2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/10
Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures

2001.–2009. aastal tehti kolm uuringut, et selgitada välja, kas Eestis on säilinud kultuurtõugudest oluliselt mõjutamata kohalikke põliseid ehk maalambaid (ingl. native sheep). Esimest projekti juhtis MTT Agrifood Research Finland, teist Eestimaa Looduse Fond ja kolmandat Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Autoril oli võimalus kõigis projektides osaleda andmete ja proovide kogumisel ja saada leitud maalammastest ülevaade. Kõigi kolme uuringu tulemused olid positiivsed: esimene kinnitas maalamba olemasolu, teine populatsiooni piisavat arvukust ja kolmas, et populatsioonis on järglaste ja eellaste omadused piisavalt ühtsed, et neid pidada tõuks.

Kuigi uuriti karju üle kogu Eesti, osutusid maalammasteks enamasti Kihnu algupära karjad. Need lambad eristusid genotüübi ja kehaehituse poolest nii kultuurtõugudest kui ka teistest Läänemere-äärsetest maalamba asurkondadest ega ole ka nende ristandid. Tegu on kümnest geneetilisest rühmast koosneva asurkonnaga, mida päritolu järgi võiks nimetada kihnu maalambaks. Nende lammaste välimiku ja käitumise iseärasused langevad kokku eesti maalamba ajalooliste kirjelduste ning fotodega. Kihnu saarel on eesti maalammas säilinud tänu paiga eraldatusele ning kultuuritavade konservatiivsusele.

Kolme projekti ekspeditsioonidel koguti lammaste kehaehituse andmed, mida süstematiseeris siinse loo autor, ja vereproovid, mida analüüsisid Urmas Saarma Tartu ülikoolist ja Juha Kantanen uurimisasutusest MTT Agrifood Research Finland. Kihnu maalammastest uuriti kokku 134 looma, kellest praegu on elus sada. Need sada jagunevad nelja järjestikusse põlvkonda. Sealjuures 42 esimese põlvkonna lammast ei ole omavahel lähisugulased: nende kolmes viimases eellaspõlvkonnas ei ole samu isendeid, seega on välditud nn. inbriidingu depressioon (sugulaspaaritusest tingitud arenguhäired). Esimese põlvkonna loomadel on praegu viis põlvkonda järglasi, kokku 180 isendit, kes on sünnipärased ehk põlvnemisjärgsed (s.t. mõlemad vanemad kuuluvad algasurkonda) ja ka omadustelt eellaste sarnased kihnu maalambad.

Eeltoodut arvestades võib öelda, et kihnu maalamba asurkond vastab põllumajanduslooma tõu kriteeriumidele. Eesti õigusaktide järgi on tegemist ohustatud põlistõuga. Ametlikult neil seda staatust praegu veel pole, kuna asjaajamine on takerdunud riigiametnike tahtetuse taha.

Sellegipoolest järgib Kihnu maalambakasvatajate selts uuringus osalenud teadlaste seisukohta: kihnu maalamba asurkond on piisavalt arvukas ja geneetiliselt mitmekesine, et loota selle elujõule, ning fülogeneetiliselt (s.t. suguluselt) moodsatest lambatõugudest kaugem kui enamik muid Põhja-Euroopa maalambaid. Seetõttu on ta väga väärtuslik ja vajab kindlasti kaitset-hoidu ning teda tuleks majandada lahus teistest tõugudest. See, et kihnu maalamba olemasolu leidis teadusliku kinnituse, on Euroopa tasemel tähtis sündmus, mis annab võimaluse ja samas kohustab hoidma seda tõugu kui geneetilist vara ja osa elustiku mitmekesisusest. Pole ju põliseid loomatõuge alles enam kuigi palju.

Milline on kihnu maalammas? Kihnu maalammas on kohalik põlistõug, kes pärineb kunagi üle kogu Eesti levinud maalamba tõust, kuid tänapäeval on säilinud vaid Kihnu saarel. Põlvnedes uluklambast muflonist, kuulub ta põhja-lühisabaliste lammaste rühma. Põhja-lühisabaliste lammaste asurkonnad paiknevad nii ajalooliselt kui ka tänapäeval Põhja-Euroopas, Läänemere rannikul ja saartel, nende levila ulatub Suurbritanniast läbi Skandinaavia Loode-Venemaani. Kihnu maalammas on väikesekasvuline, peente jalgade ja lühikese sabaga lammas, kel on alles mitu aborigeenset tunnust (sarvilisus, tilbad ehk nisalaadsed moodustised kaelal, tugev emainstinkt), kelle vill on kahekihiline (säilinud karvavahetus), valge, hall, pruun, must või kirju. Tõugu iseloomustab suur tõusisene ja individuaalne mitmekesisus.

Kehaehitus. Kasvult on kihnu maalammas väike: täiskasvanud jäär kaalub keskmiselt 50 kg, utt 40 kg; turjakõrgus on jääradel keskmiselt 59/60 cm (kaldkriipsudega eristatud eri uuringute keskmised) ja uttedel 55/57 cm ja laudjakõrgus jääradel keskmiselt 60/60 cm ja uttedel 57/58 cm [2, 6]. Laudjas on keskkohast mõõdetuna turjast veidi kõrgem, kuid lühike ja luipu, mistõttu on kogu kere suhteliselt lühike.

Jalad on villatud („paljad”), kaetud allpool kanna- ja randmeliigest madala läikiva karvaga, mis on samas toonis villakuga või sellest tumedam, tumeda varjundiga või kirju. Musta karvaga jalgadel leiduvad tüüpiliselt valged „sokid” või „kannused”. Jalad on peened, keskmine kämbla ümbermõõt uttedel 6/7/7 cm ja jääradel 7/8 cm; pöia ümbermõõt uttedel 7/8/8 cm ja jääradel 8/9 cm [1, 2, 6]. Sõrad on kitsad. Lambad on kergejalgsed, nõtked ja kiire liikumisega.

Pea on väike, nina suhteliselt kitsas, vanematel jääradel on see veidi kühmus. Nägu on „paljas” nagu jaladki, kaetud madala läikiva karvaga, mis on villakuga sama värvusega või tumedam, tumeda varjundiga või kirju (triibud, täpid, tähnid, lauk). Musta karvaga näol leidub tüüpiliselt valge lauk või pealael valge laik, täpp või tähn.

Sarved võivad olla nii uttedel kui ka jääradel. Uttede sarved on tavaliselt peened ja püstised, meenutades kitse sarvi; jäärade sarved on tugevad, suunduvad taha ja külgedele või külgedele ja alla. Sarved on samas toonis näoga, sageli ilmestab heledaid sarvi must pikitriip; painduvad spiraalselt või kaarjalt, kas siledad või rõmelised (s.t. konarate ja vaokestega). Jääradel on ühe-kahesentimeetrised sarvealged näha juba sündides või ilmuvad need esimese elukuu lõpuks, uttedel ilmuvad kas teise elukuu lõpuks või aastaselt. Rohkem uttede kui jäärade seas tuleb ette ebasümmeetrilise kujuga ja nõrgalt arenenud sarvi, mis murduvad kergelt ega kasva üle 5 cm pikaks. Jäärade sarvekasv on kõige kiirem esimesel eluaastal: pikkusesse kuni 35 cm ja jämedusse (juure ümbermõõt) kuni 15 cm. Edaspidi on aastane kasv vastavalt 5–15 cm ja kuni 10 cm, alates 3,5 eluaastast hakkavad sarved rohkem keerduma ja pikkusesse kasvama ning tugevamalt kurrustuma, täisjämedus on selleks ajaks enamasti saavutatud [1,11].

Saba on lühike, keskmise pikkusega 21/22/22cm [1,2,6]. Sageli on sabal villa asemel karmim lühike karv ja venitatud tipuga kolmnurga kuju.

Eritunnused. Kaela ülemisel kolmandikul võivad leiduda tilbad: üks või kaks nisataolist villaga kaetud moodustist. Mõnedel säilivad tilbad muutumatuna surmani, mõnedel on tallena tugevalt olemas, hiljem taandarenevad väiksemaks või kaovad peaaegu täiesti, olles siis tuntavad vaid sõlmekese või nahapaksendina.

Vill. Üks eriti selgesti kihnu maalammast kultuurtõugudest eristav tunnus on kahekihiline vill – alusvillkarvad ja pealisvillkarvad – ning karvavahetus. Et korraga on villakus eri jämedusega villkarvu – peenemaid ja pehmemaid alusvillkarvu, üleminekukarvu ja jämedaid tugevaid pealisvillkarvu –, siis on tegemist nn. ebaühtlase villaga, mille reljeefsust rõhutab veelgi karvade eri värvus ja pikkus.

Villa värvusteks on valge, hall, pruun, must ja kõigi nende värvuste segatud ja üleminevad toonid. Villa värvust võib kirjeldada, kasutades skaalat: must, must-hall, pruun-hall, pruun, hall, valge-hall, valge. Villa värvus erineb nii kehapiirkonniti (horisontaalselt) kui ka piki villasalku (vertikaalselt).
Niinimetatud horisontaalne erivärvus tähendab, et villakus võib leiduda suuremaid või väiksemaid eri värvi laike, triipe, täppe, mis on iseäranis selgelt näha pärast pügamist. Sagedasti tuleb ette halli-mustalaigulisust, mustal valget rinnaesist („manisk”) ja valget sabaotsa, harvemini musta-valgekontrastlaigulisust („dalmaatsia”). Täiesti ühetoonilisi lambaid leiab vaid valgete hulgast, värvilised on kõik mingil määral kirjud. Ühel lambal võib olla kolme (trikoloor) ja isegi nelja (tetrakoloor) eri põhivärvi villa, lisaks veel üleminekutoone.
Niinimetatud vertikaalne erivärvus tähendab, et alusvill on sagedasti teist tooni kui pealisvill, tavaliselt tumedam. Vaid valgetel lammastel on mõlemad kihid eristamatult valged. Kõikide värviliste lammaste pealisvillas, olenemata toonist, leidub umbes viiendik musti karvu.
Villaku värvus muutub villa kasvades (ajutine värvimuutus) ja lamba vananedes (ealine värvimuutus).

Ajutine villa värvuse muutus. Paljud valdavalt musta või pruuni villakuga lambad „pleegivad” (tegu pole ilmselt siiski tavalise pleekimisega päikese toimel) villa kasvades pealt heledamaks, enamasti pruunikaks, kusjuures pärast pügamist on lammas jälle must või hall. Noortel lammastel on see ilmekamalt märgatav kui vanematel, kel juba toimunud ealine värvimuutus. Vahel on villakus täheldatavad eri pruunides toonides laigud: eri värvusega vill „pleegib” erinevalt. Pärast pügamist on laigud oma põhitoonis, mitte enam pruunid. See tõttu on võimalik saada mustalt ja hallilt lambalt pruuni või pruunisegust villa, aga musta ja halli karusnahka.

Ealine villa värvuse muutus. Pooleteisest eluaastast alates hakkab villa värvus järjest heledamaks muutuma. See toimub aeglaselt, alustades pealisvillast, seejärel kaasates ka alusvilla, kusjuures pealisvill on kogu aeg heledam kui alusvill. Neljandaks-viiendaks eluaastaks peatub muutus mingi tooni juures. Värvus muutub kõigil värvilistel lammastel, ei toimu vaid üleni valgetel. Mõnel lambal on muutumine vähemärgatav, enamikul aga selgesti jälgitav. Seda, millise tooni lammas lõpuks saavutab, ei saa täpselt ette näha. Tüüpiline on, et tall sünnib süsimustana, valgete märkidega (näol laik, lauk või täpp; pealael laik või täpp, vahel ka „manisk”, „kannused”, sabaots), pooleteiseaastaselt hakkab pealisvill muutuma hallikaks („ohakas” toon), seejärel järjest heledamaks halliks, kolme-neljaaastaselt on kogu villak mustjashall, pruunikashall või hõbehall, viieselt toon enam ei muutu. Protsess puudutab ainult villakut; pea ja jalad jäävad süsimustadeks valgete märkidega, nagu sündides. Kuid kehal ja sabal võivad laigud jääda nähtavaks või kaduda, olenevalt lõpptoonist. Vahel võtavad ka laigud teise tooni, näiteks valge-mustakirju muutub halli-mustakirjuks, valge-hallikirjuks või eri hallide toonide kirjuks. Samamoodi võivad tumedad toonid muutuda halli asemel ka pruunikamaks. Üldiselt muutub ka pruun lõpuks halliseguseks.
Maalamba ealine värvimuutus on kergesti eristatav kultuurtõugudel ette tulevast tallede villa värvuse muutusest, mille puhul mustana sündinud tall hakkab heledamaks muutuma kohe esimesel elunädalal; muutus on kiire ja pärast esimest pügamist on lammas juba lõplikult valge. Säärane värvimuutus on omane näiteks meil kasvatatavatele lihatõugudele ja nende ristandeile.
Nii ajutine kui ka ealine värvimuutus mitmekesistavad kihnu maalamba niigi laia villa värvusvalikut veelgi ja võib öelda, et kahte täpselt ühesuguse villavärvusega lammast karjas korraga ei leia, v.a. üleni valged loomad.

Villa struktuur on kahekihiline. Tinglikult öeldes alumise kihi moodustavad pehmed karusloomade aluskarva meenutavad alusvillkarvad, mis on peenema kiuga (läbimõõt 10–40 mikronit) ja paiknevad tihedalt. Alusvill on peenelt lainjas, villkarva pind on ebatasane ja alusvillal on seetõttu omadus eriti hästi vanuda vildiks.
Alusvillaga villaku tõttu on maalambal säilinud karva- ehk villavahetus, nn. villaheide: enamik alusvillkarvu langeb perioodiliselt korraga välja. Et vähese soojusjuhtivusega alusvillkarvad on kohastumus külmaks aastaajaks, siis kevadel langevad alusvillkarvad suurel määral välja ja kasvavad uuesti järgmisel talvel. Villavahetus on selgesti nähtav, kui kevadel jäävad lambad pügamata: siis ilmub villakusse pealisvillast otsekui hallide tolmurullidena läbilangev alusvill. Sagedasti on see väga tugevalt vanunud ja justkui kleepunud pealisvilla külge.
Mida sarnasemad on lammaste elutingimused looduslikega, näiteks mida suurema osa aastast neid peetakse väljas, seda korrapärasem ja ühtlasem on villavahetus. Külmal aastaajal on alusvilla kogu villakust 80%, soojal aga 15–30%. Piltlikult öeldes ilmneb see nii, et vastu talve läheb lammas kohevaks, vastu suve aga hakkavad vanunud villatropid villakust välja rippuma. Mida hoolitsevamad ja stabiilsemad on pidamistingimused (korralik söötmine, kaitse eriti karmi ilma eest laudas), seda rohkem villak n.-ö. stabiliseerub: alusvilla ja pealisvilla osakaal villakus püsib aasta läbi sarnane. Samasugune mõju näib olevat kliima soojenemisel.
Et villavahetuse tõttu alusvill ära ei vildiks ega muutuks kasutuskõlbmatuks, et saada kätte pehme ja tihe villak, tuleb maalammast pügada vähemalt kaks-kolm korda aastas.
Alusvillkarvade kõrval leidub maalamba kasukas ka n.-ö. üleminekukarvu: jämedamaid alusvillkarvu, millel ka pealisvillkarvade omadusi.
Tinglikult öeldes pealmise kihi villakus hõlmavad pealisvillkarvad: need on pikemad, langevad üle alusvilla ja kaitsevad seda. Pealisvillkarvad on jämedad (läbimõõt üle 40 mikroni), kas täiesti sirged või nõrgalt lainjad, vastupidavad ja karmimad alusvillkarvadest, läikivad. Läike tekitab pealisvillkarva pindmise kihi ehk epidermise ehitus: ebakorrapäraselt ühel tasapinnal asetsevad soomused, mis peegeldavad valguskiiri hästi, neid hajutamata.

Maalamba villal on vähe rasuhigi ehk villarasu ehk lanoliini. Katsudes tundub see seetõttu kuivem kui peenvilla ja liha-villa lammaste vill. Maalamba villarasu on kergesti lahustuv ja valge, mistõttu on villa hõlbus pesta: see ei nõua pesemisvahendeid ning säilivad villa omadused ja kvaliteet. Vähe villarasu on maalammastel seepärast, et ilmastiku eest kaitseb alusvilla pealisvill. Teistel tõugudel täidab seda otstarvet just villarasu, mis on neil seetõttu raskemini lahustuv ja värvuselt helekollane kuni roostekarva.

Villaku tüübi ja kasutusala määrab looma vanus, aastaaeg ja pidamistingimused, põlvnemine ja isikupära. Üldiselt võib maalambaid pidada karusnaha-lammasteks, kelle villak sobib kahekihilisuse, pehmuse ja soojapidavuse, eri värvuste, läike ja vastupidavuse poolest täiuslikult kõigiks karusnahatoodeteks. Villast sobib valmistada heiet ja lõnga: pealisvillalt vastupidavus, alusvillalt pehmus. Kui alusvilla osakaal on suurem, siis tuleb õrnem ja pehmem, kui pealisvilla osakaal suurem, siis tugevam ja läikivam saadus. Vähese villarasu tõttu saab villast valmistada kvaliteetset villaloori ja tänu alusvillale on seda hea kraasida ning viltida. Ühe niitega annab maalammas keskmiselt 1–2 kg villa.

Tõu üldomadused. Kihnu maalammas on sööda suhtes vähenõudlik, sobib igasugusele karjamaale ja on suurepärane maastikuhooldaja. Ta on leplik nii liigikaaslaste kui ka lauda suhtes, stressikindel: elab hästi ka kitsastes oludes, tiheda asustusega sulus. Tõug on kujunenud siinses kliimas ja looduses, seetõttu hästi kohastunud. Pidamiseks sobib kõige paremini külmlaut, kust saab aasta läbi vabalt väljas käia. Maalammas annab n.-ö. universaalset toodangut: kõik saadused on võrdselt kasutatavad, erinevalt aretatud tootmistõugudest, kus üks omadus on eelisarendatud ja teised seetõttu soiku jäänud.
Viljakus on pärismaisele tõule omaselt suur. Suguküpsus saabub juba kuuekuuselt, sagedasti on esmapoegijad uted alla aastased, tuues üks-kaks, harvemini kolm talle. Tallede sünnikaal, olenemata pesakonna suurusest, on keskmiselt 2,5–3,5 kg, varieerudes vähem kui kilogrammist neljani [11]. Vastsündinud talled on elujõulised, utt poegib kergelt ja võtab talle hästi omaks, talle hülgamist täheldatakse väga harva. Uttedel on säilinud sünnituspesa valmistamise ja talle varjamise ning kaitsmise instinkt.

Milline oli eesti maalammas? Kõige värskemate teadusuuringute põhjal kodustati lambad Edela-Aasias 11 000 aastat tagasi, kust nad levisid Euroopasse kahe lainena: nn. primitiivlammastena ja hiljem aretatud villalammastena. On tõestatud, et osad põhja-lühisabalised tõud põlvnevad esimese lainena Läänemere äärde jõudnud primitiivlammastest. Seega pole võimatu, primitiivlammastest põlvnevad ka kihnu maalambad, kelle asurkond on kultuurlammastest fülogeneetiliselt kaugem kui paljudki teised põhja-lühisabaliste maalammaste asurkonnad (vt. ka järgmine lugu). Eesti loomastiku ajaloo tundja Lembi Lõugase andmetel on lammas praeguse Eesti aladel elanud vähemalt 4500 aastat.
Esimesi kirjalikke andmeid toob Wilhelm Christian Friebe 1794. aastal [4]: kohalikud maalambad olid Baltimaadel väikesekasvulised, ebaühtliku jämeda villaga, kitsa rinna, peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga. Jääradel olid enamasti sarved. Lambad olid mustad või hallid, valged vähemuses: eelistati värvilisi lambaid, sest villa värvida oli tol ajal keeruline.
1824. aastast alates toodi Eesti mõisatesse meriinolambaid, kellega maalammast püüti järgneva nelja aastakümne jooksul ristata. Kuid sooja kliimaga harjunud meriinod ei suutnud siin kohaneda ja saavutada resistentsust invasioon- ja infektsioonhaiguste suhtes. Seetõttu loobuti neid sisse toomast ja eesti peenvilla lambatõug jäi aretamata.
Elmar Liik on 1935. aastal märkinud [7], et maalambad on üldiselt vähenõudlikud ja sigivad võrdlemisi hästi, nad on kohapealsete oludega kõige enam harjunud ja omal maal kõige vastupidavamad. Maalammas on peenikese pea ja sirge ninaga, ainult vanadel jääradel on nina kühmus, kõrvade pikkus keskmine; leidub nii nudisid kui ka sarvilisi, viimaseid enam jäärade seas. Kael on harilikult pikavõitu, selg kipub tihti olema nõgus ja laudjas luipu, jalad peeneluulised. Maalammas on lühisabaline. Villa on mitmesuguste omadustega, leidub karmi ja sirget, kuid ka võrdlemisi säbarat ja peent. Vill on üldiselt pehme ja läikiv, villatoodang 1,5–2,5 kg aastas. Maalammaste hulgas leidub valgeid, musti ja halle. Tollal olid soositumad valged, kuna villa ja lõnga osati juba edukalt värvida, aga mustadest ja hallidest saadi ilusaid karusnahku mütsidele ja kasukatele.
1930. aastatel kavatseti valgeid nudisid paremas konditsioonis maalambaid hakata säilitama-aretama, kuid seda tüüpi ei leitud piisavalt ja plaan jäi ellu viimata. Samal ajal edenes lihalammaste sissetoomine ja nende ristamine maalambaga, pannes aluse kohalikele liha-villa tõugudele: eesti tumedapealisele ja eesti valgepealisele. Väike, värvilise ja ebaühtlase villaga maalammas jäi aga parandamata kujul püsima, siinsete lammaste seas oli neid enamik. Kokku oli tollal Eestis üle poole miljoni lamba (1922. aastal 744 937, 1934. aastal 552 070).
Gustav Ränk on 1942. aastal kirjeldanud [10], kuidas Pakri saarel lambaid lüpsti ja piimast juustu valmistati. See viitab kohaliku lamba piimakusele. Veel mainib ta, et lammas on saarerahva juures üks kasulik loom: lisaks juustule suitsetatakse lihast suurepärast sinki ja nahast tulevad omaõmmeldud kasukad, mida kannavad nii vanad kui ka lapsed. Nende lammaste vill on haruldaselt pehme ja sellest villast valmistatud kindad ja sukad väärtuselt klass omaette – tänu hoolsale kudumisele, vanutamisele ja vanadele kirjadele, kus tõmmukas lambamust valgel põhjal. Siit nähtub maalamba universaalsus: kõik saadused on võrdselt hästi kasutatavad.
Põhjalikud andmed pärinevad Kristjan Jaamalt 1959. aastast [3]: eesti jämevillaline maalammas kuulub põhja-lühisabaliste lammaste hulka, majandusliku klassifikatsiooni järgi kasukanahalammaste sekka. Ta on väga vastupidav, söötmis- ja pidamistingimuste suhtes vähenõudlik ning hästi kohanenud. Jäärad on enamasti sarvedega, pea on väike (laius 12 cm, pikkus 20 cm), kõrvad lühikesed. Saba on lühike (1948. a. Saaremaalt kogutud andmetel keskmiselt 23,6 cm), kere võrdlemisi lühike (64–70cm), selg sagedasti nõgus, laudjas luipu, turja kõrgus 55–58 cm, rinna laius 16–18 cm ja ümbermõõt 78–80 cm. Pea ja jalad ei ole kaetud villa, vaid läikiva karvaga. Villa värvus on valge, hall, pruun, must; vill on jäme, koosnedes alus- ja pealisvillast. Pealisvillkarvad on jämedad, sirged ja alati alusvillkarvadest pikemad, talvel on neid 15% villakust. Alusvillkarvasid on talvel 80% ja üleminekukarvasid 5%, toimub karvavahetus: suvel väheneb alusvillkarvade osakaal. Villatoodang on keskmiselt 2 kg. Täiskasvanud jäärad kaaluvad 40–55 kg, uted 35–45 kg, olenevalt söötmisest. Maalambad on viljakad (kaksikud, kolmikud, nelikud), tallede sünnikaal 2–3 kg, talled on tugevad ja haigestuvad harva, kaheksakuuselt kaaluvad noorlambad 20–25 kg. Hästi süüa saades annab utt neljakuusel imetamisperioodil 80–150 kg piima. Liha on jämedakiuline, nuumamisel ladestub rasv naha alla ja siseelundeisse.
1950. aastal leidus maalambaid Lääne-Eestis ja saartel ning Kagu-Eestis, kusjuures isegi tõuaretusega tegelevates lambakasvatuskolhoosides oli neid veel 15%, rääkimata väikemajapidamistest.
Maalammast on kirjeldanud ka Ernhard Musto 1998. aastal [9]: kohalik tõug, vastupidav ja hea sigivusega põhja-lühisabalammas. Valge, must, hall või pruunikas vill on üldiselt jäme ja ebaühtlik, pead ja jalgu katab ohekarv. Kasvult on maalammas väike, rind kitsas, jalad peened. Jäärad on harilikult sarvilised. Jäär kaalub 50–60 kg, utt 40–55 kg , aastane villatoodang 2,5–4 kg. Musto lisab, et „tänapäeval kasvatatakse eesti maalammast vähesel määral vaid saartel”.
Viimaks on maalamba säilinud tunnuseid loetlenud Haldja Viinalass 2001. aastal [12, 13]: uttede kehakaal kuni 50 kg, mõned jäärad on sarvilised, mõnedel lammastel on kaelal üks-kaks tilba, sabad on lühikesed või keskmise pikkusega, vill on kahekihiline, kaht tüüpi karvadega.

Jälgides nüüd maalamba kirjeldusi läbi aegade, on näha, et maalambal on alles pärismaised omadused: sarvilisus, lühem saba, kahekihiline karusnahatüüpi villak, vastupidavus, hea viljakus. Kõik need omadused on ka majanduslikult kasulikud ja võimaldavad tema saaduste laialdast kasutust, nagu muiste, nii ka tänapäeval. Maalammaste arvukus on aga pidevalt vähenenud, eriti kiiresti eelmise sajandi viimasel kümnendil, kuni lõpuks leiamegi ainukese arvestatava asurkonna Kihnust, mille eraldatus on suutnud tõugu veel alles hoida.



Anneli Ärmpalu-Idvand
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012