Setomaal ringi sõites ja kohalike elanikega juttu puhudes võib ette tulla huvitavaid kohanimesid, mis põhjaeestlasele võivad jääda arusaamatuks, ent tegelikult on kindla tähendusega. Milliseid kohaliike tähistavad näiteks Rüvvirossõläpp või Paskatsoro, Mokornulk või Liinakands?

Kõike eluks vajalikku, muidu olulist või ka ebatavalist püüab inimene kuidagi tähistada. Nime saavad teistest erinevad (suuremad, väiksemad, imelikumad, mõne silmapaistva tunnusega jms.) või inimesele tähtsamad objektid, aga ka kohad üldisemalt. Euroopa keeltes on primaarsete kohanimede lõpus sageli sõna, millel on kindel tähendusseos kohanime objektiga. Nimeteaduses nimetatakse selliseid sõnu determinandiks ehk kohanime liiki näitavaks sõnaks ehk liigisõnaks [1, 3, 4, 6]. Liigisõna saab keeles kasutada omaette terminina ning sellega märgitakse kõiki samasse klassi kuuluvaid objekte. Näiteks kohanime Jaanimägi puhul on liigisõna mägi, mis tavakeeles tähendab igasugust muust maast natukegi kõrgemat kohta. Paiga tüüpi näitavad sõnad on vahetult seotud kohaliku keele, loodusolude, kultuuri ja ajalooga. Mõned nimeuurijad on öelnud, et kohanime esiosa on justkui eesnimi ja determinant perekonnanimi [5].

Kohanimedes ja seega ka inimeste teadvuses ei muutu midagi nii kiiresti kui maastikus. Kohanimed võivad säilitada aastasadu oma liigisõna, isegi kui loodusobjekt ise on juba muutunud. Nii ongi erandlikud, ent ühtlasi huvitavaimad juhud, kus liigisõna ei vasta enam objektile, näiteks on soost saanud maaparanduse käigus põld, aga nimi sisaldab ikkagi komponenti soo, või kui mõne vesise maalapi (lumbi) sisse on kasvanud mets, kuid nimi sisaldab ikka komponenti lump [1].

Tarõst mõtsani. Sõnaga tarõ tähistab lõunaeestlane nii tuba kui ka maja, aga tihti ka lihtsalt kellegi majapidamist või üksikelamut, nt. Härätarõ, või ka peidukohti ja koopaid, nt. Juudatarõ Obinitsa kandis. Ümber maja on ussaid või moro ‘muru, õu’. Ussaid on ehtlõunaeestilik sõna, mis tähistab ukseesist õue ehk seda aeda, mis on ukse ees. Neid sõnu igapäevakeeles küll tuntakse, kuid Setomaa kohanimedes liigisõnana ei leidu. Et ussaid on siiski olnud kohanime järelkomponent, seda on näha külanimest Mäessä, mis on lühenenud kohanimest Mäeussaia.

Setomaa talud on koondunud küladesse, mis enamasti on selgepiirilised ja kompaktsed. Külad omakorda kuuluvad nulkadesse ehk suurematesse paikkondadesse. Setomaal on kaksteist nulka: Irboska nulk, Koolina nulk, Luhamaa nulk, Mokornulk, Poloda nulk, Raakva nulk, Saadsõrinna nulk, Saurova nulk, Tsätski nulk, Vaksaarõ nulk, Üle-Pelska nulk ning Keerä, Luga ja Seeridsä nulk [2]. Liigisõnaga -nulk märgitakse ka järve või lahe soppe (Hahenulk – Värska lahe osa), metsaosa (Palonulk), soo sees olevat pikka metsasaart (Pikknulk) ning põlde, näiteks nimes Kõivonulk.

Liigisõna -põld seevastu on sõna, mida kirjakeelt rääkiv inimene võib Setomaal julgelt kasutada, sest põllunimedes on see sõna tavaline, näiteks Sinidsekivipõld, Kukadsipõld, Esändäpõld jt. Põllu tähenduses käibib Lõuna-Eestis ka sõna nurm: Putisanurm, Tammõnurm jpt. Koristatud põllu kohta öeldakse Setomaal ka muu, nt. linamuu, nakrimuu, kesvämuu ‘koristatud linapõld, naeripõld, odrapõld’. See sõna on jäänud ka kohanimedesse, kuid mitte enam liigisõnana: Kaaramuu org, Maask´muumõts , Nakrimuu talu. Söötis põldu tähistab sõna süüt: Korgõsüüt, Kuningasüüt, Lapiksüüt. Heinamaa liigisõnaks on Setomaal valdavalt niit: Ilskaniit, Kõlgusniit, Pristaniniit. Sõnal kund (kond) on Kagu-Eestis kolm tähendust: kehv vilets maa, heinamaa ning laas või mets. Setomaal leiame sõna kund eeskätt metsanimedes: Kaokund, Kunnukõnõ.

Mõtsast mäele. Metsanimesid liigisõnaga mõts leidub Setomaal väga palju: Hargomõts, Jussinaasõmõts, Melnidsamõts jpt., niisamuti ka metsanimesid liigisõnaga palo ‘kuiv kõrge (okaspuu)mets, nõmm’: Korsapalo, Lakõpalo, Tedrepalo jt. Huvitav on märkida, et Lääne-Eestis tähistab palu hoopis madalat soist maad [7]. Suurte metsade nimedes on liigisõnaks ka laan (Ladilaan, Tääslaan, Visserlaan jt.) või varik (Korgõvarik, Savikua varik jt.). Võso – eesti keeles ‘võsa’ – tähistabki võsastikke, nagu Palanuvõso, Tsossivõso jt.

Harvem kui suuremad metsad, aga mõnikord siiski, on nime saanud ka väiksemad metsad või puuderühmad. Nimi on tulnud valitseva puuliigi järgi: Kadastik, Koksina kuustik, Pedästik, kuid tänapäeval ei pruugi enam nime andnud puuliik seal valitsev olla. Mõnikord antakse nimesid ka üksikutele puudele: Lautsipetäi (petäi tähendab Lõuna-Eestis ‘mänd’), Ustinapedäjäq.

Praegusajal on tavaline, et metsade asemele tekib inimtegevuse mõjul palju maha või läbi raiutud alasid ehk aetuid ja raotuid. Liigisõnana esineb aet metsast raadatud heinamaade nimedes: Kiriläaet, mis nüüd on põld, ja Vastseliina kihelkonnas Katriaet. Kõige tavalisem ja üldisem sõna (vana) raiesmiku kohta on raotu sõnast raot, mis esineb metsanimedes ka liigisõnana (raiesmiku peale on uus mets kasvanud, kuid vana nimi alles jäänud): Provvaraotu, Tagaraotu, Vinguraotu. Meremäe vallas kutsutakse ühte väiksemat küla ka Raotu nimega.

Võru- ja Setomaal on tavalised palan(d)u-komponendiga kohanimed, nagu Lotapalandu ja Odepalandu. See sõna tähendab ‘põlenud koht metsas’ ja nende nimede puhul kohalikud elanikud tavaliselt ka mainivad, et seal on kas mets või soo põlenud.

Mitmetähenduslik sõna on saar: see võib olla nii järvesaar (Kirbusaar), kõrgem koht soos või heinamaal (Kõivosaar, Võismasaar), metsasaar (Pertonasaar, Rebästesaar), aga ka poolsaar (Sosnasaar, Popovitsa saar – poolsaared Värska lahes) või madalam koht järves vee all (Suuhasaar). Samuti võib saar sisalduda põllunimes: Tilgasaar.

Mäelt peräni. Mägi on Setomaal ikka mägi, näiteks nimedes Võismamägi, Ruugapõllamägi, Marstumägi jpt. Väga levinud liigisõna on kink ‘küngas’ (Võrumaal ka kunt): Keelekink, Lehmäkääpäkink, Tsibrakink jt. Harva esinev sõna kärk tähistab soosaart, nt. Viinatii kärk. Mäenõlvu võidakse kutsuda sõnaga perv, näiteks Pikkperv. Sõna müür kasutatakse tähenduses ‘järsk jõeäärne kalju, millel on (tavaliselt) ka liivakivipaljand’. Liigisõnana esineb müür Piusa jõe liivakivipaljandite nimedes: Härmä müür, Rääptsüvä müür, Suurmüür jt.

Setomaal on palju orge: Kiiniguorg, Timmoorg, Viinaorg jt. Ainult Setomaal võime kuulda sõna tsoro, mis on soise põhjaga madal org, nt. Paskatsoro Värskas. Võru- ja Setomaal on sõna haud tähenduseks ennekõike ‘(suurem) auk; lohk, nõgu’, nagu kohanimes Süvähaud. Ka surnule kaevatakse haud, aga surnuaial käiakse matusõ pääl, kalmu pääl.

Sõna kand on liigisõnana nimes Mustkand, mis on saaretaoline põõsastega maariba keset lagedat madalsood. Soo ise kannab sekundaarset nime Mustakannu suu. Kand ei ole eesti keeles känd, tähenduse leiab soome keelest: kanta on ‘(kitsas) maariba kahe veekogu vahel; neeme algus; maariba soode vahel; maariba põldude vahel’ [4]. Sõna kands ehk (millestki) järele jäänud osa esineb ka kohanimedes, näiteks setod ütlevad Vastseliina linnuse varemete kohta Liinakands.

Inimeste jaoks on ikka olnud oluline tähistada objektide tippe, lõppe ja viimaseid nurki. Setomaa kõrgeim koht on laialdane Kuksina mägi, mille tipp kannab nime Repiðtðe (vn. ‘naerimaa’ – seega siis põld). Tippu või otsa tähendab ka liigisõna -pää, näiteks maanina nimes Ustjapää, kusjuures selle nime puhul on geograafiliselt hästi jälgitav nime ja objekti seos: maanina ümbrus (järve kallas) ja pool objekti on soine, aga selle kõige tipmine järve ulatuv osa on liivane. Tihti leiame sõna -pää ka külanimedes, nt. Järvepää ja Lutõpää. Pabra järve ühe haru nimi on aga Vungiots.

Liigisõna -perä tähendab ‘(millegi) tagumine osa, lõpp’, kusjuures tavaliselt on nime ja objekti seos ka geograafiliselt hästi jälgitav. Näiteks Mustaojaperä on soo oja lõpus; Nurmõperä – nurme ots enne orgu; Räestiguperä ja Tsopaperä – põllud enne metsa ning sood jt. Perä sünonüüm on hand, mis tähendab (sabakujulist) maastikuelemendi soppi. Nõnda on Ojahand üks kitsas ojaharu, mis on muutunud niiduks. Kasutusel on ka sõna nõna ‘nina’, mis tavaliselt tähistab järve ulatuvaid poolsaaretaolisi maaosi, nagu Suuhanõna, Tubnikanõna, Proodanõna jpt. Toredasti kõlav sõna on tsopp ‘sopp’, mida võib leida järgmistest kohanimedest: Kuulunidsa tsopp – sarnane lammiga, Raagotsina tsopp – Raagotsina oru viimane sopp metsa sees.

Peräst mereni. Lõuna-Eestis kasutatakse allika, lätte tähenduses pigem sõna läteq, millest tulenevad paljud allikanimed: Müräläteq, Praavesläteq jt. Liigisõna -tiik on Setomaa kohanimedes üsna harva, nt. Kuningatiik; tunduvalt tavalisem ja omasem on samatähenduslik lump: Laulatuslump, Rüüvlilump jt. Läpp tähendab ‘(kaevatud) linaleotiik’ ja seda leiame näiteks kohanimes Rüvvirossõläpp. Sõna lohk on tuntud üle kogu Eesti ja esineb Setomaalgi liigisõnana lohkude nimedes, kusjuures lohk võib olla nii veega kui veeta koht: Jaagolohk, Viinalohk jt. Ühe metsase madalsoo nimi on Pardsilohk. Kraavidelgi on nimed, nt. Mõisakraav, Jaamakraav. Tavalisi ojasid on Setomaal üsna vähe, aga mõned siiski: Verrevoja, Lätteoja jt.

Soode, soometsade ja rabade kohta öeldakse lihtsalt suu: Kadúonasuu, Timskisuu, Tsirgumõsusuu jpt. Setomaal leidub koguni üks hellitusliitega terminnimi: Suukõnõ. Madalat maad tähistab ka sõna nõtsk ‘nõgu, lohk, madal maa’, mis esineb liigisõnana nimes Ollõnõtsk.

Setomaa piirijõed, seega tähtsaimad jõed on Mädajõgi ja Piusa jõgi. Jõekäärudelgi võivad nimed olla: Hundikäärd, Suurkäärd jt. Maa ja vee piiriala on liigisõnade poolest väga huvitav, eriti Setomaal, kus on kokkupuuteid vene keelega. Näiteks on venekeelne sõna kuba ‘laht, järvesopp’ (vn. губа ‘laht, lahekurm’) kinnitanud kanda mitmes Setomaa lahenimes: Jaakohöödo kuba, Kremmessüvä kuba jt. Rannaäärsete setode jaoks on tähtis elatusala olnud kalapüük, millele viitab ka vana kohanimi Tindiloomus Räpina kihelkonnas. Üldnimi loomus tähendab kalapüügikohta või noodatäit kalu. Venekeelsel sõnal тоня on sama tähendus, mis eestikeelsel sõnal loomus ja ühel Värska kandi külal ongi nimeks Toña.

Järvedest on Setomaale olulisimad Lämmijärv ja Pihkva järv. Aga näiteks Järvekene on hoopis soo keset metsa. Kuna Lämmijärv on Setomaa mõistes suur järv, siis kohtab ka järveäärsetes kohanimedes maastikusõnu, mis sarnanevad mereäärsete omadega. Kõige tavalisem neist on laht, näiteks Värska lahe üks osa on Rõsna laht, ja kurk: Kulkna kurk, mis on kitsas ja sügav järvekitsus.

Mõnikord on nime saanud ka ümbruskonna silmapaistvamad kivid, näiteks Annõkivi. Sõna kivi vanem tähendus on aga ‘veski’, mis on levinud just Lõuna-Eestis, aga ka näiteks Hiiumaal. Setomaal on kaks veskinime, mis kannavad endas vana liigisõna: Kõlikivi ja Kõõrukivi.

1. Faster, Mariko; Saar, Evar 2002. Võromaa kotussõnimmist. – Võro Instituudi toimõndusõq nr 13. Võro.

2. Hõrn, Aare 1990. Setomaa nulga. Mokornulk. – Võro-Seto tähtraamat ehk kallendri 1991. aastaga pääle. Võro: 21–23.

3. Kallasmaa, Marja 2000. Saaremaa kohanimed II. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.

4. Pall, Valdek 1977. Põhja-Tartumaa kohanimed II. Valgus, Tallinn.

5. Randall, Richard R. 2001. Place Names – How They Define the World – and More. The Scarecrow Press, Inc. Lanham, Maryland, and London.

6. Simm, Jaak 1971. Slaavi geograafilised terminid Setumaa kohanimedena. –Emakeele Seltsi Aastaraamat 17. Eesti Raamat, Tallinn: 169–171.

7. Vaba, Lembit 1989. Balti laenud läänemeresoome maastikusõnavaras. – Keel ja Kirjandus 4: 206–218.

Mariko Faster (1977) on eesti keele eriala magistrant, Tartu ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse kuraator.