimisel ühtsete meetoditega.

Ideaalis peaks räimevarusid hindama ning püügisoovitusi andma, arvestades räime liigisisest jaotust, st. looduslike populatsioonide kaupa. Kuni 1991. aastani püütigi nõnda talitada. Hiljem on sellest paraku loobutud. Peamiselt seetõttu, et eri populatsioonidesse kuuluvaid kalu on raske eristada (põhimõtteliselt on see siiski võimalik, näiteks räimede vanust saab määrata otoliitide, sisekõrva kuulmekivikeste kuju ning struktuuri järgi). Kompromissina on mindud seda teed, et erinevalt kilust, keda käsitletakse vaid üheainsa loodusliku rühmitusena, hinnatakse räime puhul varude seisundit ja antakse püügisoovitused nelja nn. ühikvaru kohta (# 1).

Räimevarusid hinnatakse mitme eri meetodi abil: seiratakse kalurite saakide (nn. töönduspüükide) vanuselis-kaalulist koosseisu ning tehakse eraldi teaduspüüke.

Üks oluline räimevaru seisundi näitaja on selle vanuseline koosseis. Teisisõnu see, kui palju leidub uuritavas ühikvarus ühe või teise aastakäigu kalu. Olgu siinkohal mainitud, et tõenäoliselt suudab räim elada üle 20 aasta [10]. Minul on olnud võimalus kohtuda küll “vaid” 16-aastase räimega.

Teine oluline näitaja on keskmine kehamass vanuserühmade kaupa. See annab teavet kalade kasvukiiruse kohta. Teades ühikvaru kalade arvu, vanuselist koosseisu ja vanuserühmade keskmisi kehamasse, on hõlbus arvutada ühikvaru biomassi. Kehamassil on aga ka suur bioloogiline tähtsus: suuremad kalad on viljakamad.

Räim hakkab sigima teisel eluaastal. Tihti kasutatakse varuühiku või populatsiooni seisundi näitajana nn. kudekarja biomassi (spawning stock biomass, SSB), sigimises osalevate kalade kogumassi. Mida suurem see on, seda arvukamate põlvkondade teket võime eeldada.

Veel üks oluline näitaja on püügist põhjustatud kalastussuremus, mis iseloomustab varu vähenemist (väljapüütud isendite osahulka) püügi tagajärjel. Räime püütakse rahvusvaheliselt kinnitatud kaalukvootide alusel. Mida raskemad on püütavad kalad, seda väiksem on kalastussuremus, sest seda vähem “mahub” isendeid kindlaksmääratud kaalukvoodi sisse (# 2).

Niisiis, teades räimevaru eri aastakäikude ehk põlvkondade arvukust, iga vanuserühma keskmist kehamassi, ning praeguste saakide suurust ja koosseisu, saab ennustada varu saatust lähitulevikus ja selle põhjal kujundada püügisoovitused paariks järgmiseks aastaks.

Kas on võimalik ennustada ka seda, mis saab räimevarudest näiteks kümne aasta pärast? Mingil määral tõesti, kuid see eeldab, et kõnealust ühikvaru on uuritud pikemat aega, räime puhul vähemalt paarkümmend aastat. Selle aja jooksul selgub näiteks pikaajaline seos kudekarja suuruse ja järglaskonna suuruse vahel ning ühikvaru püügitaluvus. Loomulikult on see “prognoos” vaid tõenäosuslik: paljusid olulisi tegureid, näiteks vee- ja ilmastikutingimusi, ei saa nii pika aja kohta täpselt ette arvata.

Eesti majandusvööndis püütakse Läänemere keskosa ja Liivi lahe ühikvaru räime (# 1). Nende ühikvarude olukorda käsitlengi eraldi.

Läänemere keskosa räim (Central Baltic herring)

See ühikvaru koosneb tegelikult mitmest omavahel keerukalt suhestuvast räimepopulatsioonist, hõlmates ka näiteks Soome lahe populatsiooni ning mitu väiksemat Läänemere lõuna- ja lääneosa rannavete asurkonda. Populatsioonide omadused, näiteks kasvuparameetrid ja mõjutatavus püügi poolt, on aga erinevad. Seetõttu on kõnealuse ühikvaru kohta üldisi hinnanguid anda ja seda hallata üpris keerukas.

2007. aastal püüti Läänemere keskosa räime kokku veidi üle 116 000 tonni. Seda on mõnevõrra rohkem kui paaril eelnenud aastal, ent võrreldes 1980. aastatega on saagid praegu ligi kaks korda väiksemad (# 3). Põhjustest teen juttu allpool. Suuremad räimepüüdjad olid mullu selles piirkonnas Rootsi (ligi 50 000 t), Poola (ligi 20 000 t), Eesti ja Soome (mõlemad ligi 14 000 t).

Läänemere keskosa räime saakide vanuseline koosseis on olnud läbi aegade võrdlemisi ühetaoline: umbes 80% kalu on ühe- kuni viieaastased. Seda tingib asjaolu, et põhiline püügiviis on nn. pelaagiline traalpüük, mille puhul püütakse ennekõike avavees (pelagiaalis) elutsevaid tihedamaid, samas aga valdavalt nooremast räimest ja ka kilust koosnevaid koondisi (parvede kogumeid; # 4).

Räimevaru on vähenenud. Alates aastast 1974 kuni 2000. aastate alguseni vähenes Läänemere avaosa räime kudekarja biomass üle nelja korra ning on taas suurenema hakanud alles viimastel aastatel (# 5). Biomass on kahanenud, kuna kalad on endisest pisemad ja ka põlvkonnad omakorda väiksemad.

Läänemere keskosa räime isendi keskmine kehamass on alates 1980. aastatest vähenenud enam kui poole peale (# 2). Nooremates vanuserühmades on keskmine kehamass üle hulga aja suurenenud alles 2006–2007. aastatel. Seetõttu võib loota, et lähiaastatel suureneb keskmine kehamass ka vanemates vanuserühmades.

Et räime kehamassist oleneb otseselt tema viljakus, pole üllatav ka vähenenud viljakus. Räime keskmine absoluutne viljakus ehk kudemisperiodil koetud marjaterade hulk oli aastatel 2004–2005 Liivi lahes keskmiselt 36%, Läänemere kirdeosas 44%, Väinameres 51% ja Soome lahe lääneosas 45% väiksem 1960.–1970. aastail täheldatust [6]. Tõenäoliselt seletab see olulisel määral Läänemere keskosa räime endisest märksa vähem arvukaid põlvkondi 1990. ja 2000. aastatel (# 6).

Mis aga pani räime kudekarja kokku kuivama? Põhjusi on mitu.

Soolsus on vähenenud ja räime toidulaud vaesestunud. 1980. aastatest alates on Läänemerre voolanud suhteliselt vähe soolast vett ning mere soolsus on kahanenud. Seetõttu on räime seni peamiste toiduobjektide – aerjalaliste (näiteks Limnocalanus) – arvukus kahanenud. Räim on pidanud üle minema väiksematele ja “vähem rasvastele” planktonorganismidele, kes tavapäraselt on olnud kilu peatoidus [9, 12].

Kilu on muutunud toidukonkurendiks. Niisiis on alates 1990. aastaist kilu ja räime toidusedel muutunud väga sarnaseks. Nad toituvad nüüd valdavalt samadest aerjalalistest : Temora, Acartia ja Eurytemora. Samal ajal on kilu on 1990.–2000. aastatel olnud Läänemeres, iseäranis selle avaosas väga arvukas – tõenäoliselt mitmel põhjusel, üks neist on kindlasti tema loodusliku vaenlase tursa vähene arvukus. Kilust on saanud räimele tugev toidukonkurent ). 1970. aastatel ning 1990. aastate keskpaiku küündis zooplanktoni hulk, mille räim ja kilu kokku nahka panid, mõnel aastal zooplanktoni hinnangulise aastase produktsiooni tasemeni (# 7). Teisisõnu, räim ja kilu hävitasid zooplanktonit enam-vähem sama palju, kui seda üldse tekkis.

Nõnda ilmneb, et Läänemere ökosüsteem ei ole kummist ning suudab pakkuda normaalseid elutingimusi vaid piiratud hulgale pelaagilistele masskaladele. Kui Botnia meri ja laht välja arvata, on selleks hulgaks hinnatud 800 000 miljonit isendit. 2007. aastal oli kilu ja räime koguarvukus Läänemere keskosas 290 000 miljonit [5].Viimase mõnekümne aasta jooksul on räim ja kilu söönud Läänemere avaosas ja Soome lahes kokku keskmiselt 350 000 – 850 000 tonni zooplanktonit aastas.

Püügisoovituste eiramine. Läänemere keskosa räime püük on nii mõnelgi aastal suuresti erinenud teadlaste püügisoovitustest (# 8). Näiteks aastail 1987–1990 ja 1999–2002 ületasid saagid teadlaste soovitatuid koguni 50 000 – 120 000 t võrra aastas, ehk teisisõnu püüti mõnel aastal soovitatust 2–3 korda enam.

1990. aastate esimesel poolel olid ametlikud saagid soovitatuist jällegi märksa väiksemad. Siin võis olla tegu nii liiga suurte püügisoovitustega kui ka “varjatud” saagiga nn. industriaalpüügi algaastatel (vt. allpool). Vaid paaril viimasel aastal on saagid olnud lähedal teadlaste soovitatule (# 8).

Varjatud saak. Noored räimed ja kilud moodustavad sageli segakoondisi. Suur osa räimesaagist saadaksegi traalpüügil koos kiluga. On tõenäoline, et osa noort räime püütakse kilu nime all, registreeritakse kiluna.

Eelkõige võib seda oletada 1990. aastate algul kiiresti arenenud industriaalpüügi puhul, kuspüütakse “kala” kui sellist, huvitumata liikidest: näiteks et toota kalajahu). Seetõttu on saakide liigilist koosseisu on arvestatud ebajärjekindlalt. Industriaalpüüki harrastavad peamiselt Rootsi ja Taani, vähemal määral ka Poola kalurid.

Räime varjatud kalastussuremusele Läänemere avaosas viitab tõsiasi, et suuremate kilusaakide aastatel on ka räime kalastussuremus olnud suurem. Siiski tundub, et kilupüügi negatiivne mõju räimevarule on hakanud vähenema: aastatel 2004–2007 olid kilusaagid endiselt suured, kuid räime kalastussuremus tavapärasest väiksem.

Tulevik. Et varu püsiks jätkusuutlik, soovitavad teadlased 2009. aastal püüda Läänemere keskosa räime kuni 147 000 tonni, seega 31 000 tonni rohkem kui 2007. aastal. Nii võiks kudekari suureneda 804 000 tonnini [5].

Liivi lahe räim ehk laheräim

Erinevalt Läänemere keskosa ühikvarust on Liivi lahe räime (# 1) arvukus ja biomass viimasel ajal olnud umbes kaks korda suurem kui 1970. aastatel (# 12). Kudekarja biomass püsis üpris stabiilne 1980. aastate keskpaigani ning suurenes kiiresti 1990. aastail.

Varude hea seisu viimasel ajal on tinginud eelkõige uute põlvkondade suur arvukus (# 6). Uue põlvkonna suurus oleneb Liivi lahes ilmselt talve karmusest, mis mõjutab kevadist zooplanktoni arvukust [3]. Viimase aastakümne soojad talved on siin räime järelkasvu soosinud. Vahemärkusena: samamoodi kui meie laheräime biomass on ka Botnia mere räime biomass püsinud viimasel ajal 1970. ja 1980. aastate tasemest tunduvalt suurem.

Püük. Peale looduslike tingimuste on Liivi lahe räime olukorda parandanud järjepidevad kaitsemeetmed, näiteks kevadine kudemiseelsete koondiste kaitseks mõeldud traalpüügikeeld, piirangud traalerite võimsusele jms. Samuti saakide üpris hea vastavus teadlaste soovitatule: vaid 1997., 2001. ja 2002. aastal ületasid saagid mõne tuhande tonni võrra soovitatut.

Nagu varud, on ka saagid Liivi lahes juba alates 1990. aastate teisest poolest püsinud umbes kaks korda suuremad kui 1980. aastatel (# 12).

Liivi lahe räime püüavad vaid Eesti ja Läti kalurid (# 10). Püütakse nii kohalikku laheräime kui ka lahes

kudemas käivat avamereräime: viimase osahulk saagis on viimastel aastatel jäänud küll alla 4%. Vanuselise koosseisu poolest sarnanevad saagid üldiselt Läänemere keskosast püütavatega, enamik on ühe- kuni viieaastased kalad (# 11).

Liivi lahe räime kalastussuremus on üpris suur. Jätkusuutlikuks tasemeks on siin hinnatud kuni 40%, pisut liiga selle piiri lähedal on kalastussuremus püsinud nii 1970. ja 1980. aastatel kui ka viimase kümmekonna aasta jooksul (# 12).

Tulevik. Eeldades, et kalastussuremus püsib stabiilne, võib oletada, et laheräime kudekarja biomass kahaneb 2008. aastal 83 500 tonnini, jäädes seega umbkaudu viimase kolme aasta keskmisele tasemele [5].

Ka edaspidi Liivi lahe räime kudekarja biomass arvatavasti väheneb. Esiteks tingivad selle 2003. ja tõenäoliselt ka 2006. aastal koetud põlvkondade vähene arvukus (# 6). Teiseks, 2002. aasta põlvkond oli küll väga rohkearvuline (# 6), kuid selle põlvkonna kalad on erakordselt väikesed.

Ega meie rahvuskala ometi mürgine ole?

Aeg-ajalt kuuldub ikka teateid selle kohta, et Läänemere kalad on sedavõrd mürkidega läbi imbunud, et neid ei tasu inimtoiduks tarvitada. Päris tõepõhjata need jutud polegi, näiteks meie lõunanaabrid on samal põhjusel juba mitu aastat tagasi keelanud toiduks tarvitada sealsetest vetest püütud lõhet (teatud suurusest alates). Milles asi ja kuidas on lood räimega?

Ümbritsetuna intensiivse tööstuse ning põllumajandusega riikidest, on Läänemeri oma suletuse tõttu küllaltki halvas olukorras. Nimelt kipub arvukatest jõgedest ja mujaltki merre sattuv aines, sh. kõikvõimalikud toksilised ühendid, sinna kauaks püsima jääma. Nõnda ka mõnikord “supermürkideks” nimetatud dioksiinid ja furaanid, mis tekivad näiteks teatud tehnoloogiaga paberi tootmisel kõrvalsaadustena. Mõlemad on ülimalt mürgised vähki tekitavad ühendid, mis sattudes mere ökosüsteemi toiduahelasse, akumuleeruvad selle lõpposas, sh. kalade rasvkoes. Seetõttu tekibki õigustatud kusimus: kas meie mere kalad on ikka inimtoiduna ohutud?

Et enamik Läänemere riike kuulub Euroopa Liitu, on mure oma kodanike tervise pärast pannud tegutsema Euroopa Komisjoni, kes on oma määrustes (nr. 466/2001 ja nr. 199/2006) kehtestanud mitmete ainete piirnormid toiduainetetööstuse tooraines, nii ka Läänemerest püütavas kalas. Ühtlasi on liikmesriigid kohustatud neid mürkaineid oma majandusvööndis püütavates kalades korrapäraselt seirama.

Eesti kalade dioksiinisisaldust on määranud Tartu ülikooli Eesti mereinstituut ning keskkonnuuringute keskus 2002. aastast alates. Räime proove kogutakse peamistelt toitumis- ja kudealadelt pärit töönduspüükidest.

On selgunud, et dioksiinisisaldus räimes oleneb eelkõige kala vanusest, suurenedes esimesest viienda eluaastani mitu korda (# 13). Piirnormini ei jõua räim meie vetes enne viiendat eluaastat, seega alles 16–17 cm pikkusena. Et aga viieaastasi ja vanemaid kalu on töönduspüükides suhteliselt vähe (# 4, 11), võib väita, et meie vetest püütav räim üldjuhul ohtlik ei ole.

Kokku võttes. Nii nagu kogu Läänemere ökosüsteem, muutub ka räimevaru ühtesoodu – nii üleilmsete muutuste kui ka kohalike keskkonnategurite mõjul. Teadlaste ülesanne on muutusi aegsasti märgata ning arvestada neid räimevaru haldamise soovitustes. Edasine oleneb juba sellest, kuivõrd neid soovitusi silmas peetakse.

1. Arrhenius, Fredrik; Hansson, Sture 1993. Food composition of larval, young and adult herring and sprat in the Baltic Sea.- Mar. Ecol. Prog. Ser. 96, 125-137.

2. ICES, 2001. Report of the Study Group on the Herring Assessment Units in the Baltic Sea. ICES CM/ACFM: 10.

3. ICES 2007. Report of the Baltic Fisheries Assessment Working Group. ICES CM 2007/ ACFM: 15.

4.. ICES 2007a. Report of the ICES Advisory Committee on Fishery Management, Advisory Committee on Marine environment and Advisory Committee on Ecosystems, 2007. Book 8. ICES CM 2007.

5. ICES 2008. Report of the Baltic Fisheries Assessment Working Group. ICES CM 2007/ ACOM: 15.

6.. Nisumaa, Anne-Marin 2007. Räime (Clupea harengus membras) viljakus Läänemere kirdeosas. Magistritöö. Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi hüdrobioloogia õppetool.

7. Ojaveer, Evald 1988. Baltiiskie seldi (biologia I promõsel) Agropromizdat, Moskva.

8. Ojaveer, Evald et al. 2003. Fishes of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn.

9. Raid, Tiit. et al. 2003. Principal developments in the structure and dynamics of main fish stocks in the North-eastern Baltic in the 1990s within the context of environmental changes. ICES Marine Science Symposia, 219: 433–436.

10. Rannak, Linda 1988. Räim. Valgus, Tallinn.

11. Roots, Ott et al. 2006. Polychlorinated dibenzo-p-dioxins and dibenzofurans in Baltic herring and sprat in the north-eastern part of the Baltic. Proc. Est. Acad. Sci. Ecol, 55, 1: 51-60.

12. Rönkkönen, Sanna et al. 2004. Long-term changes in herring growth in the Gulf of Finland. – Can. J. Aquatic. Sci. 61: 219–229.

Kevad- ja sügisräim, lahe- ja mereräim. Kevad- ja sügisräime eellased eristusid üksteisest geneetiliselt juba heeringapõlves, ammu enne Läänemerre kolimist. Kevadräime populatsioonide seas eristatakse nn. laheräime, kes koeb magedamaveelistes lahtedes (nt. Liivi lahes), ning mereräime, kes koeb varasemal aastaajal, jahedamas ja soolasemas vees. Linda Rannaku arvates [10] ei pärine laheräim mitte atlandi heeringast nagu mereräim, vaid on lähemalt sugulane hoopis Vaikset ookeani ja Põhja-Jäämere lahtesid asustava nn. idaheeringaga, kes praegugi eelistab kudemiseks magedamat ja madalamat vett kui atlandi heeringas.

Jaotumine meres. Räime komme hoiduda parve saab alguse juba maimuna ning kestab kogu elu. Samasse parve hoiduvad ühesuurused kalad. Väiksemate (nooremate) kalade parved koonduvad kõrgematesse veekihtidesse, vanemad sügavamale. Üks kihistumise põhjus võib olla see, et väiksemate kalade ainevahetus on loomuldasa intensiivsem. Seetõttu hoiduvad nad veepinnale lähemale, kus hapnikku on lahustunud rohkem. Vanemad kalad eelistavad sügavamat ja jahedamat vett. Süvikutes, nn. halokliinist ehk soolsuse hüppekihist allpool, räimi siiski ei leidu, seal on soolane ja raske vesi, mis pindmiste kihtidega üldjuhul ei segune ja kus seetõttu on väga vähe hapnikku.

Vertikaalne ränne. Päikeseloojangu ajal tõusevad räimed ööseks pindmistesse veekihtidesse, päikese tõusu ajal laskuvad taas sügavamale. Säärane igapäevane vertikaalne ränne on seda intensiivsem, mida pikem on valguspäev. Oktoobrist veebruarini on ränne minimaalne või puudub sootuks.

Aastaring. Suvel on pindmine veekiht soe, sügavam veekiht jahedam. Ka räimeparved veedavad suve kihiliselt: nooremad madalamas, vanemad ja suuremad sügavamas vees. Sügistormid segavad sooja ja jaheda veekihi ning räimeparved hakkavad hoiduma üha sügavamale, kuni kõik räimed koonduvad talveks põhja lähedale mitmekümne meetri sügavusse. Siingi hoiduvad väiksemad räimed rannikule lähemale ja madalamasse vette. Kõige tihedamad on põhjalähedased koondised nn. hüdroloogilise talve harjal, märtsis ja aprillis. Kui kevadel tekib taas pindmine soe veekiht, siis räim "lööb põhjast lahti", koguneb pindmisse vette ja asub vee temperatuuri järgi orienteerudes teele koelmutele.

Räimele soodsad aastad on need, mil tuul puhub Põhjamerest Läänemerre rohkesti soolast vett. Viimane uhub Läänemere süvikutest välja sinna seisma jäänud raske ja soolase vee, millesse kogunenud toitesoolad pääsevad nõnda ülemiste veekihtide toiduahelatesse. Nüüd sigib ohtralt fütoplankton, sellest toituv zooplankton ning zooplanktonist toituvad avavee dominantkalad – kilu ja räim.

Räim rahvasuus

* Räime rahvapärased nimetused seostuvad tihti püügiajaga: jääräim, jääkala, jää harv räim, kirskala (kirs on kelts), hallakala, hallaräim, kevademereräim, rohuräim, leheräim, õitseräim, õunapuuõieräim, koerputkeräim, kesaräim, rukkiõieräim, rukkiõitseräim, rukkiloomiseräim, suveräim, suvine räim, mareträim (maretapäeva, 13. juuli aegne räim), lauritsakuderäim (lauritsapäeva, 10. augusti aegne räim), rukkiküliräim, sügismereräim, sügiskuderäim.

* Head räimesaaki ennustas:
• kui viimasel jõulupühal on puud hästi härmas;
• kui sügisel on maa hästi härmas;
• kui räimevõrku vette lastes võrguvaiale võrgukiviga pihta õnnestub visata;
• kui räimevõrgu vettelaskmisel võrgukivid laksuvad;
• kui esimesi kevadel püütud räimi külarahvale jagada;
• kui võrku jäi paaritu arv suuri räimi;
• kui vares viis püüstele või paadile asetatud kolm räime minema;
• kui vankriga randa minnakse ja siga tuleb end vastu vankrit nühkima;
• kui maapinnal on palju väikesi ämblikuvõrke;
• kui räimedel on silmad punased (ka: nina punane);
• kui räimede rappimisel rappeid kogemata räimede hulka satub;
• kui räim karjub (mõeldud on ujupõie surumisel tekkivat heli);
• kui kevadel õhk maa kohal virvendab.

* Pärnu lahes kalapüüdjatel, niisama ka räimepüüdjatel oli pruugiks teravaste järele kuulatada ja järele vaadata, et keegi rannalistest, ka kalapüüdjatest ise hunti ega karu ei nimetaks. Karu ja hundi nime nimetamisest kardeti räimepüügile suurt kahju ja sai kohe see inimene, kes karu ehk hunti nimetas, merde kastetud. Selle läbi loodeti tema sõna võimetumaks jäävat. Üks Tori kihelkonna mees, kelm ja vallatu, ehk küll elupäevade poolest pääle 50 aastat vana, hüüdnud rannal: “Karu Peeter, kus sa oled?” Silmapilgul asunud kalapüüdjad kallale ja tahtnud merde kasta. Mees rabelenud vastu ja ütelnud, et tema oma sõpra hüüdnud, ja niiviisi jäetud ta veel rahule. (Tori)

* Muugalased keind siin enni kala püidmas, Aadu koplis praegu veel nende majade varemed. Nad olla siit ära aetud ja nende võrgud võetud ära. Siis üks muugalaste vanamees pannud kolm räime varda peale ja lasknd vette ja vanne ka veel peale: kus nad kinni võetakse, seal hakatakse jälle kalu püidma, siin aga kaduvad kalad ära. Pärnu juures võetud need räimed kinni. (Emmaste)

* Kui kevadised jääd Viru poole tulevad, siis on ka silgusaak Virus. (Rakvere)

* Räim käib vastutuult enne pööripäeva ja pärituult peale pööripäeva.(Tõstamaa)

* Miks rikkad räimi ei söö? Rikkal on paremat toitu küllalt, mistarvis sööb ta räimest, see on vaeste kala. (Kaarma)

* Silgu nina ega saba ei sööda mitte, sellepärast et silk meres ninaga surnut nuusutab ja ära minnes lööb ta teda sabaga. (Ambla)

* Jaanipäeval pandi veekauss voodi alla ja söödi üheksa räimest tagurpidi ära. Kes unes jootma tuleb, see on tulevane. Rääkida peale kalade söömist ei tohtinud, juua ka ei tohtinud. (Muhu)

* Roht sammaspooliku vastu. Vanakuul neljapäev õhtu võtta üheksa räimepääd, nende igaühega vajuta kolm korda sammaspoolikut ja pärast anna need pääd elajale süüa. (Halliste)

* Lähab kuivanud heeringa- ehk räimepütt, mis tühjalt on aitas ehk keldris seismas, ligedaks ja hakkab higistama, on suurt vihmasadu oodata. (Rõuge)

* Madikse Villemi vanaisa söönd parajast silku, kui must surm uksest sisse astund. “Jätku!” ööld must surm. “Tarvis,” vastand Villemi taat ja viskand silgu parsikuradile vasta nägu. See katsund, et saand vaid uksest vällä. Villemi taat eland päälä sene aja veel paarikümmend aastu. (Viru-Nigula; näide selle kohta, et soolase söömine aitab taudide vastu)

* Saaluse vallas lubatud veneusku minejaile priiust, pool pütti silku, kirikumaksust vabastamist. Ka lubatud pühapäivi juurde teha. Kuigi lubadused väga meelitavad, olnud salvidalaskjaid ometi võrdlemisi vähe. Ka needki ei olevat ei vabadust ega silku saanud. (Rõuge)

* Räimed on segatud rahvasuus mitmel pool levinud õudusloo motiivi. Ööseks metsa jäänud teeline hakkab endale orgi otsas silke küpsetama, kui tule äärde astub võõras ja palub teelisel endalegi metsast silguvarras tuua. Toodud varda salgab ta aga ikka liialt peenikeseks, olgu see kas või reejala jämedune. Nüüd taipab teeline, mis sorti võõraga on tegu ja mis sorti silku too küpsetada tahab – teelist ennast – ning kutsub appi Püha Jüri kutsikad (hundid). Viimasel hetkel saabudes pistavad nood kiiruga peitu pugenud vanapagana nahka.

Räimepüügi olustiku mälestusi Muhumaalt

Kevade käidi, kui meri lahti läks. Kaks suurt laeva oli [sõutavad], üheksa-kümme väikest laeva [paati], kuuskümmend püüdjat ja kuuskümmend noota. Iga mehel pidi noot olema – kolm sülda pitk ja kaks ja pool sülda sügav – ja kümne mehe peale üks paat. Noodad seoti kokku ja väeti laeva. Vaadati, kus räimepank seisis ja väeti noodad ümber ja hakati tarima. Kaks-kolm tükki olid räimetundajad, räimekiprid. Need käisid vuatamas, läksid homigu vara merele. Siis [kui räimeparv leitud] kihutati müts roika otsa. Ja siis teised tulid ja hakkasid noota ümber heitma. Teine poolnoota visati sisse teisest laevast. Tagumine ots, mis tuli kahe noodareie vahele, oli pära. Kaks noodareit tõmmati koomale, inimesed vädasid, laevad läksid teineteise ligi. Pulludega [see oli üks puu] löödi pära ette [vette], kui see lähemale tuli, et kalad es lähe laeva alt läbi. Pära veeti laeva juure ja hakati pära suud ületsi tarima, niikaua kui räimed jäid viimaks taha pära otsa sisse.

Uamiga tõsteti kalad paati ja veeti mäele [kaldale]. Mäel jagati niisamma ära. Kui räimi oli hästi, siis sai kuuskümmend tündrit räimi – igaüks sai tündri. Kes osaline oli, tuli kottu hobusega ja viis oma osa ära. Mis jäi üle, et igaühele enam pangi es saa, nee müüdi ära raha eest. Siis see raha pandi kokku. Ja kui noodad said ära kistud [püük lõppes], siis jägati see raha ära [mõnikord saadi 20–30 kopikat]. Raha seisis kiprite käe. Sellega nurelesid vahel küll, et ei tea, palju kiprite käes olli. Pädaste kõrtsi mindi raha jägama. Siis nad jõid ja pärast riidlesid tagajärele, et karvasuits oli taga.

Vastulised – kes tulid vastu, kui kala randa toodi, vaesemad inimesed, vabanikud, et anna mulle ka mõned räimed; küsis neilt, kel oli osa. Mitme pealt korjas hulga. Kel ikka oli jõud, viis viina koa; kel polnud, küsitles muidu. Üsna vaesed käisid muidu küsitlemas, ja anti ikke kah. Mõni viis noodameestele saiu [odrajahust], viina [kes viina võttis, pidi räimi andma]. Õlut oli noodameestel ennegi.

Mitu noodaväge oli: Atjas üks, Koeraninal kaks ja Kõrgessaares kaks – kokku viis noodaväge. 5–6 nädalt oldi ühtejooni randas. Õlgedest ma'ad [majad] tehti, kaks katust kokku, seal all oldi, üks 10 inimest igas majas. Olid üksteise kaelas, said sooja koa. Naised ja mehed olid segamini. Kasukad ja head tekid pidid kaasas olema. Kahed riided olid seltsis – kui ühed merel üll, teised moal kuivasid. Õlut tehti katlas soojaks. Kel oli, panid võid sisse. Lihasuppi keedeti, tuhlid jne. Süüa sai paramini kui kodus.

Kui räimi väeti noodaga, siis kas öösi ka oldi tööl, aga kui kalavedu ei oln, ole räimi näha mette, siis magas noodamees mitu pääva vagusi. Õhtuti võis nalja küll teha. Mõnel pill koa kaasas. Kõrgessaares ehk Koeraninal – see oli mõisniku meri – sai mõisnik 1/10 püügist. Kui 60 osa tehti, sai mõis 6 osa omale. Kelle mõisa meri oli, see võttis kümnist.

Tõnu Sonn, 1938

Niikaua püiti, kut külm aeg olli. Kui aeg soojaks läks, siis noot hakkas mädanema. Siis mindi koju. Igal külal oli oma noodamaa [= maja]. Üks palgikord oli all [mõnel es olegi], ungad ja latid peale, roost tehti katus ja muda aeti ka [peale], et siis soem. Ukseauk oli, akent põle olngid. Ukseaugu ette pisteti öösseks õlevihk. Õled olid sees ja lumehang oli õlgede all. Seal magasid segamini mehed ja naised, poisid ja tüdrikud. Kasugad kaasas. Tuld tehti ilusa ilmaga väljas. Kui vihma sadas, istuti seal sees ümber tule. Keskel kees katel. Iga küla oli omas maas ja iga küla keetis ühe katlaga. Ühes keedeti ja ühes söödi. Kui tööd es ole, siis aeti juttu. Härmoonikud mängisid. Mõni kipper ei luban [pillimängu], kartis pattu, et jumal ep anna siis kalu mette. Poisid magasid tüdrikute juures küll, seda es keelda mette. Lauldi küll. Mänga põle midagid tehtud. Naistel olid näputööd koa kaasas. Mehed tegid lusikumi [lusikaid].

Andrei Metsaalt, 1938

Maamehed, kes tulid kalu saama, tõid kaasa õlut, saiakakud [kodused], soolaga keedetud ubad. Õlletoobi eest sai 30 räime, 5 toopi õlut maksis külemit [1/6 vakka] räimi, saiakaku eest sai külemit räimi. Toop ube sama kui toop õlut. Kalamehed müüsid, sõid-jõid kalad maha ja tulu ei jäänd sest midagi. Sellepärast kalapüügist ei tulnud majapidamisele [talule] rahalist tulu või tuge mitte kõige vähematki. Kalad müüdi sealsamas. Kõik läks toorelt, suitsetamise moodi ei olnud.

Georg Lukas, 1938

Eesti rahvaluule arhiivi kogust (andmebaas Rehepapp: http://www.folklore.ee/rehepapp) ning Mall Hiiemäe artiklist “Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis” (“Mäetagused” nr. 13: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr13/kala.htm) valinud Juhan Javoið