Kormoranist kui tondist rääkida on mitu põhjust. Teda peavad tõeliseks tondiks kalakasvatajad, kalurid, õngemehed, kalapüügivarustuse tootjad ja müüjad ning teisedki. Tema kaela on veeretatud süüdistusi küll tõelistes, kuid ka olematutes pahategudes, pigem küll viimastes. Kas tondi tapmine tooks kergendust?

Tondirahu Väinameres ja Tondisaart Võrtsjärves ühendasid veerandsada aastat tagasi vaid kummalisevõitu nimed. Kuni Tondirahu valisid meelispaigaks kormoranid ja rajasid sinna oma seni meie suurima ja püsivama haudeasunduse. Tondisaar on aga tänini ainuke koht sisemaal, kus kormoranid on visalt pesitseda püüdnud.

Kormoran pole Läänemerel uustulnuk, vaid põline asukas. Ta oli siin juba olemas, kui meie esivanemad siia jõudsid ja püsima jäid. Kas kunagi unustatud aegadel võidi kormoranide järgi nimetada nende asusaari? Suured salapärased mustad püstise kehahoiakuga linnud kividel või puudel tiibu lehvitamas võivad tõesti tontlikena tunduda. Vastust pole, kuid kummaline kokkusattumus jääb.

Kormoranid on kõige lähemad suuladele. Nad moodustavad omapärase üsna väikese, aga eduka linnurühma, mis on levinud üle kogu maailma.

Euroopas teatakse meil elaval liigil kaht alamliiki: peamiselt puudel pesitsev sisemaine harilik kormoran (Phalacrocorax carbo sinensis) ja atlandi kormoran (nomitaatvorm Ph. c. carbo), kes asustab ookeani rannikuid ja rannakaljusid. Atlandi kormorani võib meil kohata vaid läbirändel.

Meie kormoran on suur, esmapilgul üleni must lind. Lähemalt vaadeldes paistab siiski soomuseline metalne muster. Kevadisel kosimisajal ilmuvad lühikeseks ajaks kuklale ja kaelale valged ehissuled. Siis muutub erksavärviliseks ka sulestikuta ala noka ümbruses. Keha külgedele tekib silmatorkav valge laik. Noored linnud on pruunikamad, kirju või valge kõhualusega.

Kormorani nokk on pikk ja sale, terava konksja tipuga. Ühena vähestest lindudest puuduvad täiskasvanud lindudel ninasõõrmed. Need küll arenevad poegadel, kuid sulguvad hiljem. Võib-olla just see iseärasus võimaldab püütud saaki vahel ka vee all neelata. Jalad on heale ujujale omaselt keha tagaosas, ent tugevad ja hästi kõlblikud ka maapinnal käimiseks; võib koguni puuokstele maanduda ja seal turnida.

Kormoranide sulestik on omapärane. Sageli arvatakse, et kormorani suled märguvad. Tegelikult pole see päris nii. Ta suled ei erine oluliselt teiste veelindude omadest. Neid isegi võitakse päranipunäärme eritisega. Küll aga ei liibu kormorani suled veekindlalt üksteise vastu. Seepärast pääseb vesi erinevalt paljudest teistest veelindudest sulgede vahele. Nii istub keha sügavamalt vees ja see hõlbustab sukeldumist ning vee all ujumist. Kuid nii puutub keha kokku jahedama veega, jahtub kiiresti ning kormoran ei saa endale lubada pikki kalastuskäike. See kaotus tuleb korvata osavusega. Ööpäeva jooksul tehaksegi tavaliselt vaid üks-kaks kalastuskäiku kestusega poolest kuni kahe-kolme tunnini. Poegade toitmise ajal tuleb siiski 2–4 korda kalal käia ja “tööpäevad” kestavad siis 6–8 tundi. Palju rohkemat nad endale lubada ei saagi. Seetõttu elavad kormoranid vaid kalarikastes paikades.

Samal põhjusel ei saa kormoranid erinevalt tavalistest veelindudest ka pikemalt veepinnal puhata. Lendu tõustes ning sobivas turvalises paigas maapinnal, kividel või puudel raputatakse sulestikust ülemäärane vesi ja järgneb väga kormoranlik tegu: tiivad sirutatakse poolavali ja püsitakse niisuguses poosis pikemat aega. Väidetavasti taastab lind niimoodi aeg-ajalt tiibu väristades ka vees langenud kehatemperatuuri või isegi annab olulist teavet teistele lindudele, näiteks kalapüügi edukuse kohta.

Osavate kalastajatena jääb kormoranidel palju aega, et puhata, sulestikku hooldada, üksteisega suhelda või niisama logeleda. Nad on väga seltsivad linnud. Nii sigimisasundustes, puhke- ja ööbimispaikades kui ka ühiskalastustel võivad tekkida tihedad lindude kogumid.

Kormoranid on üldiselt väga pelglikud linnud. Seetõttu tekitab haudeasundustes käimine palju segadust ja kahju. Küllap on niisugune arglikkus tekkinud sajandeid kestnud tagakiusamise tõttu.

Pesitsemine ja areng kestavad kaua. Kormorani munad on üsna väikesed ning seetõttu kooruvad pojad paljaste ja abitutena. Noored linnud kasvavad kiirelt, kuid kogu pesaaeg venib pikaks, kuni 80 päevani. Pärast seda toidetakse poegi veel kuni 50 päeva. Suguküpsus saabub tavaliselt alles nelja-viieaastasena. Pesitsusiga ootavad kormoranid hõlmavad kogu asurkonnast märkimisväärse osa. Asurkonna sügisese koguarvukuse saamiseks tuleb seetõttu pesitsevate paaride hulka korrutada koefitsiendiga 4,7–5,2. Ent peab arvesse võtma, et järgmiseks kevadeks hukkub umbes kolmandik lennuvõimestunud poegadest.

Kormorani toidutarve pole siiski kuigi suur, kui tema kehasuurusele mõelda: hinnanguliselt 350–500 grammi päevas, s.o. viiendik või enam kehakaalust. Erisugustes oludes võib see siiski üsna suurtes piirides muutuda.

Söödud kalade liigiline koosseis pole suur, valdavad vaid mõned liigid. Haruldasemaid kalu toidusedelis tavaliselt pole. Püütakse ikka kõige kergemini tabatavaid. Seepärast pole alust kartustel, et kormoranid võivad teha liiga ohustatud liikidele. Tavalisimad saakkalad Euroopas on särg, ahven ja kiisk. Need hõlmavad umbes 75% kormorani saagist [13].

1998. aastal Eestis Väinameres kormorani söödud kaladest oli kaalu järgi emakala 38,7%, särg 27% ja luts 15,6%, ent 2002. aastal Kagu-Saaremaal emakala koguni 82,2%, järgnesid ahven 9,2%, väike tobias 6,1% jt. [3, 15]. Toidu koosseis muutub vastavalt oludele eri aastaaegadel ja aastatel.

Kormoranide käekäik Euroopas ja Läänemerel on olnud traagiline ja lootusetu, kuigi need linnud on tundud ka üürikest võidurõõmu.

Osava kalapüüdjana on neist saanud kalurite ja õngemeeste vihaalused. Kormoran on pikka aega olnud lindprii. Tema pesi rüüstati halastamatult, linde tapeti kõikvõimalikel viisidel, löödi parastavalt ristigi. Saksamaal saadeti kormoranikolooniaid hävitama isegi sõdurite kompanii.

1960. aastail avastati kohkumusega, et kogu Loode-Euroopas oli alles jäänud vaid kaks kolooniat Madalmaades, koguarvukus 800 paari. Kunagise asustuse riismeid leidus veel Saksamaa idaosas, Poolas ja mõnel pool Kagu-Euroopas [12]. Liik oli väljasuremisohus. Euroopa oleks saanud oma rändtuvi – kunagise Põhja-Ameerika arvukaima linnu, kelle uusasunikud moodsate püssidega viimseni maha kõmmutasid. Asi oli nii tõsine, et Euroopa Liit pidi sekkuma, ja kormoran arvati 1979. aastal linnudirektiivi esimesse lisasse, s.o. kõige hoolikamalt kaitstavate liikide nimestikku. Sinna jäi ta kuni 1997. aastani.

Kadunud kormoranist tunti puudust. Mõnel pool, näiteks Belgias tehti koguni katseid liiki uuesti sisse tuua. Õnneks ei hääbunud kormorani kui liigi elujõud. Veelgi enam – ootamatult taastas liik ise oma senise asuala. Kolooniad kosusid, asutati uusi. Kormoran ilmus ja asus pesitsemagi paikadesse, kus teda varasemast ajast enam ei mäletatudki: Lõuna-Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse, ka Läänemere maadesse. Arvukus suurenes ligi 5000 paarilt 1970. aastate alguses 115 000 paarini 1999. aastal. Seega võis terve sügisese asurkonna suurus ulatuda 460 000–660 000 isendini.

Hoogne kasv ja levik jätkuvad. Nagu liiguks pendel pärast äärmisse asendisse viimist ja lahti päästmist hooga teise äärmusse. Lääne-Euroopas jõudis kormorani arvukus 1990. aastate lõpus siiski püsivale tasemele ning paljudes vanades kolooniates hakkas isegi vähenema. Seda põhjendatakse asustustiheduse kasvust tingitud tagasimõjuga.

Nii hoogsat arvukuse suurenemist ei osata hästi seletada. Kindlasti oli üks põhjus tõhus kaitse. Oletatavasti on mõju avaldanud keskkonnaseisundi paranemine, näiteks on veeökosüsteemides vähenenud teatud mürkainete sisaldus, samuti uute tehisveekogude loomine, soojenenud kliima, toitainerikkamaks ja nõnda vähemalt esialgu tootlikumaks muutunud veekogud. Ühtlasi on kalastik muutunud ülemäärase ja valikulise väljapüügi tõttu kormoranile sobivamaks (palju väikesemõõdulisi kalu) jne. Kormoran on osutunud linnuliigiks, kes suudab väga hästi kohaneda inimese loodud kiiresti muutuva keskkonnaga.

Huvipakkuv on, et Põhja-Ameerikas elava ameerika kormorani (Ph. auritus) käekäik on olnud hämmastavalt sarnane enam-vähem samal ajal toimunud tugeva arvukuse languse ja sellele järgnenud tormilise tõusu poolest [15]. Sama on juhtunud ka näiteks Jaapanit asustava meie kormorani alamliigiga. Seevastu atlandi kormoran niisuguseid muutusi läbi ei teinud.

Varasemaid teateid Eestis ja Lätis pesitsemise kohta leidub 18. sajandi lõpust, kuid hiljem on need kahtluse alla seatud. Ilmselt on selle põhjuseks asjaolu, et 19. sajandi lõpuks suri liik kõikjalt Läänemere äärest välja jälitamise tõttu. Kormoranide pesitsuspaikadena on märgitud rannikumetsi, mis viitab eksimatult harilikule kormoranile [7]. Leedust on kindlad andmed suurte kolooniate kohta 18. sajandil. Sajand hiljem pesitsesid kormoranid Kura maasäärel Juodkrantes kuni 1887. aastani [1, 2, 4, 7, 12]. Taani ja Rootsi kolooniad taastusid alles 20. sajandi 30. ja 40. aastail. Baltimaadele jõudis uus levikulaine alles 1980-ndate teisel poolel.

Juba 1984. aastal asustati Eesti suurim, paljude aastate kestel ka ainukene püsiv kormoranikoloonia Väinameres Matsalu looduskaitsealal [8, 9]. See on ilmselt meie ainus kormoranikoloonia, kus inimene pole pesi üldse või vähemasti märkimisväärselt rüüstanud.

1994. aastal hõivasid kormoranid Hiiumaa ümbruse. Sealseid linde on häiritud ja nende pesi rüüstatud, seetõttu pole kolooniad järjestikustel aastatel samas kohas püsinud.

Liivi lahel tekkis esimene kormoranikoloonia Abrukast lõunasse jääval Kirju (Kerju) rahul aastatel 1989–1993 ja aastakümne keskpaigaks veel mitmel pool mujal. Liivi lahe kormoranikolooniaid on kõige ulatuslikumalt ja püsivamalt rüüstatud, eriti lahe idaosas, kus mõnel aastal ilmselt ei lennuvõimestunud ükski kormoranipoeg. Seepärast polnud tekkinud kolooniad püsivad ning nende asukoht vahetus sageli.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi esimesed kormoranid pesitsesid Eestis juba aastail 1983 ja 1984, asustati peaaegu kogu meie rannikumere sobivamad piirkonnad 1990-ndate esimesel poolel, s.o. umbes viieaastase viivitusega.

Sisemaal on seni kormoranide pesitsemine teada vaid Võrtsjärve Tondisaarelt, kus 1994. aastal leiti esimesed kaheksa pesa [6]. Paarikümnest paarist suuremaks pole koloonia saanud kujuneda, sest kalurid rüüstavad pesi järjekindlalt.

Viimase, 2002. aasta loenduse järgi oli Eestis 22–23 rohkem või vähem püsivat kormoranikolooniat kokku 8000 pesaga. Neist kolm-neli kolooniat 975 pesaga asuvad Soome lahel, kaheksa kolooniat 3110 pesaga Väinameres, üheksa kolooniat 3725 pesaga Liivi lahel ning kaks kolooniat 180 paariga Läänemere avaosaga piirnevatel aladel. Seega hoolimata iga-aastasest pesade rüüstamisest on Liivi lahes praeguseks juba ületatud Väinamere arvukuse tase. Lähitulevikuks võib ennustada, et kormorani arvukus suureneb ja levila laieneb ning tiheneb veelgi. Teiste maade kogemuste põhjal peaks püsiv arvukus saabuma umbes 15 aastat pärast tugeva tõusu algust. Meil seega selle aastakümne teisel poolel. Võiks oletada, et Eestis pesitseb sel ajal ligikaudu 13 000–15 000 kormoranipaari.

Inimese ja kormorani sassis suhted. Kormoranide tekitatud kahju on kõige paremini tõendatud ja mõistetav kalakasvandustes ning väiksemates veekogudes. Eriti neis, kus vastavate abinõudega on kalade arvukust kunstlikult suurendatud või uusi liike juurde toodud. Raskem on võimalikku kahju näidata suuremates järvedes ja jõgedes ning rannikumeres ja lahtedes, s.o. looduslikes ökosüsteemides. Just neil aga veedavad Euroopa kormoranid valdava osa oma ajast [11].

Teravamalt kerkis küsimus kormoranide tehtud kahjust meie kalandusele 1990. aastail. Sel ajal suurenes lindude asurkond kiiresti, asustati peaaegu kõik meie merealad ning kujunesid välja peamised haudekolooniad. Õnnetul kombel langes samasse ajajärku ka rannakalanduse seisukorra järsk halvenemine. Kõige hullemaks kujunes olukord Väinameres, mis oli sel ajal peamine kormoranide asuala.

Olukorrale Väinameres ongi kõige rohkem tähelepanu pööratud. Just seal on Tartu ülikooli mereihtüoloogide väitel kormoranide mõju kõige suurem ja taunitavam [3].

1990ndate alguses intensiivistus rannakalapüük. Suurenes püügiga tegelevate inimeste arv. Kuna saaki sai soodsalt eksportida, pakkus see tegevusala suuri teenimisvõimalusi. See põhjustas töönduslikult oluliste kalaliikide ülepüügi. Hoolimata suurtest pingutustest väljapüügid üha vähenesid. Peamiseks süüdlaseks hakati aga üha enam pidama kormorane. Siiski pole sellel õigustust, sest põhilised muutused toimusid kalanduses juba siis, kui kormoranide arvukus oli väike.

Ülepüügi tõttu kahanes kõige rohkem ühe tähtsaima ja tulusaima kalaliigi, ahvena varu. Vähenes suuremate röövkalade koha, haugi ja muidugi ka suurte ahvenate hulk. Seevastu suurenes vähem väärtuslike karpkalaliste särje, nuru ja säina arvukus [3].

Aastatel 1997–1999 tehtud uuringute alusel valdasid kormoranide toidus kaalu järgi emakala, särg ja luts, kes hõlmasid ligi 80% kogu söödud kalade hulgast. Kalurid püüdsid neist märkimisväärsemas hulgas vaid särge. Emakalal meil seni töönduslikku väärtust ei ole. Kormoranid olid kaluritest edukamad ka meritindi, latika ja koha püügil, kuid nende puhul olid ametlikud väljapüügid üldse väga väikesed. Kokku püüdsid kormoranid ihtüoloogide hinnangul 1998. aastal Väinamerest 463 tonni ja kalurid 1292 tonni kala [3].

Redik Eschbaumi teatel (Postimees, 20.11.2003) oli olukord 2002. aastal kurjakuulutav. Kalurite saak oli kahanenud 815 tonnini, seevastu kormoranide tarbitu suurenenud 1422 tonnini. Ent tuleks arvestada, et tegemist on ametliku saagiarvestusega. Tegelikku väljapüüki võib vaid oletada, kuid see peaks olema mitu korda suurem. Tõenäoliselt teatakse olukorda siseveekogudel paremini, sest sealsete kalauurijate kinnitusel on meie suurjärvede kalapüügistatistika kaotanud usaldusväärsuse [5]. Pole mingit põhjust arvata, et see rannikumeres parem oleks. Pealegi on siin suures osas määravaks kala turustusvõimalused.

Need andmed süvendasid veelgi kalurite veendumust, et töönduslikult tulusate kalade varud on kokku kuivanud kormoranide süül. Paraku jäi tähelepanuta teadlaste arvamus: ilmselt oleks kormoranide mõju ahvena- ja kohavarudele nende normaalses seisundis olnud väike, sest linnud eelistavad püüda aeglaseid kalu, nagu emakala ja ogalik [3]. Muidugi võistlevad kormoranid seeläbi ka väärtuslikumate röövkaladega, kuid röövkaladel on lindude ees palju eeliseid ja kaotajaks jäävad linnud [13].

Asjaolusid pealiskaudselt käsitledes põhjendatakse kormoranide arvukuse piiramist väitega, et kormoranid söövad koguse poolest niisama palju või isegi rohkem kala kui kalurid püüavad. Tegelikult pole selles midagi üllatavat.

Kuidas kormoran mujal hakkama saab? Kõige põhjalikumalt on seni uuritud Hollandis IJsseli järve ökosüsteemi. See tammiga merest eraldatud endine suur madal merelaht on Hollandi peamine kormorani asuala. Just seal säilisid Loode-Euroopa hariliku kormorani riismed avaliku arvamuse murrangu tõttu ning sealt alustasid nad oma tagasitulekut [10]. Nende arvukust pole mitu aastakümmet piiratud ja veekogu on n.-ö. kormoranidest küllastunud. Sellest hoolimata on järvel siiani jätkunud väga intensiivne töönduslik kalapüük.

Tõsi, kalurite olukord halvenes aasta-aastalt ja 1989. aastal tuli kalavarude ülepüügi leevendamiseks piirata väljapüüke poole võrra. Siis tekkisidki vastuolud: kalurite meelest polnud aus, et kormoranid jätkasid omi püüke endises mahus. Kuid kalurite nõudel algatatud uuringud näitasid, et kormoranid sõid peamiselt kiiska (25%), ahvenat (24%), meritinti (21%), särge (18%), koha (6,2%) ja angerjat (0,5%). Kalurite saagis valdasid aga angerjas, ahven ja koha. Kogu töönduslik kalavaru järves oli 1993. aastal 543 kg/ha. Kalamehed püüdsid sellest 14,4 kg/ha ning 14,1 kg/ha heideti soovimatu kõrvalpüügina tagasi (suur osa neist kaladest hukkus). Kormoranid sõid 12,2 kg/ha. Seega võisteldi arvestatavalt vaid ahvena püüdmises.

Nende uurimistulemuste alusel oli kormoranide kui peamise patuoina arvukust raske piirata ja kormoran säilitas täieliku kaitse. Oma osa selles oli ka tugevnenud looduskaitseorganisatsioonidel, mistõttu riigi kalandusinspektsioon ei suutnud kormoranikolooniatega võidelda. Pealegi suurenesid sel ajal kogu riigis kalurite rahalised sissetulekud.

Tegelikult põhjustas IJsseli järve kalastiku muutusi ja seeläbi kormoranide arvukuse kasvu liigne toitainete juurdevool ning ülepüük, mis suurendas väikesemõõduliste kalade hulka. Olukord paraneks, kui vesi oleks puhtam ja suurte röövkalade arvukus suurem [10, 13]. Ka meie Võrtsjärve kalauurijad kinnitavad, et sealse kalanduse edukus oleneb põhiliselt suurte röövkalade arvukusest. Kui see on soodsaim, suudavad nad vaos hoida väikest prügikala [5].

On teisigi näiteid. Rootsis võrdles Henri Engström [1, 2] Ymseni järve kalastikku enne ja pärast kormoranide tulekut. Tema väitel oli nende mõju väike: ei kahjustatud kalaliikide seisundit ega vähendatud üldist kalade biomassi. Kuigi kormoranid sõid järvest 13 kg ja kalurid püüdsid 9 kg kala hektari kohta aastas. Ka kirjandusandmete põhjal ei kahjusta umbes viiendiku kalade biomassi tarbimine veel kalapopulatsioone.

Mõnel Lõuna-Rootsi järvel sõid kormoranid kuni 15 kg/ha aastas ning see kalade kogus ületas töönduslikku püüki 0,4–4,2 korda. Sellest hoolimata ei mõjutanud kormoranid ka töönduslikult tähtsaid kalaliike, nagu koha, ahven ja haug. Üldine mõningate kalaliikide saagilangus oli alanud enne kormoranide tulekut. Kormorani peamine ja eelistatav toidukala oli väheväärtuslik kiisk. Järgnesid särg ja ahven.

Seega ei piisa tõestusest, et kormoranide saagiks langeb kalurite väljapüügiga võrreldav või isegi suurem kogus kala. Kormoranide tarbitava toidu hulga ja koosseisu kindlakstegemine on vaid suure küsimustepuntra pisike tahk [15].

Milles seisneb kormoranide kahjurlus? Oleks vale arvata, et kormoranid ei avalda mingit toimet toiduks tarbitavate kalaliikide asurkondadele. Need on tavalised kiskja-saaklooma suhted. Ent nagu öeldud: kormoranid valivad saagiks arvukamaid ja kättesaadavamaid kalu. Seega ei ole karta, et saaklooma asurkonnad lausa “välja süüakse” või kaitstavatele liikidele liiga tehakse. Teatavasti ei saagi kormoranid endale lubada kaua kestvaid küttimiskäike, et haruldasi kalu tabada.

Hiljuti tehti vastaval nõupidamisel kokkuvõte seni Euroopas ja Põhja-Ameerikas tehtud arvukatest kormoraniuuringutest. Selle alusel leidub vähe teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad kormoranide kahjulikkust. Üldiselt söövad nad looduslikes ökosüsteemides vähese või puuduva tööndusliku väärtusega kalu [15]. Eri kalaliikide arvukus looduslikes süsteemides kõigub niigi üsna suurtes piirides. Kormorani osa kalade suremuses on nii väike, et seda on väga raske muudest põhjustest eristada.

Eraldi küsimus on kalapüüniste kormoranikahjustused. Kõige enam meelitavad kormorane kastmõrrad ehk seisevnoodad. Neis satub kala pealt lahtisesse võrgust aeda. Nii nagu karjaaeda sattunud hunt või lindlasse tunginud rebane murravad palju jaksavad, haaravad püügihasardis kormoranid kalaparvest ka suuremaid kalu, keda nad neelata ei suuda. Tekitatud vigastused ja paanika rikuvad kalade müügiväärtust. See on olnud suureks probleemiks Taani kaluritele, kes kasutavad sellist püünisetüüpi ääremõrdadena. Seetõttu ongi Taanis ja Rootsis lubatud kormorane mõrdade juures laskmisega tõrjuda. Meie kaldamõrrad on teistsuguse ehitusega ja neisse sattunud kormoranid upuvad. Kastmõrdu (kakuame) kasutatakse meil peamiselt räimepüügil.

Kormorani on kimbutatud ammustest aegadest, kuid teaduslikku põhjendust kormoranide hävitamiseks pole suudetud siiani anda. Lähtutakse lihtsalt algelisest hinnangust loodusele: kasulikkuse ja kahjulikkuse mõõdupuust. On lihtne rehkendada, kui palju kala söövad meil elavad kormoranid kokku ning mis on selle rahaline väärtus. Niisama hõlbus on väita, et oleme kogu looduse vaesestanud: ilma meie “targa” vahelesegamise ja juhtimiseta ei tule ta ise enam toime.

Üldjuhul see pole nii. Kui piisavalt suurel alal on säilinud põhilised keskkonna koostisosad, on võimalik ka tasakaalustatud iseregulatiivne kulg. Kormoran on Maal kalastanud juba 20 miljonit aastat. Pole teada, et seetõttu oleks kusagil kalavarud vähenenud või mõni kalaliik hävinud. Küll on seda suutnud korda saata inimene. Samal põhjusel on praeguseks hävinud üks kormoraniliik ja kümme liiki, s.o. iga kolmas tunnistatud ohustatuteks. Kormoran on iidne veeökosüsteemide koostisosa ja tal on neis täita oma ülesanne.

Pesitsusaegse ohjamise kogemus: Rootsi, Taani, Holland. Läänemere maadest püüti kormoranide arvukuse tõusu mitmel moel pidurdada Rootsis 1990. aastate kestel. Ametlikult torgates mune läbi kolooniates ja lastes linde kalapüüniste juures. Omakohtu korras aga mindi palju kaugemale. Hirmsaim näide on ühe 3000-pesalise koloonia hävitamine meresaarel pesitsuse tippajal. Mõnes piirkonnas lõhuti üle poolte pesadest.

Paraku ei pidurdanud see ei üldist ega piirkonna haudeasurkonna arvukuse kasvu. Võimalikke uusi pesitsuskohti oli piisavalt ja vanadki hüljati alles pärast mitmeaastast kimbutamist. Kuna polnud võimalik tõestada kormorani ohtlikkust kalapopulatsioonidele, kahtleb Henri Engström [1, 2] seni Rootsis rakendatud kormorani ohjamise võtete mõttekuses üldse.

Taanis on alates 1994. aastast rakendatud ohjamiskava, mis peaks takistama uute kolooniate teket. Kolooniate üldarv tõepoolest vähenes, kuid tekkis uusi, sh. kaitsealadel. Liigi arvukus aga pigem suurenes. Eesti-suuruses Hollandis on liik pärast hävinguohtu jõudmist siiani täieliku kaitse all. Pärast maksimumi saavutamist – ligi 21 000 haudepaari, mis arvatakse olevat sealsete veeökosüsteemide mahutavuse piir –, vähenes kormoraniasurkonna arvukus 1994. aastal järsult ning pole seni endist taset saavutanud [1, 2]. Liik on täieliku kaitse all ka Soomes, kuhu kormoran jõudis pesitsejana alles 1996. aastal. Seal on levik kiire ning arvukus suureneb.

Kas laseks raisa maha? Mitmes riigis on üritatud kormoranide arvukust piirata küttimisega jahihooajal, ka kalakasvandustes, kalapüüniste juures ja rände- ning talvitusajal väiksematel veekogudel. Jahilinnuna nad erilist huvi ei äratanud, pealegi tuli küttimine Taanis ja Rootsis pärast liitumist Euroopa Liiduga lõpetada.

Kokku lastakse kogu Euroopas igal aastal eri hinnanguil umbes 17 000–24 000 kormorani. Arvutuste alusel oleks isegi 30 000 linnu laskmisel vaid piiratud mõju. Ent kui küttida 50 000 isendit, põhjustaks see kormorani asurkonna väljasuremise 20–40 aasta vältel. Mune või poegi hävitades peaks märgatava mõju saavutamiseks olema surmatute hulgad veel mitu korda suuremad ja kulutatav aeg pikem [11]. Mõistetavalt ei suuda suhteliselt väike hulk lastud linde või lõhutud pesi nii suurele ühtsele asurkonnale mingit tugevamat mõju avaldada.

Kokku võttes: seni pole otseseid tõendeid, et ka teised seni kasutatud ohjamismeetmed – munade ja poegade hävitamine – oleksid märkimisväärselt vähendanud kormoranide arvukust. Vastupidi, see on mõnikord soodustanud nende levikut ja uute edukate kolooniate teket [15]. Pole võimatu, et niisuguste abinõude otsimisele ja nende rakendamise katsetele on kulutatud rohkem raha kui kalandusele tekitatud kahjusumma.

Üks paremaid kormoraniasjatundjaid Mennobart van Eerden [11] tegi seniseid teadmisi ja kormoranide ohjamise kogemusi kokku võttes järgmised järeldused:

suuremate looduslike veekogude puhul peavad kalurid leppima kormorani kui looduslikele veeökosüsteemidele omase kiskja olemasoluga;

laialdane kormoranide tapmine pole bioloogiliselt õigustatud, eriti seetõttu, et teatud piirkondades, nagu Hollandis, Taanis ja suurel osal Saksamaast, nende haudekolooniaid kaitstakse ning nende toodang kompenseerib kaod kiiresti; pealegi on kunstlikult rikastatud kalastikuga paigad nii ligitõmbavad, et kormoranide arvukus võib jääda endiselt suureks;

väiksemates kalakasvandustes saab kormorane tõrjuda, suurte puhul võib osutuda vajalikuks takistada linde neid lastes, et lindudel ei tekiks harjumust käia kalatiikidel;

nende paikade naabruses, kus kormoranide viibimine on ebasoovitav, peaks säilitama alasid, kus nad saaksid segamatult kalastada. Seal hakkavad tugeva konkurentsi tingimustes toimima iseregulatsioonimehhanismid, õpitakse vältima alasid, kus neid jälitatakse, ning lindude hulk kogu piirkonnas stabiliseerub;

Loode-Euroopas ilmnevad juba selged loodusliku iseregulatsiooni tunnused: suurtes kolooniates on haudepaaride hulga kasv lakanud ja poegade hulk vähenenud; Hollandis aga on viiteid sellele, et kormoranide mõjul on alanud soodsad muutused veeökosüsteemides: seni toitainerikkad vähese läbipaistvusega veed on hakanud muutuma selgemaks. Oletatakse, et muutub ka kalastik ning lõpptulemusena väheneb ka kormoranide arvukus.

Kas üritada kormorani Eestis ohjata? Kalavarude halvast seisust häiritud kalameeste nõudel tellis keskkonnaministeerium kormorani ohjamis- ja kaitsekorralduskava. Valida oli kolme võimaluse vahel: loobuda ohjamisest ja piirduda vaid peletamisega, tõrjuda valikuliselt või vähendada üldarvukust. Praegu on otsus kaldunud viimase poole.

Millised on eeldused, eesmärgid, vahendid ja tulemuste seire võimalused niisuguse tegutsemise puhuks? Alustada tuleb selgest eesmärgipüstitusest. Siis valida selle saavutamise hästi põhjendatud viis ja näidata, kuidas kontrollida ja hinnata tulemusi.

Teatud juhtudel võib tõepoolest tekkida põhjendatud vajadus hoida kormoran eemal mingist paigast, näiteks ainuomasest väärtuslikust maastikust, elupaigast või kaitsealuste taimede kasvukohast. See on täiesti võimalik ja tulemus hinnatav.

Kui sihiks on hoida kormoranid eemal tervetest mereosadest või pidurdada tema arvukuse kasvu või seda koguni vähendada, tuleb kaaluda: kas suudame seda teha piisava mahuga ja aastakümneid. See on oluline, sest senised kogemused näitavad: varem või hiljem lõpevad tahtmine ja raha ning tööjõud – siis taastub endine loomulik tasakaal. Silmas tuleb pidada ka seda, et kõigi tõrjetegevuste kohta tuleb hoolikat arvestust pidada.

Kuidas mõõta tulemusi? Eesmärk pole ju kormorane kimbutada, vaid väärtustada ja suurendada kalasaake. Seega peab kormoranitõrjele eelnema usaldatav püügiarvestus. Arvatavasti pole selles asjad kaugeltki korras. Kui see on ikka nii, pole võimalik otsustada tõrje tulemuste, sh. tehtud kulutuste majandusliku tasuvuse üle. Kas tohime kümneid tuhandeid elusid niisama igaks juhuks või kellegi meeleheaks ohverdada?

Arvestada tuleb sedagi, et kormoranide tõrjumine sunnib neid koonduma kaitsealadele. Rahvusvahelise tähtsusega linnualasid, mille linnustikku oleme kohustatud kaitsma, on meil piisavalt. Seal paiknevatest kolooniatest saaksid kormoranid ikkagi kogu mereala oma kalastuspiirkonnana kasutada. Kui linde tõrjuda ka kaitsealadelt, tekivad mitmetuhandelised kormoranikolooniad nende rangelt kaitstavatesse osadesse, reservaatidesse. Viimase võimalusena siirdutakse pesitsema rannikulähedastesse metsadesse. Sealt on neid Poola kogemuste põhjal tegelikult võimatu tõrjuda.

Uus hävitusaktsioon on unustatud vana. Praegune olukord meenutab eelmise sajandi keskpaika. ENSV Ministrite Nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse jahimajanduse inspektsioonis 1963 välja antud punasekaanelisest raamatukesest “Hävitame röövulukeid!” võib lugeda: “Hävitame hundid ja ilvesed – meie metsade nurjatud kiskjad! Hundid on aastaid tekitanud meie põllumajandusele ja jahindusele suurt kahju. Alates 1953. a. on kriimsilmad murdnud ligi 500 hobust, üle 1200 veise, 5000 lamba ja palju muid koduloomi. Kui palju aga on hundid murdnud metsloomi, seda on raske öelda, kuid võib kindlasti oletada, et tunduvalt rohkem kui koduloomi.” Samasuguse hinnangu said röövlinnud, kuid õnneks hakkas juba lõpule jõudma nn. kullisõda, mille naiivsust praegu enesestmõistetavaks peame. Hundid ja ilvesed pidid ootama abi saabumist Euroopa Liidust.

Kas nüüd on säärane sõjakus vähenenud? Kahjuks mitte. Olgu selle kinnituseks ühe Hiiumaa kaluri ütlus: “Kormoran on võõras ja kole, ta sööb kala ja situb ning seepärast tuleb ta hävitada.” (Maaleht, 06. 04. 2000.) Ka mujal maailmas hinnatakse just seda probleemi tahku kõige raskemaks. Tavaliselt köetakse avalik arvamus kalameeste ja kohaliku meedia toel teravaks, kuni kormorani samastamiseni musta katkuga. Peale kormorani kalamaiuse toetab seda seisukohta linnu must värvus, võõras välimus ja paljudele pahaendelisena tunduv konksnokk. Ilmselt sellest niisugune vaistlik vaen. Nagu kunagi kardetud ja vihatud madude vastu, kelle tapmine pidi lunastama paljud patud. Kas sama loodetakse saavutada, naelutades tapetud kormoranid kuuriseinale?

Tondid vahetuvad, sõjad jätkuvad. Peame ausalt tunnistama, et vaekauss kaldub just kormorani hävitamise – laskmise (mitte jahisaagi eesmärgil) ja munade surmamise ning pesade lõhkumise poole. Nii saab küll viha välja valada, aga kas see aitab lahendada kalanduse põhiprobleeme? Pigem viib see tähelepanu kõrvale peamisest: tuleks taastada kalastiku soodne koosseis ja korraldada usaldatav püügiarvestus.

1. Engström, Henri 2001a. The occurrence of the Great Cormorant Palacrocorax carbo in Sweden, with special emphasis on the recent population growth. – Ornis Svecica 11: 155–170.

2. Engström, Henri 2001b. Long term effects of cormorant predation on fish communities and fishery in a freshwater lake. – Ecography 24: 127–138.

3. Eschbaum, Redik et al. 2003. Do cormorants and fishermen compete for fish resources in the Väinameri (eastern Baltic) area? – Cowx, I. (ed.). Interactions between Fish and Birds: Implications for Management. Blackwell Science Ltd., Oxford: 72–83.

4. Jusys, Vytautas 1997. The cormorant Phalacrocorax carbo in western Lithuania. – Ekologia polska 45 (1): 69–70.

5. Järvalt, Ain jt. 2003. Kalad ja kalandus. – Haberman, Juta jt. (toim.). Võrtsjärv. Loodus, aeg, inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn: 335–353.

6. Kaljuste, Olavi 1995. Kormoranide ebakoloonia Võrtsjärvel. – Eesti Loodus 46 (2): 46–47.

7. Lepiksaar, Johannes; Zastrov, Mait 1963. Die Vögel Estlands. – Annales Societatis Tartuensis ad res naturae investigandas constitutae. Ser. Nova in exsilio condita. Lund 3: 1–168.

8. Lilleleht, Vilju 1995. Veel kormoranidest. – Eesti Loodus 46 (2): 44–46.

9. Mägi, Eve 1993. Kuidas kormoranid Väinamerel elavad?. – Eesti Loodus 44 (5/6): 213–215.

10. Van Bommel, Severine 2003. Social causes of the Cormorant revival in the Netherlands. – Cormorant Research Group Bulletin 5: 16–25.

11. Van Eerden, Mennobart R. 2002. Managing Cormorants in Western Europe: mission impossible? – Der Kormoran (Phalacrocorax carbo) im Spannungsfeld zwischen Naturschutz und Teichbewirtschaftung. Sächsische Landesstiftung Natur und Umwelt 1: 7–13.

12. Van Eerden, Mennobart R.; Gregersen, Jens 1995. Long-term changes in the northwest European population of cormorants Phalacrocorax carbo sinensis. – Ardea 83 (1): 61–79.

13. Van Eerden, Mennobart; van Rijn, Stef 2003. Redistribution of the Cormorant population in the IJsselmeer area. – Cormorant Research Group Bulletin 5: 33–37.

14. Volke, Veljo jt. 2002. Kormorani pesitsemisest Saare maakonnas 2002. aastal. – Linnurada 2: 22–31.

15. Wires, Linda R. et al. 2003. Transcontinental connections in relation to cormorant – fisheries conflicts: perceptions and realities of a “bête noire” (black beast) on both sides of the Atlantic. – Vogelwelt 124, Suppl.: 389–400.

Vilju Lilleleht (1939) on bioloog, ornitoloog, bioloogiakandidaat (1972). Töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis, uurinud lindude ökoloogiat ja käitumist.