2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2004
Lepidopteroloog ja bioloogiateoreetik Wilhelm Petersen 150

Selle aasta 12. juunil (vana kalendri jrgi 31. mail) mdub 150 aastat magister Wilhelm Peterseni snnist. Et tnu Petersenile tusis Eesti Euroopas lepidopteroloogiliselt paremini uuritud maade esirinda, siis tasub heita pilk minevikku ning meenutada tema elu ja teadustid.

Lihula apteekri poeg Wilhelm Konstantin Formhold Petersen lpetas Prnus gmnaasiumi ning ppis seejrel Tartu likoolis (18741881). Alustanud kodupetajana, sai temast aastal 1884 petaja Tallinna Peetri gmnaasiumis. 1887. aastal kaitses Wilhelm Petersen Peterburi Teaduste Akadeemias magistrivitekirja Euroopa arktilise ala liblikafauna ja jaeg ning 1890. aastal mrati ta Peetri gmnaasiumi direktoriks; 19161917 oli ta Tallinna Toomkooli direktor.

Petersen asutas ja sisustas koolipetajana ning hiljem direktorina koolis zooloogiakabineti ning tellis sinna Tallinna esimese rntgeniaparaadi juba siis, kui X-kiired olid veel suur uudis. Ning kasutas seda ka liblikate uurimisel! Petersen ise ei uskunud end olevat hea pedagoog. ks tema pilasi, Alfons Dampf on meenutanud Peterseni snu: Kiituse, et ma olen hea pedagoog olnud, pean tagasi lkkama. Ma olen alati oma kige thtsamaks lesandeks pidanud mulle usaldatud materjali hulgast andeid leida ning neid siis igal vimalikul viisil arendada. Erineva andekusastme ja pihimuga pilaste taseme htlustamist pidasin ma ajaraiskamiseks ega ninud selle nimel tsiselt vaeva. [1] Aga, jtkab Dampf oma mlestustes, need poisid, kellel oli huvi, said selgeks, mida thendasid tegelikult vaatlus ja uurimine ning nhtu le jrele mtlemine. Ja need poisid istusid phapevahommikuti koos petajaga kooli zooloogiakabinetis.

Siiski tuleb koolidirektori enesehinnangut pidada liiga karmiks. Tolleaegne gmnasist, hilisem akadeemik Gnther Reindorff jutustas, et kevadel vis poiste tee koolist koju olla snagi pikk: kidi parkides ja puiesteedel puutvedelt vrskelt koorunud liblikaid otsimas. Ja kui juhtus, et purki polnud taskus, aga puutvel oli huvitav olevus, siis tuli liblika krvale puukoorde torgata entomoloogiline nel. See tagas, et liblikas oli alles, kui leidja kodust purgiga tagasi judis: konkurents oli ju tihe.

Eks aumeeste kasvatamine oligi petaja lesanne. Oma faunistilistes tdes on Petersen alati loetlenud paljusid abilisi koolipoisse-liblikakorjajaid [4, 8].

Mis ja millal ratas Peterseni huvi liblikate vastu, ei ole tpselt teada. 1872. aastal pdis ta Kiidevast ruuge viliblika, esimese Eestis [4]. ks tumeruuge isend on tema kollektsioonis alles praegugi, les on mrgitud ka leiuandmed: Kideph 1. VIII 1872. 1902. aastal on ta mdaminnes maininud kolmekmneaastast tegevust Eesti liblikate uurijana; tenoliselt vis tema zooloogiahuvi niisuguse avastuse mjul veelgi sveneda [4].

Huvi liblikate ja lindude vastu viis Peterseni pikale ekspeditsioonile Kolumbiasse (18751877), jrgnesid reisid Lapimaale (1878), Prsiasse (1880), Taga-Kaukaasiasse (1881), Kesk-Uurali lnenlvale (1890), hiljem korduvalt Alpidesse. Nende reiside vltel kogutud liblikaid leidub tema kollektsioonis praegugi. Ilmselt soetas ta liigsete isendite eest endale Palearktise suur- ja pisiliblikate faunat hlmava vahetuskogu, millest sai edasiste uurimuste alus ja allikmaterjal.

Oma liblikakogu ms Petersen he miljoni sendi eest Eesti riigile ning ostis vanaduspevadeks Nmmele maja. Vana kollektsiooni ms ta siis, kui tema huviobjektiks kujunesid kige viksemad pisiliblikad sugukonnast Nepticulidae. Peterseni liblikakogu, millel on ajalooline vrtus, silitatakse EPM zooloogia ja botaanika instituudis praeguseni. Selle kollektsiooni phjal kirjutas koolidirektor oma mlemad levaated Eesti liblikafaunast [4, 8]. Tema hilisema kogu praegusest asukohast pole aga midagi teada.


Teadlasena oli Petersen eesktt morfoloog ja mikroskopist aastakmned mikroskoobi kohal silmade pingutamist jtsid ta nkku tugevad vaod. Aga mitte ainult. Liblikaid mrati 19. sajandil nende tiivakirja pildiatlaste vi kirjeldavate tekstidega vrreldes. Alles sajandi lpul avastati, et liblikaid saab ksteisest vahel eristada ka nende siseehituse, genitaalide skleriitide kuju jrgi.

Aastatel 19001931 avaldas Petersen 26 artiklit nitamaks, kuidas eristada liblikaliike siis, kui nad vlimuselt ksteisest peaaegu ei erine. Ta on postuleerinud: vlise sarnasuse puhul on erinevused genitaalide kujus sama liigi puhul minimaalsed, eri liikide puhul aga nende eristamiseks piisavad [6, 7 jt.]. Teda vib pidada tnapevase liblikate sstemaatika metodoloogia heks vljattajaks [12].

Ent vaatlustulemuste ldistamisel judis ta sgavamale, nidates liblikate sugupoolte ja liikide vahelise keemilise kommunikatsiooni toimimist, selle morfoloogilist alust ja thtsust liigitekkes [5, 10 jt.]. Ta selgitas, et kuigi liblikate paaritumine toimub luku ja vtme printsiibil, olenedes sugupoolte genitaalide morfoloogilisest kokkusobivusest, on paaritumine edukas vaid sel juhul, kui emasliblika kopulatsioonitaskusse paigutatud spermatofoori avaus paikneb tpselt sealt vljuva spermajuha suudme juures [3, 7].

Et paaritumisvalmis emane liblikas levitab lhna, mis meelitab ligi isaseid liblikaid, oli varemgi teada (Fabre jt.). Petersen aga kirjeldas lhnanrmete ning lhna levitamisvahendite olemasolu nii isastel kui ka emastel liblikatel ja fsioloogilise sobivuse vajalikkust paaritumise puhul: kolmetasemeline kontroll vldib liikide ristumist. Ta oletas, et liblikate keemilise kommunikatsiooni vahendid (feromoonid jt.) vivad muutuda, kui mingi liigi rvikud vahetavad harjunud toidutaime uue vastu ning kohanevad selle kemismiga, ning et ka sel viisil vib alata liigitekke protsess [11].

Teiselt poolt oli teada, et apolloliblikate isased eritavad prast spermatofoori lekandmist emase liblika tagakehale kiivrikujulise sfragise nagu voorusev, mis takistab teist korda paaritumast. Enamgi veel, Petersen tegi kindlaks, et prast paaritumist korgib isane paarilise suguteed kigepealt spetsiaalse sekreeditilgaga kinni ja alles siis moodustab sfragise.

Lpetuseks Martin Heringi [2] tsitaat: Kui me eeleldut kokku vttes tahame Peterseni paigutada loodusteadlaste ritta, siis vib kindlasti sedastada, et Darwin postuleeris liikide tekke loodusliku valiku kaudu, Wagner ngi liigiteket ruumilise eristumise (geograafilise isolatsiooni) kaudu, Petersen tles, et liigid ei teki mitte ksnes loodusliku valiku ja geograafilise isolatsiooni, vaid ka seksuaalse vrandumise, fsioloogilise ja bioloogilise eristumise kaudu. Petersen andis liigi definitsioonile ja liigitekke protsessile uue, laiema sisu. [2] Teenete eest zooloogia arendamisel sai Petersen 1929. aastal Kopenhaageni likooli audoktori (Dr. honoris causa) tiitli.

Wilhelm Petersen suri Tallinn-Nmmel 3. veebruaril 1933. Tema haud on Rahume kalmistul.



1. Dampf, Alfons 1933. Persnliche Erinnerungen an Wilhelm Petersen. Beitrge zur Kunde Estlands 18, 3: 111117.

2. Hering, Martin 1933. Mag. Dr. h.c. Wilhelm Petersen und seine Bedeutung fr die Wissenschaft. Beitrge zur Kunde Estlands 18, 3: 108111.

3. Mikkola, K. 1993. The lock-and-key mechanisms of the internal genitalia of the noctuid and geometrid moths (Lepidoptera) in relation to the species concepts. Folia Baeriana (Tartu) 6: 149157.

4. Petersen, Wilhelm 1902. Lepidopteren-Fauna von Estland. Beitrge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands.

5. Petersen, Wilhelm 1903. Entstehung der Arten durch physiologische Isolierung. Biologisches Zentralblatt 22: 468.

6. Petersen, Wilhelm 1904. Die Morphologie der Generationsorgane der Schmetterlinge und ihre Bedeutung fr die Artbildung. Mmoires de lAcadmie impriale des sciences de St.-Ptersbourg, VIII Ser., 16, 8: 184.

7. Petersen, Wilhelm 1909. Ein Beitrag zur Kenntnis der Gattung Eupithecia Curt. Deutsche Entomologische Zeitschrift Iris 32, 4: 203314 + 28.

8. Petersen, Wilhelm 1924. Lepidopteren-Fauna von Estland. Zweite erweiterte Auflage. III. TallinnReval.

9. Petersen, Wilhelm 1925. Bemerkungen zur Lepidopteren-Fauna von Estland und Betrachtungen ber das Artproblem. Beitrge zur Kunde Estlands 10, 45: 176196.

10. Petersen, W. 1928. ber die Sphragis und das Spermatophragma der Tagfaltergattung Parnassius. Deutsche Entomol. Zeitschrift, Jg. 1928: 407-413.

11. Petersen, W. 1931. Nahrung und Genotypus. Zeitschrift fr Morphologie und kologie der Tiere 20, 4: 679-690.

12. Tammaru, Toomas 1993. Wilhelm Petersen as a biologist-theoretician. Kull, K., Tiivel, T. (toim.) Lectures in theoretical biology. The Second Stage. Academia 2: 122127.


Jaan Viidalepp (1939) on bioloogiakandidaat, EPM ZBI vanemteadur. Uurib Euraasia suurliblikaid, eriti vaksiklasi.



Jaan Viidalepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet