Võtmeheinad on väga omapärase, vanamoodsa näoga sõnajalgtaimed, keda leides saad emotsionaalse laengu päeva kordaminekuks. Huvi köidavad need arhailise välimusega taimed just harulduse ja tundmatusega.

Võtmeheinad paljunevad väga vaevaliselt: selleks et eosest (spoorist) areneks taim, kulub vähemalt kümmekond aastat, kusjuures väga tõenäoliselt see enamikul juhtudest hoopis ebaõnnestub – kui ei leita sobivat mükoriisa-partnerit.

Kuuest Eestis seni leitud liigist on vaid üks, kuu-võtmehein, levinud teistest mõnevõrra laiemalt. Kummeli-, harulise ja virgiinia võtmeheina loetud taimed on oma üksikutes leiukohtades range kaitse all. Liht-võtmeheina ja süstjat võtmeheina on siin viimati nähtud eelmise sajandi alguses.

Võtmeheinte arvukus kõigub aastati, sest mõnel aastal neil maapealne osa ei arene, taimed jäävad puhkeolekusse. Eelnevat silmas pidades oli teatav risk võtta ette välisreis vaatamaks, millest meid on ilma jäetud. Eelmise aasta juuli keskel sai reis Soome saarestikku siiski teoks.

Süstjas võtmehein (Botrychium lanceolatum) on haruldane kõikjal, kus ta veel kasvab, kuid tema leiukohti teatakse siiski rohkem kui teisel Eestist kadunud liigil –liht-võtmeheinal. Rootsis kasvab süstjas võtmehein peamiselt rannikul ja suurte jõgede orgudes, kusjuures arvukus väheneb pidevalt. Praegu arvatakse olevat 40 leiukohta. Soomes on läbi aegade teada 300 leiukohta üle kogu maa, ent pärast 1980. aastat on seda taime leitud 70 ja viimasel paaril aastal vaid 25–30 kohast. Norras on süstjas võtmehein haruldane ja kasvab enamasti mägedes. Mujal maailmas leidub teda veel Põhja-Ameerikas (mitme varieteedina), Kesk-Siberis, Karpaatides, Kirde-Aasias, Gröönimaal ja Islandil.

Eestis registreeritud leid pärineb Vana-Roosa juurest Antsla kandis (Hans Hiir, 1910). Täpset kohta on võimatu kindlaks teha, kuid teoreetiliselt võiks ta ju kasvada mujalgi, eelkõige Lõuna- ja Kagu-Eestis.

Süstjas võtmehein eelistab kuivi ja avatud ning üsna inimmõjulisi kasvukohti. Soomes näiteks on teda leitud tugevalt karjatatud kuivadelt niitudelt ja kultiveeritud heinapõldudelt, kus samblavaip on tavaliselt tihedam kui näiteks kuu-võtmeheina tüüpilistes kasvukohtades. Mujal Skandinaavias on süstjat võtmeheina leitud ka avatud subalpiinsetest metsadest ning mäginiitudelt ja -karjamaadelt, aga ka ranniku liivaluidetelt, teeradade äärest, taluõuedelt. Siinsed fotod on tehtud mereäärses madalas rannakadastikus.

Spoorid valmivad süstjal võtmeheinal juulis. Sageli kasvab ta koos teiste võtmeheintega. Välimuselt ja mõõtmetelt sarnaneb kõige enam harulise võtmeheinaga, kuid lehe steriilse osa kuju ja hoiak eristuvad silmanähtavalt: kui harulise võtmeheina lehe segmendid on tömbid või ümardunud tipuga, siis süstjal on need teravad.

Liht-võtmehein (Botrychium simplex) on üliharuldane taim kõikjal, kus teda veel leidub. Soomes teatakse teda kasvamas peamiselt Ahvenamaal ja ühes kohas Turu saarestikus. Rootsi paljudest senistest leiukohtadest on kindel vaid üks Skåne piirkonnas mere ääres. Gotlandilt pole 1998. aastast enam uusi leide. Taanist on teada seitse varasemat leiukohta, vaid üks neist on alles. Sealgi kadus ta 50 aasta eest pärast mere üleujutust, kuid hiljuti ilmus taas. Saksamaal arvati see liik mitukümmend aastat tagasi hävinute hulka, kuni 1993. aastal leiti ühest kohast Westfalenis neli eksemplari. Taime on leitud veel paiguti Kesk-Euroopas, Iirimaal, Islandil, Gröönimaal ja parasvöötmelises Põhja-Ameerikas. See võrdlus võib tunduda küll ebasünnis, aga liht-võtmeheina taimi on paljudes riikides vähem kui näiteks merikotkaid!

Eestis on liht-võtmeheina kindlasti leitud Vormsilt (viimati Ole Eklund 1929. aastal). Veel on teade Sangastest (Hans Hiir, 1910). Eelmisel suvel õnnestus mul Vormsi leiukoht vana kirjelduse järgi tõenäoliselt üles leida, kuid 74 aastaga on loodus tundmatuseni muutunud: kunagiste luidete ja niitude asemel kasvab nüüd täisealine männimets. Õhkõrn lootus on paaril kõrgemal luitel ja metsavabal lapikesel: ehk ilmutab haruldus end mõnel järgmisel aastal.

Enamasti kasvabki liht-võtmehein madala ja hõreda rohuga niitudel, põhiliselt liivastes ja niisketes paikades mere läheduses. Tihti ka kevadiselt üleujutatavate rannaniitude lohkudes: just sellises kohas neid pildistasingi.

Spoorid valmivad liht-võtmeheinal kiiremini kui perekonnakaaslastel – jaanipäeva paiku, misjärel lehed kiiresti närbuvad ja kaovad. Ka siinsel pildil hakkab taim juba kolletuma, samal ajal kui kuuvõtmehein ja süstjas võtmehein olid veel täies roheluses. Liht-võtmehein kasvabki sageli koos teiste võtmeheintega, eriti kuu-võtmeheina naabruses. Ka suuruse ja välimuse poolest sarnaneb ta kõige rohkem viimasega. Peamine eristustunnus: lehe steriilne ja fertiilne (generatiivne) osa eristuvad liht-võtmeheinal võsu alusel, kõikidel teistel liikidel vähemalt paari sentimeetri kõrgusel maapinnast. Liht-võtmehein on perekonnakaaslaste seas väikseim – kõrgus vaid 2–10 (15) cm – ja värvuselt pisut kollakasrohelisem.

See päev kinkis mulle kahe haruldase, Eestist ammu kadunud taime leiu. Peale selle imeilusa värvigammaga mereäärse päikseloojangu telkimiskohal ja mõnusa lõkkeõhtu taimesõbrast reisikaaslase Matti Niissaloga. Lõbusas meeleolus jõudsime järeldusele, et mul on au olla ainus kõiki meie kuut võtmeheina näinud eestlane.

Rainar Kurbel (1974) on fotoamatöörist loodushuviline, mõnikord endalegi arusaamatutel põhjustel ohjeldamatu entusiast.