Elulooartikli, ammugi mitte elulooraamatu kirjutajat must poleks: mälu on kehv ja sellele toetuda ei saa, korralikke päevikuid pole ma pidanud. Järjekordselt tuli selliseid mõtteid mõlgutada sel jaanuarilõpu päeval, kui asusin täitma peatoimetaja soovi kirjutada lühilugu sünnipäevalapse ELF-i ilmaletuleku ja kõndimaõppimise aegade raadiolugudest. Küllap olin ma jõudnud sääse kombel kelkida, et küll meie ikka härjaga kündsime!

Tõsi ta on, et ELF-i sünni eel ja järel askeldasin ma tema ilmatoojate ümber üsnagi innukalt ringi. Olin tookord Eesti Raadio Tartu stuudio toimetaja ning üks väheseid raadioajakirjanikke Eestis ja ainuke Tartus, kelle valdavad teemad olid loodus, keskkond ja teadus. Pole siis ime, et sattusin ka selle ringikese kohtumistele, kes ELF-i loomist ette valmistas. Olin ka ELF-i asutajaliikmete umbes 40-liikmelises vennaskonnas ja mulle tundub praegu, et mõnda aega ka ELF-i nõukogus.

Üks mäluabi mul siiski on: pidasin 1990. aastate keskpaigani üsna hoolikalt registrit oma raadiosaadete ja helilõikude kohta: kus raadios ja millal see eetris käis, kes rääkis, kui pikk lõik või saade oli, kui tegemist polnud otselülitusega, siis millal salvestatud. Tänu sellele võin olla varasemate saadete nimekirja õigsuses üsna kindel.

Esimest korda kuulis Eesti raadiokuulaja Eestimaa looduse fondist 23. novembril 1990 Mati Kirotari toimetatud „Päevakajas”. Mu kaustikus on teemana kirjas „Eestimaa looduse fond tulekul”, esineja Rein Kuresoo, lõigu pikkus kolm minutit. 27. detsembril rääkis Kuresoo samal teemal ka toonases põhilises loodussaates „Loodushoid”.
Võib-olla kirjutab keegi parem ajaloomäletaja sellest täpsemalt, aga ma pean tunnistama, et ei mäleta, millal sai esialgu kavandatud nimest Eesti looduse fond EestiMAA looduse fond. Küll mäletan põhjust: ajakirja Eesti Loodus toonased juhid olid soovitud nime juba registreerinud.

28. jaanuaril 1991 oli meil Reinuga juba pooletunnine saade sarjas „Maailma mitu palet”, kus oli juttu ELF-i „emmest” ehk WWF-ist ning 28. jaanuari „Loodushoius” võisime juba kaheksa minutit väldanud lõigus raporteerida, et 1. veebruaril toimub ELF-i asutamiskoosolek.

Sellestki on mu mälus kahetsusväärselt vähe alles. Kindlasti tean, et see koosolek peeti Veski tänaval praegu katoliku kirikule kuuluvas toonases Tartu inseneride majas ja et asutamiskoosolekul tikuti kiskuma mingit Tartu–Tallinna vimma.
Väga hästi on mul meeles isiklik professionaalne probleem. Koosolek peeti 13–18.30 ja mida edasi, seda närvilisemaks ma muutusin. Pidin ju tegema õhtuseks „Päevakajaks” sellest loo, kuigi venekeelse „Эхо дня” loo olin Reinuga arvatavasti juba varem salvestanud. „Päevakaja” jaoks lindistasin vaheajal Soome WWF-i esindajana kohal olnud Lassi Karivalot, lisaks tahtsin aga kindlasti intervjuukatke ka valitavalt presidendilt.
Korraldajate kindel presidendikandidaat oli professor Hans Trass ja seetõttu palusin temaltki mõne lause. Üllataval kombel polnud professor, keda varem olin korduvalt intervjueerinud, nõus: „Aga võib-olla mind ei valitagi!”. Lõpuks nii läkski: Trass ise seadis üles Mart Nikluse ja toona säravat vabadusvõitleja oreooli kandnud mees osutuski valituks. Mu ülestähendused näitavad siiski, et jõudsin ka värsket presidenti põgusalt küsitleda ja Mati Kirotari toimetatud saates oli lugu sees.

ELF-i teema kõlas asutamisaastal Eesti Raadios vähemalt veerandsajal korral. Suurimad ülesastumised olid juunis. Tookord oli Eesti Raadiol ka kolmas programm, mida nimetati Stereoraadioks ja seal olid kavas pikad, algul terve saatepäeva, kokku 14 tundi, hiljem kell 9–15 väldanud „Stereopühapäevad”.
Sellele eelnenud laupäeval oli I programmis aga „Ekspertstuudio”, otse-eetri saade samadel teemadel. 1. juunil 1991 olid stuudios Mart Niklus, Rein Kuresoo ja Kalevi Kull, 2. juuni saatepäeva avas meie vestlus Reinuga, millele järgnes mitu looduses lindistatud saadet. Lendoravast rääkis Uudo Timm, nahkhiirtest Eigo Hint ja Lauri Lutsar, orhideedest Eha Masing ja Tiiu Kull, rohunepist Margus Ots ja Andres Kuresoo.
Nii-öelda puhtalt ELF-i temaatika vahele suskasin oma lemmikud linnud: Vilju Lilleleht rääkis Eesti linnuharuldustest ja mina ise ameeriklaste naljakast helisegust „Symphony of Birds” ning maha sai peetud ka üks kuulajamäng linnulaulutundjatele. Päeva lõpus oli stuudios taas Rein Kuresoo, et vastata päeva jooksul laekunud küsimustele.
Päris tõsine töö läks lahti aastal 1992, kui õnnestus Eesti Raadio saatekavva lülitada lausa ELF-i saade: kord kuus pool tundi. Jaanuaris rääkisid ikka Rein Kuresoo ja Vilju Lilleleht fondi põhimõtetest ja programmist, veebruarisaate tegime Einar Tammuri ja teiste kotkameestega kusagil metsade vahel, märtsisaateks laskusime aga Matti Masingu ja Lauri Lutsariga Harjumaal Peeter Suure merekindluse nahkhiirekäikudesse.
Aprillikuise saate lendoravast tegime Alutaguses ja seal lõid kaasa Urmas Sellis, Olav Merivee, Raivo Oja, Uuno Kaju, Juhan Lepassaar ja Uudo Timm, mais kerkis esile juba idee luua Alam-Pedjale looduskaitseala; sellest rääkisid Einar Tammur, Eerik Leibak ja Raivo Markov.
Veel tuli kõneks valge-toonekure projekt (Margus Ots ja Raivo Mänd), ühistöö WWF-iga (Eerik Leibak, Rein Kuresoo ja Kalevi Kull), rohunepp (Andres Kuresoo ja Margus Ots), veel kord Alam-Pedja (Einar Tammur, Arne Ader, Viktor Masing ja Armand Ruuli), WWF-i Balti ekspertrühma tegevus (Ruta Vaièiunaite, Ugis Rotbergs ja Meri Mervola) ja luiged, esmajoones väikeluik (Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe), ning 29. detsembril võtsime aasta kokku rootslase Magnus Sylvéni, Kuresoo, Leibaku ja majandusjuht Helle Kikkaga. Oma aastalõpumõtted lausus ka ELF-i presidendiks palutud Fred Jüssi. Tema mõtisklused juhatasid sisse vist kõik selle aasta saated alates veebruarist.
Nende saadetega on seotud ka üks veider, aga mulle toona omajagu tuska toonud mälestus. Muidugi pidi ELF nende saadete eest Eesti Raadiole maksma. Üks toona miskit moodi samuti ELF-is töötanud tegelane – nimi pole oluline, seda enam, et tegemist on praeguseks meie hulgast lahkunud mehega – kas tõesti saigi asjast niimoodi aru, et kogu see tookordses mõõdus sugugi mitte väike raha tuleb soravalt minu taskusse või oli ta lihtsalt pahatahtlik, igatahes selline jutt Tartus levima hakkas. Olin seetõttu mingil hetkel valmis saatest üldse loobuma, aga kõik siiski laabus kuidagi rahulikumalt.
Muidugi oli 1992. aastal eetris ka hulk lühemaid lugusid ning aprillis-mais jõudis ELF-i temaatika minu intervjuude kaudu ka raadiosse Vaba Euroopa. Esimesena rääkis Nikolai Laanetu hülgeprogrammist, siis Rein Kuresoo põllumajanduse ja looduskaitse sassis suhetest.

1993. aastal ma otseselt ELF-i saatesarja oma märkmetest ei leia, küll oli eri saadetes arvukalt muid lühemaid ja pikemaid lugusid. Aastal 1994 õnnetus sari taastada. ELF-is on teadagi olnud erisuguseid aegu. Mingil momendil muutusid meie suhted hõredamaks ja kellegi käsul viisin ma kassettidele salvestatud saated fondi kontorisse.
Kunagi tükk aega hiljem selgus, et kellelgi oli kassette vaja ja sellest arhiivikarbist ta neid võtma hakkaski. Õnneks saadi jaole ja nii hävines siiski vaid väike osa arhiivist, paraku küll just osa kõige vanemaid salvestisi. Aga näiteks 1991. aasta „Ekspertstuudio” ja „Stereopühapäeva” kassetid on õnnelikult alles.

Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja.