2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 12/2003
Sajand lemiste jrves: taimed teavad ttt

lemiste jrv on jootnud Tallinna juba seitse sajandit. Viimastel neist on tuntud muret vee kvaliteedi prast. Eelmise sajandi jooksul toimunud muutustest jrves annab teada ka teisenenud taimestik.

Suurtaimestikul on oluline osa jrve kossteemis. Taimed eritavad fotosnteesil vette hapnikku, aga ka lahustunud mineraal- ja orgaanilisi aineid, sealhulgas ensme, mis aitavad kaasa lagunemisprotsessidele veekogus. Taimestikul leiavad elupaiga ja kinnitumiskoha paljud mikroorganismid, aga ka algloomad, vhilaadsed, teatud putukaliigid. htlasi pakuvad veealused taimed varju zooplanktonile veekihis elavatele mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele , phjasetetes elavatele vikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Phjataimestiku olemasolust vi puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb kossteemi psivus.

lemiste jrves valitsevad helofdid krged rohttaimed, mille alumine osa koos uuenemispungadega asub veekogu phjasettes (mudas, liivas), suurem osa heaastasest vsust krgub veepinna kohal. Need taimed, eesktt pilliroog ja jrvkaisel, ei paku thusat varju kalamaimudele ja zooplanktonile, veesiseste taimede osathtsus jrves on aga mrksa viksem.


Tallinna veeallikas. lemiste jrv on varustanud Tallinna joogiveega alates 14. sajandist. Vee kvaliteedi prast tunti muret juba 19. sajandi lpul: rohke ftoplanktoni (veekihti asustavate mikrovetikate ehk taimhljumi) tttu muutus vesi hguseks. Eriti halvaks muutus joogivesi 1896. aasta kuumal pikeselisel suvel, mil tekkis mdapsmatu vajadus jrve uurida. See sai teoks kolm aastat hiljem.

Hdrobioloogilised andmed (sealhulgas suurtaimestiku kohta) koos hdroloogiliste ja hdrokeemiliste andmetega avaldas Guido Schneider 1908. aastal [5].

Linna suunatavat vett hakati puhastama siiski alles 1927. aastal. Et suurendada Tallinna joogivee varusid ja parandada vee kvaliteeti, on aegade jooksul ehitatud kanaleid, mille abil suunati lemistesse mitme je ja nendele rajatud veehoidlate vesi. Esimesena kaevati 1922. aastal 10,7 km pikkune Piritalemiste kanal. Viimaseks sajandivahetuseks oli Tallinna pinnaveehaarde valgla suurenenud sedavrd, et lemiste jrve looduslik valgla hlmab sellest vaid 4% [2].

lemiste jrv:

pindala 9,3 km2

keskmine sgavus 3,4 m

suurim sgavus 5,9 m

vee lbipaistvus suvel 0,5 m

looduslik valgla 72 km2

valgla koos pinnaveehaardega 1825 km2

jkate psib keskmiselt 141 peva


lemiste suurtaimestik aastal 2000. lemiste on vike, madal, hguse veega ja lauge ning suures osas vhe liigestunud kaldajoonega jrv. Ka taimestik on sna htlane, vaid mned piirkonnad, eelkige sisse voolavate ojade ja kanalite suudmealad, pakuvad taimedele erisuguseid kasvukohti. Liigirohkemat taimestikku neb lunaosas Katku (Vana-Kurna) oja suudmes ja seda mbritseval ulatuslikul soo-alal ning Kurna (Uus-Kurna) oja suudmes (vt. kaardiskeemi). Kirdenurgas suubub jrve Piritalemiste kanal, mille suudmest veidi luna pool moodustub saarega eraldatud ja tuulte eest kaitstud kirdelaht. Teine, viksem, mmarguse kujuga, muust jrvest ainult krge pillirooga eraldatud laht asub jrve loodekaldal. Omanolised on veel tsik idakaldal, kunstkallas kirdekaldal ning kitsad (ainult kmne vi paarikmne meetri laiused) kaldarsed madalaveelised alad phja- ja idakaldal, kus krget kaldaveetaimestikku pole. Siiski hlmavad kik nimetatud piirkonnad kokku thise osa jrve ldpindalast.

Uurisime jrve taimestikku 2000. aasta juulikuus: kaardistasime suurtaimestikuga asustatud ala, mrasime taimede leviku sgavuspiiri, taimestikuvndi katvuse ja liigilise koosseisu. Andmeid kogusime 232 punktis, mille asukoha mrasime GPS-i (Geographical Position of Sites) abil; andmete ttlemiseks kasutasime Eesti Kaardikeskuses aerofotode phjal koostatud digitaalkaarti ning programmi MapInfo.

lemiste suurtaimestik:

kokku 40 liiki soontaimi

1 samblaliik

5 liiki suurvetikaid

katab 5,4% jrve pindalast

vndi keskmine laius 48,4 m,

suurim laius 286 m

ulatub keskmiselt 1,4 m sgavusele,

suurim sgavus 2,5 m


Kuigi kokku leidsime jrvest nelikmmend liiki soontaimi, koosneb taimestik philiselt ainult heksast liigist: heloftidest pilliroog, jrvkaisel ja rooghein, ujulehtedega taimedest vesi-kirburohi ja veesisestest taimedest viis penikeele liiki (niitjas, hein-, lik-, kamm- ja kaeluspenikeel; peale selle hein- ja lik-penikeele hbriid).

Kige rohkem on ikkagi pilliroogu, kes ristab jrve pideva vi katkendliku vna. See taim kasvab enamasti 2,53 meetri pikkuseks, vib aga olla ka tunduvalt pikem (kuni 4,2 m). Huvitaval kombel vahelduvad enam-vhem samasugustes oludes tihedad krged rohkete isikutega roostikutukad tunduvalt madalamate kogumikega, kus pole htki itsvat taime.

Nii sageduse kui ka hulga poolest jrgneb pilliroole jrvkaisel, kes klgneb pillirooga enam-vhem puhta vna, moodustab hajali tukkasid kaugel jrves ning hiskooslusi pilliroo, vesi-kirburohu vi roogheinaga. Kaislakooslused vivad olla eri tihedusega katvus paarikmnest kuni kaheksakmne protsendini. Leviku sgavuspiir on enamasti meeter kuni poolteist, kndides 1,9 meetrini. Kaislad kasvavad umbes kahe meetri krguseks, harvemini vib leida 2,52,7 m krgusi taimi.

Kolmas valitseja on vesi-kirburohi, kes kasvab sageli koos pilliroo ja jrvkaislaga, vi katab phja ainuliigiliste mne- vi mnekmne ruutmeetri suuruste laikudena, ent paiguti vtab enda alla mitmesajameetrise lbimduga vljasid. Kirburohu laigud vivad kohati katta veepinna tielikult. Vesi-kirburohu sgavuspiir knib kahe meetrini, kuid suuremad ja tihedamad laigud asuvad poolteise meetri sgavusel; kuni poolemeetrises vees kasvavad taimed vikeste laikudena vi hajusalt.

Neljas valitseja rooghein kasvab kaldavees 0,22 meetri sgavusel omaette tukkadena, klgnedes pilliroo vi jrvkaislaga ning moodustades nendega vahel hiskooslusi. Mnel juhul on rooghein ainus heloft, temast jrve poole jvad kas kirburohu vi penikeelte laigud. Rohkesti on roogheina tukkasid jrve kirdeosas, eriti saarega eraldatud lahes. Penikeele liikidest olid sagedamad lik-penikeel ja kaelus-penikeel. Tpilise lik-penikeele krval leidsime ka ogatipuliste lehtedega vormi (f. acuminatus). Penikeeled on rohkem levinud jrve phjapoolses osas.

Samad liigid kasvavad ka jrve eriilmelistes kasvukohtades, kust leidsime veel 31 liiki soontaimi. Enamasti olid needki tavalised liigid, kuigi osa kasvas hredalt ja vhestes kohtades. Erilist thelepanu ratas juurteta taim rni-kardhein, kes kasvas vga tiheda kooslusena (katvus 95100%) 0,70,8 meetri sgavusel Katku oja suudmealal, hlmates seal 1100 ruutmeetri suuruse htlase vlja. Varem pole seda eutroofset vett eelistavat liiki lemistes leitud.

Thelepanu kitis omaprane taimestik kitsastel kaldarsetel madalikel, kus liivast phja katavad vikesed madalakasvulised taimed, nagu roomav kastehein, soo-alss, nel-alss, niitja penikeele omaprane vike vorm f. fasciculatus, mis ei kni enamasti le 10 sentimeetri ning mille isikuraod ei ulatu lehtedest krgemale. Vhesel hulgal kasvas siin-seal vikesi mndvetikaid. Kohati leidus kividel harilikku vesisammalt. Just sellises madalate taimedega kohas phjakaldal mrkasime kivide vahel tumerohelisi, enam-vhem tennisepalli suurusi vi natuke suuremaid vetikapalle, mis osutusid Eestile sna haruldase taime rohevetika Cladophora aegagropila kolooniateks. Teises kohas idakaldal ngime vetikapalli hulpimas veepinnal kaisla- ja pillirootukkade vahel. Paarist-kolmest kohast kividelt leidsime vhesel hulgal rohevetikaid Cladophora glomerata, Spirogyra ja Mougeotia.

Kaldarsete madalike kividel silmasime hulgaliselt helerohelisi poollbipaistvaid, sinivetikate kolooniaid meenutavaid mgaraid. Lhem uurimine asjatundja Priit Zingeli osavtul selgitas aga, et tegu polnudki taimedega, vaid selgrootute hulka kuuluva tsiliaadiga Ophrydium versatile.


Muutused viimase saja aasta jooksul. Esimesed andmed lemiste jrves ja sellesse suubuvas Katku ojas ning mbritseval sooalal kasvavate taimede kohta prinevad tuntud botaaniku Edmund Russowi Tallinna mbruse floorat ksitlevast tst [4].

lemiste jrve ja selle elustikku phjalikumalt uurinud Guido Schneider avaldas oma 1908. aastal ilmunud monograafias jrvetaimestiku kirjelduse ja liikide nimekirja, kus olid arvesse vetud ka Russowi andmed. Sajandi teisel poolel esitasid suurtaimestiku kohta olulisi andmeid Maia Pork ja Aime Memets. Maia Pork avaldas oma phitulemused koguteoses Eesti jrved [3], kus on ka olulisemate liikide levikukaart. Aime Memetsa uurimus lemiste jrve krgemast veetaimestikust [2] sisaldab htlasi varasemate uurijate andmeid liigilise koosseisu kohta, muu hulgas ka Maia Porgi ksikirjalisi mrkmeid vhem levinud liikide kohta.

Nendele uurimustele toetudes on vimalik vrrelda tnapevast taimestikku varasemaga, selgitades nii sajandi jooksul toimunut.

Paistab, et suurtaimestiku osa lemiste jrve kossteemis on eelmise sajandi jooksul tunduvalt vhenenud. Ent rohkem kui liigiline koosseis on muutunud liikidevahelised suhted. Hakkab silma, et taimestikuv on mrgatavalt ahenenud ning rooghein taandunud valitseja kohalt neljandaks: kui Schneider pidas lemiste kige iseloomulikumaks taimeks roogheina, siis tnapeval valitseb pilliroog. Tublisti on edenenud ka jrvkaisel, mida Schneider on mrkinud ainult kahes kohas: lnekalda turbaphjal ja Katku oja suudmealal. Praeguse kolmanda valitseja vesi-kirburohu kohta mrkis Schneider, et liik moodustas tihedaid, kuni 100-meetrise lbimduga kogumikke kagukalda lhedal ning kasvas vhemal hulgal ka jrve edelaosas. Tol ajal veepiiri lhedal levinud tarnavnd, milles oli kohati rohkesti konnaosja, on ndseks taandunud.

Tabelist selgub, et suured muutused olid toimunud juba 1965. aastaks, ent tarnade osathtsus on ilmselt vhenenud just sajandi viimasel veerandil. Samal ajal on oma levikuala veelgi laiendanud vesi-kirburohi: ujulehed vimaldavad sel liigil kasutada valgust veepinnal ja selle lhedal, seega mitte hoolida vee vhesest lbipaistvusest. Kahjuks ei saa seda ldistada kikidele ujulehtedega taimedele.

Jrve phiosast erinevates kasvukohtades oli muutustest silmapaistvaim rni-kardheina suure ja tiheda kogumiku kujunemine Katku oja suudmealale. ldse sai 2000. aastal loetellu 11 liiki, mida varem pole mrgitud. Thelepanu ratasid valge vesiroosi vimsad kogumikud Katku oja suudmes: seda taime pole 20. sajandil ilmunud tdes mrgitud, kll oli teda samast kohast leidnud Russow. Viimase kolme aasta jooksul on valge vesiroos trginud Katku oja suudmest jrve.

Meie koostatud floristilises nimekirjas puudub 14 varem leitud soontaime taksonit. Kiki neid oli varasemate uurimiste ajal leitud vhe. Seega pole vimatu, et me seekord mnd harva ja vhesel hulgal kasvavat taime lihtsalt ei mrganud.

Taimestiku jrgi otsustades oli lemiste juba saja aasta eest tugevasti eutrofeerunud jrv. Seda kinnitab liigiline koosseis, eriti suurvetikate ning planktonivetikate rohkus juba 19. sajandi viimasel kmnendil. Kllap on huvitav teada, et Guido Schneider tegi oma uurimuse phjal Tallinna linnaametile (Revaler Stadtamt) ettepaneku lasta igal sgisel suured krrelised niita ja jrvest eemaldada, et takistada nii rohke muda teket. htlasi mrkas ta, et kariloomad sid sgisel hea meelega roogheina.


Mis tingib muutusi? Phjusi on mitu ja nende mju kompleksne. Suurtaimestikule on kindlasti halvasti mjunud veetaseme suur kikumine jrves kuni 1990. aastate alguseni: puastel aastatel hvib taimestik suurtel kuivale jnud kaldaaladel. Mdunud sajandil on olnud kaheksa kuivaperioodi, neist viimane 1975. aastal.

Veesiseseid taimi on tugevasti mjutanud hgune vesi: lbipaistvus ei kni tavaliselt le poole meetri, mistttu napib taimedele fotosnteesiks vajalikku valgust. Helofte mjutab see varakevadel, kui taimed ei ulatu veel veest vlja.

Miks on lemiste vesi hgune? Suvel phjustab seda rohke taimne hljum, varakevadel ja sgisel, kui hljumit on vees vhe, tstab madalaveelise jrve phjast mudaosakesi les tuule tekitatud lainetus. Muda on aga lemiste jrve phjal palju. Sellele juhtisid thelepanu juba esimesed uurijad, ajavahemikul 19741984 pumbati jrvest vlja umbes 263 000 m3 muda.

Kalateadlased on selgitanud, et lemiste jrve kossteemis on paigast ra rvlooma-saaklooma suhted: rvkalu on vaid 5% kalastikust. Sel phjusel ei toimi siin normaalselt klassikaline toiduahel rvkalad, lepiskalad, zooplankton, ftoplankton ja jrve kalastikus valitseb latikas. Seda phjatoidulist lepiskala peetakse ka heks vee hgususe phjustajaks, sest phjasetetes elutsevaid loomakesi hankides songib ta vee sogaseks. Pealegi ei lase latikas pidevalt phja les tuhnides taimedel uusi alasid asustada.

Taimhljumit ja suurtaimestikku peetakse ldiselt konkurentideks nii valguse kui ka toitainete prast. lemistes konkureerivad nad kahtlemata valguse prast, mistttu veesiseseid taimi on heloftide krval vhe. Toitaineid peaks selles jrves jtkuma nii taimhljumile kui ka suurtaimedele. Viimasel kmnendil on toitainete koormus jrvele vhenenud. See on seletatav helt poolt viksema veetarbimisega, mis omakorda vhendab ka jrve sisse voolava vee hulka (veevahetus on aeglustunud umbes kolm korda). Teiselt poolt sissevoolavas vees on vhenenud toitainete kontsentratsioon. Jrve veevaru ptakse tiendada ajal, mil toitaineid on vees kige vhem. Toitainete hulga kahanemist jrvevees peegeldab vhenenud taimhljum. Suurtaimed, kes kinnituvad juurestiku abil jrve phjale, ammutavad puudu jvaid toitaineid phjasetteist.

lemiste jrve vee kvaliteet on tsine probleem ka uuel sajandil. he meetmena konstrueeriti Katku oja suudmes olnud looduslikust lodualast nn. tehismrgala, mis talitleb alates 2002. aasta maist. Kurna kanalist suunati vesi viie kveti abil mrgalale, Kurna ja Katku oja suleti muldpiirdetammiga. Viimase taha kaevatud piirdekraavi koguneb lodu lbinud vesi, mis suunatakse muldtammi ehitatud truupregulaatori kaudu jrve. Senised seireandmed nitavad, et tehismrgala eemaldab veest toitaineid sna thusalt.


1. Jrvet, Arvo 2000. Eesti veeolud 20. sajandil. Eesti Loodus 51 (12): 515518.

2. Мяеметс Айме 1979. Высшая водная растительность озера Юлемисте. Гидробиологические исследования 8, Таллин: 2231.

3. Pork, Maia 1968. lemiste jrv. Taimestik. Memets, Aare (toim.) Eesti jrved. Valgus, Tallinn: 442.

4. Russow, Edmund 1862. Flora der Umgebung Revals. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Est- und Kurlands 3, 2: 3942.

5. Schneider, Guido 1908. Der Obersee bei Reval. Die Vegetation. Archiv fr Biontologie 2, 1: 3855.


Tiiu Trei (1936) on hdrobotaanik, uurinud peamiselt merephja taimestikku, viimasel aastakmnel ka jgede suurtaimestikku.

Tiia Trei (1968) on hdrobioloog, kaitsnud magistrit Eesti rannikumere ftoplanktoni kohta. Praegu ttab Tallinna veepuhastusjaamas ja vastutab toorvee kvaliteedi ja kvantiteedi eest.



Tiia Trei, Tiiu Trei
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet