Randade kaitse on peale looduse kaitse paljuski ennekõike avalike huvide kaitse. Eestis ei tohiks lasta minna nii, et enamik veekogude kaldaid on eravalduses ning avalik juurdepääs olulisel määral piiratud, nagu on juhtunud paljudes Euroopa riikides. Meie seadused ongi tehtud selleks, et rannad oleksid kaitstud ja juurdepääs tagatud.

Eesti rannajoone pikkus ja sisevete võrk on pindala, rahvaarvu ja asustustihedust arvestades enamiku Euroopa riikidega võrreldes märkimisväärselt suur. Seni valdavalt looduslikus seisundis rannik on siiani meie suurimaid ühiseid rikkusi.

Seadustes ja ühiskonnas kehtib üldiselt põhimõte, et juurdepääs Eesti randadele peaks olema vaba.

Kehtestatud kitsendused. Alates 1995. aastast kehtib ranna- ja kaldakaitseseadus, mille alusel on kehtestatud ranna ja kalda ulatus ning selle kasutamise kitsendused. Suurim seaduses sätestatud omandiõiguse kitsendus on ehituskeeluvöönd. Selle laius Narva-Jõesuu ja meresaarte rannal on 200 meetrit, Eesti mandriosa mererannal, Peipsil ja Võrtsjärvel 100 meetrit, tiheasustusalal mererannas 50 meetrit ning siseveekogudel nende valgala või pindala suuruse järgi kas 50, 25 või 10 meetrit.

Mandril tuleb tähele panna ka seadusepunkti, mille kohaselt saab metsa- ja põllumajandusliku sihtotstarbega (ehk maatulundusmaa sihtotstarbega) kinnisasjale ehitusõigust seada vaid ministri nõusolekul. Siiani pole tehtud probleemi sellest, kui inimene ehitab oma tarbeks temale kuuluval kinnistul metsasel alal 100–200 meetri vahelises rannavööndis sobivasse kohta. Kuid on ilmne, et selline tegevus saab olla üksnes hajus, sest tiheasustuse puhul mets enam metsana ei säili.

Reeglil võivad olla erandid. Seadus annab keskkonnaministrile õiguse vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel. Kohalik omavalitsus võib seda aga üldplaneeringuga suurendada. Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada, ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. Planeering peab tagama, et taotlus esitatakse kohaliku omavalitsuse (volikogu) tahte väljendusena, mitte lähtudes maaomaniku isiklikust huvist. Samuti aitab see ametkondlikul asjaajamisel vältida otsuste langetamist üksikisikute tasemel.

Võib küsida, kas erandid on üldse õigustatud. Ent igapäevatöös ette tulnud juhtumite põhjal võib kinnitada, et mõnikord on see vajalik. Tavaliselt põhjendatakse ehituskeeluvööndi vähendamist looduslike iseärasuste, tehnovõrkude paigutuse, kinnistu kuju ja asukoha, väljakujunenud teedevõrgu ning hoonestuskaugusega antud piirkonnas.

Nii mõnelgi puhul on paindlik lähenemine põhjendatum kui range meetrite lugemine, mis pole ka looduse seisukohalt kuigi mõistlik. On ju loodusolud ja asustustavad meie randades piirkonniti väga mitmekesised. Olenevalt kinnistu kujust ja paigutusest võib meetritest kinnipidamine isegi kasu asemel kahju teha. Seega on hea, kui saab vaadelda iga juhtumit eraldi.

Näiteks lagedal rannamaastikul ei ole vahet, kas ehitatakse 50, 100 või 200 meetri kaugusele. Maastikupilti mõjutab selline hoonestus ikka ühtemoodi ning rajatis jääb tuultele avatuks kaugusest olenemata. Samas pole randa ulatuva metsariba sisse sobiva, senisele lagendikule püstitatud ehitise puhul olulist vahet, kui kaugele see merest jääb.

Avalikkuse huvide kaitsel. Vahet tuleb teha avalikuks kasutuseks ja eratarbeks mõeldud ehitiste vahel. Majutus- ja söögikohtade või puhkerajatiste ehitamine ning sellega vajaduse korral kaasnev ehituskeeluvööndi vähendamine teenib kindlasti enamuse huve.

Ehitamist avaliku kasutuse poolest olulisimatele rannalõikudele saab kõige paremini reguleerida valla ühe osa üldplaneeringuga. Selle koostamise käigus on võimalik selgeks vaielda avalike ja erahuvide vastuolud. Läbimõeldult paigutatud rajatised võivad ilusat merevaadet hoopis esile tõsta ning kui planeeringus kehtestatakse ehitistele ka arhitektuursed põhinõuded, siis on tulemuseks igas mõttes kvaliteetsem keskkond.

Saartel on vöönd suurem. Mandril ja saartel käsitletakse ehituskeeluvööndit eri moodi. Mandril on seadusest tulenev ehituskeeluvöönd 100 meetrit. Senise kogemuse järgi on see keskmine kaugus, mille puhul säilivad ranna looduskooslused ja avaliku kasutuse võimalus. Ühtlasi on elanikud kaitstud tuule, jää ja rannaprotsesside mõju eest. Maaomanikku ei häiri rannal jalutavad inimesed ning ka rannaskäijal ei teki ebamugavat tunnet, et ta peab teise inimese õuest läbi astuma. Olenevalt sellest, kas tegemist on metsase ala või lageda rannamaastikuga, on täpne optimaalne kaugus muidugi erisugune.

Sageli tuleb ette, et üldplaneering on juba kehtestatud, kuid ehituskeeluvööndit ei ole selles väga täpselt määratud. Võib ilmneda olukordi, kus selle täpsustamine osutub siiski vajalikuks. Sel juhul määratakse ehituskeeluvöönd detailplaneeringu alusel.

Keerulisem on lugu saartel. Seal kehtib kaks korda suurem ehituskeeluvöönd ning on selge, et väiksematel saartel poleks ehituskeeluvööndit vähendamata üldse võimalik ehitada. Paljudel saarevaldadel pole üldplaneeringut; ehituskeeluvööndit käsitatakse kaootiliselt, ilma selgete põhimõteteta ja üksikjuhtude alusel.

Kahesajameetrise ehituskeeluvööndi tõttu on just saartel äärmiselt vajalik koostada rannaalade üldplaneering. Selle mõõtkava on väiksem kui kogu omavalitsuse territooriumi hõlmaval üldplaneeringul ja suurem kui detailplaneeringul. See võimaldab paindlikumalt arvestada nii üldisi kui ka erahuvisid, lähtudes konkreetsest kohast.

Looduskaitseseadus tuleb. Peagi asendab ranna- ja kaldakaitseseaduse looduskaitseseadus. Selle järgi jääb kitsenduste ulatus üldjoontes samaks, kuid uus seadus näeb täpsemalt ette erandjuhtumid. Eelnõu järgi pannakse kohalikele omavalitsustele kohustus tagada planeeringute kaudu juurdepääsuvõimalus veekogude kallastele.

Loomulikult meeldiks paljudele ehitada maja kaunisse mereranda või mõne siseveekogu kaldale. Inimeste soovi elada või puhata veekogu läheduses ei tohiks pidada pahatahtlikuks. Ent kuna tegemist on mitmes mõttes väga tundlike aladega, siis peab nende planeerimine olema suure tähelepanu all. Tähtis on leida tasakaal looduslikult väärtuslike alade kaitse, avalike huvide ja maaomanike soovide vahel.

Urve Sinijärv (1969) on maastikuarhitekt, töötab keskkonnaministeeriumis looduskaitsespetsialistina.

Mandril tuleb tähele panna ka seadusepunkti, mille kohaselt saab metsa- ja põllumajandusliku sihtotstarbega (ehk maatulundusmaa sihtotstarbega) kinnisasjale ehitusõigust seada vaid ministri nõusolekul. Siiani pole tehtud probleemi sellest, kui inimene ehitab oma tarbeks temale kuuluval kinnistul metsasel alal 100–200 meetri vahelises rannavööndis sobivasse kohta. Kuid on ilmne, et selline tegevus saab olla üksnes hajus, sest tiheasustuse puhul mets enam metsana ei säili.

Reeglil võivad olla erandid. Seadus annab keskkonnaministrile õiguse vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel. Kohalik omavalitsus võib seda aga üldplaneeringuga suurendada. Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada, ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. Planeering peab tagama, et taotlus esitatakse kohaliku omavalitsuse (volikogu) tahte väljendusena, mitte lähtudes maaomaniku isiklikust huvist. Samuti aitab see ametkondlikul asjaajamisel vältida otsuste langetamist üksikisikute tasemel.

Võib küsida, kas erandid on üldse õigustatud. Ent igapäevatöös ette tulnud juhtumite põhjal võib kinnitada, et mõnikord on see vajalik. Tavaliselt põhjendatakse ehituskeeluvööndi vähendamist looduslike iseärasuste, tehnovõrkude paigutuse, kinnistu kuju ja asukoha, väljakujunenud teedevõrgu ning hoonestuskaugusega antud piirkonnas.

Nii mõnelgi puhul on paindlik lähenemine põhjendatum kui range meetrite lugemine, mis pole ka looduse seisukohalt kuigi mõistlik. On ju loodusolud ja asustustavad meie randades piirkonniti väga mitmekesised. Olenevalt kinnistu kujust ja paigutusest võib meetritest kinnipidamine isegi kasu asemel kahju teha. Seega on hea, kui saab vaadelda iga juhtumit eraldi.

Näiteks lagedal rannamaastikul ei ole vahet, kas ehitatakse 50, 100 või 200 meetri kaugusele. Maastikupilti mõjutab selline hoonestus ikka ühtemoodi ning rajatis jääb tuultele avatuks kaugusest olenemata. Samas pole randa ulatuva metsariba sisse sobiva, senisele lagendikule püstitatud ehitise puhul olulist vahet, kui kaugele see merest jääb.

Avalikkuse huvide kaitsel. Vahet tuleb teha avalikuks kasutuseks ja eratarbeks mõeldud ehitiste vahel. Majutus- ja söögikohtade või puhkerajatiste ehitamine ning sellega vajaduse korral kaasnev ehituskeeluvööndi vähendamine teenib kindlasti enamuse huve.

Ehitamist avaliku kasutuse poolest olulisimatele rannalõikudele saab kõige paremini reguleerida valla ühe osa üldplaneeringuga. Selle koostamise käigus on võimalik selgeks vaielda avalike ja erahuvide vastuolud. Läbimõeldult paigutatud rajatised võivad ilusat merevaadet hoopis esile tõsta ning kui planeeringus kehtestatakse ehitistele ka arhitektuursed põhinõuded, siis on tulemuseks igas mõttes kvaliteetsem keskkond.

Saartel on vöönd suurem. Mandril ja saartel käsitletakse ehituskeeluvööndit eri moodi. Mandril on seadusest tulenev ehituskeeluvöönd 100 meetrit. Senise kogemuse järgi on see keskmine kaugus, mille puhul säilivad ranna looduskooslused ja avaliku kasutuse võimalus. Ühtlasi on elanikud kaitstud tuule, jää ja rannaprotsesside mõju eest. Maaomanikku ei häiri rannal jalutavad inimesed ning ka rannaskäijal ei teki ebamugavat tunnet, et ta peab teise inimese õuest läbi astuma. Olenevalt sellest, kas tegemist on metsase ala või lageda rannamaastikuga, on täpne optimaalne kaugus muidugi erisugune.

Sageli tuleb ette, et üldplaneering on juba kehtestatud, kuid ehituskeeluvööndit ei ole selles väga täpselt määratud. Võib ilmneda olukordi, kus selle täpsustamine osutub siiski vajalikuks. Sel juhul määratakse ehituskeeluvöönd detailplaneeringu alusel.

Keerulisem on lugu saartel. Seal kehtib kaks korda suurem ehituskeeluvöönd ning on selge, et väiksematel saartel poleks ehituskeeluvööndit vähendamata üldse võimalik ehitada. Paljudel saarevaldadel pole üldplaneeringut; ehituskeeluvööndit käsitatakse kaootiliselt, ilma selgete põhimõteteta ja üksikjuhtude alusel.

Kahesajameetrise ehituskeeluvööndi tõttu on just saartel äärmiselt vajalik koostada rannaalade üldplaneering. Selle mõõtkava on väiksem kui kogu omavalitsuse territooriumi hõlmaval üldplaneeringul ja suurem kui detailplaneeringul. See võimaldab paindlikumalt arvestada nii üldisi kui ka erahuvisid, lähtudes konkreetsest kohast.

Looduskaitseseadus tuleb. Peagi asendab ranna- ja kaldakaitseseaduse looduskaitseseadus. Selle järgi jääb kitsenduste ulatus üldjoontes samaks, kuid uus seadus näeb täpsemalt ette erandjuhtumid. Eelnõu järgi pannakse kohalikele omavalitsustele kohustus tagada planeeringute kaudu juurdepääsuvõimalus veekogude kallastele.

Loomulikult meeldiks paljudele ehitada maja kaunisse mereranda või mõne siseveekogu kaldale. Inimeste soovi elada või puhata veekogu läheduses ei tohiks pidada pahatahtlikuks. Ent kuna tegemist on mitmes mõttes väga tundlike aladega, siis peab nende planeerimine olema suure tähelepanu all. Tähtis on leida tasakaal looduslikult väärtuslike alade kaitse, avalike huvide ja maaomanike soovide vahel.

Urve Sinijärv (1969) on maastikuarhitekt, töötab keskkonnaministeeriumis looduskaitsespetsialistina.