2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2004
Aasta lind – valge-toonekurg

Valge-toonekurg on meil tavaline kodulähedane lind, ometi on ta siin uustulnukas: saabunud poolteist sajandit tagasi. Ta polegi veel jõudnud asustada ühtlaselt kogu Eestit ning meile jäävad tema teadaolevad põhjapoolseimad pesad. Seepärast jälgime hoolega, kuidas tal läheb.


Eesti ornitoloogiaühing on juba kümme aastat valinud meile aasta linnu. Mõte on tutvustada rahvale ühe hästi tuntud linnu kaudu nii linde üldse kui ka nende kaitse põhiprobleeme. Esimene aasta lind oli rukkirääk (1995), mullu oli tähelepanu all harakas, nüüd siis valge-toonekurg. Seda lindu tunneb igaüks, sest ta elutseb peaaegu eranditult inimese läheduses ja kõiki tema tegemisi saab jälgida. Seetõttu on valge-toonekurg lausa ideaalne inimeste kaasamiseks linnuvaatlustesse.

Oluline lisapõhjus, miks 2004. aastal valik just valge-toonekure kasuks langes, on tänavu toimuv rahvusvaheline valge-toonekure loendus. Selliseid kogu valge-toonekure levilat haaravaid loendusi korraldatakse iga kümne aasta tagant ning aastail 2004–2005 kogutakse sel moel andmeid juba kuuendat korda.


Valge-toonekure tulevik on ebaselge. Juba üle sajandi tagasi märgati mitmel pool Saksamaal, et valge-toonekurgi jääb vähemaks. Et selle suursuguse linnu käekäigul silma peal hoida, ongi korraldatud alates 1934. aastast üleeuroopalisi valge-toonekure loendusi: need toimusid ka 1958., 1974., 1984. ja 1994–1995. aastal. Loenduste tulemused vaid kinnitasid kartust, et valge-toonekurg on kogu levila ulatuses suures ohus. Kohati oli lindude arvukus vähenenud üle 90% ning Rootsist on see liik nüüdseks kadunud. Valge-toonekure taandumise peamist põhjust nähakse elupaikade (märgalade) hävimises. Arvestades seda, et 90% valge-toonekurgedest elab Euroopas, kus nende elupaiku on hävitatud eriti hoogsalt, ennustati 1984. aasta loenduse järel sellele linnuliigile väga musta tulevikku. Seetõttu kanti valge-toonekurg kogu Euroopas ohustatud liikide nimekirja.

1994.–1995. aasta rahvusvahelise loenduse tulemused näitasid aga ootamatult, et Ida-Euroopa populatsioon on kümne aastaga suurenenud 119 000 paarilt 138 000 paarini (15%) ja Lääne-Euroopa (Hispaania) populatsioon 16 000 paarilt 28 000 paarini (75%) (vt. joonis 1). Arvukuse suurenemist on selgitatud mitmeti.

Lääne-Euroopa populatsiooni kosumise peapõhjuseks peetakse muutusi talvitusaladel. Enne 1984. aastat oli Lääne-Aafrikas, kus Lääne-Euroopa valge-toonekured talvituvad, mitu pikemat põuaperioodi, mille jooksul ulatuslikud rohumaad kõrbestusid: linnud ei leidnud enam soodsaid paiku talve üleelamiseks. 1980.–1990. aastatel on ilmastikuolud seal aga tunduvalt paranenud ning toonekurgede arvukus seetõttu tublisti suurenenud. Ida-Euroopa populatsiooni suurenemise peamise põhjusena nähakse siinse põllumajanduse allakäiku: lindudel on nüüd rohkem võimalusi leida endale sobiv elupaik.

Hoolimata meeldivast üllatusest, mida tõi viimane loendus, ei saa siiski kindel olla, et halvad ajad on valge-toonekurele möödanik. Eelolev kogu levilat hõlmav loendus peab näitama, kas kümne aasta tagune suundumus jätkub või oli tegemist vaid lühiajalise eduga.


Eestis uustulnuk. Valge-toonekurg on meil üpris tavaline lind. Nii ei oskaks arvatagi, et ta on siin elanud vaid pisut üle poolteistsaja aasta. Esimene pesaleid meie aladel on registreeritud 1841. aastal Vahtseliina lossi varemetel [1]. Püsiv asurkond tekkis Eestisse alles 19. sajandi lõpuks [4, 6] (vt. joonis 2).

Esimesel rahvusvahelisel valge-toonekure loendusel 1934. aastal Eesti ei osalenud, aga 1939. aastal korraldati meil loodushoiu ja turismi instituudi algatusel esimene üleriigiline loendus. Selgus, et koos Petserimaaga pesitses Eestis toona 320 paari valge-toonekurgesid. Alates 1954. aastast on Eesti looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsioon (1991. aastast Eesti ornitoloogiaühing) korraldanud loendusi igal aastal. Toonekureprojekti juhtis legendaarne ornitoloog Heinrich Veromann, kelle eestvedamisel jälgiti ülima põhjalikkusega valge-toonekure käekäiku Eestis. Tema sulest ilmus 1980. aastal “Pääsukese” sarjas ka populaarne raamat valge-toonekurest.

Loenduste tulemused on näidanud, et toonekure arvukus on meil pidevalt suurenenud, ulatudes 1984. aastal 1400 paarini ja 1995. aastal 2600–3200 paarini. Nüüd võib neid olla juba umbes 4000 paari, täpsemalt saame seda teada pärast eelseisvat loendust (vt. joonis 3, ülal). Arvukuse suurenemist soodustab meil peamiselt sobivate elupaikade rohkus, ilmselt tuleb neid lähiaegadel juurde ka sisserändega. Tekib küsimus, kui palju toonekurgesid Eestisse mahub? Võrreldes meie valge-toonekurgede arvukust Läti andmetega, kus pesitseb üle 10 000 paari, võib öelda, et ruumi veel on.

Eelkõige Lõuna-Eesti pesitseja. Valge-toonekurg ei ole Eestis igal pool ühtmoodi tavaline: Lõuna-Eestis on neid palju rohkem kui Põhja-Eestis. Kagu-Eestis võib valge-toonekure asustustihedus kohati olla üle 25 paari 100 ruutkilomeetri kohta, Lääne-Eesti saartel seevastu on toonekurg aga lausa haruldane. Ebaühtlast levikut selgitab asjaolu, et see lind on meie ala alles asustamas. Veel paarkümmend aastat tagasi oli valge-toonekurg Põhja-Eesti rannikul üsna haruldane pesitseja. Kirde-Eesti kõige kaugematele aladele on ta jõudnud alles viimasel kümnendil.

Ehkki rände aegu liigub Saaremaal üsna palju toonekurgesid, pesitses seal kuni viimase ajani püsivalt vaid kaks paari. Mullu registreeriti aga juba kuus pesapaika. Valge-toonekurg on ülimalt pesapaigatruu lind, mistõttu hõlvab uusi alasid väga aeglaselt. Veel asustamata aladele siirduvad tavaliselt noored linnud, kelle esimesed pesitsuskatsed sageli ebaõnnestuvad. Näiteks Hiiumaal on toonekured viimasel kümnendil üritanud pesitseda kahel korral, Vormsil on varasemast ajast teada üks pesitsusjuhtum.

Valge-toonekurele ei meeldi ületada laiu veevälju. Siin peitub ilmselt ka põhjus, miks nad pole senini pesitsenud Soomes. Liikumas nähakse toonekurgi seal küll järjest rohkem, aga selle liigi kõige põhjapoolsemad pesad on sellegipoolest ikka veel Eestis.


Miks nad kipuvad elektripostidele? Valge-toonekurg pesitseb peaaegu eranditult inimese läheduses. Enamasti seepärast, et just inimese juures leidub sobivaid pesapaiku: suured puud, katused, korstnad, postid. Aga inimese juures on ka turvalisem, sest sinna ei kipu kõikvõimalikud röövloomad.

Pesapaiga valikul on valge-toonekurg meil alati sõltunud inimesest: pesitsevad nad ju korstnatel või puu otsa pandud pesaalusel. Viimastel aastakümnetel on aga toimunud oluline muutus: toonekured on kolinud elektripostidele. Kui 1970. aastatel pesitses Eestis elektripostidel vaid mõni üksik paar, siis 1984. aastaks oli sinna kolinud juba 12% toonekurgedest. 1990. aastate keskpaigaks oli elektripostipesade osakaal juba 41% ja 2002. aastaks olid elektripostidele kolinud rohkem kui pooled Eesti valge-toonekured (vt. joonis 3, all). Millega seda seletada?

Üks oletatav põhjus võib olla asustuse tihenemisest tekkinud liigisisene konkurents. Kõik muud sobivad pesapaigad on juba hõivatud, ja elektripostid annavad võimaluse ehitada uus pesa. On ju elektriposti konstruktsioon pesaaluseks väga sobiv ja kindel. Vanasti arvati, et toonekured kardavad rauda ja pesaalused tuleb kindlasti teha puust (pesaaluseks paigaldataval vankrirattal eemaldati metallrehv!). Elektripostidel pesitsedes on aga toonekured nüüd selle eksiarvamuse ümber lükanud.

Elektripostipesad teevad aga peavalu elektrikutele: suur ja vihmadega läbivettinud pesa põhjustab sageli lühiseid ja võib oma raskusega isegi juhtmed katki vajutada. Mida sellises olukorras ette võtta? Pesade allalükkamisest pole kasu: väga pesapaigatruu linnuna tuleb valge-toonekurg üldjuhul kindlasti samasse kohta tagasi ja ehitab pesa uuesti. Näiteks Poolas, kus pesitseb kõige rohkem toonekurgesid ja kus elektripostipesade probleem on ka kõige teravam, tõstetakse erilise alusega pesa juhtmetest pisut kõrgemale ning lind ja inimene saavad taas rahumeelselt koos elada. Meil on Eesti Energia kõige probleemsemates kohtades olevad pesad ümber tõstnud: vana pesa vahetusse lähedusse on paigutatud uus post koos pesaalusega. Esimesed katsetused on näidanud, et suurema osa uutest pesadest võtavad toonekured ka omaks.


Pesa ehitus. Pesa võib toonekurepaar valmis ehitada mõne päevaga, aga laisematel võib see kesta terve suve. Sellisel juhul on tõenäoliselt tegu noorte lindudega, kes alles katsetavad pesaelu ja jõuavad tegeliku pesitsemiseni järgmisel aastal. Pesamaterjaliks kasutatakse peamiselt oksi ja sisemus vooderdatakse heinatuustide ning mätastega. Aastate jooksul tassitakse pessa aina materjali juurde, nii et sageli võivad pesad kõrguda meetrini. Selline vägev pesa, kus on ka palju mättaid sees, võib kaaluda üle tonni.

Veel 1980. aastatel tekitasid suurt muret kõikjal vedelevad heinapallinöörid, mida vanalinnud vooderduseks pessa tõid. Tihti mässisid pojad ennast nööridesse ja enamik neist suri. Vahel harva õnnestus õigel ajal jaole saada ja pojad lahti päästa. Mõni pesa kujunes lausa toonekurelõksuks, kus igal aastal pojad ja isegi vanalinnud nöörides hukkusid. Viimasel ajal ei ole pallinööridel pesapoegade hukkumisel enam olulist osa.

Üks uskumatumaid lugusid valge-toonekure kohta on seotud just pesa ehitamisega. Nimelt olla Viljandimaal üks heinaküün põlema läinud, sest toonekurg olevat vedanud küüni katusel olevasse pessa põlevaid oksi. Et küün põles maha, siis oli vaja süüdlast: läheduses oksi põletanud töömehed ajasid süü toonekurgede kraesse. Absurdne juhtum, aga lähiümbruses ei sallitud toonekurgesid veel mõnda aega.


Pesaelu. Meie valge-toonekured saabuvad talvitusaladelt tagasi aprillis, esimesi linde võib aga mõnikord näha juba märtsi viimastel päevadel. Hilistel kevadetel saabub osa neist aga alles mais.

Valge-toonekured tulevad enamasti tagasi oma vanasse pesapaika. Et nad on pika elueaga, siis võib samu linde samas pesas jälgida aastaid. Valge-toonekured võivad looduses elada üle kahekümne aasta vanaks, ent suurem osa neist ei ela kauem kui kümme aastat. Suguküpseks saavad toonekured tavaliselt kolmandal eluaastal, aga sageli alustatakse pesitsemist alles neljandal või viiendal eluaastal.

Pärast pesa kohendamist asuvad emaslinnud kohe ka munema. Esimesi mune võib pesadest leida juba aprilli lõpus, aga suurem osa neist ilmub mais. Haudeperiood kestab valge-toonekurel umbes ühe kuu, juuni keskpaigaks peaksid poegade pead üle pesaääre näha olema juba kõikjal.

Pojad hakkavad lendama kahe kuu või pisut pikema aja jooksul, nii et pesast lahkutakse juuli lõpus või augusti alguses. Kõige sagedamini lennuvõimestub valge-toonekurgedel kaks või kolm poega, harvemini üksainus või neli. Edukatel aastatel tuleb väga harva ette ka viiepojalisi pesakondasid. Eestist on teada ka üks juhtum, kui pesast sai tuule tiibadesse korraga kuus poega. Keskmiselt lennuvõimestub Eesti toonekurepesades headel aastatel 2,5 poega, halvematel aga vahel ka vähem kui kaks.

On levinud arvamus, et toonekure pesast lendab välja tavaliselt ikka paaris arv poegi ja seetõttu visataksegi kolmas sageli pesast alla. See on küll eksiarvamus. Aga vanalinnud viskavad tõesti sageli mõne poja pesast alla: enamasti on see olnud vigane või haige, kes teiste poegade kõrval kängu jäänud, kellest elulooma ei saaks. Põuastel suvedel ei suudeta kõiki poegi üles kasvatada toidupuudusel. Siis hukkub nõrgemaid rohkem.

Ilmastikuolud, nagu põuane suvi, pikk külm kevad või kestev vihmaperiood jätavad sageli suure osa toonekurgedest järelkasvuta. Halvimatel aastatel jääb poegadeta rohkem kui veerand meie toonekurgedest. Aga ka parimatel aastatel võib vähemalt kümnendik paaridest olla lasteta: oletatavasti noored linnud, kes pesitsevad alles esimest korda ning pole veel suguküpsed.


Meie valge-toonekured on erakud. Eestis on valge-toonekurg seni eelistanud pidada liigikaaslastega distantsi: ta ei ehita oma pesa teistele väga lähedale. Vaid üksikutel juhtudel on pesade omavaheline kaugus olnud alla saja meetri. Sageli tuleb ette, et naabrid ei saa omavahel läbi, siis peetakse tuliseid kaklusi. Kahjuks visatakse kaklustes sageli pesast mune ja poegi alla, mistõttu mõnelgi paaril pesitsemine ebaõnnestub.

Kesk-Euroopas on toonekured üksteise suhtes tunduvalt leplikumad, pesitsevad üsna tihti lausa kolooniatena: ühel hoonetekogumil võib tihedalt koos pesitseda isegi kümneid toonekurepaare. Meile lähimad kolooniad asuvad Leedus.


Madu noka vahel? Paljud inimesed arvavad, et toonekured tassivad madusid pesa ümbrusse. Mitmel pool on öeldud, et nägime, kuidas toonekurg lendas pesale, pikk peenike asi noka vahel: mis see muu sai olla kui madu. Ja kui siis talu läheduses on veel nähtud rästikut, on asi selge: rästiku on sinna toonud toonekurg. Siin on tegu ühe toonekurgede kohta käiva eksiarvamusega. Tegelikult toovad nad poegadele toidu pessa oma maos ja oksendavad selle siis välja. Valge-toonekured söövad küll madusid, kui neil õnnestub mõni kätte saada, aga pessa tuuakse ikkagi juba surnud loom.

Valge-toonekure toidulauale satuvad kõik, kellest jõud üle käib ja kelle ta suudab tervelt alla neelata. Põhiosa toidust on igasugused putukad, konnad, hiired, aga ka linnupojad, kui mõni peaks ette sattuma. Valge-toonekurge on süüdistatud selles, et ta paneb nahka kõik jänese- ja rukkiräägu pojad. Ent rukkiräägu arvukus on vähenenud oluliselt ka neil aladel, kus toonekured pole kunagi elanud. Enamasti on nii, et inimene ei taha tunnistada enda vigu ja üritab mitmeidki hädasid ajada teiste kaela.


Talveks Lõuna-Aafrikasse. Sügiseti lahkuvad toonekured meilt augusti lõpus ja septembri alguses. Erinevalt sookurgedest ei moodusta toonekured suuri rändeparvi, vaid lahkuvad märkamatult, väikeste salkadena. Eesti valge-toonekurgede rännutee on eriti pikk, sest nad talvituvad Lõuna-Aafrikas (vt. joonis 4). Meie linnud rändavad Türgi ja Iisraeli kaudu Egiptusesse ja sealt piki Niilust Aafrika lõunatippu välja. Lääne-Euroopa populatsiooni linnud kasutavad hoopis teisi rändeteid ja talvitusalasid: lendavad Aafrikasse Gibraltari kaudu, talvituvad aga Lääne-Aafrikas, Saharast lõuna pool.

Üliharvadel juhtudel võib valge-toonekurg talve üle elada ka Eestis. Igal sügisel jääb siia toonekurgesid, kes vigastuste või haiguste tõttu ei suuda lõunasse lennata. Sellised linnud tavaliselt surevad, vaid mõni neist elab kusagil siseruumides peetuna kevadeni. Aga siiski on ette tulnud, et valge-toonekurg elab meil talve üle ka looduses. 1972. aasta sügisel jäi üks neist talvituma Võru Kubijale. Ta elas kogu talve allikatel, kuhu inimesed talle lisatoitu viisid. Lind jäi ka järgmiseks talveks samasse kohta. Kaks viimast talve (2002–2003 ja 2003–2004) on üks valge-toonekurg edukalt üle elanud Lääne-Virumaal Arknas. Aga ka siin jäi lind ellu vaid tänu lisatoitmisele.


Toonekureloendustes saab osaleda igaüks. Valge-toonekure pesapaikade loenduses on igal aastal osalenud palju linnuhuvilisi. Suur tänu kõigile senistele kaasalööjatele! Eesti ornitoloogiaühing kutsub ka nüüd, rahvusvahelise loenduse aastal, kõiki huvilisi osalema toonekureprojektis. Eelkõige oodatakse teavet valge-toonekure pesapaikade kohta: pesa täpne asukoht (maakond, vald, küla, talu); mille otsas pesa asub (puu, korsten, elektripost jne); kas pesa oli tänavu asustatud; mitu poega toonekurgedel lennuvõimestus.

Andmed palume saata sügiseks aadressil: Eesti ornitoloogiaühing, postkast 227, Tartu või e-posti teel aadressil: eoy@eoy.ee. Aasta linnu projekti kohta saab pidevalt teavet Eesti ornitoloogiaühingu veebilehelt aadressil: www.eoy.ee.


1. Hueck, A. 1845. Darstellung der landwirtschaftlichen Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig.

2. Schulz, Holger 1988. Weiβstorchzug – Ökologie, Gefährdung und Schutz des Weiβstorchs in Afrika und Nahost. – WWF-Umweltforschung, 3. Königslutter–Lelm.

3. Schulz, Holger 1999. The world population of the White Stork (Ciconia ciconia). Results of the 5th International White Stork Census 1994/95. – Schulz, Holger (ed.): Weiβstorch im Aufwind? – White Storks on the up? – Proceedings, Internat. Symp. On the White Stork, Hamburg 1996. NABU, Bonn: 351–365.

4. Veroman, Heinrich 1975. Valge-toonekure asurkonna kujunemisest Eestis. – Renno, Olav (toim.) Eesti loodusharulduste kaitseks. Valgus, Tallinn: 166–182.

5. Veromann, Heinrich 1980. Valge-toonekurg. – Valgus, Tallinn.

6. Veromann, Heinrich 1990. History and recent status of the European White Stork in the Baltic States and the USSR. – Käsikiri Eesti ornitoloogiaühingu arhiivis.


Margus Ots (1970) on ornitoloog, Eesti ornitoloogiaühingu valge-toonekure projekti koordinaator, Eesti linnuharulduste komisjoni esimees.



Margus Ots
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012