Charles Robert Darwini 200. sünniaastapäeval on kohane küsida: “Miks nii ammu elanud looduseuurijast kõneldakse endistviisi praegugi, tema ideid luubi alla võttes, neid kas kiites, naeruvääristades või fanaatiliselt rünnates?”

On ideid, mis kipuvad teisenema. Ja esialgne mõte omandab lihtsa sureliku peas pühapildi või karikatuuri sugemed. Idee autorist püütakse sealjuures teha muinaslugude kangelast. Liialdused ja lihtsustused nendes muinaslugudes sünnitavad omakorda vastuväiteid, mis kritiseerivad teisenenud, mitte algseid ideid. Ühtaegu moonduvad ideed suuresti, kui nad oma ajastu kontekstist välja rebida. Näiteks on menukas kirjanik Bill Bryson loonud oma teadusloo-Disneylandi, mis on paeluv, kuid sisaldab ka palju väljamõeldisi ja pinnapealseid hinnanguid, kujutades kunagisi mõtlejaid rumalatena, kuna neil puudusid tänapäevased teadmised [3].

Ent mida enam Charles Darwini töödesse ja eluloolistesse seikadesse süüvida, seda vähem mütoloogiat jääb temaga seotud vaadetesse. Jääb vaid kujutelm mõtlejast, kellel oli pikk ja mitmeti traagiline elu, mure oma tervise pärast ning hindamatu oskus teha ausaid ja loogilisi järeldusi. Kreatsionism [2], nagu ka mõned teised liikumised, ei ole kunagi suutnud tema algoritmilistest ja kvantitatiivsetest arutluskäikudest aru saada. Selle asemel püütakse konstrueerida ja välja mõelda lihtsustusi, et siis ise nende omaloodud kujutlustega väidelda.

Ometi on Charles Darwini tööd maailmas ühed enim kättesaadavad. Peale internetis leiduva teoste arhiivi [19] on Darwini elust ja töödest hulk ülevaateid, igaüks oma vaatenurgast. Eesti lugejateni on jõudnud näiteks Mart Nikluse tõlgitud Charles Darwini “Autobiograafia” [10], Maaris Aasa vahendatud Jonathan Howardi “Darwin. Põgus sissejuhatus” [14] ning varem ka 1959. aastal vene keelest eestindatud Vera Korsunskaja “Charles Darwin” [16]. Autobiograafias on Charles Darwin keskendunud eelkõige oma mõttemaailma kulgu mõjutanud seikadele ning üksnes riivanud oma laste, enda ja abikaasa tervise ja traagilise saatusega seotud asjaolusid, mis mängisid oma rolli tema kaugenemises tollal üldlevinud usust Loojasse.

Varasemast enam on Charles Darwini isiku olemust kujutanud uuemad eluloolised teosed, millest mainin siin kolme. John Bowlby biograafia aastast 1990 toetub loodusteadlase kirjavahetusele [1]. Charles Darwini lapselapselaps Randal Keynes kirjutab, et vaarisa elu ja tema teadustöö olid ühe terviku osad. Keynesi raamat Darwinist, tema tütrest ja inimese evolutsioonist [15] räägib Darwinite isikliku elu draamast. Värskeim elulugu vaatleb Erasmus Darwini ja Josiah Wedgwoodi pingutusi kaotada orjakaubandus ning Charles Darwini elu ja tööd inimrasside ühise bioloogilise päritolu tõestamise kontekstis [12].

Lapsepõlv. Charlesi lapsepõlv möödus Shropshire’i maakonnas Shrewsbury linnas, mis asub Londonist umbes 170 km loodes, ning suviti ka Wedgwoodide perekonna juures Maeris, 20 km Shrewsburyst kirdes [18]. Wedgwoodidega seovad Darwineid mitmed abielusidemed, kuna tollal ei olnud sugulastevahelised abielud välistatud. Charlesi emapoolne vanaisa, keraamikatööstur Josiah Wedgwood oli tema isapoolse vanaisa Erasmus Darwini sõber. Koos aurumasina leiutaja James Watti ja hapniku avastamisel osalenud Joseph Priestleyga ning paljude teiste teadlaste, inseneride ja töösturitega lõid nad omalaadse ühenduse, endi kõnepruugis Lunar Society. Ühenduse traditsioon oli pidada koosolekuid täiskuu ajal. Mõjukatest töösturitest ja mõtlejatest koosnev Lunar Society etendas parlamendile petitsioone esitades olulist rolli ka Briti lipu all toimunud orjakaubanduse kaotamisel [12].

Oma isa Robert Waring Darwinit (1766–1848) kirjeldab Charles kui 188 cm pikka ja 150 kg raskust meest. Ta oli hinnatud arst ning hea suhtleja, kes võitis kergesti inimeste usalduse. Isa jõukus ja hilisem pärandus võimaldas Charles Darwinil elada aineliselt kindlustatud elu. Ema kaotas Charles Darwin kaheksa-aastaselt. Autobiograafias on ta märkinud, et mäletab temast üksnes matusestseene. John Bowlby biograafias [1] toodud kirjelduse järgi oli aga Charlesi ema Susannah Wedgwood (1765–1817) oma isalt Erasmus Darwinilt pärinud loodusehuvi ning nende kodumaja (The Mount) oli tuntud oma kauni aia ja arvukate tuvitõugude poolest. Bowlby meelest võib Darwini ema haiguslugu viidata maohaavanditele või kasvajale, mis oli perekonnas tabuteema. Ema surma järel hakkas kaheksa-aastase Charlesi ja seitsmeaastase Catherine’i kasvatamise eest vastutama vanem õde Caroline (16 a.) ning majapidamise eest hoolitses Marianne (18 a.). Õde Susan oli neljateistkümne- ja vend Erasmus kaheteistkümneaastane. Ehkki tänu õdedele pereelu sujus, masendasid läbielamised isa ning too püüdis muresid matta töösse. Õhkkond kodumajas muutus pingeliseks.

Charles Darwinit on kirjeldatud üsna isepäise ja pisut üleannetu poisina, keda vanemad õed püüdsid korralikuks kasvatada. Suure loodusteadlase enda hinnangul ei tulnud see neil eriti välja [10, 15]. Oma esimesed õpinguaastad veetis Charles reverend Case’i koolis, hiljem dr. Butleri koolis. Viimase kohta kirjutab ta oma autobiograafias: “Miski ei võinud mu teadvuse arengule olla halvem kui dr. Butleri kool, kuna see oli rangelt klassikaline ning midagi muud peale vähese muistse geograafia ja ajaloo seal ei õpetatud. Kasvatusasutusena kujutab see kool mu eluteel vaid lünka.” Igavale koolile ja kodus valitsevale surutisele pakkus vaheldust suvine vabam õhkkond Maeris ning uitamine looduses. Sellest hoolimata meenutab Charles autobiograafias heade sõnadega isa tarkust, lugupeetust, ausust ja heatahtlikkust teiste inimeste suhtes. Darwini enda sõnul innustasid lapsepõlves tema teadmisjanu koos vennaga koduaias tehtud keemiakatsed ning raamat “Looduse imed” (“Wonders of the World”), mis äratas huvi kaugete maade vastu, sellele lisandus kirg koguda kõikvõimalikke asju.

Inspiratsiooniallikad. Siirdudes 1831. aastal viieaastasele ümbermaailmareisile purjekal Beagle, oli Charles Darwin 22-aastane ning raamatutarkuse poolest loodusteadustes pigem valge leht kui kogemustega õpetlane. Teoloogiaõpingute ajal Cambridge’is oli ta põhjalikult tutvunud William Paley 1802. a. ilmunud teosega “Natural Theology” (“Looduse teoloogia”) [20]. See oli Darwini üliõpilasaastate jooksul loetud raamatutest ainus, milles elusloodust esitati süsteemselt. Varasemad õpingud olid Darwini meelest väga igavad.

Charles Darwini peamine teaduslik nõustaja alates üliõpilasaastatest oli temast vaid 13 aastat vanem botaanik ja mineraloog John Stevens Henslow (1796–1861). Ta asutas 1831. aastal Cambridge’i botaanikaaia ning lõi kaasa loodusmuuseumi asutamisel Ipswichi 1847. aastal. Henslow oli suurepärane õppejõud nii auditooriumis kui ka välipraktikumides. Just tema esitles Charles Darwinit kapten Robert Fitz-Royle, kes võttis ta looduseuurijana kaasa ümbermaailmareisile purjekal Beagle. Darwin pidas Henslow’ga kirjavahetust kogu reisi jooksul ja hiljemgi. Henslow soovitas Darwinile ka Charles Lyelli teost “Principles of Geology” (“Geoloogia alused”) [20], mille kinkis talle Beagle’i reisi alguses kapten Fitz-Roy.

Augustis 1831, vahetult enne ümbermaailmareisi, tekkis Charles Darwinil võimalus saata geoloogilisel retkel Põhja-Walesis geoloog Adam Sedgwicki. Sedgwick defineeris 1835. aastal Kambriumi ladestu ja 1839. aastal koos Roderick Murchisoniga Devoni ladestu, ühtlasi on ta Vana-aegkonda tähistava termini “Paleosoikum” autor. Darwini kinnitusel õpetas Sedgwick teda kivimikihte eristama ning nende stratigraafilisi kirjeldusi koostama. Seetõttu oskas Darwin hiljem geoloogilisi objekte teaduslikult dokumenteerida.

Tänu nendele praktilistele õppetundidele ning Lyelli raamatule oli Charles Darwinil merereisile suundudes teatav ettevalmistus teadustööks geoloogias. Muudes valdkondades tal see tegelikult puudus ning see mõjutas ka tema välitööde kvaliteeti. Näiteks jäi hiljem kuulsaks saanud “Darwini maasirkude” (Darwin’s finches, perekond Geospiza) puhul etikettidele märkimata, milliselt saarelt mis linnud pärit on. Teaduslikult korrektselt panid andmed nende lindude kohta (noka kuju muutlikkus, seos eri saartega, sugulussuhted) hiljem kirja teised uurijad.

Kiire tunnustus teaduses. Beagle’i reisilt saatis Darwin Henslow’le hulganisti kirju loodusvaatlustest ja kogutud materjalist. Nii mõnigi kiri loeti uudisena ette mitme teadusseltsi koosolekutel ning trükiti ka Darwini nime all ära [10: 200]. 16. novembril 1835 luges Cambridge’i filosoofiaseltsi (Cambridge Philosophical Society) president reverend dr. William Clark ette katkendeid Darwini kirjadest Henslow’le, need sisaldasid peamiselt geoloogiateavet. Ettekannet kajastas eraldi trükitud tekst. Kaks päeva hiljem, 18. novembril, luges professor Adam Sedgwick ette Darwini geoloogiamärkmed Lõuna-Ameerika ida- ja läänekalda kohta; need avaldati 1836. aastal Londoni geoloogiaseltsi toimetistes. Merereisilt naasnud, pidas Charles Darwin 1837. aastal mitu ettekannet Londoni zooloogia- ja geoloogiaseltsis. Esimene Charles Darwini sihilikult teaduse tarbeks kirjutatud töö oli sissejuhatus Richard Oweni kirjutisele imetajate fossiilidest. See Oweni kirjatöö avaldati Beagle’i retke zooloogiaköidete I osana, mis hakkas ilmuma 1838. aastal (Owen & Darwin, 1838–1840). Aastail 1838–1840 tuli Darwini osalusel trükist veel mahukas teos Beagle’i reisil uuritud lindude kohta ning selle reisi päevik.

1837. aastal valiti Charles Darwin geograafiaseltsi nõukogusse ning järgmisel aastal Londoni geoloogiaseltsi sekretäriks ja 1839. aasta jaanuaris, vaid 30-aastaselt, Londoni kuningliku teadusseltsi liikmeks (Fellow of Royal Society).

Esimesed Darwini avaldatud suuremad tööd aastail 1842 ja 1844 olid geoloogia vallast: korallriffidest ja vulkaanilistest saartest [5, 6]. 1846–1856 keskendus ta aga zooloogiale: uuris nii fossiilseid kui ka tänapäevaseid vääneljalalisi vähke ja avaldas nende kohta mitu monograafiat [10: 204–205]. Vaateid evolutsiooni kohta hakkas Darwin arendama aastail 1837–1839 ning nende esimene üldistus oli käsikirjaline visand aastast 1842 ja kirjatöö aastast 1844 [13: 137]. Küpsel kujul jõudis teooria lugeja ette 1859. aasta novembris raamatuna “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel ehk eelistatud rasside ellujäämisest olelusvõitluses” [7]. Sellest teosest ilmus Darwini elu jooksul kuus pisut parandatud ja täiendatud trükki (1859., 1860., 1861., 1866., 1869. ja 1872. aastal).

Täiendused kujutasid endast eelkõige vastust vahepeal saadud kriitikale [21].

Hilisematel eluperioodidel, alates kolimisest Downi majja Kenti krahvkonnas, uuris Darwin taimi ning avaldas hulga töid botaanikast: taimede füsioloogiast, orhideede viljastumisest putukate abil, putuktoiduliste taimede toimimisest ning taimede ja putukate koevolutsioonist.

Elu lõpu poole avaldas Darwin psühholoogiateoseid. Teda huvitas, mismoodi kujuneb välja käitumislaad: ta lootis, et selles peitub inimese päritolu mõistmise võti. Seda teemat, sugulist valikut ning veidi ka inimese põlvnemist, käsitleb 1871. aastal ilmunud “Inimese põlvnemine ja suguline valik” [8]. Esialgu pidi samas teoses leidma koha ka emotsioonide käsitlus, kuid see nägi trükivalgust 1872. aastal eraldi raamatuna “Emotsioonide väljendumine inimesel ja loomadel” [9].

Perekond ja mured. 1839. aasta 29. jaanuaril abiellus Charles Darwin Emma Wedgwoodiga, kes oli Charlesi emapoolsete vanavanemate Josiah ja Susan Wedgwoodi pojatütar. Noorpaar laulatati Wedgwoodide kodu lähedal Maeri kirikus. Elama asuti Londonisse, majja aadressil Gower Street 12, Briti muuseumi ja Londoni ülikooli (University College) naabruses. Peatselt ostsid Darwinid klaveri, mida Emma meelsasti mängis. Elati aktiivset seltsielu. Seltskonda kuulusid perekond Lyell, Thomas ja Jane Carlyle, matemaatik Charles Babbage, zooloog Richard Owen ning kirjanik Harriet Martineau.

29. detsembril sündis perre poeg William Erasmus (1839–1914). Kirjas kapten Fitz-Royle nimetas vaimustunud Charles Darwin oma poega hellitlevalt “mikroorganismiks” (“my little animalcule of a son”) ning kirjutas oma sugulasele William Darwin Foxile, et poeg on erakordne ilu ja intellekti kehastus (“He is a prodigy of beauty and intellect”).

Järgmise kaheteistkümne aasta jooksul sünnitas Emma veel kaheksa last. Sel ajal suri keskmiselt üks laps viiest enne aastaseks saamist ning ka Darwinite peres ei läinud kõik muretult. Kui Emma ootas teist last, jäi Charles 1840. aasta augustis Maeris tõsisemalt haigeks. Väsimus ja nõrkushood, mis ei lasknud töötada, kestsid mitu kuud.

2. märtsil 1841 sündis tütar Anne Elisabeth, keda hakati kutsuma Annieks. 1842. aasta septembris kolisid Darwinid elama Londonist kahe tunni rongisõidu kaugusele Downe’i külla, uude kodusse, mida nad hakkasid kutsuma Downi majaks (Down House). 23. septembril sündis Darwinite kolmanda lapsena tütar Mary Eleanor, kes aga kolme nädala pärast suri [14].

Järgmistena sündisid Henrietta (25.09.1843–1930), keda kutsuti Ettyks, George (09.07.1845–1912), Elisabeth (08.07.1847–1926), keda kutsuti Bessyks, Francis (16.08.1848–1925), Leonard (15.01.1850–1943), Horace (13.19.1851–1928) ning viimasena 6. detsembril 1856 Charles Waring, kes suri 18 kuu vanuselt.

Tütar Annie pikk haigus ja lahkumine 10-aastaselt (23.04.1851) jätsid sügava jälje Charles ja Emma Darwini mällu. Ka Charlesi enda haiglane olek muutis ta enamjaolt kodukeskseks; maailmaga suhtles ta kirjavahetuse teel [14].

Darwini “ohtlik idee”. Evolutsiooniteooriast huvituv filosoof Daniel Dennett on pannud ühe oma raamatu pealkirjaks „Darwini ohtlik idee“ [11]. Milles see ohtlikkus seisnes? Miks tema ideed looduse arenemisest nii südamesse võeti?

Dennett on juhtinud tähelepanu, et idee looduslikust valikust on eelkõige algoritm, mis toimib läbi paljude põlvkondade. Ühtaegu on ta Darwini arusaama võrrelnud ulmelise “universaalse happega”, mis kipub lahustama kõike, kaasa arvatud anumaid, millesse teda püütakse koguda. Teisisõnu võib seda kõrvutada pudelist välja lastud dþinniga, keda ei pea enam ükski vägi – s.o. algoritmiline vaatenurk. Lisades siia kvantitatiivse vaatepunkti, jõuame lähedale eluteaduste praegustele käsitlusviisidele.

Usutavasti peljatakse Darwini vaateid seetõttu, et paljude elunähtuste prognoosimisel ja analüüsimisel ilmneb algoritmilise ja kvantitatiivse käsitlusviisi tõesus, mida kinnitab praktika. Miskipärast on see osutunud nii mõnegi jaoks “ebamugavaks tõeks”.

Darwin kirjutas oma „Liikide tekkimise“ sissejuhatuses, et see töö on “pikk tõestus” (a long argument), jättes konkretiseerimata, mida ta tõestada kavatseb. Oma teose peaidee avab ta hoopiski raamatu kahes viimases lauses: „Niisiis tuleneb otseselt sellest looduse sõjast, näljast ja surmast see kõige ülevam siht, mida me endale ette kujutada suudame, nimelt kõrgemate loomade tekkimine. Suursugusus on selles vaates elule, mille kohaselt see puhuti (Looja poolt) esmalt vähestesse vormidesse või ühte vormi, ning samal ajal kui see planeet on läbinud tsükleid muutumatu gravitatsiooniseaduse mõjul, on evolutsioneerunud ja evolutsioneerub nii lihtsast algusest lõputult nii kauneid ja imelisi vorme.” (# 1)

Sõnad “Looja poolt” on Charles Darwin lisanud alates 2. väljaandest aastal 1860, eelkõige armastusest ja austusest oma sügavalt uskliku abikaasa Emma Wedgwoodi vastu, sest ei tahtnud tema tundeid riivata.

Võrreldes William Paley 1802. aastal ilmunud teosega “Looduse teoloogia” (“Natural Theology”), mille kohaselt iga eluvorm oli Looja iseseisev looming, piiras Darwini teos “Liikide tekkimine” oluliselt Looja rolli eluslooduse kujundamisel.

Esiteks näitas Darwin, et eluslooduse lõputu mitmekesisus ei vaja miljoneid loomisakte, vaid on välja kujunenud ühest üsna primitiivsest algest üha enam ja enam harunevate arenguliinide kaudu, samuti nagu iga planeet ei vaja eraldi loomisakti. Teiseks: kui anda küllalt palju aega, ei ole vaja seda protsessi kuidagi juhtida – piisab meie planeedi pöörlemise ja tiirlemise teel tekitatud muutlikest oludest, eelmiste põlvkondade pärandist ning iseregulatsioonist, et selline mitmekesisus järk-järgult tekiks.

Ühiskonna manipuleerijate hirm: objektiivsed meetodid. Charles Darwini teoste ilmumise aegu, 19. sajandi keskel, hakati siin-seal avaldama esimesi tähelepanekuid selle kohta, kuidas väikesed muutused põhjustavad suuri ning kuidas juhuslikuna tunduvad protsessid võivad ajendada teatud muutusi, kuid neid ei osatud laiemas ringkonnas tähele panna. Kaks kuud enne 1859. a. novembrit, mil ilmus Charles Darwini peateose “Liikide tekkimine”, loeti Briti teaduse edendamise ühingu koosolekul ette James Clerk Maxwelli uurimus, mis formuleeris esimese statistikal põhineva füüsikaseaduse ideaalse gaasi kohta [17]. Selle teooria edasiarendus, mis pani aluse gaaside kineetilisele teooriale, ilmus aga Ludwig Boltzmanni sulest alles 1881. aastal ning 1827. aastal avastatud Browne’i liikumist hakati gaaside teooriaga seostama alles 20. sajandi alguses.

Samamoodi ootasid bioloogias oma aega statistilised pärilikkusseadused, mille sõnastas hernestega katseid teinud Tðehhi munk Gregor Mendel 1865. aastal vähelevinud Brünni (Brno) looduseuurijate seltsi toimetistes ning mis taasavastati 20. sajandi alguses [22]. Ka Charles Darwini aiakatsete vaatluspäevikutes on järjestikuste põlvkondade eri tunnustega isendite loendusi, mis kinnitavad Mendeli ennustatud põlvnemissuhteid, kuid ilma üldistavate järeldusteta. Kõik see viitab siiski sellele, et Darwin pidas kvantitatiivseid suhteid väga oluliseks ning otsustas need kirja panna.

Kuid miks on Darwini järeldus elu arengu iseregulatsiooni kohta ärritanud mõningaid ringkondi rohkem kui pelgalt paradigmamuutus mõnes loodusteaduste harus? Võib-olla on muu hulgas õli tulle valanud Charles Darwini kinnitus, et tema kõigest laenas Malthuselt juba varem inimühiskonna kirjeldamiseks kasutatud olelusvõitluse idee, rakendades seda looma- ja taimeriigile: „.. the Struggle for Existence amongst all organic beings throughout the world, which inevitably follows from their high geometrical powers of increase, will be treated of. This is the doctrine of Malthus, applied to the whole animal and vegetable kingdoms.” [7]

Kuni valitseb pettekujutlus, et reaalsust saab kirjeldada lihtsate mudelitega, annab see lootust, et edukaks valitsemiseks ei ole erilisi vaimuandeid tarvis. Ei ole raske ette kujutada, milliseid riske toovad mõnedele tegelastele kaasa arusaamad, et nii loodus kui ka inimühiskond toimivad iseregulatsiooni põhimõttel ning et meil on nende mõistmiseks ja ohtude ennetamiseks vajalik olukorda pidevalt teaduslikel alustel jälgida.

Jutuvestjad ja manipulaatorid, kes ei olnud viitsinud maailma tundma õppida ning olid harjunud sõna abil rahvamasse valitsema, taipasid, et Darwini sõnum võib peagi lõpetada nende rahuliku vegeteerimise: kui maailm muutub ühtesoodu – nii põhisuundade kui ka üksikasjade poolest –, on tähtis maailmast aru saada ning looduselt saadavat tagasisidet pidevalt silmas pidada.

Valitsejatel, ideoloogidel ja uskumuste jutlustajatel on kaks vastandlikku võimalust sellele olukorrale reageerida: usaldada haritud inimeste teadmisi ning kaasata teadust tundvad nõustajad, kes suudavad ka keerukamatest mudelitest ülevaate saada ja tulevikustsenaariume prognoosida, või peita pea liiva alla ning kutsuda nõunikeks kuulekaid, kuid endast vähem intelligentseid inimesi. Et mugavam on viimane variant, osutus Darwini senisest täpsem ja ühtlasi tõepärasem maailmakirjeldus paljudele tülikaks. Paraku tingib selline ebamugavate, kuid vajalike ideede eiramine peatselt vastuolu manipuleerijate ettekujutuste ja reaalsuse vahel, põhjustades varem või hiljem katastroofi.

Avaldamata mõttearendustes ei olnud Charles Darwinile võõras ka Malthuse ideedele tuginev järeldus, et ka inimrasside ja erinevate huvidega inimrühmade vahel on toimunud ja toimub võitlus [12]. Darwin näitas, et peeglisse vaadates ning mõtteid lõpuni mõeldes ei saa inimene märkamata jätta koletut tegelikkust, nt. vaenu õhutamist eri päritolu ning eri taotuste ja väärtustega inimrühmade vahel. Darwin ei propageerinud võitlust eri inimrühmade vahel, kuid ta märkas ja kirjeldas selle esinemist ja sellega seotud ohtusid, pead liiva alla peitmata. Nii nagu nakkushaiguse kirjeldust saab kasutada raviotstarbel või bioloogilise relvana, on ka Darwini sõnastatud iseregulatsiooniprotsesside käsitlust mitmel puhul kuritarvitatud, püüdes tugevamate ellujäämise põhimõttega õigustada nii genotsiidi kui teatud ideoloogiate kehtestamist.

Maa vanus, liikide surelikkus ja inimese päritolu. Kuna eelkirjeldatud ratsionaalset hirmu oli ilmselt võimeline mõistma vaid osa haritud inimesi, leiti pinnas emotsionaalsele pelgusele ja põlgusele süsteemselt korrastatud ideede suhtes, mis viitasid inimrasside ühtsele päritolule ja inimese põlvnemisele loomariigist.

Oxfordi maailmaklassika sarjas avaldatud kuningas Jamesi piibliversiooni sissejuhatuse väitel [4] ei olnud geoloogid esimesed, kes vaidlustasid 19. sajandi alguses piiblisse kantud ettekujutuse 4004. aastal enne Kristust loodud Maast. See käsitus rajanes Armagh’ piiskopi James Ussheri tehtud arvutustel, mille aluseks oli prohvetite vanus. Kuid õpetlastel, kelle maailmapilti kujundasid järjest uued teaduslikud avastused geoloogia vallas, oli üha raskem sõna-sõnalt uskuda piibli ajaskaalat.

18. sajandi alguses ilmus ridamisi ülevaateid iidsetest hiidloomadest: 1812. aastal George Cuvier uurimus fossiilsetest luustikest, mis muu hulgas kirjeldas 1770. aastal Taanist Maastrichtist välja kaevatud pooleteist meetri pikkuste lõugadega väljasurnud “koletist”, Gideon Mantelli 1825. aastal ilmunud Iguanodoni kirjeldus ning andmed reverend William Bucklandi leitud hiidskeletist, mis sai nimeks Megalosaurus. Sama zooloog Richard Owen, kes uuris Beagle’i reisilt Darwini saadetud imetajate skelette, hakkas eelnimetatud väljasurnud hiigelloomi 1841. aastast kutsuma dinosaurusteks.

Cuvier püüdis oma empiirilisi avastusi osaliselt ühitada piibli seisukohtadega, kuid selleks tuli paratamatult mugandada seni valitsenud maailmavaadet. Pariisi basseini neljajalgseid uurides täheldas Cuvier, et liikide ilmumine ja kadumine setetes on toimunud järsult. Ta seostas nende vaatluste tulemusi korduvate katastroofide ja loomisaktidega. Kõige viimast katastroofi käsitas ta piibli veeuputusena [19]. Nii nagu piiblilegendi järgi tõi õuna hammustamine maailma võitluse ja surma (maailma, mis sarnaneb paljuski Darwini kirjeldatuga), ütles Cuvier esimesena sõnaselgelt välja hüpoteesi, et välja surra võivad ka terved liigid või suuremad elustikurühmad.

Charles Darwin oli Beagle’i reisil samuti uurinud kivististe leide kivimikihtides, näiteks Patagoonia läbilõigetes – tema jaoks oli väljasuremine ilmselge tõsiasi. Ühtlasi andis see võtme, mismoodi kujutada looduslikul valikul põhinevat evolutsioonipuud. Kirjas Harvardi botaanikaprofessorile Asa Grayle 5. septembrist 1857 väljendab ta seda nõnda: “.. iga elusolendi kohta, mis paljuneb kiiresti, võib öelda, et see püüab teha kõik, mis võimalik, et oma arvukust suurendada. Nii on see iga liigi, järelkasvu puhul, pärast seda, kui see liik on lahknenud teisenditeks, alamliikideks või tõelisteks liikideks. Ja minu meelest järeldub ülaltoodud faktidest, et iga liigi muutlik järglaskond püüab hõivata nii palju ja nii mitmekesiseid kohti looduse majapidamises, kui võimalik (see õnnestub ainult vähestel). Iga uus teisend või liik, kui see tekib, võtab üldiselt üle oma vähem kohastunud eellase koha ning seega hävitab selle. Ma usun, et selles seisneb kõigi aegade elusorganismide rühmituse ja sarnasuse päritolu, kuna organismid tunduvad alati harunevat nagu puuharud ühisest tüvest, kusjuures õitsvad ja harunevad oksad hävitavad nõrgemad, ning surnud ja kadunud harud esindavad väljasurnud perekondi ja sugukondi.” Selles katkendis on loodusliku valiku ideed avatud ehk isegi tabavamalt kui suurteoses endas.

Kellassepa metafoor. Iseenesest ei olnud Charles Darwini vaade suures vastuolus tollase füüsikalise maailmapildiga. Kombekas kokkulepe, mis teadlasi ei häirinud, oli anda Loojale universumi või mõnede selle protsesside algkäivitaja roll. Nii kirjutas juba Isaac Newton Loojast kui astronoomilise kellavärgi käivitajast, samal ajal kui planeetide kulgemist sai välja arvutada ja prognoosida valemite abil.

Ent elusa lõputut mitmekesisust ei saanud sellise kellavärgiga seletada ning seetõttu tundus, et iga üksiku elusolendi tarvis on vajalik “kellassepa” sekkumine.

Kellassepa metafoor pärineb William Paley’lt, kelle “Looduse teoloogia” avalõik kõlab nii: “Kui ma kõnniksin üle nõmme, ja oletame, et ma lööks oma jala ära vastu kivi ja mult küsitaks, kuidas kivi on sinna saanud, vastaksin ma ilmselt, et kuna mul ei ole alust arvata teisiti, on see seal lebanud igavesti, ning tõenäoliselt ei oleks väga lihtne näidata selle vastuse absurdsust. Kuid oletame, et ma leiaksin maapinnalt kella ning kui küsitaks, kuidas kell on sinna sattunud, siis vaevalt ma mõtleksin varasemale vastusele, et kuna mul ei ole alust arvata teisiti, on kell lebanud seal igavesti. Kuid miks ei peaks see vastus sama hästi sobima nii kella kui ka kivi puhul?” Ning pärast pikka arutlust järeldab Paley: “.. kellal peab olema olnud valmistaja või valmistajad .., kes said aru selle ehitusest ning kavandasid selle kasutuse”.

Siit pärinebki “intelligentse kavandaja” (intelligent designer) metafoor, mida Paley rakendas ausalt, tões ja vaimus oma raamatu arutluses. Darwin näitas oma töödega, et iseregulatsiooni puhul ei ole sellist kavandajat ehk loojat tarvis. Ehk, nagu Richard Dawkins on Paley’ metafoori laenates kirjutanud, kui oli olemas kellassepp, pidi ta olema pime.

Need seisukohad vaieldi selgeks 19. sajandil. Ning kui keegi väidab, et on 21. sajandil avastanud “uudse” ja “evolutsioonile alternatiivse” “intelligentse kavandaja” hüpoteesi, on see seotud harimatusega. Harimatu fanatism on aga üks inimkonna suurimaid õnnetusi.

Charles Darwini elutöö näitas, et eluslooduse, sealhulgas inimese evolutsioon seletub iseregulatsiooni protsesside kaudu ning puudub vajadus luua maailmast mosaiikne ettekujutus, mille puhul iga elusolend peaks olema eraldi loodud või kavandatud. See vaade elule kätkeb tõepoolest suursugusust, the grandeur in this view of life …

1. Bowlby, John 1990. Charles Darwin. A biography. London, e.a., Hutchinson.

2. Branch, Glenn; Scott, Eugene C. 2008. The latest face of creationism in the classroom. – Scientific American, 12. http://www.sciam.com/article.cfm?id=the-latest-face-of-creationism

3. Bryson, Bill 2006. Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni. Pegasus, Tallinn.

4. Carroll, Robert; Prickett, Stephen 1997. Introduction. The Bible. Authorized King James version. Oxford University Press, Oxford.

5. Darwin, Charles 1842. The Structure and Distribution of Coral Reefs. Smith and Elder, London.

6. Darwin, Charles 1844. Geological Observations on the Volcanic Islands Visited during the Voyage of H.M.S. Beagle, together with some Brief Notes of the Geology of Australia and the Cape of Good Hope. Smith and Elder, London.

7. Darwin, Charles 1859. On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life. Murray, London.

8. Darwin, Charles 1871. The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex. John Murray, London.

9. Darwin, Charles 1872. The Expression of the Emotions in Man and Animals [1st Ed.]. John Murray, London.

10. Darwin, Charles 2006. Autobiograafia. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu.

11. Dennett, Daniel 1995. Darwin’s Dangerous Idea: Evolution and the Meanings of Life. Simon and Schuster, New York.

12. Desmond, Adrian; Moore, James 2009. Darwin’s sacred cause. Race, slavery and the quest for human origins. Penguin Group, London.

13. Eldredge, Niles 2006. Darwin: Discovering the Tree of Life. W. W. Norton and Company, New York, London.

14. Howard, Jonathan 2002. Darwin. Põgus sissejuhatus. Kupar, Tallinn.

15. Keynes, Randal 2002. Darwin, his daughter and human evolution. Riverhead Books, New York.

16. Korsunskaja, Vera 1959. Charles Darwin. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

17. Maxwell, James Clark 1860. Illustrations of the Dynamical Theory of Gases. Parts I and II. – The London, Edinburgh, and Dublin Philosophical Magazine and Journal of Science. Vol. XIX, Fourth Series: 19–32; Vol. XX: 21–37. Taylor and Francis, London.

18. Pattison, Andrew 2009. The Darwins of Shrewsbury. The History Press, Stroud, Gloucestershire.

19. Puura, Ivar 2004. Väljasuremised – katastroofide tulemus või osa eluringist? – Rohtmets, Indrek (toim.). Lehed ja tähed 2004. MTÜ Loodusajakiri, Tallinn: 72–79.

20. The Complete Work of Charles Darwin Online. http://darwin-online.org.uk/

21. Urbanovitz, Charles F. 2002. There is a grandeur in this view of life. – Chesworth, Amanda et al. (eds). Darwin Day Collection One. The single best idea ever. Albuquerque, New Mexico, Tangled Bank Press: 67–70.

22. Viikmaa, Mart 2008. Mendeli seadused – klassikalised bioloogiaseadused. – Vanatoa, Alo; Puura, Ivar (toim.). Seadused bioloogias. Schola Biotheoretica 34: 42 –51.

“Thus, from the war of nature, from famine and death, the most exalted object which we are capable of conceiving, namely, the production of the higher animals, directly follows. There is grandeur in this view of life, with its several powers, having been originally breathed (by the Creator) into a few forms or into one; and that, whilst this planet has gone cycling on according to the fixed law of gravity, from so simple a beginning endless forms most beautiful and most wonderful have been, and are being, evolved.” (“The Origin of Species”, 1859–1881.)

“There is a simple grandeur in the view of life with its powers of growth, assimilation and reproduction, being originally breathed into matter under one or few forms, and that whilst this our planet has gone circling according to fixed laws, and land and water, in a cycle of change, have gone on replacing each other, that from so simple an origin, through tge power if gradual selection of influental changes, endless forms most beautiful and most wonderful have been evolved”. (“The Sketch”, 1842.)

Selles deklaratiivses lauses avas Darwin oma teooria peaidee. Lause esialgse variandi oli ta pannud kirja juba 1842. aastal: tulevase suurteose visandis.