Vahel peab ELF-is vastama pärimisele: millega te tegelete? Tore, et tuntakse huvi, aga kui vastata: oleme looduse kaitsmisega tegelev kodanikuühendus, siis jääb sageli mulje, et viisakad inimesed ei saanud aru, kuid rohkem siiski ei küsi.

Eestimaa looduse fondi (ELF) asutasid 1991. aastal 40 looduskaitsjat ja loodusteadlast. Alates 1999. aasta jaanuarist on ELF sihtasutus. ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui ka majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitseorganisatsioon. Siin on kohane rõhutada, et me pole riigiasutus ega ka ühegi teise institutsiooni käepikendus.
ELF-i tegevuse eesmärk on hoida looduslikku mitmekesisust Eestis ja maailmas koostöös üksikisikute, ettevõtete, organisatsioonide ja riigiasutustega. Põhitegevus on ohustatud liikide ja nende elupaikade kaitsmine, Eestile omaste loodusmaastike ja koosluste hoid, aitame kaasa loodusvarade säästlikule kasutamisele, suurendame keskkonnateadlikkust ühiskonnas ning otsime lahendusi, kuidas hoida puhast elukeskkonda tulevastele põlvedele.

ELF oli esmalt üsna klassikaline looduskaitseorganisatsioon, siis hakkasid loodus- ja keskkonnakaitse tihedalt põimuma, ja nüüd on fookus jälle elava looduse kaitsel. ELF-i vapiloom on suuresilmne väga ohustatud lendorav, kes peaks oma armsa välimusega innustama inimesi loodust kaitsma.

ELF-i rahastavad eratoetajad, mitmesugused riiklikud ja mitteriiklikud organisatsioonid, samuti teeme tellimustöid, näiteks kaitsekorralduskavasid. 2009. aasta käive oli 9,02 miljonit Eesti krooni, millest 3,77 miljonit saadi välismaistest allikatest. Eesti riiklike fondide ja riigieelarve raha hõlmas 39%. 2011. aasta eelarve mahuks on kavandatud 900 000 eurot.
ELF-i tegevus on projektipõhine, aastas on käsil umbkaudu 30 projekti. Laias laastus on ELF-i tegevussuunad keskkonnaharidus, looduskaitse ja säästev areng. Põhirõhk on looduskaitsetööl: metsa, mere, märgalade hoid ja liigikaitse. Igal aastal on ELF-i toetanud 200–300 eraisikut, peale selle annetajad, kes oma nime ei märgi, näiteks Tartu Forseliuse gümnaasiumi õpilased on kogunud annetusi nahkhiirte projektile. Mitut laadi tegevuses osaleb vabatahtlikena ligikaudu poolteist tuhat inimest, kes kõik aitavad ELF-i eesmärke saavutada.

Tegevust kavandame ja viime ellu kolmel tasandil: nõukogu (põhikirja järgi 12–15 liiget), juhatus (3–5 liiget) ja töötajad, sh. lühiajalise tööülesandega eksperdid ja vabatahtlikud. Töölepingu alusel töötab ELF-is üldjuhul 15 inimest, neist pooled täisajaga, lisatöid tellitakse töövõtulepingu alusel 50–100 inimeselt ja paarikümnelt juriidiliselt isikult. Meid nõustavad paljud eksperdid vabatahtlikkuse alusel. ELF-il on kaks kontorit: peakontor Tartus ja harukontor Tallinnas. ELF ajakohastab enda kohta käivat teavet kodulehel www.elfond.ee.

ELF on kujunenud koos taastatud omariiklusega. Meie organisatsiooni loomise ajend oli totalitaarse nõukogude süsteemi kadumine, kodanikualgatuse kasv ning üldsuse huvi ja toetus, mida oli tõestanud näiteks fosforiidisõda. Tekkis vajadus loodusinfo järele, kuid noorelt riigilt ei tulnud tellimust.
Soodustavad asjaolud olid looduskaitses tekkinud vaba tööjõud ja sidemed välismaaga, kus ilmutati soovi tegutseda koostöös vabaühendustega. Samuti oli välismaalastel tekkinud selge huvi õppida tundma Eesti loodust. ELF-i eeskujuks ja partneriks sai WWF – maailma looduse fond. Esialgu oligi plaanis luua WWF-i Eesti kontor, hiljem jäädi siiski iseseisvaks WWF-i partnerorganisatsiooniks. Üks-üheselt muu maailma kogemust kopeerida ei saa, ELF on järginud eeskujusid, kuid käinud siiski oma rada.
Keskkonnaühenduste roll on ajapikku muutunud. Maailma keskkonnaseisundi kohta tuleb rohkesti ärevusttekitavat vastuolulist informatsiooni, inimesed tunnevad üha suuremat muret planeedi tuleviku pärast. Sellest võidakse proovida mööda vaadata, kuid see mõjutab siiski kõiki. Kogu maailmas püütakse maa ja inimestega toimuvatest muutustest aru saada ning adekvaatselt toimida. Ka Eesti ühiskond on viimase paarikümne aastaga tublisti arenenud.
Osaliselt väliste muutuste, osalt sisemiste ajendite tõttu on ELF-il olnud aastate vältel erisugused rõhuasetused. Kuid looduse tundmine, pädevad teadmised, mille aluseks on muu hulgas inventeerimine, on alati olnud tähtsal kohal. See väljendub looduskaitseandmebaasis, mis sisaldab üle kahekümne tuhande kirjeldatud paiga. Kõnealust andmebaasi täiendatakse ja parandatakse ühtesoodu. Selle alusel põhjendatakse ja luuakse uusi kaitsealasid, määratakse kindlaks Natura 2000 võrgustiku alasid, jälgitakse planeeringuid jne. Digiteeritud ja süstematiseeritud on üle-eestiliste inventuuride andmed: põlismetsade (1993–1996), puisniitude (1995–1996), märgalade (1996–1998, 2009–2010) ja niitude kohta (1999–2001) jm.
ELF on pidanud oluliseks seista avalikult looduse eest, olla meedias nähtav ning teha koostööd teadusasutusega, toetuda looduse kaitsel teaduslikele argumentidele.

1991. aasta 1. veebruar on ELF-i asutamispäev. Esimesel aastal kavatseti alustada tööd 18 projektiga, mille keskmes olid lendorav, Läänemere hülged, kotkad (kõik liigid), must toonekurg, euroopa naarits, käsitiivalised, saarmas, lagrits ja pähklinäpp, rohunepp, tõmmukajakas, valge-toonekurg, väikeluik, juttselg-kärnkonn ehk kõre, ebapärlikarp, mägi-kadakkaer, tõmmukäpp ja jumalakäpp, botaanilised pisikaitsealad, Pärnamäe entomoloogiline pisikaitseala ning Tallinna loomastik ja taimestik. Kõige plaanituga ei jõutud algust teha, kuid suund oli selge.
Algus oli jõudus. 1992. aastal aidati kaasa kolme kaitseala loomisele: Alam-Pedja, Karula ja Soomaa. 1994. aastal sai ELF-ist maailma looduskaitseliidu (IUCN) liige. 1994–1996 inventeeriti põlis- ja loodusmetsade paremikku, 1995–1996 Lääne-Eesti puisniite. Tähtsal kohal oli märgalade kaitse – valmis Ramsari raport. Vabariigi valitsus kinnitas üheksa Ramsari ala ELF-i uuritud kaheteistkümnest.
See aasta on ka ELF-i talgureiside algus, paljude jaoks ilmneb just talgureisides ELF-i olemus. Alates 2001. aastast on talletatud täpseid arve. Need kõnelevad, et kokku on aastatel 2001–2010 ELF-i korraldusel peetud 222 talguüritust: 3998 osalise ühisel jõul on tehtud 35 487 tundi vabatahtlikku tööd. Viimasel kolmel aastal on ELF korraldanud aastas keskmiselt 31 talgut 448 osalejaga, kes on looduskaitse heaks teinud 5336 tundi tööd.
1999. aastal asutati keskkonnaagentuur Roheline Värav. Pärnus peeti samal aastal teaduskonverents Läänemere hüljeste kohta, osa võttis hülgeuurijaid kümnest riigist.
2000. aasta on oluline säästva metsanduse jaoks: Eestis rakendati esimest korda FSC standardit, esimese sertifikaadi sai Lembit Laks. ELF-i algusaegadest peale oleme tugevalt mõjutanud metsapoliitikat, esialgu oli siht vähendada illegaalset metsandust, nüüd on taotlus tagada eelkõige Eesti metsade elurikkuse hoid, sh. vääriselupaikade kaitse. Selle kõrval tuleb ära mainida ka mitme metsafirmaga tehtud koostöö, et välistada metsamaterjali kokkuost vääriselupaikadest.
Ühtlasi rajati 2000. aastal Tabasalu puhkepark, loodushariduse alal sai alguse projekt „Kõrv loodusesse” (www.loodusheli.ee). Selle abil toodi loodushelid väga lihtsalt kodudesse, klassitubadesse ja kontoritesse: on vaja vaid arvutit, helikaarti ja internetiühendust. Võrgulehelt kuuldavad looduse hääled on lindistatud Eestimaa eri paikades. On võimalik kuulata nii üksikute isendite häälitsusi kui ka helipilte, kus korraga teevad häält paljud loomad oma elupaiga loomulikul helitaustal.
2001. aastast on tähtsaim õigusabi projekti algus. Vajadust selle järele näitas seegi, et 2003. aastal oli tasuta keskkonnaõigusabi menetluses juba 118 juhtumit, sh. 13 kohtuasja. Kohtulahingud Saaremaa süvasadama pärast ajendasid looma katusorganisatsiooni – Eesti keskkonnaorganisatsioonide koda (EKO). Praegu tegeleb üliolulise keskkonnaõigusega iseseisev organisatsioon – 2007. aastal asutatud keskkonnaõiguse keskus. 2001. aastal tekkis ka mõte rajada Palupõhja looduskool. See avati pidulikult 24. oktoobril 2006.
2005. aastal valmis Natura 2000 varinimestik ja asutati noore looduskaitsja auhind, mille eesmärk on toetada elujõulise ja aatelise looduskaitse püsimist Eestis põlvkondade vältel. Auhind koos rahalise stipendiumiga antakse silmapaistvale Eesti noorele looduskaitsjale (vt. Helen Alumäe artiklit lk. 56–57).
2006. aasta kesksemaid tulemusi oli õlitõrje valmisoleku suurendamine Soome lahel. ELF aitas tõrjuda suurt naftareostust Loode-Eestis. Selle looduskatastroofi tõttu hukkus kümneid tuhandeid linde, halvim suudeti ära hoida ainult vabatahtlike abiga.
2006.–2007. aastast tuleb esile tõsta ka Kuresoo taastamise projekti. Kuresoo on üks Eesti suurimaid võrdlemisi hästi säilinud terviklikke soid, mis kuulub Soomaa rahvuspargi koosseisu. Kuid 70 hektarit sellest soolaamast on ulatusliku kraavivõrgu tõttu tugevasti mõjutatud: taandunud on sootaimestik ja muutunud veereþiim. RMK-l on kavas viia ellu taastamisprojekt. 2007. aastasse jääb suurte merealade inventeerimise algus, eesmärk on olnud teha kindlaks nende looduskaitseväärtused ja vajaduse korral esitada ettepanekud kaitse alla võtmise või kaitse tõhustamise kohta. Selle töö tulemusel on Ruhnust kagus loodud Gretagrundi looduskaitseala ja tehtud ettepanek laiendada Pakri saartest lääne poole jäävat Krassgrundi kaitseala.
Aastail 2006–2007 hakkas ELF uuesti pingsamalt tööle metsapoliitika mõjutajana.
2008. aasta põhimärksõnaks said talgutööd: nii ELF-i enda loodustalgud kui ka aasta suurim üritus „Teeme ära!”. Ilusal maipäeval tuli üle 50 000 inimese Eestit prügihunnikutest puhtaks tegema. Viie tunni jooksul korjasid vabatahtlikud metsadest ja teeäärtest kokku üle 10 000 tonni rämpsu. „Teeme ära!” on ühekordsest aktsioonist kasvanud suureks liikumiseks, mis praegu omandab globaalseid mõõtmeid.
2009–2010. Muu hulgas on ELF-i tähelepanu pälvinud keskkonnasäästlik põllumajandus: antakse auhindu loodushoidlikele põllumeestele, otsitakse keskkonnale parimaid põllundusviise. Luubi alla on võetud Läänemere suurim keskkonnaprobleem – eutrofeerumine.
Merekaitses on oluline ka Nord Streami saaga. 2009. aasta maikuus koostati koos WWF-i Läänemere ääres paiknevate partnerite ja harukontoriga seisukoht Läänemere põhja kavandatud Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõju hindamise aruande kohta. Põhijärelduses toonitati, et mõjude hinnang ning esitatud informatsioon on olnud puudulik. Et esitada lõplik seisukoht, tuleks Nord Streamil teha lisauuringuid ning täpsustada võimalikke mõjusid.
Samuti jagas ELF Eesti keskkonnaühenduste koja ja Eesti looduseuurijate seltsi samalaadsete tulemusteni jõudnud seisukohti ning toetas Eesti teaduste akadeemia avaldust. Need kõik nõudsid enne otsuse tegemist gaasijuhtme kohta lisainformatsiooni keskkonnamõjude ja -riskide kohta. Kahjuks põhiargumente edaspidi siiski ei arvestatud, seetõttu on ELF koos teiste keskkonnaühendustega vaidlustanud Soome kohtutes Nord Stream AG-le antud load rajada gaasitorustik Soome lahte.
Aastail 2009–2010 olid tähtsal kohal ka Eesti soode inventuurid: andmebaasi lisandus umbes 12 000 uut kirjet. Soode projekti eesmärk on lõpetada kõigi Eesti soode geobotaaniline inventeerimine ning koostada selle põhjal soovitused, kuidas märgalasid kasutada ning milliseid looduskaitsepiiranguid kehtestada. Samuti on siht leida viisid, mismoodi hoida soode mitmekesiseid väärtusi tulevikus.
Sõna otseses mõttes fondina pole ELF siiski päris hästi tööle hakanud, ent kolmest nime moodustavast sõnast on „Eestimaa” ja „looduse” kahtlemata väga asjakohased.


Ivar Tamm (1973) on ELF-i juhatuse liige.