Arvatakse, et Eestis elutsevate kiilide kohta teame juba kõike ning enamik entomolooge ei tunne nende vastu huvi. Seevastu kiilid tunnevad üha huvi Eesti vastu. Möödunud suvel jõudsid meile järjekordsed uued liigid lõunast.

Viimastel aastakümnetel on Eesti kiilide leviku kohta teavet kogunud peamiselt Tartu ülikooli õppepraktikumides osalevad üliõpilased ja mõned asjaarmastajad. Kiilid on just säärased putukad, keda algajal putukahuvilisel on mugav püüda, prepareerida ja määrata.
Üliõpilaste praktikumi ajal Nigula looduskaitsealal 1989. aastal püüti üle hulga aja Eestile uus kiililiik Anax imperator. Tegu on ühe suurima kiililiigiga Eestis. Lühikese arupidamise järel otsustati niivõrd eksootilisele külalisele panna nimeks kuningkiil. Eesti uuest asukast kirjutas üks püüdjatest ka tutvustava artikli [5].

Mõni aeg hiljem, 1993. aastal, leidsid saksa üliõpilased Rubina ehk Tõru- ehk Lagesoos käies rabalaugaste kallastelt taimede küljest kiilide kuivanud vastsekesti, kust valmikud olid välja lennanud. Määranud kestade liigi – kiilide puhul on see täiesti võimalik –, selgus, et tegu on taas kuningkiiliga [3].

Eesti Looduse veergudel oli kuningkiilist esimest korda juttu olnud 1996. aastal Kaupo Elbergi artiklis [2]. Pärast seda hakkas kogunema vaatlusandmeid ning kuningkiili teadaolev levikupiir nihkus järjest põhja poole. 2008. aastal ilmunud kiilide levikuatlases on märgitud leide juba kaheksast 10 x 10 km UTM-ruudust kuni Kesk-Eestini välja [4].

Üsna palju uusi teateid kuningkiili leidude kohta laekus mullu suvel. Tundub, et suvi oli kiilidele üldiselt soodne, sest ka teisi haruldast liiki kiile kohati sagedamini kui varem. Arvatavasti leidus nende seas kohalike asurkondade kiilide kõrval ka sisserändureid lõunast.
Kuningkiili kohta mullu sügiseks kogunenud andmetest võis järeldada, et ta on levinud juba üle kogu Eesti. Nagu selgub siinsamas avaldatud Anu Sanga andmetest, ka Saaremaal (# 2).

Eluviis. Algul kohati Eestis kuningkiile ainult laukarabades, praeguseks on ta tavaline ka väiksematel ja suurematel järvedel. Saadjärvel võis neid mullu korraga lendamas näha kümneid.
Tavaliselt ei pane veekogude ääres viibijad kuningkiili tähele: need suured kiilid on väga ettevaatlikud. Erinevalt teistest suurtest kiilidest eelistavad nad saaki püüda avavee kohal või vahetult järvekallast palistava pilliroo avaveepoolses servas. Seega on nende kohalolu parem kindlaks teha paadiga veekogul olles, väiksemate veekogude puhul ka kaldalt binokliga vaadeldes. Harva tulevad kuningkiilid ka maismaa kohale, eelkõige need, kes on sattunud elutsema pisematel järvedel või rabalaugastel. Ent siis lendavad nad enamjaolt üsna kõrgel.
Oma ereda värvi poolest saab kuningkiili, eriti isast, teistest suurematest kiilidest kergesti eristada (# 1). Liigi lennuaeg Eestis võib olla üsna pikk. Sooja kevade puhul on nähtud esimesi koorunud valmikuid juba juuni alguses (13. juunil 2006 Umbusi rabas), hilisemaid lendajaid on aga märgatud oktoobris (15. oktoobril 2008 Väike-Umbjärvel Elva lähistel).

Teinegi liik samast perekonnast. Mullu 15. juulil tegin taas kiilivaatlusi Pangodi järvel. Ilm oli tuuline; otsides tuulevaiksemaid kohti, jälgisin kuningkiilide lendu. Järsku köitis mu tähelepanu suurte kiilide paar: nad laskusid minu ees veepinnal ujuvale taimelehele. Hetke aru pidanud, asus emane kiil oma tagakeha vette suruma ning munes taimevarde portsu mune. Säärane paarina munemine ei ole omane eristiivalistele kiilidele, eriti suurtele. Paar tõusis lendu, laskus veidi eemale, veepinnal ulpivatele taimejäänustele ning kõik kordus. Jälgisin neid paarkümmend minutit. Kuigi paar oli ametis munemisega, ei lasknud nad mind paadiga väga lähedale. Siiski õnnestus teha mõned fotod (# 6).
Kodus pilte uurides tundus, et tegu on Eestile uue liigiga. Põgus pilk määrajasse tõi selguse: järjekordne külaline lõunast. Veel enam, kuningkiili perekonnakaaslane, kelle ladinakeelne nimetus on Anax parthenope. Liik on laialt levinud Vahemere maades, alates 1990. aastatest laiendab levilat hoogsalt põhja poole. Kesk-Euroopas on ta juba üsna tavaline, kuid näiteks Taanist ja veel mõne Euroopa riigi põhjaosast pole tema kohta veel andmeid [1]. Poola kiiliuurija Rafal Bernardi suulise teate järgi püüti liik möödunud suvel ka Lätist.
Kuningkiiliga on uustulnukas enam-vähem sama mõõtu, kuid erineb pruunikama värvitooni poolest. Kui kuningkiilil leidub sinist kogu tagakehal, siis uustulnuka isastel on selgesti eristatav sinine laik vaid tagakeha eesmises osas, ulatudes ka lüli külgedele (# 6). Emaste tagakehal tavaliselt sinist värvust ei leidu (# 6). Vaid lõunas, loodusliku levila piires on emastel kohati täheldatud värvusvormi, mis sarnaneb isase kuningkiiliga; tagakeha on eresinine, piki selle selgmist osa kulgeb tume triip [1].
Et juhtusin nägema munevat paari, ei ole kummaline. Paaris munemine ongi sellele liigile omane. Hiljem liiki Pangodi järvel enam näha ei õnnestunud. Näis, mis saab edaspidi. Suurte kiilide vastsed arenevad mitu aastat. Möödunud aasta munadest koorunud vastsed kooruvad valmikuks alles järgmisel või isegi ülejärgmisel aastal. Seda muidugi juhul, kui siinsed olud osutuvad sobivaks kogu arengutsüklile ning järglased tõepoolest ellu jäävad. Kuid kes teab, võib-olla polnud ka kohatud munejad enam sisserännanud, vaid koorunud juba Eestis.

Uued nimetused. Kui kuningkiilile mõeldi eestikeelset nimetust, ei osanud keegi ette näha, et Eestisse jõuab teinegi sama perekonna liik. Seetõttu sai nimetus ühesõnaline. Uuele liigile nimetust valides sattusin aga kimbatusse.
Euroopas elutseb neli perekonna Anax liiki. Viies lendab aeg-ajalt sisse Põhja-Ameerikast, kuid meie kanti ilmselt ei satu. Küll tundub tõenäoline, et edaspidi levib Eestisse Euroopa liikidest veel kolmaski. Seega tuleb perekonna Anax liikide eestikeelsed nimetused igal juhul korda seada.
Siinkohal soovitus tulevastele nimepanijatele. Üldiselt peaks putuka liiginimetuses sisalduma ka tema perekonnanimetus: näiteks liik harilik sinikiil kuulub perekonda sinikiil. Perekonnanimetuseks sobiks kuningkiil väga hästi, sama on see näiteks saksa keeles: Königslibelle.
Nüüd tuleks aga luua uued liiginimetused, lisades perekonnanimetusele liigiepiteedid. Sageli pannakse liigile nimetus, lähtudes putuka mõõtmetest (näiteks väike-tondihobu, väike-rabakiil, suur-rabakiil), värvusest (rohe-tondihobu, puna-loigukiil) või elupaiga iseärasusest (ranna-loigukiil, metsa-tondihobu). Kuningkiilidel on aga nii välimus, värvus kui ka elupaigad üsna sarnased, veel enam, väga muutlikud ja mitmekesised.
Saksa keeles on Anax imperator suur-kuningkiil (Grosse Königslibelle) ja A. parthenope väike-kuningkiil (Kleine Königslibelle). Kolmandat Eestisse jõuda võivat liiki A. ephippiger kutsutakse aga hoopis sadulavaipkiiliks (Schabrackenlibelle). Põhjus on ilmselt selles, et seda liiki on varem paigutatud perekonda Hemianax. Et liik on aga teiste kuningkiilidega lähedalt sugulane ning ka välimuselt ja eluviisilt väga sarnane, kuulub ta praegu nendega samasse perekonda. Üldiselt ongi nii, et liike tõstetakse ühest perekonnast teise üsna sageli, nii et maakeelsed nimetused ei jõua tihtipeale ladinakeelsete muutumisega sammu pidada.
Inglise keeles on kõnealuse kolme liigi nimetused vastavalt Blue Emperor või Emperor Dragonfly, Lesser Emperor ja Vagrant Emperor. Taas üpris väheütlev.
Vaadakem hoopis nende kolme liigi värvust. Kõigil liikidel leidub vähemalt isase tagakehal sinist. Seevastu rindmik ja tagakeha esimene lüli on värvunud erinevalt ning iga liigi tagakeha esimesel lülil leidub ise värvi kitsas värviline vööt (# 1). Selle vöödi järgi võikski neid nimetada: A. imperator kui rohevööt-kuningkiil, A. parthenope kui kollavööt-kuningkiil ja A. ephippiger kui pruunvööt-kuningkiil. See vööt on ka kahe viimase liigi üks eristustunnus.

Ja veel üks uus liik. Möödunud suvel sain teate, et hollandi entomoloog Lars Iversen olevat Lõuna-Eestis näinud veel ühte Eesti alale uut suure kiili liiki Aeshna isoceles, kes kuulub tondihobude perekonda. Välimuselt sarnaneb see kiil pruun-tondihobuga (Aeshna grandis; # 7), kuid on veidi väiksem, heledam ning silmatorkavalt roheliste silmadega; ka pole tema tagakehal siniseid laike, seevastu tagakeha teisel lülil paikneb kollane kiiljas laik (# 8). Püüda ja pildistada seda isendit paraku ei õnnestunud.
Kui putukahooaeg läbi sai, hakkasin uurima suvel kogutud materjale. Ja jälle üllatusena leidsin üliõpilaste suvepraktikumides kogutud putukate hulgast mainitud kiililiigi isendi (# 8). Nagu võis eeldada, olid tudengid selle paigutanud pruun-tondihobude sekka. Kiil on püütud Tartu lähedalt Tähtverest 16. juunil 2008, püüdjaks märgitud Kairi Kangur.
Nüüd vajame ka sellele kiililiigile eestikeelset nimetust. Keha üldvärvus on tal üsna samasugune pruun-tondihobuga – siit head nimetust ei tuleta. Küll on liigile eripärased silmatorkavalt rohelised silmad. Inglise keeles nimetatakse seda liiki kahte moodi: Norfolk Hawker ja Green-eyed Hawker. Viimane oleks tõlgitult rohesilm-tondihobu. See võikski olla liigi Aeshna isoceles eestikeelne nimetus.
Kahjuks kaotavad kuivatatud kiilid kiiresti iseloomuliku värvimustri, muutudes mustjaspruuniks. Kaob ka silmade roheline värvus (# 8). Mingil määral saaks putukakogu kiilide iseloomulikke värvusmustreid alal hoida spetsiaalsete prepareerimisvõtetega, neid aga tavaliselt ei kasutata.

Kui kellelgi tekkis huvi kõigi kiilide või ka ainult kirjeldatute vastu, siis tuleb suvel looduses silmad lahti hoida. Andmed kiilide leviku kohta on oodatud aadressil: mati.martin@ut.ee või: Tartu ülikool, ÖMI zooloogiaosakond, Vanemuise 46, 51015 Tartu. Haruldaste ja uute liikide puhul on tõendusmaterjalina oluline kvaliteetne foto või veel kindlam, püütud loom ise.

1. Dijkstra, Klaas-Douwe 1996. Field Guide to the Dragonflies of Britain and Europe. British Wildlife Publishing 2006.
2. Elberg, Kaupo, 1996. Putukad Eesti lõunapiiril. – Eesti Loodus 47 (8): 262–264.
3. Elwanger, Götz; Zirpel, Stephan 1995. Entwicklungsnachweis von Anax imprerator Leach in einem Hochmoor in Estland (Anisoptera: Aeshnidae) – Libellula 14 (1/2).
4. Martin, Mati jt. 2008. Eesti putukate levikuatlas, 3. Distribution Maps of Estonian Insects, 3. Kiililised – Odonata. Kaardid/Maps 166–219. Eesti Loodusfoto.
5. Pedmanson, Rein 1993. Anax imperator Leach – uus kiililiik (Odonata) Eesti faunas. –Lepid. Inform. 8: 51–52

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.