2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artiklid EL 2009/9
Geneetiline anals testas hundi ja koera hbriidid Eestis

Lnemaal Taebla jahipiirkonnas Turvalepas ktiti mdunud talvel kaheksa hunti, kellest kuue noore, alla aastase isendi vrvus ei olnud hundile tpiline: kaks olid helekollased, neli hundi kohta liiga tumedad. Samast karjast ktitud kaks vanemat looma ngid aga vlja selgelt hundi moodi. Tekkis ksimus, ehk on kuue noorlooma puhul tegu hundi ja koera hbriidide ehk huntkoertega?

Inimene hakkas muistsel ajal hunte kodustama ja kasutama vga erisugustel eesmrkidel: kll karja kaitseks teiste huntide ja muude metsloomade eest, kll jahil jljeajajana, kll lemmikloomana jne. Et nende nn. koduhuntide, aga ka teiste metsloomade pidamine oli alles sna hiljuti vrdlemisi laialt levinud, annab tunnistust tsiasi, et veel 18.19. sajandi Eesti- ja Liivimaal tuli sedalaadi tegevust reguleerida seaduse juga. Niteks Liivimaa rtliiguse 173. peatki jrgi tuli koera, hundi, karu vi rebase omanikel tasuda kahju inimesele, kes on nende tttu kannatada saanud, ning Liivimaa kubermanguvalitsus keelas 1808. aastal soolase trahvi hvardusel kodus ja avalikes kohtades metsloomi lahtiselt pidada [vt. 16].

Tehes kodustatud huntide seas valikut endale soodsas suunas, li inimene koera, kes on ks vanimaid koduloomi. Kodustamine algas viimaste uurimistulemuste jrgi umbes 15 000 aastat tagasi Kagu-Aasias [10, 17, 20]. On sna kindel, et sellest ajast peale on hundid ja koerad ka omavahel jrglasi andnud ehk hbridiseerunud. Kui esialgu olid nad ksteisega suhteliselt sarnased ja paaritumiseks erilisi takistusi polnud, siis mida enam inimene koeri oma valikusurvega muutis ja nende vaba liikumist takistas, seda harvemaks jid ka vimalused huntidega paarituda.

Ndseks on aretustegevus kujundanud osa koeratuge nii vlimuselt kui ka kitumiselt hundist sedavrd erinevaks, et hunti ja koera viks isegi pidada eri liikideks. Praegu peetakse koera siiski hundi (Canis lupus) alamliigiks (Canis lupus familiaris), sest korralikku ristumisbarjri pole nende vahel veel vlja kujunenud. Tegelikult on enamik perekonna Canis liike evolutsioonilises mttes lhedased sugulased [25] ja vimelised ksteisega ristudes andma sigimisvimelisi jrglasi [8].

Hundid ja koerad on hbridiseerunud lbi aegade nii looduslikult kui ka inimese kaasabil. Hbriide ehk huntkoeri on mainitud vanemas kirjanduses ja ka folklooris. Kui Aristoteles kirjutas huntide ja koerte omavahelisest segunemisest Kreenes juba 4. sajandil e. Kr., siis Plinius Vanem ti 1. sajandil p. Kr. niteid, kuidas inimene on ristanud hunte ja koeri sihilikult. Praegusajalgi on looduslik hbridiseerumine mnel pool vrdlemisi sage, eriti niteks Phja-Ameerikas, kus huntkoeri elab mnede oletuste kohaselt isegi le kmne tuhande [6].

Hbriide on kasutatud peale jahi ka koerarakendites. Nnda on talitanud niteks phjarahvad, nagu eskimod ja grnlased. Inimene on hbriide loonud niteks Rootsis, Saksamaal ja Venemaal, aga ka mujal [vt. 16]. Viks arvata, et huntidega annavad jrglasi eelkige vlimuselt hundisarnased koerad, nagu saksa lambakoer, ida- ja lne-siberi laikad ning alaska malamuut. Ent tehisoludes on inimene paaritanud hundiga mitmeid koeratuge, niteks on hundiga vimelised jrglasi andma ka puudel ja spanjel.
Mned hunti ja koera ristates saadud liinid on ametlikult ka koeratugudeks tunnistatud. he sellise tu on aretanud hollandlane Leendert Saarloos, kes mdunud sajandil leidis, et koerad on liiga inimesestatud ja ritas saksa lambakoerale hundi verd lisades aretada temast veelgi parem teenistuskoer. Saarloosi huntkoera krval on koeratugude nimekirjas ka tehhoslovakkia huntkoer, keda peetakse karjakoerana. Tug aretati viiekmnendatel aastatel toonases Tehhoslovakkias, ristates samuti hunti ja saksa lambakoera. Mlemale tule on omane elav iseloom ja ustavus peremehele. Siiski on tehhoslovakkia huntkoer mnel maal keelatud, niteks Rootsis. Ka on mlema tu puhul mainitud, et algajale koerapidajale ei pruugi need olla kige sobivamad.

Hbridiseerumine looduses. Harilikult on hundid koerte suhtes vaenulikud ja ka murravad neid: meenutame viis aastat tagasi kneainet pakkunud Laekvere kandi juhtumeid, kus hundid murdsid paari aastaga le poolesaja koera. Ent kui hundiasurkonna arvukus on vike ja sooline tasakaal paigast ra, muutuvad nad koerte suhtes mrksa sallivamaks. See vib viia huntide ja koerte paaritumiseni.
ldiselt arvataksegi, et elujulistes ja tervetes hundiasurkondades tekib hbriide mrksa vhem kui vikesearvulistes ja madala tihedusega asurkondades, mis on enamasti tekkinud elupaikade killustumise ning huntide ja nende looduslike saakloomade lekttimise tagajrjel. Huntide vike arvukus tundub olevat ks olulisemaid eeldusi, et hbriide looduses tekiks. Bondarev [28] pakub, et huntide vikese arvukuse aegadel toimib hbridiseerumine koertega n.-. koloogilise reservina, aidates arvukust hoida. Niteks Itaalias ja Hispaanias on hbriidide teket soodustanud vga suur hulkuvate koerte arv ja killustunud hundiasurkond. Voronei oblastis Venemaal aga suurenes huntide arvukus ajavahemikul 19701976 ligi kmme korda, paarikmnelt isendilt paarisajani, misjrel theldati, et hbriide ji vhemaks [32].
Siiski on leitud, et hundid ja koerad vivad jrglasi anda ka hundiasurkonna keskmise arvukuse ja normaalse struktuuri korral [16, 33]. Kui huntide arvukus on suur, hakkab asurkond oma senist leviala laiendama ja realadel, kus tihedus vike, vib ikkagi tekkida soodne olukord huntkoerte tekkeks. Nii et hbriide vib tekkida vga mitmesugustes oludes, hest mustrit siin pole.

Senised andmed viitavad, et omavahel hbridiseeruvad valdavalt emane hunt ja isane koer [23, 28, 30]. Niteks kigi Altai Krais kirjeldatud 12 juhtumi korral tuli algatus paarituda ksikult emahundilt [28]. Ka Eesti huntide ajaloo ja folkloori uurija Ilmar Rootsi kirjeldab oma hiljuti ilmunud raamatus Tuli susi soovikusta [16] kolme vga ilmekat hbridiseerumise juhtu Venemaalt, kus algataja oli emahunt.
ks neist juhtumitest leidis aset Saraatovi oblastis, kus indlev emahunt meelitas ra isase lambakoera. Hiljem otsiti selle emahundi pesakond les ja leiti kmme kutsikat, kellest kolm olid punaka, kaks musta, kolm kirju, ks suitsjas-vdilise ja ainult ks tpilise hundi karvkattega. Aasta hiljem viis emahunt jlle sama isase koera ra ja taas leiti pesakond, kus kutsikad olid ige erisuguse karvavrvusega. Kui emahunt lpuks kinni pti, osutus ta hambutuks.
Nii selle, kui veel he toodud nite korral oli tegu karjast vlja trjutud emahuntidega (ks hambutu ja teine vigane) ning mlemad kasvatasid oma hbriidsed kutsikad les ksinda [16]. Rjabov [32] ja Iadov [30] kirjeldavad samalaadseid juhtumeid Voronei oblastis Venemaal ning Karakumis (praegune Trkmenistan) 1960.1970. aastatel, kus emane hunt meelitas ra isase koera. Rjabov [32] vidab samuti, et hbridiseerumisel osalev hunt on sageli kas vigane vi karjast eraldi liikuv isend.

Kuidas hunti, koera ja huntkoera eristada? Olgugi mni koer hundiga pealtnha vga sarnane, eristab koeri ja hunte hulk tunnuseid: nii ei ole hundil saba kunagi rngas, hundil on suhteliselt suuremad jsemed, suuremad kihvad, hundi krvad ei ole kunagi lontis ja kui hundi silma vrkkesta vrvus on kollane, siis koertel enamasti pruun. Leitud on mitu erinevust kolju ehituses [18, aga vt. ka 9]. Euroopa huntidel ei leidu tpiliselt nn. kannuseid tagajalgadel, mida peetakse koertega hbridiseerumise tagajrjel tekkinud tunnuseks [5].
Venemaal, kus hbriide on seni mratud eelkige karvkatte vrvuse alusel, on theldatud, et oletatavate huntkoerte karvkate vib olla vga mitmekesise vrvusega: tume (kuni must), punakas, kollakasoran, triipudega, laikudega vm.
Euraasia hundid pole niteks kunagi tumedad, samal ajal kui Phja-Ameerikas on tumeda vrvusega hundid sna levinud. On leitud, et srast tumedat vrvust phjustavad teatud geeni mutatsioonid ja selle phjal oletatud, et Phja-Ameerika huntide tume vrvus on prit kunagisest hbridiseerumisest koertega [1]. Kuid ka Euroopa hundiasurkonna kohta vib kirjandusest leida oletusi, et suur osa sellest koosnebki peamiselt hundi ja koera hbriididest [4].

Hundi ja koera hbriide on viimasel ajal oletatud ja kindlaks tehtud mitmel pool Euroopas, niteks Ltis [2, 31], Itaalias [3, 12, 13, 14, 15, 19], Hispaanias [20], Rootsis ja Norras [21]. Mrksa enam leiab lesthendusi oletatavate hundi ja koera hbriidide kohta Venemaal [nt. 27, 28, 32, 33], vhesel mral ka Ukrainas [29]. Samuti on hbriide leitud Iisraelis [26] ja Serbias [11].
Eestis on hbriidikahtlusega loomi ette tulnud, kuid siiani pole nende hbriidsus testust leidnud. Eesti lhipiirkondades on geneetiliste meetoditega hbriide kindlaks tehtud niteks 1990. aastate lpus suure kttimissurve all kannatanud Lti hundiasurkonnas. Phja-Ltis Alojas leiti 1999. aastal hundipesakond, mille seitsmest kutsikast kuuel ei olnud vrvus hundile tpiline ja enamikul olid lontis krvad (# 1). Geneetiline anals testas kigi kutsikate hbriidsust ja selgitas, et ema oli prit Lti huntide asurkonnast [2]. Samuti on hundi ja koera hbriide kindlaks tehtud Skandinaavia (Rootsi ja Norra) hundiasurkonnas. Niteks 1999. aastal leiti Oslo lhedal avariis hukkunud tpilisest hundist erinev isend, kes osutus hbriidiks [21].
Meie arvates on huntkoeri korrektselt kindlaks tehtud ja sellekohaseid teateid avaldatud veel vga vhe, kuna usaldusvrne metoodika, millega hbriide kindlaks teha, on vlja ttatud alles viimasel kmnendil. Nii on praegu enamik hinnanguid hbriidide leviku kohta vga spekulatiivsed. Lhitulevik nitab, kui sage hundi ja koera hbridiseerumine Euroopas ja mujal tegelikult on.
Kige veenvam viis huntkoeri kindlaks teha on kasutada geneetilise analsi eri meetodeid heskoos morfomeetrilise ehk kehaehituse analsiga. Nii toimisime ka siinses uuringus.

Eesti ja Lti huntkoerte anals. Taebla hbriidikahtlusega loomadest kolm ktiti mullu 22.23. novembril, ks aasta viimasel peval ja kaks tnavu 7. veebruaril. Kigi nende vrvus oli hundile ebatpiline: neli olid tpilisest hundist tumedamad ja kollase kontrastse nojoonisega, kaks aga kollakat vrvi ja neilgi polnud novrvus hundile tunnuslik (# 2).
Sel talvel ktiti samast piirkonnast ka kaks hundile iseloomuliku vlimusega looma. Selleks, et kigi nende loomade geneetiline pritolu kindlaks teha, analsisime peale nende vrdlusmaterjalina ka muude Eesti ja Lti huntide ning eri koeratugude koeproove. Kokku analsiti 75 hundiproovi Eestist ja Ltist ning 31 eri tugudesse kuuluvate koerte proovi (saksa lambakoer, inglise hurt, iiri punane setter, tiibeti mastiff, dobermann jne.). Lti hundiproovide hulgas oli ka mullu novembris Valmiera lhedalt lastud kaks hbriidikahtlusega looma, kes plvisid jahimeeste huvi samuti hundile mittetpilise vrvuse tttu, olles le keha kollaka vrvusega.
Kuna hunt ja koer on geneetiliselt vga lhedased, pole hbriide kuigi kerge kindlaks teha: see eeldab paljude geenide uuringut. Pealegi vib hbriidsuse aste olla erisugune, esimese plvkonna hbriidide (ristusid hunt ja koer) asemel vib ju tegu olla ka niteks teise (ristusid hunt ja hbriid) vi veel kaugema plvkonna hbriidiga.
Analsisime kolme tpi DNA-jrjestusi:
1) Kahtekmmend vga varieeruvat mikrosatelliitlookust, mis paiknevad autosoomides, s.t. mittesugukromosoomides. Mikrosatelliitlookusteks nimetatakse piirkondi genoomis, kus vaid mne nukleotiidipikkused jrjestused on kordistunud (niteks nukleotiidipaar GT vib leiduda jrgmise kordusena: GTGTGTGTGTGTGTGTGTGTGTGT, aga peale GT-korduste on vimalikud ka paljude teiste motiivide, niteks GA, AAAT, jne., kordused). Selliseid piirkondi ehk lookusi on genoomis suurel hulgal. Kuna need piirkonnad ei toimi kodeerivate geenidena, s.t. infona kas RNA vi valkude ehitamiseks, siis nrga valikusurve tttu muutub selliste kordusjrjestuste pikkus evolutsiooni kigus sagedaste mutatsioonide kinnistumise tttu vga kiiresti. Analsi kigus mratakse igal uuritaval isendil harilikult 1520 eri mikrosatelliitlookuse pikkus. Selle tulemusena saavad kik uurimisalused n.-. geneetilise passi, kus on kirjas andmed isendi analsitud mikrosatelliitlookuste pikkuste kohta. Igal uurimisalusel on selline pass erinev ja vastavate statistiliste meetoditega saab hinnata, kuivrd lhedased on uuritavad loomad omavahel geneetiliselt. Kui hbriidikahtlusega looma mikrosatelliitlookuste pikkusmuster on midagi hundi ja koera vahepealset, siis tenoliselt on tegu hbriidiga. Kui see muster on enam-vhem samasugune kui huntidel vi koertel, siis ei ole phjust looma hbriidsust oletada.
2) Mitokondrite DNA-jrjestusi. Kuna mitokondreid loom ldjuhul isalt ei saa, vaid prib need ksnes emalt (munarakust), siis saab mitokondrites leiduvate geenijrjestuste phjal teha jreldusi looma emaliini pritolu kohta. Siingi analsisime evolutsioonis vga kiirelt muutuvat piirkonda: mitokondri-DNA nn. kontrollregiooni, mis on oma suure varieeruvuse tttu sobivaim mitokondri-DNA piirkond huntide ja koerte eristamiseks.
3) Y-kromosoomi jrjestusi. Nende abil saab selgitada uuritava looma isa pritolu, sest Y-kromosoom kandub jrgmistesse plvkondadesse vaid isaliini pidi. Kuna emastel loomadel Y-kromosoomi ei ole, saame sel viisil analsida ksnes isaseid loomi. Analsisime seitset kige varieeruvamat Y-kromosoomi mikrosatelliitlookust.
Neist kolmest uuritud geneetiliste jrjestuste rhmast annab igaks eraldi vetuna vaid osa kogu teabest ning kige telhedasemad jreldused saab teha kiki tulemusi kokku vttes. Mikrosatelliitide anals nitab, kas hbridiseerumine on ldse toimunud, mitokondri ning Y-kromosoomi DNA anals annab lisateavet, millisest liinist olid prit uuritud loomade ema ja isa: kas hundi vi koera liinist.
Peale geenijrjestuste vrdlesime ka oletatavate hbriidide mningaid kehaehituse tunnuseid, nagu isendi kaal ja kolju suurus, sama vanuseklassi huntide omadega. Samuti krvutati huntide, koerte ja hbriidide vahel muid kolju tunnuseid [9, 18].

Tulemused kinnitasid, et Taeblas ktitud kahtlased loomad olid testi hundi ja koera hbriidid ehk huntkoerad. Mikrosatelliitide statistilise analsi tulemusel paigutusid kik kuus hbriidikahtlusega isendit huntidest ja koertest eraldi. Kuna neil leidus nii koerte kui ka huntide geneetilisi tunnuseid, oli selge, et tegu on testi hbriididega. Kumbki huntidest, kes ktiti koos hbriididega, ei osutunud geneetilise analsi phjal nende vanemaks.
Hbriidide mitokondri-DNA vrdlus Eesti ja Lti huntide ning eri koeratugudega nitas, et kigi kuue hbriidi ema oli hunt. Seevastu Y-kromosoomi uuring osutas, et isaliini pidi olid hbriidid koertele omaste geneetiliste tunnustega. Kuna viimati mainitud uuringut sai teha ainult isastel isenditel, keda hbriidide hulgas oli vaid kaks, siis rangelt vttes saame ksnes nende kohta kindlalt vita, et nende isa oli koera verd.
Meie analsitud Lti hbriidkahtlusega loomadel leidus mikrosatelliitanalsi alusel samamoodi kui Eesti hbriididel nii hundi kui ka koera tunnuseid. Mitokondri-DNA anals aga osutas llatuslikult, et neil kuulus koerte liini hoopis ema. Otsest isaliini analsi nendega teha ei nnestunud, sest mlemad loomad olid emased.
Geneetilise analsi kokkuvtteks vib elda, et huntkoerte leidumine Eestis on esimest korda leidnud veenva testuse. Kui Eestist analsitud huntkoerte ema oli hundi verd ja isa koera verd, siis Lti isendite anals nitas, et nende ema oli hoopis koera verd, mis on vga haruldane juhtum.
Ktitud hbriidid olid oma vanuseklassi huntidest mrksa viksemad. Nii oli nende kaal keskmiselt 22,2 (21,523) kilogrammi, 30 kaalutud sama vanuseklassi hundil aga kolmandiku vrra suurem, keskmiselt 34,2 (2642) kilogrammi. Samuti erinesid koljude suurused: hbriididel oli kolju pikkuse ja laiuse summa keskmiselt 32,3 (32,132,5) cm, viiel mdetud hundil aga keskmiselt 37,6 (36,239,6) cm.
Koljuluude vrdlusel eristus kige paremini eeskiilluu, mille eesmise osa kuju oli kolmel hbriidil tpilise hundi ja koera vahepealne (# 3). Ent lejnud kolmel huntkoeral oli eeskiilluu sama kujuga kui koeral: selgub, et eeskiilluude vrdlus ei nita siiski mitte alati, kas tegu on hbriidiga.

Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna laboris on ndsest vimalik hbriide korrektselt tuvastada: sobilik metoodika on vlja ttatud ning vrdlusmaterjalina on kasutada hulk Eesti huntide ja koerte proove ja geneetilisi andmeid. Koeproovide ja geneetiliste andmete kogu tiendatakse pidevalt, peale hbriidide analsi on see ka aluseks Eesti ja Lti hundiasurkonna demograafilistes uuringutes.
Kuigi hbridiseerumise ulatus Eestis pole tpselt teada, vib siiski eeldada, et hbridiseerumist tuleb sagedamini ette aladel, kus vga intensiivse jahipidamise tulemusel on hundi asustustihedus vike ja asurkonna loomulik struktuur rikutud. Eesti hundiasurkond oli selle sajandi algul prast agarat kttimist madalseisus. Lne-Eesti phjaosa, kust hbriidid ktiti, asustasid aastatel 20012005 vaid ksikud isendid. Just see vis olla aeg, mil sobiva liigikaaslasest partneri puudusel sigitati ka huntkoeri.
Aeg-ajalt tekkivad hbriidsed liinid kas kaovad, kui hbriidid jrglasi ei anna vi lahustuvad mitme plvkonna mdudes hundiasurkonnas sedavrd, et huntkoerad enam vlimuse jrgi huntidest ei eristu ja ka geneetiliselt on selliseid lahustunud hbriidseid liine vga raske kindlaks teha. Nii kaua kui Eesti hundiasurkond on piisavalt elujuline ja immigrantidele avatud, ei kujuta huntide ja koerte hbridiseerumine meie hundiasurkonnale ohtu.

Kas hbridiseerumine ohustab looduslikke hundiasurkondi? Euroopa hundiasurkonna arvukus on viimase paari sajandi jooksul tunduvalt vhenenud eelkige jahisurve tttu. 19. sajandi lpuks olid mitmel pool Euroopas, eriti selle kesk- ja lunaosas, jrele jnud vaid vhesed killustunud asurkonnad. Kuna sedasorti asurkondades kipub ka suhteliselt rohkem hbriide tekkima [14, 28], on hundi hbridiseerumine hulkuvate koertega olnud eriti Luna-Euroopas (niteks Hispaanias ja Itaalias) viimastel aastakmnetel mureallikaks.
See, et enamasti on hbriidide ema hunt [23, 28], peaks soodustama koera geenide levikut hundiasurkonda, sest algsest karjast eraldunud emahunt ritab koos oma hbriidsete jrglastega liituda mne ksiku isahundiga, mis tagaks hbriidsetele kutsikatele paremad ellujmise vimalused. Siiski on koerte geenikombinatsioonide levik hundipopulatsioonis mitmel phjusel raskendatud. Juhul kui emahunt jb koos hbriidsete jrglastega omapi, vivad kutsikad mitte elada sigimiseani, sest erinevalt huntidest isased koerad ldjuhul ei osale jrglaste kasvatamises ja nii vivad hbriidsed kutsikad jda piisava toidu ja kaitseta ning hukkuda. Samuti ei pruugi hbriidid olla vimelised paarilist otsides huntidega konkureerima, mistttu nad jvad jrglasteta.
Ulatuslik hbridiseerumine vib looduslikes koerlastes muuta nii kehaehitust, -talitlust kui ka kitumist ning tingida lausa uute liikide vi alamliikide tekke. Niteks on ohustatud mgikoer (Canis simensis, ingl. k. Ethiopian wolf), kelle isenditest 718% on kodukoertega ristumise tttu hbriidid [7]. Phja-Ameerikas levinud tumehundile (Canis rufus) on suur oht hbridiseerumine halli hundi ja koiotiga (Canis latrans). Phja-Ameerikas levinud halli hundi alamliiki mehhiko hunti (Canis lupus baileyi) ohustab hbridiseerumine koiotiga.
Mil moel vib hbridiseerumine hundiasurkonna ohtu seada? Toome he nite. On hsti teada, et paljud koeratud on haigustele sna vastuvtlikud ilmekas nide selle kohta, et inimese aretustl koduloomadega on oma hind. Samas hundid on pika aja jooksul vga hsti kohastunud oma keskkonnaga, sealhulgas mitmesuguste haigustekitajatega. Kui koera geenikombinatsioone satub hbridiseerumise tttu rohkelt hundipopulatsiooni, vib srase hbriidse asurkonna vastupidavus haigustele kahaneda ja asurkond vib pikapeale isegi hbuda.
Aga hundipopulatsioonile vib peale hbridiseerumise ohtlikuks saada ka huntide enda vike arvukus populatsioonis ja krge sugulusristumise ehk inbriidingu tase. Kui hunte on vhe, tuleb liiga sageli ette sugulusristumist, mistttu hakkavad vlja lma mitmesugused haigused. Siis on hdasti vaja n.-. vrast verd, mis aitaks asurkonna madalseisust vlja. Sedasi on ka juhtunud. Skandinaavia hundiasurkond, mida 1960. aastate lpul peeti vljasurnuks, sai uue alguse vaid mnest Soome-Vene asurkonnast prit hundist ja kannatas tugeva sugulusristumise all [24]. Piisas aga vaid hest sigimisvimelisest immigrandist ja asurkonna seisund paranes mne aja jooksul tunduvalt [22].

Legendid huntkoerte ohtlikkusest: kas neil on alust? Hbriide on vrreldes huntidega peetud agressiivsemateks ja inimesi vhem pelgavateks, mistttu on aegade jooksul levinud arvamus, et nad on inimesele eriti ohtlikud [vt. nt. 16 ja seal toodud viiteid]. Kui neil juttudel ka mingi tephi on, siis ei pea see mitte alati vett. Enamasti ei anna miski alust jreldada, et agressiivne loom oli hbriid. Huntide seas on alati leidunud ebatavaliselt kituvaid isendeid, kes vidi hbriidideks lahterdada, sest hundid tpiliselt nii ei tee. Samuti ei ole harvad metsas elavad hulkurkoerad. Ka geneetilisel analsil pole hbriidikahtlusega isendid siiski mitte iga kord hbriidideks osutunud.
Meie Poola koostpartneri snul, kes on pikka aega paaritanud tehistingimustes hunte ja koeri, aretamaks paremaid koeratuge (# 4), on neil kik seni saadud huntkoerad osutunud inimpelglikuks ja ldse mitte agressiivseks.
Koerakasvatajatele on hsti teada, et isegi sama pesakonna koerte iseloom erineb tihti suuresti ja mni vib olla inimeste suhtes agressiivsem. Eestis registreeritakse igal aastal mitu tuhat loomahammustust, enamik on koerte rnnakud. Niteks 2008. aastal registreeriti tervisekaitseinspektsiooni andmetel kokku 2485 loomahammustust, neist koerte omi 1830 (umbes 74%), samal ajal kui hundihammustusi registreeriti vaid ks (0,04%). Aastatel 20032007 aga ei ole les mrgitud htegi hundihammustusjuhtu.
Hundid pole siiski alati olnud nii ohutud. Ilmar Rootsi on oma hiljuti ilmunud monograafias [16] phjalikult ksitlenud huntide rnnakuid nii Eestis, mujal Euroopas kui ka Venemaal. Eestis leidis enamik rnnakuid aset 19. sajandil ja enne seda, ent viimane marutaudis hundi rnnak inimese vastu registreeriti meil mitte vga ammu, 14. veebruaril 1988. aastal Paunklas (praegune Kue vald, Harjumaa). Viimane dokumenteeritud terve hundi rnnak toimus aga sna ammu, 6. septembril 1873. aastal Virumaal, Iisaku kihelkonnas, Trivere misa alal [16]. Siiski on huntide rnnakud inimese vastu mrksa harvemad koerte omadest.
Kui osa koeri ja huntegi on inimese suhtes agressiivsed, siis ei imestaks, kui ka mingi osa huntkoertest vib inimest rnnata. Ent pole mingit alust pidada huntkoeri eriliselt ohtlikeks.

Autorid tnavad kiki, kes on aidanud kaasa hundi- ja koeraproovide kogumisel ja analsil, sh. Taebla jahiseltsi, Tiina Toometi kliinikut, Eesti maalikooli loomakliinikut, Tuuli Reisbergi, Janis Ozolinsi ja Andrzej Krzywinskit. Suur tnu ka Jevgenia Epteinile tervisekaitseinspektsioonist ning Enel Niinile veterinaar- ja toiduametist loomahammustuste andmete eest. Tname ka meie trhma doktorante Egle Vullat ja Marju Korstenit ning Ilmar Rootsit vrt nuannete eest. Huntide ja huntkoerte uuringuid finantseerisid keskkonnainvesteeringute keskus, EV haridus- ja teadusministeerium, Eesti teadusfond ja Tartu likooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus (FIBIR).

1. Anderson, T. M. et al. 2009. Molecular and evolutionary history of melanism in North American gray wolves. Science 323: 13391343.
2. Andersone, Z. et al. 2002. Hybridization between wolves and dogs in Latvia as documented using mitochondrial and microsatellite DNA markers. Mammalian Biology 67: 7990.
3. Boitani, L. 1983. Wolf and dog competition in Italy. Acta Zoologica Fennica 174: 259264.
4. Butler, D. 1994. Bid to protect wolves from genetic pollution. Nature, 370: 497.
5. Ciucci, P. et al. 2003. Dewclaws in wolves as evidence of admixed ancestry with dogs. Canadian Journal of Zoology, 81: 20772081.
6. Garcia-Moreno, J. et al. 1996. Relationship and genetic purity of the endangered Mexican wolf based on analysis of microsatellite loci. Conservation Biology, 10: 376389.
7. Gottelli, D. et al. 1994. Molecular-genetics of the most endangered canid the ethiopian wolf (Canis simensis). Molecular Ecology, 3: 301312.
8. Gray, A. P. 1954. Mammalian hybrids: a check-list with bibliography. Commonwealth Agriculture Bureaux, Farnham Royal, Bucks, UK.
9. Kaal, M. 1983. Hunt. Valgus, Tallinn.
10. Lindblad-Toh, K. et al. 2005. Genome sequence, comparative analysis and haplotype structure of the domestic dog. Nature 438: 803819.
11. Milenkovic, M. 2006. Cases of spontaneous interbreeding of wolf and domestic dogi in the region of southeast Banat (Serbia). Arch. Biol. Sci., Belgrade, 58: 225231.
12. Randi, E. et al. 1993. Allozyme variability in the Italian wolf (Canis lupus) population. Heredity 71: 516522.
13. Randi, E. 2008. Detecting hybridization between wild species and their domesticated relatives. Molecular Ecology 17: 285293.
14. Randi, E; Lucchini, V. 2002. Detecting rare introgression of domestic dog genes into wild wolf (Canis lupus) populations by Bayesian admixture analyses of microsatellite variation. Conservation Genetics, 3: 3145.
15. Randi, E. et al. 2000. Mitochondrial DNA variability in Italian and East European wolves: detecting the consequences of small population size and hybridization. Conservation Biology 14: 464473.
16. Rootsi, I. 2005. Tuli susi soovikusta. Greif, Tartu.
17. Sablin, M. V.; Khlopachev, G. A. 2002. The earliest ice age dogs: Evidence from Eliseevichi I. Current Anthropology 43: 795799.
18. Stubbe, H. 1989. Buch der Hege Band 1 Haarwild. VEB Deutscher Landwirtschaftsverlag, Berlin.
19. Verardi, A. et al. 2006. Detecting introgressive hybridisation between free-ranging domestic dogs and wild wolves (Canis lupus) by admixture linkage disequilibrium analysis. Molecular Ecology, 15: 28452855.
20. Vil, C. et al. 1997. Multiple and ancient origins of the domestic dog. Science 276: 16871689.
21. Vil, C. et al. 2003a. Combined use of maternal, paternal and bi-parental genetic markers for the identification of wolf-dog hybrids. Heredity 90: 1724.
22. Vil, C. et al. 2003b. Rescue of a severely bottlenecked wolf (Canis lupus) population by a single immigrant. Proceedings of the Royal Society of London Series B-Biological Sciences 270: 9197.
23. Vil, C.; Wayne, R. K. 1999. Hybridization between wolves and dogs. Conservation Biology 13: 195198.
24. Wabakken, P. et al. 2001. The recovery, distribution and population dynamics of wolves on the Scandinavian peninsula, 197898. Canadian Journal of Zoology 79: 710725.
25. Wayne, R. K. et al. 1997. Molecular systematics of the Canidae. Systematic Biology 46: 622653.
26. Zimen, E. 1991. The wolf: a species in danger, Delacorte Press, New York.
27. Бибиков, Д. И. 1985. Волк. Происхождение, систематика, морфология, экология. Наука, Москва.
28. Бондарев, А. Я. 2002. Волк Югa Западной Сибири и Алтая. Издателъство Барнаулского государственного университета, Барнаул.
29. Гурски, И. Г. 1975. Гибридизация волка с собакой в природе. Бюллетень Московского общества испытателей природы (МОИП), Отдел Биологически 80: 131136.
30. Ишадов, Н. И. 1977. Численностъ и поведение волка в Каракумах. Поведение млекопитающих. Наука, Москва: 213220.
31. Кронит, Я. 1971. Гибриды волка и собаки. Охота и охотничье хозяиство 11: 46.
32. Рябов, Л. С. 1978. Новые данные о волках и их гибридов с собакaми в Воронежской области. Бюллетень Московского общества испытателей природы (МОИП), Отдел Биологически 83 (3): 3945.
33. Рябов, Л. С. 1985. Последствия нарушения структуры популяций волка. Бибиков, Д. И. (эд). Волк. Происхождение, систематика, морфология, экология. Наука, Москва: 431446.



Maris Hindrikson, Peep Mnnil, Urmas Saarma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet