2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/5
Hinnang tuumaelektrijaama asukohtade valikule

Eelmise aasta lõpus valis Eesti Energia välja kuus asukohta, kuhu võiks rajada tuumajaama. Välja pakutud paikade mõjualale jääb aga mitu kaitseala ja asulat, mistõttu on küsitav ehitada jõujaam näiteks Loode-Eestisse.

Tuumaelektrijaamade asukohad on valitud Loode- ja Põhja-Eesti rannikule ning saartele, arvestades Soome seadustes kehtestatud piiranguid.
Võimalikud ehituskohad paiknevad endistel Nõukogude Liidu sõjaväealadel, kus paratamatult tuli ette keskkonnakahjustusi. Ühtaegu säästis sealne suletus loodusharuldusi, mille hoiuks loodi aastail 1995–1998 hulk kaitsealasid. Sellel sajandil lisandusid hoiualad (Natura-alad ning üleeuroopalise tähtsusega linnualad).

Eesti Energia on esitanud järgmised tuumajõujaama asukohad: Tellisna neem Noarootsi vallas, kruusakarjäär Keibu lahe kirderannikul Padise vallas, Suur-Pakri saare põhjaosa Paldiski linna haldusalas, Letipea poolsaare kirderannik Viru-Nigula vallas, Türsamäe klindipealne platoo Sillamäe ja Voka vahel ning Viivikonna vana suletud karjäär Toila ja Vaivara vallas.

Tellisna neem asub Noarootsi poolsaarel, mida ühendab mandriga ühe kilomeetri laiune maariba. Mõjupiirkonnas on Pürksi asula ja Silma looduskaitseala, mis loodi 1998. aastal, hoidmaks rohkeid jäänukjärvi, roostikke, rannaniite ja linde. Praegu taaskasutatakse poollooduslikke elupaiku.

Noarootsi poolsaar eraldus merest maakerke tagajärjel 19. sajandi lõpul. Siinsed jäänukjärved ja mereala on ühtlasi rahvusvahelise tähtsusega linnualad, kus on leidnud elu- ja peatuspaiga 225 liiki linde, neist pesitseb 119 liiki. Seega on tegemist Natura 2000 hoiuala ja rahvusvahelise tähtsusega linnualaga, mis haarab ka poolsaart ümbritsevat merd. Meres on kindlaks tehtud ravimuda leiukohad. Hulganisti leidub kaitstavaid rändrahne [3].

Väide, et ehitusgeoloogiliselt saab 70 meetri paksust lubjakivikihti võrrelda graniidiga, on eksitav. Seda tunnistab ka läheduses paiknev Salajõe karstiala.
Poolsaar oli Nõukogude Liidu kinnine sõjaväeala. Siin paiknes arvukalt piirivalveposte, liitsihte ja Paslepas ka kordon.

Keibu laht lõikab Toomanina ja Ristna vahel kolme kilomeetri pikkuselt Loode-Eesti rannikusse. Lahe laius on 4,5 km. Sinna suubuvad Lepaoja, Veskijõgi ja Nõva jõgi. Laht kuulub Nõva-Osmussaare hoiualasse, kus asub ka unikaalne Neugrundi meteoriidikraater. See on maailmas kõige paremini uuritud meteoriidikraater meres [7, 8].
Keibu laht piirneb Nõva maastikukaitsealaga. Nõva taimestiku kaitseala loodi aastal 1985. 1997. aastal asutati Nõva maastikukaitseala ranniku- ja luitemaastikul kaitsealuste liikide ning taimekoosluste hoiuks. Rohkesti leidub kaitsealuseid rändrahne, muu hulgas Neugrundi meteoriidikraatrist pärit bretðarahne. Üks suuremaid asub Nõva lähedal Toomaninal. Maastikukaitseala on metsavaldkonna näidisobjekt. Nõva-Osmussaare hoiuala, kuhu kuulub ka Keibu laht, kuulub rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka. Tuumaelektrijaama mõjupiirkonda jäävad paljud suvilad ning Nõva ja Peraküla asulad ning sadam Toomaninal.
Nõukogude ajal oli Keibu laht ja rannik kinnine militaarala. Nõval Keibu lahe ääres paiknesid piirivalvepostid ja kordon.

Pakri saared asuvad 7500 elanikuga Paldiski linnast kahe-kolme kilomeetri kaugusel ning neid eraldab mandrist Kurkse väin ja Pakri laht. Saari ja laide on kokku kümme, need hõlmavad 2470 ha. Pakri maastikukaitseala loodi 1998. aastal, et hoida haruldasi ja teadusliku väärtusega geoloogilisi objekte ning elusloodust. Maastikukaitsealasse kuulub Pakri poolsaare paekallas, rannikutasandik ja lavamaa, lahustükina Väike- ja Suur-Pakri põhjaosa, saartevaheline meri ning Väike-Pakri lõunaosa. 2005. aastal asutati Natura linnuala ja loodusala alusel hoiuala (21 039 ha), kuhu kuuluvad Pakri saared ja rannikumere lõik Vihterpalu lahest Vääna supelrannani.
Saarte detailplaneeringu järgi hakatakse saartel jõudsalt arendama turismi, kusjuures tuumaelektrijaama mõjupiirkonda jääks ka turismiküla. Eesti rannarootslased soovivad koostöös muinsuskaitsega luua Suur-Pakri keskosas looduse, küla struktuuri ja ehitusloo hoiuks Suurküla kaitseala. Tähistatud on kaks matkarada, mis tutvustavad Suur-Pakri loopealseid, panka ja Pikknina poolsaart. Kavas on luua Loode-Eesti geopark, et saada UNESCO sertifikaat. Turismi mõjul tekiks Paldiski linnas uusi töökohti.
Pakri saared piirnevad põhjast kuni 13 meetri kõrguse paekaldaga. Siin paljanduvad lubja- ja liivakivid. Saartel on klindilõhed täitunud Neugrundist pärineva materjaliga, nn. Neugrundi bretðaga. Meresetetest on saarte põhjaosas kujunenud murrutustasandik.
Suur-Pakri põhjaosas asuv 500 ha suurune looniit on üks Eesti ulatuslikumaid lagedaid looalasid. Haruldasi kaitsealuseid samblaliike on neilt saartelt leitud 190, taimeliike 41. Harukordsemad viimastest kasvavad Suur-Pakri põhjaosas niiskel lool. Eriti tähtis linnuala on Pakri laht, saartevaheline ja neid ümbritsev meri, kus rändeperioodil on loendatud kuni 50 000 isendit [5].
Nõukogude Liidu militaarobjekte hakati Pakri saartele ehitama 1940. aastal. Kuni 1950. aastateni paiknesid saartel piirivalveüksused. Laskepolügoon, mida kasutasid Varssavi pakti maad, rajati Suur-Pakri saare põhjaossa (2500 ha) 1950. aastate keskpaiku. Saared tagastati Eesti Vabariigile 16. mail 1994. Suur-Pakri põhjaosas ja lähiümbruse meres lõhati tuhandeid lõhkekehi. Hoolimata demineerimistöödest tuleb arvestada võimalike lõhkekehadega saartel ja siinsel merealal.

Letipea poolsaar asub Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas. 1992. aastal loodud maastikukaitseala võtab enda alla nii osa maismaad kui ka Letipea lahe, mis on rändavate veelindude oluline puhke- ja peatuspaik. Kaitseala asutati ornitoloogilise kaitsealana, maastikukaitseala aga rannikukoosluste ja rannamaastike kaitseks. Piirkonda ilmestavad rändrahnud: Ehalkivi ja Tagaküla Suurkivi. Letipea külas madalas rannavees asuv Ehalkivi on Eestis mahult suurim (9,3 m3, ümbermõõt 49,6 m, kõrgus 7,6 m). See rändrahn kuulub ka põhjaeuroopalise tähtsusega geotoopide nimestikku. Tuumaelektrijaama mõjupiirkonda jäävad Letipea küla ja Kunda (meritsi 5 km) [2].
Nõukogude Liidu sõjaväeobjektidest paiknesid Letipea poolsaarel piirivalvekordon ja tulepaak.

Türsamäe klindipealne platoo Sillamäe ja Voka vaheline klindipealne platoo piirneb 41 meetri kõrguse klindiastanguga. Päite pangal Sillamäe ja Voka vahel avanevad lubjakivid. Mere ja panga vahel on 100 meetri laiune murrutuslava. Astangu jalamil avaneb 10 meetri paksune sinisavikiht. Panga idaserval asub 8 meetrit kõrge Ukuoja juga. Lubjakivid on lõhelised ja karstunud. Päite pank väärib koos Toila, Pakri jt. pankadega UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmist. Juga ja pank on üksikobjektina looduskaitse all. Järelikult tuleks tuumaelektrijaama jahutusvesi klindile pumbata, kuna tegemist on looduskaitseobjektiga.
Nõukogude ajal oli militaarobjekte rajatud Vokale (raketibaas) ja Sillamäele (uraanitootmine).

Viivikonna vana suletud karjäär asub Toila ja Vaivara vallas. Eesti Energia valitud tuumaelektrijaama asukohtadest on see kõige keskkonnasäästlikum. Elamud jäävad üle viie kilomeetri kaugusele. Jahutusvett saaks karjääri veehoidlast, mille veevarud täienevad maa seest kaevanduste kaudu. Kommunikatsioone ei ole vaja rajada, kuna Eesti Elektrijaamal on need olemas. Seega saab ühiselt toota elektrit Põhja-Eestile, sh. Tallinnale. Probleeme tekitab põlevkivivarude seis. Varud peaksid olema ammendatud (Eesti geoloogiakeskus, keskkonnaministeerium), kuid Eesti Energia andmeil saab põlevkivi kaevandada veel 25 aastat.
Sobiv asukoht tuumaelektrijaamale oleksid ka Maardu vanad karjäärid Tallinna lähedal.

1. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmälestised 8. Harjumaa: Harku, Keila, Padise. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
2. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmälestised 9. Ida-Virumaa: Vaivara, Sillamäe, toila. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
3. Kink, Hella (koost.) 2004. Loodusmälestised 11. Ida-Virumaa – Lääne Virumaa: Kohtla, Lüganuse, Aseri, Viru-Nigula. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
4. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmälestised 17. Läänemaa: Noarootsi, Nõva, Osmussaar. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
5. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmatkarajad Pakri saartel. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
6. Kink, Hella (koost.) 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
7. Raukas, Anto (toim.). 1999. Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium, Tallinn.
8. Suuroja, Kalle 2004. Põhja-Eesti pangad. Ilo, Tallinn.

Hella Kink (1933) on hüdrogeoloog ja looduskaitsja, MTÜ Pakri looduskeskuse juhatuse liige.



Hella Kink
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012