2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/10
Sookurg

Kured lhevad kurjad ilmad, tleb vanarahva tarkus. Nukralt kruuksuv kurekolmnurk on ks tuntumaid ja iseloomulikumaid sgise smboleid.

Ehkki sookurge vib nha eri maastikes, vastab tema nimetus hsti tema philisele pesitsuspaigale meil soole. Eestis leidub palju soid, aga ka klasid ja mgesid, mis on tema jrgi nime saanud. Vrvuse jrgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade jrgi ka mets-, pllu-, kesa-, niidu-, klvi- ja rukkikureks [10]. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on lbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud.

Kurglaste (Gruidae) sugukonda kuulub peale sookure (Grus grus) veel 14 liiki ja eristatakse kuni 24 alamliiki [2, 3]. Kik kured on suured (kaal 315 kg ja krgus 90170 cm), pika kaela ja jalgadega linnud, kes pesitsevad maapinnal. Kurglased on levinud kikidel kontinentidel, v.a. Antarktis ja Luna-Ameerika. Eestis pesitseb ja rndab siit lbi vaid sookurg, hel korral on nhtud ka neitsikurge (Grus virgo; vt. http://www.eoy.ee). Sookurg on Eesti plisasukas.

Levik ja arvukus maailmas. Sookurg pesitseb Euraasia phjaosas metsatundra vndist kuni stepivndini (# 1). Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipsetavatel mrgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Pisut tpsemalt on sookurgede arvukus teada rndepeatuspaikades ja talvitusaladel. Rndepeatuspaikades tehtud loenduste jrgi hinnatakse sookure Euroopa asurkonna suuruseks ligikaudu 300 000 lindu ja koguarvuks maailmas 450 000 lindu [14, 18].

Elupaik. Sookurg pesitseb ksikpaaridena mitmesugustel mrgaladel, peamiselt soodes (# 2). Kui nelikmmend aastat tagasi pesitses sookurg ksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtekkelistesse elupaikadesse ning levila on tunduvalt tihenenud (# 3, 4). Uudsed pesapaigad on meil niteks vikesed meresaared ning mahajetud liiva- ja kruusakarjrid. Vikesaartelt, mille pindala on alla saja hektari, on esimesed pesitsusjuhud teada alles 1990. aastate teisest poolest. Karjre rajati laialdaselt aastail 19601990. Praeguseks on enamik neist kas ammendatud vi muul phjusel suletud. Mahajetud karjrides on sageli vett ning vlja kujunenud sookurele sobiv kaldataimestik. Liigile on kasuks tulnud ohter metsaraie: sookurg pesitseb ka mrgadel raielankidel.

Sookure pesapaiga- ja snnipaigatruuduse kohta teatakse veel vhe. Arvatakse, et umbes pooled noorlinnud prduvad pesitsema oma kodukanti tagasi, lejnud hajuvad mujale. Eestis sndinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud niteks Soomes, kuni 525 km kaugusel snnikohast.


Sookurg on suur ja pikaealine lind, mistttu ta alustab paarielu alles kolmandal eluaastal. Paarid tekivad talvitusaladel ning esimesel kooselusuvel hoitakse vaid territooriumi, kurnani enamasti ei juta. Alles nelja-viie-aastaselt on linnud piisavalt tiskasvanud, et jrglasi saada. Eestis on seni jlgitud kolme noorkure esmast pesitsust: kaks neist said esimese poja viiendal ning ks kuuendal eluaastal.


Esimesed kurepaarid saabuvad Eestisse veebruari lpus vi mrtsis. Kohe hivatakse pesitsusterritoorium ning varsti hakatakse ka pesa ehitama. Tpiline pesapaik on vesine ja lage vi hredate psastega tsik soos vi jrve kaldal. Pesa ise on vrdlemisi vike ja lihtne (# 5). Munetakse aprilli esimesest poolest juuni alguseni, enamjaolt aprilli teisel poolel. Mune hauvad mlemad vanalinnud, ehkki emalind kulutab selleks mrksa rohkem aega kui isalind. Isalinnu lesanne on ka kaitsta pesa ja pesitsusterritooriumi. Pojad kooruvad enamasti mais ning lennuvimestuvad juulis.

Lne-Eesti saartel algab pesitsus kuni kaks ndalat varem kui Ida- ja Kirde-Eestis, sest kevad saabub saartel varem ja lumikate on hem. Soojenenud kliima tttu on kurgede tulek ja pesitsus nihkunud kogu Eestis viimase viiekmne aastaga ligikaudu kmme peva varasemaks [6].


Sookure pesakonnas on ks vi kaks poega. Videtavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tendeid selle kohta pole. Sookured vivad adopteerida ka orvuks jnud vra poja.

Poegade arv pesakonnas ja nende leskasvatamise edukus oleneb lindude endi, asurkonna ja keskkonna seisundist (# 6). Eestis on kindlaks tehtud niteks naaberpesade vahekauguse, inimese ning pesamaterjali mju [6]. Keskmiselt kige rohkem on poegi siis, kui pesade vahekaugus on pool kuni ks kilomeeter. Viksema vahekauguse korral hakkab pesitsemist prssima konkurents eluruumi ja toidu prast, suurem vahemaa viitab suhteliselt kehvemale elupaigale.

Inimtegevus mjutab pesitsusedukust selgelt negatiivselt. Pesamaterjali mju avaldub selles, et rohupesades on poegi pesakonnas keskmiselt enam kui roost pesades. Arvatavasti on pehme kulu haudumiseks kohasem ja ksiti hoiab paremini soojust.


Kodupiirkond, toitumine ja bimine. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa. Haudumisperioodil on ks vanalind pesal ja teine toitumas vi pesa lhedal valvet pidamas. Toitumisretked ei ulatu mnest kilomeetrist kaugemale. Koorunud pojad psivad pesas vaid mne peva, seejrel hakkab perekond ette vtma hiseid toitumisretki. seks naastakse esialgu siiski pessa. Kui pesakoht ei tundu piisavalt turvaline, kolib perekond bima mnda uude, turvalisemasse paika. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal kurepere toitumas kib (# 7, 8). Poegade kasvades ja lennuvimestudes muutuvad tugevasti ka pere toidupaigaeelistused: ha enam viibitakse toidurohkemates paikades, olgugi seal ohtlikum (# 9).

Pesast eemal olles bitakse ldjuhul ikkagi mrgalal. Rannikualadel eelistatakse bida madala veega ja vhehiritud merelahtedel ja laguunidel, sisemaal aga suuremate rabade laugastikes vi vesistel mahajetud freesturbavljadel. bimispaiga valiku mravad turvalisus ning vee olemasolu, vett on vaja nii joogiks kui ka kmbluseks.

Kuni pojad on veel lennuvimetud, minnakse htul bimispaika varakult, kuni paar tundi enne loojangut. Mida vanemaks saavad pojad, seda rohkem aega veedetakse toitumispaikades ning seda hiljem minnakse bima. Septembri lpus, enne rnnet, saabutakse bimispaika valdavalt veerand tundi enne kuni veerand tundi prast loojangut. Kui kurgi bimispaigas segatakse, lendavad nad kuni paari kilomeetri kaugusele teise kohta. Hirijateks vivad videvikutundidel olla jahimehed, rebased ja kalju- ning merikotkad, sel rvloomad.


Rnde-eelne koondumine. Esialgu bivad pered omaette. Sgise poole, augustis-septembris, hakkavad naaberpered koonduma histesse bimispaikadesse ehk rnde-eelsetesse koondumiskohtadesse (# 10, 11). Kui srane rndekogum asub kurepere pesapaiga lheduses kmmekonna kilomeetri raadiuses , siis kiakse aeg-ajalt kodukandis ja vahetevahel isegi bitakse pesakohas. Ent kui pesa lhikonnas koondumiskohta ei leidu, vidakse rnnata pris kaugele: niteks liikus ks kurepere Knnust Plvamaal koguni Lavassaarde Prnumaal. Eesti rnde-eelsete kurekogumitega liitub tavaliselt tuhatkond kureperet ka Soomest ja Loode-Venemaalt. Samuti vivad meie kurepered liituda naabermaade kogumitega.


Rnnet alustavad sookured enamasti varajastel hommikutundidel otse bimispaigast. Seejrel rnnatakse kogu pev htuni vlja ning vahel isegi sel. Kige sobivam rndeilm on selge ja tuulevaikne vi nrga taganttuulega, vihm ja tugev tuul prsivad rnnet. Lennatakse parvedes, kus on mnikmmend kuni paarsada lindu. Kui suurest rndekogumist lahkub korraga palju linde, siis moodustavad ksikud parved vikeste vahedega ahelaid, mis vivad olla mitu kilomeetrit pikad ja sisaldada tuhandeid linde.

ks rndelennu faas hlmab paarsada kuni tuhat kilomeetrit, olenevalt psipeatuspaikade asukohast. See vahemaa lbitakse enamasti mne peva kuni ndala jooksul, tehes lhikesi puhkepeatusi. Soodsa ilma ja suure rndeaktiivsuse korral vivad kured peatumata lennata kuni viissada kilomeetrit. Rndepeatus kestab paar ndalat ja siis lennatakse jlle edasi.

Kui pesitsusalad paiknevad hajusalt, siis tavaprased rndeteed ja talvituskohad on palju ahtamad (# 1). Eesti kured kasutavad valdavalt kahte lnepoolset rndeteed, suundudes vastavalt Hispaaniasse ja Prantsusmaale vi Itaaliasse ja Phja-Aafrikasse (# 1, 12). Esimesel juhul peatuvad nad pikemalt Saksamaal ja Prantsusmaal ning teisel juhul Ungaris. Osa Ida-Eestis pesitsevaid kurgi kasutab aga hoopis kolmandat, Ida-Euroopa rndeteed, judmaks Ukrainasse ja Trgisse; tenoliselt talvitavad nad Kirde-Aafrikas (# 1, 12), kuigi sealt ei ole seni teada htegi Eestis vi mujal Euroopas mrgistatud sookurge [6, 14].

Taasleiuandmetel on meie sookurgede suurimaks rndekauguseks seni mdetud 3600 km: Lnemaal 2005. aastal raadiosaatja saanud sookurge peilisid hispaania ornitoloogid mullu 30. detsembril lendamas le Gibraltari vina Aafrikasse ning samal peval tagasi.

Talvitusaladel viibivad sookured novembrist-detsembrist kuni veebruari-mrtsini. Eesti kurgede kevadrnne Hispaanias algab veebruaris ja lpeb mrtsis. Kokku viibivad meie sookured pesitsusalal ligikaudu kuus kuud, kevad- ja sgisrndel kokku kolm kuud ning talvitusalal samuti kolm kuud. Kevadrnde hooaeg kestab kokku ligikaudu poolteist korda vhem kui sgisrnde oma.


Tagasi Eestisse juavad esimesed sookured veebruari lpus vi mrtsis (# 13). Esimesed parved on vikesed, enamasti vaid 37 isendit. Valdav osa linde saabub suuremate, nn. kandvate parvedena, kus on 1823 lindu: parved on tunduvalt viksemad kui sgisrnde ajal.

Rnde lpetavad meilt lbi rndavad phjapoolsed linnud. Lbirndel peatuva salga suurus on keskmiselt 812 lindu. Eestist suundutakse peamiselt phja- ja kirde poole. Erinevalt sgisest ei peatu kevadisel lbirndel olevad kured meil suuremal hulgal ega pikemat aega.


Kevad- ja sgisrndest vhem arvukas ja vhem mrgatav on nn. suvirnne (# 13), mille hooaeg kestab mai lpust juuli lpuni. Suvirnnet ajendab lindude lennuvimestumine ja lahkumine sulgimispaikadest; nooremad linnud, kes pole veel pesitsenud, otsivad htlasi tulevasi pesapaiku. Suvirnde ajal kuulub kandvasse rndeparve 812 lindu ja peatuvasse parve 1822 lindu: vrreldes kevadrndega on suuruste vahekord vastupidine. Suvirnne on valdavalt phja- ja lunasuunaline: just neis suundades eelistavad noored kured meie alal pesapaiku otsides liigelda.


Ohud ja kaitse. Sookurg on peaaegu kigis levila riikides kaitse all ja ka nende salakttimine on vhenenud. Ehkki sookurel lheb praegu hsti, tuleb arvestada, et olukorra muutudes vib ta taas ohtu sattuda nii nagu mdunud sajandil juba korra juhtus. Peamised ohud on endiselt inimtegevus ja kliimamuutused. Praegu jagub kurgedel veel eluruumi, kuid inimasustus tiheneb ha ning surub neid koomale. Kige tugevam on see surve rnde- ja talvitusaladel, kus sookured sltuvad suurel mral pllumajandusest. Ka pesitsuspaikade kvaliteet vib halveneda, sest enamik mrgalasid on nii inimtegevuse kui ka kliimamuutuste suhtes tundlikud. Aina suuremat ohtu kujutab sookurgedele kikjal tihenev elektriliinide vrk. Juba praegu hukkub neis le Euroopa igal aastal kmneid ja sadu linde.

Eestis on sookurg III kaitsekategooria liik: teda ei tohi jahtida ning tema elupaiku tuleb kaitsta. 2003. aastal koostati esimene sookure kaitsekorralduskava, mullu uuendati seda ajavahemiku 20082012 tarbeks. Eesmrk on tagada Eestis elujuline pesitsus- ning rndeasurkond. Elupaikade kaitse tugineb praegustele riiklikele kaitsealadele ja hoiualadele. Pesapaikade hoid on hsti tagatud, kuid rndeasurkonda silmas pidades peaksid kaitsemeetmed hlmama ka pllumajandussuuniseid. Lahendusi alles otsitakse. Peale kaitseabinude neb kaitsekorralduskava ette ka hdavajalikud teadusuuringud ning liigi seisundi seire. Eraldi sihtliigina on sookurg riiklikus keskkonnaseireprogrammis, teda on jrjepidevalt seiratud alates 1994. aastast.


Meie linnu-uurijad on sookurel silma peal hoidnud juba le sajandi. Esmalt hakati les mrkima kurgede kevadise tuleku ja sgisese mineku aega: seda on tehtud juba 1866. aastast saadik. Nnda vib sookure puhul pidada fenoloogiat esimeseks ja kige pikaajalisemaks uurimisvaldkonnaks, mis kestab tnini.

Esimene levaade sookure rndest Eestis ilmus 1955. aastal [17] ning jrgmine 1971. aastal [19]. Mlemad td phinevad Eesti loodusuurijate seltsi korraldatud ornitofenoloogilistel vaatlustel. Seejrel tegeldi philiselt rndefenoloogia, samuti rndel visuaalse orienteerumise teemaga kuni 1990. aastate alguseni, mil lisandusid sulgimisuuringud [4, 9].

Uus ajajrk sookureuuringutes sai alguse, kui 1990. aastal veti tarvitusele vrvilised jalarngad ja 1999. aastal raadiomrgised. 20012003 jlgiti sookurgi satelliidi vahendusel. Sookurg oli Eestis esimene liik, kelle isenditel rakendati raadio- ja satelliitmrgiseid. See vimaldas hankida ksikasjalikku teavet linnu kodupiirkonna ning rnnete kohta. Satelliidi abil tehti esimest korda kindlaks, et meie sookured rndavad peale Lne- ja Kesk-Euroopa ka kagu poole Ukrainasse ja Trgisse [6]. 2003. aastal veti Eestis esimest korda kasutusele sookure hlte salvestamise ja analsi mitmemtmeline tisdigitaalne meetod. Nnda saab sookure isendeid hle jrgi eristada ning neid kaugelt jlgida, ilma et oleks vaja linde kinni pda ning sellega neile liiga teha.

Uus proovikivi on uurida sookure asurkonna struktuuri ja pesitsus- ning rndestrateegiaid, kasutades eelmainitud tehnilisi vahendeid ning varasemast mrksa suuremat teadmistepagasit. Alles nd, kui on kogunenud andmeid sookure ksikisendite elukigu ja kohalike ning rndeliikumiste kohta, on vimalik uurida nende snnikoha- ja partneritruudust, suremust ja produktiivsust ning teisi omadusi. Peasiht on koostada sookure asurkonnamudel, mis aitaks prognoosida asurkonna dnaamikat ja korraldada liigi kaitset.


1. Berthold, Peter 1971: Physiologie des Vogelzugs. Schz, E. (ed.). Grundgriss der Vogelzugskunde. Parey, Berlin: 257299.

2. Blotzheim, Urs N. Gluts et al. 1973. Handbuch der Vgel Mitteleuropas. Band 5. Frankfurt am Main.

3. Cramp, S.; Simmons, K. E. L. (eds.) 1980. The Birds of the Western Palearctic, Vol. II.

4. Keskpaik, J.; Kashentseva, T. 1995. Sookure tielik sulgimine: fenoloogia,dnaamika, lennuvime kaotus ja taastumine. Loodusevaatlusi 1994. Tallinn: 1833.

5. Keskpaik, Jri.; Rootsme, Lemming 1995. Autumn migration of the Common Crane in Estonia. Prange, Hartwig. (ed.) Crane Research and protection in Europe. Martin-Luther-Universitt, Halle-Wittenberg: 156164.

6. Leito, Aivar jt. 2005. Sookurg. Eesti Loodusfoto, EM PKI, Tartu.

7. Leito, Aivar et al. 2006. The Eurasian Crane in Estonia. Eesti Loodusfoto, Tartu.

8. Leito, Aivar et al. 2008. The impact of agriculture on autumn staging Eurasian Cranes (Grus grus) in Estonia. Agricultural and Food Science 17: 5362.

9. Luiguje, Leho; Keskpaik, Jri 1995. Summer assamblies and summer movements of the Common Crane in Estonia. Crane Research and Protection in Europe. Halle-Wittenberg: 149155.

10. Mger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. Koolibri, Tallinn.

11. Ojaste, Ivar 2006. Sookure Grus grus kodupiirkonna kasutus. Magistrit. Ksikiri Eesti maalikooli pllumajandus- ja keskkonnainstituudis.

12. Prange, Hartwig 1989. Der Graue Kranich. Die Neue Brehm-Bcherei, 229. A. Ziemsen Verlag. Wittenberg Lutherstadt.

13. Prange, Hartwig 1999. Der Zug des Kranichs Grus grus in Europa. Vogelwelt 120 (56): 301315.

14. Prange, Hartwig 2008. Kranichzug, Rast und berwinterung 2006/2007. Martin-Luther-Universitt, Halle-Wittenberg, Germany.

15. Renno, Olav (koost.). 1993. Eesti linnuatlas. Tallinn.

16. Shergalin, Jevgeny et al. 1995. The Common Crane with its migration and as a hazard to aircraft in Estonia. Prange, Hartwig. (ed.). Crane Research and protection in Europe. Martin-Luther-Universitt, Halle-Wittenberg: 165169.

17. Tamm, Rudolf 1955. Sookure sgisrndest Eesti NSV-s. LUS-i aastaraamat, 48. kd, Tallinn: 201214.

18. Treuenfels, Carl.-Albrecht 2006. The Magic of Cranes. Knesebeck Verlag, Germany.

19. Veromann, Heinrich 1971. Sookure sgisrndest Eestis. Lindude rndest Eestis. Ornitoloogiline kogumik V. Tartu: 164186.



Aivar Leito
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet