Teame hästi, et nafta ja paljud muud eluta loodusvarad on peagi otsakorral. Ent kuidas on lood elusate loodusvaradega? Kas kogu maakera elukooslusi kandev pind suudab neid pidevalt nii palju juurde toota, kui palju inimesed ära tarbivad? Alates 1980. aastatest arvatavasti enam mitte: ökoloogilise jalajälje meetod näitab, et oleme ka Maa elukooslusi välja kurnamas.

Üha rohkem mõtleme tulevikule majandusterminites. Selles raamistikus võib öelda, et inimkond kasutab oma eluks looduskapitali* ja tarbib üha enam ökosüsteemi teenuseid. Ökosüsteemi teenusteks nimetatakse inimeste kasutatavat materjali, energiat ja teavet, mida toodab looduskapital. Ökosüsteemi teenused koos tehis- ja inimkapitali* teenustega loovad inimeste heaolu [2].

Teadagi, looduskapitali tootlikkus ei ole lõputu ning see seab piirid ka inimtegevusele. Kui kasutada ökosüsteemi ülemäära, kurname looduskapitali välja ning keskkonnaseisund halveneb. Nimetagem siin näidetena kalavarude drastilist vähenemist, metsade kadu, põllumajandusmaa vaesumist ja kliimamuutusi. Nende tagajärjel jääb tuleviku inimestele praegusest viletsam elukeskkond.
Et inimkond oskaks oma otsustes seda ohtu arvesse võtta ja vältida, tuleb tunda looduskapitali võimet loodusvarasid ja -hüvesid taastoota. Selle arvutamiseks on loodud mitmesuguseid meetodeid, teiste seas ka nn. ökoloogilise jalajälje meetod.

Ökoloogilise jalajälje meetod, mille lõid 1990. aastate algul USA-s piirkondliku planeerimise spetsialistid William E. Rees ja Mathis Wackernagel [7, 8], mõõdab ühtaegu nii inimtegevuse nõudlust erilaadsete ökosüsteemi teenuste järele kui ka neid teenuseid pakkuvat looduskapitali. Täpsemalt, ökojalajälg hindab elukooslusi kandva maa- ja merepinna suurust, mida inimesed ühel kindlal aastal ökosüsteemi toodete ja teenuste tarbimiseks vajavad, ning kõrvutab seda pinnaga, mis on samal aastal tegelikult olemas. Seda elukooslusi kandvat pinda (ingl. biocapacity) võiks eesti keeli nimetada ka keskkonnaruumiks või eluslooduse kandevõimeks. Ökojalajälje meetod käsitleb seega just neid ökosüsteemi teenuseid, mis tulenevad maakera pinna suutlikkusest kasvatada elusainet. Sääraste teenuste hulka käivad toidu ja tooraine tootmine, süsihappegaasi eemaldamine õhust, aga ka eluruumi pakkumine inimestele endile.

Kahe konto, n.-ö. nõudmise ja pakkumise võrdlus annab lihtsa järelduse: kui inimeste kogunõudlus ökosüsteemi teenuste järele mahub praeguse keskkonnaruumi piiresse, käitume ses osas jätkusuutlikult; kui aga nõudlus ületab pakkumise, siis tarbitakse loodusvarasid kiiremini, kui neid juurde tekib ja samamoodi jätkates kurname looduskapitali välja. Niiviisi elame inimkonna tulevase elukeskkonna arvel. Teine võimalus: mõne maakera piirkonna inimesed võivad elada ka mõne muu paiga inimeste arvel. Ühesõnaga, ökoloogiline jalajälg on indikaator, mis aitab meil mõõta meie keskkonnakasutuse jätkusuutlikkust.

Nagu märgata võis, ei ole ökojalajälje meetod sugugi kõikehõlmav säästva eluviisi näidik, sel on omad piirid ja puudused. Esiteks tegeleb see vaid ühe jätkusuutlikkuse tugisambaga – keskkonnavaldkonnaga – ega arvesta sotsiaalset ega majanduslikku jätkusuutlikkust. Teiseks mõõdab see üksnes taastuvate elusate loodusvarade bilanssi, hõlmamata näiteks fossiilseid loodusvarasid, õhu ja vee kvaliteeti, keskkonnamürke, tuumatehnoloogiaga seotud riske jpm. Kolmandaks, meetod lähtub mitmest lihtsustavast eeldusest, ent autorite sõnutsi hinnatakse seetõttu inimeste mõju keskkonnale pigem alla kui üle. Seda tõsisemalt tuleb suhtuda juhtudesse, kus ökojalajälg ei mahu nüüdsesse keskkonnaruumi [9].

Ökoloogilise jalajälje arvestus. Peamine ökojalajälje meetodit arendav, rakendav ning selle rakendusi kooskõlastav asutus maailmas on Californias tegutsev ja Mathis Wackernageli juhitud Global Footprint Network (GFN). Nemad on loonud ka ökojalajälje standardi, mis annab arvepidamise üldpõhimõtted ja arvutusjuhised ning mille alusel leitakse kasutatavad kordajad [3, 4, 6].
Et elukooslusi kandva maa-ala tarvituse üle arvet pidada, luuakse sageli nn. maakasutusmaatriks: tabel, kus ühel teljel on eri tarbimiskategooriad ja teisel teljel ökosüsteemi teenuseid pakkuvad maakattetüübid. Tabeli lahtritesse märgitakse vastavad jalajäljenäidud. Maakattetüüpidena eristatakse põllumaad, rohumaad, kalanduslikult tähtsaid veekogusid, metsa-, asustusmaad ja süsiniku sidumise maad. Tarbimiskategooriatena on üldjuhul eristatud majapidamine, transport, toitumine ning kaubad ja teenused.

Globaalsed hektarid ja kaalukordajad. Arvestust ökojalajälje ja keskkonnaruumi üle peetakse tingühikutes: nn. globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha/in.a). Globaalse hektari all mõeldakse pindala, mis annab niisama palju toodangut kui maakera kõigi vastaval aastal elukooslust kandvate hektarite keskmine.
Selleks et hinnata, mitmele globaalsele hektarile vastab mingi tegeliku maalapi üks hektar, korrutatakse see kahe nn. kaalukordajaga: ekvivalentsus- ja tootlikkuskordajaga (tabel 1). Ekvivalentsuskordaja väljendab seda, kui palju suurem või väiksem on mingi konkreetse maakattetüübi bioloogiline tootlikkus võrreldes kogu maakera elukooslusi kandva pinna keskmisega. Tootlikkuskordaja toob sisse riigi mõju: eri maakattetüüpide tootlikkus on ju riigiti erisugune.

Ökojalajälge ja keskkonnaruumi arvutades tuleb vältida topeltarvestusi. Kui mingi maalapp pakub ühtaegu mitut ökosüsteemi teenust, siis läheb neist arvesse vaid üksainus. Näiteks ei saa ökojalajälje leidmisel arvestada tarbitud metsamarjade ja seente kasvamiseks vaja läinud maa-ala ja tarbitud puitmaterjali tootmiseks vaja läinud maa-ala eraldi, sest tegelikult pakub mõlemat teenust tihtipeale üks ja seesama ala. Seetõttu jäetakse metsamarjade ja seente tarbimine ökojalajälje arvestusest hoopis välja – see on justkui metsamaa lisaväärtus. Et vältida topeltarvestust, ei tohi omavahel liita ka vahetoodangu ja lõpptoodangu materjali- ja energiakasutust, sest esimene on ju tegelikult osa teisest.

Nii maailmas üldiselt kui ka ökojalajälje uuringute raames on luubi all impordi ja ekspordiga kaasnev keskkonnakoormuse ümberjaotus maailmas. On hulk meetmeid, pidamaks arvestust kaupades ja teenustes sisalduva keskkonnakasutuse üle – ökojalajälje arvutuste tarbeks pole siin ühtset reeglit. Arvutustes püütakse hinnata näiteks eri majandusharude intensiivsust või eri tooterühmade kasutust: selleks jälgitakse näiteks materjalide või raha liikumist kas riigis või riikide vahel (nn. materjali- ja rahavoo analüüsid). Mingi konkreetse kaubaartikli ökojalajälge arvutades saab muu hulgas tugineda selle olelusringi analüüsile, mis jälgib toote mõju keskkonnale n.-ö. hällist hauani. Riikide ökojalajälge hinnates arvestatakse kindlasti väliskaubandusinfot: riiki imporditud hüved suurendavad ja riigist eksporditud hüved vähendavad riigi ökojalajälge.

Eesti koht maailmas. Riikide ökojalajälge elaniku kohta arvutab GFN, mis koostöös Londoni zooloogiaühinguga (Zoological Society of London) ja maailma looduse fondiga annab iga kahe aasta tagant välja maakera keskkonnaseisundit ja inimkoormust hindava aruande “Living Planet Report” [10].
Eesti koht maailma riikide ökojalajälgede edetabelis on kahetsusväärselt silmapaistev: oleme olnud järjepidevalt esikümnes. 2005. aastal oli Eesti ökojalajälg 6,55 gha/in.a (tabel 2), mis ületab maakera keskmist eluslooduse kandevõimet inimese kohta (2,06 gha/in.a) üle kolme korra.
Meie suure jalajälje põhipõhjus peitub põlevkivienergeetikas, mis tekitab suure hulga süsihappegaasi. Niiviisi seab ökojalajälje meetodi eripära meid näiteks tuumariikidega võrreldes küll halba valgusesse: tuumaenergeetikast tulenev süsihappegaasi heide on ju kordi väiksem. Igal juhul tuletab suur ökojalajälg meile meelde, et aeg on teha otsuseid keskkonnahoidlikuma energeetika kasuks. Kuid peale selle on suure jalajäljenäidu taga ka nn. autostumine ning meie läänelikud tarbimisharjumused – valdkonnad, kus ökojalajälge kujundavad üksikinimeste igapäevaotsused.
Rõõmustada võib aga selle üle, et Eesti enda keskkonnaruum (9,09 gha/in.a) on suurem kui meie ökojalajälg: võib öelda, et üleilmses plaanis oleme siiski andja-, mitte saajariik. Teisisõnu, meie maal on elukooslusi kandvat pinda praegu rohkem, kui siinsed inimesed praeguse eluviisi puhul ökoloogiliste teenuste tarbeks kasutavad.

Inimkond üldiselt on tarbinud elusvarasid taastekke määrast enam juba alates 1980. aastate lõpust. Valdavalt on tarbimise kasvu taga suurenenud energiatarve, märksa vähem on kasvanud vajadus näiteks põllu- ja rohumaa järele. Seega on maakera kasvav rahvaarv mõjutanud jalajälge märksa vähem kui nn. lääneliku elustiiliga kaasnevad liikumis- ja tarbimisharjumused. 2005. aastal oli maakera elanike keskmine ökojalajälg 2,75 gha/in.a, kusjuures riikide arvestuses eristuvad hästi nn. arenenud ja arengumaad [10].

Eesti ökojalajälje „kalkulaator“. Tartu ülikooli geograafia osakond on ökoloogilise jalajälje teemaga tegelnud 2006. aastast. Poolteist aastat tagasi arenes koostöös Briti nõukogu ja Suurbritannia saatkonnaga välja idee luua kooliõpilastele lisavõimalus, millega nad saaksid oma keskkonnakoormust hinnata ja keskkonnateadlikkust parandada: eestikeelne ökoloogilise jalajälje “kalkulaator”.
Esialgne lihtne lahendus sündis üpris kiiresti, tuginedes ülikoolis juba varem kasutuses olnud meetodile ja andmetele. See aga ei hõlmanud kõiki olulisi inimese ja keskkonna seoseid, mida ökojalajälje uuringutes ja arvutusmudelites enamasti käsitletakse.
Uue, pikemaajalise projekti käigus, mida toetab keskkonnainvesteeringute keskus, koostame just Eesti tausta arvestavat ja Eesti elanikule mõeldud mudelit. Toitumisvaldkonna aluseks võtsime Eesti põllumajanduse ja kaubanduse olukorra. Võrreldes algversiooniga uuendasime tunduvalt kodu energiakasutuse arvutuskäiku. Uue valdkonnana tõime sisse kaupade ja teenuste tarbimise. Eestile sobivad alusandmed oleme hankinud näiteks teabest siinse maakatte, kaugküttestruktuuri, põlevkivienergeetika, põllumajandusmaa tootlikkuse ja majandusharude omavaheliste suhete kohta. Lõime ka “kalkulaatori” venekeelse liidese ning viisime läbi kooliõpilaste ökojalajälje uuringu.
Säärased üksikisikute ökojalajälje „kalkulaatorid“ lihtsustavad paratamatult tegelikkust, kõiki tarbimisvaldkondi ja erijuhte ei ole võimalik kaasata. Nii meil kui ka maailmas üldiselt on selles vallas arenguruumi veel küll. Näiteks tuleks toitumise ja kaupade-teenuste valdkonnas võtta senisest paremini arvesse riigipiire ületavat keskkonnatarvitust. Eestlastel on lisaks põhielukohale sageli ka suvekodu: tulevikus võiks „kalkulaator” ka sellega seotud tarbimisandmeid eraldi arvestada: praegu tuleb kasutajal need sisestada oma parema äranägemise järgi koos põhielukoha andmetega (nt. energiakasutus).
“Kalkulaatori” leiab veebilehelt www.ut.ee/mobility/jalajalg.

“Kalkulaatori” töö näide. Leiame ühe neljaliikmelise eramajas elava pere elamukrundi ja tarbitud elektrienergia ökojalajälje. Krundi suurus on 3000 m2 ning aastane elektritarve 5000 kWh.
Esmalt krunt. Ökojalajälje meetod eeldab, et inimasustus paikneb viljakatel aladel. Seetõttu on asustusmaa kaalukordajad samad mis põllumaal. Niisiis tuleb krundi ökojalajälje leidmiseks korrutada selle pindala nii põllumaa üldise ekvivalentsuskordajaga kui ka Eesti põllumaa tootlikkuskordajaga. Saame teada krundi suuruse globaalsetes hektarites. Seejärel, kuna ökojalajälje näitu väljendatakse ühe inimese kohta, tuleb tulemus jagada läbi pereliikmete arvuga. Niisiis:

Asustusmaa ökojalajälg = krundi pindala hektarites × põllumaa ekvivalentsuskordaja × Eesti põllumaa tootlikkuskordaja / krundil elavate inimeste arv.
Sama arvudesse panduna:
0,3 × 1,01 × 2,64 / 4 = 0,20 gha/in.a
Nüüd elektrikasutus. Kõigepealt leitakse tarbitud elektri tootmisel tekkinud süsihappegaasi hulk, korrutades elektri koguse läbi põlevkivielektri süsihappegaasi heite kordajaga [1, 5]. Eeldatavasti seob veerandi tekkinud süsihappegaasist avaookean, mida üldiselt pole kombeks keskkonnaruumi hulka arvata. Sestap arvestatakse see osa lihtsalt maha süsihappegaasi koguhulgast. Ülejäänud süsihappegaas jääb keskkonnaruumi siduda. Süsiniku sidumise maana (nn. energiamaana) arvestatakse metsamaad ja kasutatakse vastavalt metsamaa ekvivalentsuskordajat. Riigi omapära arvestavat tootlikkuskordajat süsiniku sidumise maa puhul ei ole: süsihappegaas levib ju üle riigipiiride ja seotakse, kus juhtub. Niisiis:

Elektrikasutuse ökojalajälg = pere aasta jooksul tarbitud elektri hulk gigavatt-tundides × CO2 emissioonikordaja × (100% – 25%) × metsamaa ekvivalentsuskordaja / pereliikmete arv

Sama arvudes:

0,005 × 296,7 × 75% × 1,33 / 4 = 0,37 gha/in.a

Inimese kogu ökojalajälge leides arvestatakse asustusmaa hulka peale elamukruntide ka teed-tänavad ning kaupades-teenustes sisalduv kaudne maakasutus. Sellegipoolest tekitab asustusmaa enamasti suhteliselt väikese osa ökojalajäljest, seevastu summaarne energiakasutus (küte ja elekter, mootorikütus, kaupades-teenustes sisalduv kaudne energiakasutus) on üldjuhul suurim ökojalajälje komponent.
Kui pere kasvatab oma elamukrundil ka juur- ja puuvilju ning marju, siis nende kasvumaad pere ökojalajälje toitumiskomponenti enam eraldi juurde ei lisata või tehakse rehkendus ümber, arvates peenramaa asustusmaa hulgast välja. Nii välditakse kasutatava maapinna topeltarvestust.
Kui riikide tasemel peetav ökojalajälje arvestus põhineb nende energiakasutuse, põllumajanduse, kaubanduse ja maakasutuse summaarsetel statistilistel näitudel, siis üksikisikute ökojalajälje “kalkulaatorid” on loodud n.-ö. komponendipõhistena: mitmesuguste tarbimisliikide ökojalajäljenäidud arvutatakse välja eraldi ja liidetakse siis kokku. Mismoodi täpselt tarbimist liikideks jaotada, see on siin suuresti „kalkulaatori” koostaja otsustada.
Kasutaja saab hinnata, kas tema eluviis on jätkusuutlik, võrreldes oma summaarset ökojalajälje näitu maakera keskmise keskkonnaruumiga inimese kohta (2,06 gha/in.a). Võib esitada küsimuse: kui mitu planeeti Maa läheks vaja, kui kõik inimesed elaksid samamoodi kui mina? Seejärel saab võrrelda ja analüüsida oma eri tarbimisliikide jalajälgi ning leida võimalusi, kuidas kõige mugavamalt ja tõhusamalt vähendada enda vajadust maakera elusvarade järele.

1. Arro, Hendrik et al. 2006. Calculation of CO2 emission from CFB boilers of oil shale power plants. – Oil Shale 23 (4): 356–365.
2. Costanza, Robert et al. 1997. The value of the world’s ecosystem services and natural capital. – Nature 387: 253–260.
3. Ewing, Brad et al. 2008. Calculation methodology for the National Footprint Accounts, 2008 edition. Global Footprint Network.
4. GFN 2006. Ecological Footprint Standards 2006. Global Footprint Network.
5. GFN 2008. National Footprint Accounts 2008 Edition: Estonia 2005. Global Footprint Network, www.footprintnetwork.org.
6. GFN 2009. Ecological Footprint Standards 2009. Version 3.2. Draft. Global Footprint Network.
7. Rees, William E. 1992. Ecological footprints and appropriated carrying capacity: what urban economics leaves out. – Environment and Urbanization 4 (2): 121–130.
8. Wackernagel, Mathis; Rees, William E. 1996. Our ecological footprint: Reducing human impact on the Earth. New Society Publishers.
9. Wackernagel, Mathis et al. 2006. Ecological Footprint accounts for advancing sustainability: measuring human demand on nature. – Lawn, Philip (ed). Sustainable development indicators in ecological economics. Series: Current issues in ecological economics. Edward Elgar Publishing: 246–267.
10. WWF, ZSL, GFN 2008. Living Planet Report 2008. World Wild Fund For Nature. Gland, Switzerland.

Age Poom (1979) on Tartu ülikooli geograafiamagistrant.


LISAKAST: ENNE PILTE

------------------------------------------------------------
*Looduskapital, tehiskapital, inimkapital

Looduskapitaliks (natural capital) nimetatakse looduse pakutavaid edu- ja tegevuseeldusi, nii nagu näiteks raha on tegevuseeldus ärimaailmas. Looduskapitaliks saab pidada nii loodusvarasid kui ka ökosüsteemide omadusi ja toimeid, nt. võimet tasakaalustada mingeid inimtekkelisi muutusi. Muude kapitali liikide (nt. raha, infrastruktuur) kõrval on looduskapital majandusliku tegevuse vältimatu eeldus ning üha enam püütakse seda arvestada näiteks eri majandusharude maksustamisel või nende jätkusuutlikkuse ja tasuvuse hindamisel.

Inimkapitaliks (human capital) nimetatakse inimeste teadmisi, oskusi ja võimeid kui edu- ja tegevuseeldusi; tehiskapitaliks aga inimeste loodud edu- ja tegevuseeldusi, kas või näiteks teedevõrku või tootmishooneid.

Vaata ka säästva arengu sõnaseletusi: www.seit.ee/sass
-------------------------------------------------------------------

PILDID:

F1
Fossiilkütuste, maakide jm. eluta loodusvarade kulu üle ökoloogilise jalajälje meetod otseselt arvet ei pea. Enamik neist on ilmselt taastumatud, nii ei saagi tekkida küsimust, kas me tarvitame neid jätkusuutlikult. Siiski peab ökoloogilise jalajälje meetod arvet selle üle, kui palju neelab eluta loodusvarade kasutus elusaid loodusvarasid ja nende kasvatamiseks sobivat maapinda. Näiteks kui palju viljakat maad on hõivanud Eesti põlevkivikaevandused. Või kui palju metsa või raba on vaja, et siduda kivi põletades tekitatud süsihappegaas. Eestis on raba, kui üht parimat süsiniku sidujat, veel suhteliselt palju, ent ka fossiilset süsinikku ajame ahju mehemoodi. Foto: Juhan Javoið

# 1. (TABEL 1) Ekvivalentsus- ja tootlikkuskordajad 2005. aastal [3, 10].

# 2. (TABEL 2) Eesti ökojalajälg ja keskkonnaruum 2005. aastal maakattetüüpide kaupa, Global Footprint Network (GFN) andmetel [5]. Kogu Eesti keskkonnaruum on jagatud viide maakattetüüpi, süsiniku sidumise maad pole eraldi arvestatud.

F2
Eestlastel on põhjust tuleviku üle aru pidada: meie riigi ökojalajälg elaniku kohta püsib maailma esikümnes. Põlevkivienergeetika on vaid mündi üks pool, tähtsat rolli mängib seegi, et oleme oma tarbimisvõimaluste- ja harjumuste poolest välja murdnud “arenenud” riikide hulka. Foto: Taavi Pae

F3
Esmapilgul võib tunduda, et metsatööstus mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab meie ökoloogilist jalajälge: selle asemel, et lasta puudel vanadusse surra ja kõduneda, viiakse puit ja sellesse seotud süsinik ju aineringest välja, ehitades sellest maju, mööblit jm. tarvilikku - ning istutatakse siis vana metsa asemele uus, mis hakkab omakorda õhust süsihappegaasi siduma. See tunne on paraku ekslik.Täiskasvanud metsa on paratamatult seotud rohkem süsinikku kui kasvavasse, olgugi, et vanad puud tõepoolest lagunedes suure osa oma süsinikust jälle süsihappegaasina õhku saadavad. Samuti, kui suudaksimegi kogu raiutud puidu vormistada toodeteks, ikkagi kulutame puitu töödeldes ja vedades hulga naftat jm. fossiilkütuseid. Nõnda tekitame veelgi süsihappegaasi, mürke ja jäätmeid, mille kahjutustamiseks vajame ökosüsteemi teenuseid. Küll saab metsatööstuse ökoloogilist jalajälge vähendada, võimaldades tühjaksraiutud aladel uuesti metsastuda, kasutades fossiilkütuste asemel puidujäätmeid jm. Foto: Sven Zaèek

F4
Prügi suurendab meie ökoloogilist jalajälge kolmel moel. Esiteks, ladustades selle viljakale maale, ei saa me seal kasvatada näiteks toiduaineid. Teiseks, prügi lagunedes või põledes eraldub õhku süsihappegaas. Suur osa jäätmetest, näiteks pakendid, on valmistatud naftast, seega on nende süsinik toodud ringesse sügavalt maapõhjast. Kolmandaks, olulise panuse ökojalajälge annab prügi käitlemine iseenesest, eriti nn. ohtlike jäätmete puhul. Foto: Arne Ader

F5
Kuidas vähendada piimapaki ökoloogilist jalajälge? Kui palju sooja vett on rentaabel selle pesemiseks kulutada? Kas tasub seda vedada pakendikonteinerisse, kui selleks on vaja mootortransporti? Ehk tuleks piima osta hoopis kilepakendis? Sääraste küsimustega puutume kokku iga päev, kuid teaduslikult põhjendatud vastuseid veel napib. Foto: Juhan Javoið