Kui talvel tekivad aia- ja pargipuude tüvedesse lõhed, siis peame seda endastmõistetavalt pakase süüks. Kuid enamasti see nii ei ole.

Talveks valmistuvas puidus väheneb tavaliselt vee hulk ning suureneb glükoosisisaldus. Sellest tulenevalt alaneb oluliselt niiskema puiduosa – maltspuidu külmumispunkt. Ootamatult varajasel talvel, kui temperatuur langeb kiiresti ning külm jääb mõneks ajaks püsima, ei jõua puu seda ettevalmistavat etappi läbida. Ülemäärase niiskuse jäätudes puidu maht suureneb ning puutüvesse (sagedamini alumisse ossa) võivad kõva paugu saatel tekkida sügavad meetri kuni poolteise pikkused radiaalsed lõhed. Neid nimetatakse päris külmalõhedeks [1, 9].

Palju kordi sagedamini ning peaaegu igal talvel võib puudel näha aga selliseid lõhesid, mis saavad alguse seestpoolt, vanadest kambiumi- või tüvevigastustest tekkinud mädanikest. Neid tuleks nimetada valekülmalõhedeks või lihtsalt tüvelõhedeks, sest külm vaid aitab kaasa nende lahtirebenemisele [1, 2, 6, 7].

Külmaribi reedab mädanikku. Mädanikukolle tüve sees on suurema niiskusesisaldusega kui teda ümbritsev lüli- või maltspuit. Pakasega ta jäätub, paisub ning surub puutüve lõhki – tekib nn. primaarne lõhe. Ilma soojenedes tõmbub pragu kokku. Kevadel kasvab haava servadele kallus, millest arenevad tavalistest suuremad puidurakud. Nii püüab puu vigastust kiiremini kinni kasvatada. Järgmisel talvel rebitakse pragu välimiste puidukihtide termilise kokkutõmbumise tõttu jälle lahti. Sellise igaaastase lõhenemise-kinnikasvamise ja haavakudede vohamise tagajärjel tekivad tüvele sageli kogu lõhe pikkuses kõrged haavapuidu vallid ehk külmaribid. Seda, et tüvelõhed saavad alguse just seestpoolt, näitab ka vigastatud kohast tehtud tüve ristlõige. Sealt saab selgeks, et mõnigi lõhe pole veel tüve välispinnani jõudnud, nii et puidu sees olev lõhe on hulga pikem, kui võiks arvata koore või külmaribi järgi.

Koore- või tüvevigastused. Harvem tekivad tüvelõhed sellest, et suured koore- või tüvevigastused pole korralikult kinni kasvanud. Mõnikord, kui haavapuit hakkab vigastatud koha servades liiga kiiresti kasvama, keerdub ta sissepoole ega lase haava täielikult sulguda. Arvatakse, et see juhtub siis, kui suured oksad lõigatakse ära liiga tüve ligidalt, või kasutatakse kalluse kasvu soodustavaid haavakaitsevahendeid [7]. Keerdukasvanud puidukihtide survel tekivad tüvesse uued (sekundaarsed) lõhed, mis on tavaliselt risti primaarsete lõhedega.

Varakevadel võivad koore- ja puidulõhed ilmuda puutüvede lõuna ja lääne küljele. Neid nn. päikeselõhesid, mis tekivad puidu väliskihti kevadpäikese põhjustatud temperatuurikõikumiste tõttu, püüavad aednikud vältida tüvesid ja oksaharusid valgendades.

Kesk-Euroopas on tüvelõhesid üle pooltel pargi- ja alleepuudel, põhiliselt vahtral, hobukastanil ja plaatanil, meil peaaegu kõigil asulates kasvavatel lehtpuudel, eriti tammel, vahtral, saarel ja hobukastanil. Viimasel võib näha isegi 1–2 cm laiusi pragusid. Kõige levinumal linnapuul pärnal tekib tüvelõhesid harva, ilmselt tema pehmema puidu tõttu. Sama arvatakse ka okaspuude kohta [8].

Mida ette võtta? Veel praegugi soovitatakse tüvelõhesid mitmel viisil desinfitseerida ja ravida. Saksamaal, kus puukirurgia oli veel hiljuti au sees, on külmalõhesid ja -ribisid püütud kinni tõmmata läbi tüve puuritud poltidega [4]. Selline “ravimine” tekitab näilise kasu asemel hoopiski puidumädanikke ning uusi sekundaarseid lõhesid.

Üldjuhul ei muuda üks-kaks tüvelõhet puud veel ohtlikuks. Mädanikupesa, millest nad alguse said, on tervest puidust keemiliste kaitsebarjääridega eraldatud (kapseldunud) ega levi tavaliselt mööda lõhet laiali. Probleeme võib tekkida siis, kui tüvelõhega puu kasvab kaldu või on lõhe tekkinud tüveharude vahele: selline puu võib murduda või lõhki rebeneda. Neil juhtudel peaks puuhoolduse spetsialist leidma parima lahenduse. Murdumisohtlikku, ent suurt ja väärtuslikku puud pole ilmtingimata vaja maha raiuda. Teda võib säilitada veel aastakümneid, kui oksi oskuslikult harvendades vähendada võra kaalu ja tuuletakistust või paigaldada puuharusid koos hoidvad pehmed tugivööd [5, 8, 9]. Raske horisontaalne oks, millesse on tekkinud pikilõhe, tuleb aga enamasti ära lõigata.

Õigeaegne ja asjatundlik hooldus on alati parem ja odavam kui hilisem vigade parandus. Hoidugem vigastamast puutüvesid talvisel lumekoristusel ning juuri kaevamistel, samuti ülemäärasest oksalõikusest. Tõsine kahju võib alguse saada esmapilgul tühisest haavast. Isegi õigesti tehtud oksalõikusest tekib vahel tüvesse mädanikupesa [3], sageli ilmuvad lõhed just vanade oksakohtade alla.

Terveid ja ilusaid pargipuid kasvatada pole ju raske. Tuleb vaid:

* leida puukoolidest korralikult koolitatud juurte ja võraga puid;

* istutada puud õigele sügavusele, et vältida juurte suremist hapnikupuuduse tõttu;

* kujundada võra ja lõigata oksi siis, kui need on veel peened, sest väikestest lõikehaavadest (läbimõõduga 2–3 cm) ei teki puidumädanikke;

* kaitsta puutüve vigastuste eest;

* kaitsta juuri lõhkumise ja tallamise eest.

1. Butin, Heinz 1996. Krankheiten der Wald- und Parkbäume. Thieme, Stuttgart.

2. Dujesiefken, Dirk 2001. Die häufigsten Irrtümer im Umgang mit Bäumen in der Baumpflege. – Jahrbuch der Baumpflege 2001: 25–34.

3. Järve, Sulev 1998. Haavad ja puu tervis. – Aiakiri 6: 40–41.

4. Malek, Johannes von; Wawrik, Heinrich 1985. Baumpflege. Ulmer, Stuttgart.

5. Reinberg, Tiit 2003. Oisu iidsed tammed pääsesid raiesurmast. – Järva Teataja nr. 23, 11. veebruar.

6. Schmidt, Olaf jt. 2001. Bakterien in Radialrissen von Stiel-Eiche. – Forstw. Cbl. 120: 375–389.

7. Shigo, Alex L. 1994. Moderne Baumpflege. Thalacker, Braunschweig.

8. Siewniak, Marek; Kusche, Dietrich 2002. Baumpflege heute. Patzer, Berlin–Hannover.

9. Vollbrecht, Klaus 1996. Puut, niiden biologia ja hoito. Yliopistopaino, Helsinki.

Sulev Järve (1960) on lõpetanud EPA metsamajanduse eriala ja töötab Tallinnas Kesklinna Parkide OÜ-s puuhoolduse spetsialistina. Avaldanud artikleid linnapuude hoolduse ja kaitse kohta.