2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Vilsandi vikesaared pole veel valmis

Eesti on geoloogiliselt sna phjalikult uuritud piirkond. Nii saartel kui ka mandriosas asuvaid paljandeid on uuritud juba le saja viiekmne aasta. Usutavasti peaks iga huvipakkuv objekt olema ammu kirjeldatud. Siiski ei saa seda elda Eesti lnepiiril asuvate laidude kohta: mullu suvekuudel tehtud vlitdel selgus seal nii mndagi uut ja huvitavat.

Vilsandi rahvusparki kuulub arvukalt pisemaid ja suuremaid saari. Eesti kige lnepoolsemasse laiduderhma kuuluvad Loonalaid, Salava, Nootamaa ja Uus-Nootamaa. Need vikesed saared on huvi pakkunud paljudele loodusteadlastele. Kuid laidude geoloogiat on senini uuritud sna vhe. Vlitid ette valmistades selgus, et selle ala kohta polegi geoloogilist andmestikku. Tsi, 1994. aastal valminud alusphja geoloogilisel kaardil mtkavas 1:50 000 on kolm suuremat laidu kenasti peal, kuigi Nukogude piirivalve ei lubanud sinna alale htegi geoloogi. Seetttu on kaardil kujutatud Rootsikla lademe Pangame kihid Loonalaiul ja Nootamaal ning Rootsikla lademe Viita kihid Salava saarel saadud vaid Saaremaa geoloogilisest ehitusest lhtuva ekstrapoleerimise tulemusena. Tagantjrele hinnates oldi tele lhedal, kuigi tegelikult avanevad Pangame kihid vaid Loonalaiul.

Vilsandi laidude ja madalike kujunemine on alguse saanud paese alusphja krgendikest. Kui Vilsandi saare rannajoont ja pinnamoodi on vorminud kulutusele vastupidavamad Siluri rifikompleksid, siis Loonalaiu, Salava ja Nootamaa tuumad koosnevad veidi nooremast madalmerelise tekkega Siluri kihilisest teralisest lubjakivist vi dolomiidist. Maakerke tttu vivad veealused paekivist krgendikud kerkida veepinnale. Seejrel hakkab moodustist kujundama merelainetus, kulutades pinnast ja kandes siia setteid. Kuid suurte tormide ajal vivad kuhjuda sellised rannavallid, mis enam ra ei kulu ning aegamda taimestikuga kinnistuvad. Niisugune rannikute areng ja saarte teke vib toimuda uskumatult kiiresti: lausa pevade ja tundidega [2].

Kunagisest elust Siluri ajastu troopilises rannikumeres annavad tunnistust laidudel leiduvad arvukad kivistised. Kui vaadelda alusphjakihte lhemalt, hakkab kigil saartel silma rohkesti molluskeid, eriti mitmesuguseid tigusid ja karpe. Samuti vib leida nautiloidide pikki sirgeid kodasid; nautiloidid on tnapevaste kalmaaride ja kaheksajalgade vljasurnud sugulased. Mningate uurijate arvates visid need krgelt arenenud nrvissteemi ja rohkearvuliste haarmetega olendid olla hed tolle aja suurimad rvloomad [1].


Laiduderhmast suurim on Loonalaid, mille pikkus kagust loodesse ulatub 2,5 kilomeetrini, ehkki kitsamas kohas on saare laius ainult 140 meetrit. Saare loodeosas paikneb alusphjalisel kvikul vana taluase. Praeguseks on sellest alles vaid lagunenud saun-pesukk ja krvalhoone, roiskunud veega madal kaev, kaks paekiviga vlvitud keldriauku ning viltu vajunud korstnaga ahervare. Geoloogi terav silm mrkab, et korstna alumine, kandev osa on ehitatud Saaremaalt Elda pangalt prinevast iseloomulikust paksukihilisest massiivsest dolomiidist. Kllap on vajalik materjal toodud talvel le j Saaremaalt, sest kohapeal polnud hid ehituskive piisavalt.

Philise osa saarest hlmavad osaliselt taimkattega kaetud ja vaid saare kesk- ning idaosas kamardunud krged rannavallid. Lnerannikul ja kohati lunarannikul avanevad rannavallide jalamil veepiiril alusphjakihtidest prandad ning madalad astangud. Paeplatoo jtkub ka madalas vees, kohati kuni sada meetrit rannajoonest mere poole. Suuremat osa saare rannavallistikust katab kadastik, mis lnepoolses osas on hredam, kesk- ja idaosas aga krge ja tihe.

Loonalaiu lneranniku vallid on vga liikuvad. Kahel jrjestikusel aastal tehtud vaatluste jrgi vib mrgata suuri erinevusi paepaljandi ulatuses ja pidevuses. Veepiiril olevate madalamate vallide mningast mberpaiknemist koos paljandi osalise mattumisega vis theldada isegi 2003. aastal saarel veedetud pevade jooksul.

Loonalaiul on hulgaliselt viksemaid ja keskmisi rndrahne, millest suurim on saare keskosas paiknev rabakivirahn. Rahnu krgus jalamilt mdetuna on 2,6 meetrit ja mbermt 60 sentimeetri krgusel 13,9 meetrit. Suuruselt teine on hallist gneisist koosnev 1,4 meetri krgune ja 9,6-meetrise mbermduga rahn saare lunaosas.

Loonalaiu rannal komistab jalg igal sammul kuni poolemeetrise lbimduga vljasurnud kihtpoorsete moodustatud massiivsetele kolooniatele. Viimaste vahel leidub rohkesti niisama suuri krgkorallide kolooniaid. Krgkorallid olid praegustes troopikameredes elavate rifiehitajate korallide kauged sugulased. Pehmemast mbriskivimist vljapestutena ning j ja lainetusega korduvalt mbersetitatutena moodustavad nende kolooniad mitmel pool rannas suuri kuhjeid.

Salava. Laiduderhmast lunapoolseim on kirde-edela suunas vlja venitatud 1280 meetri pikkune Salava. Laiu kirdeosas paiknevad kuhjeliste moodustistena krged rannavallid. Saare kesk- ja lunaosas on vimalik kindlaks teha, et vallid on ladestunud otse alusphjalistele paeprandatele.

Laiu lnerannikul avanevad alusphjalised kihid kohati madalate astangutena, mis rahvuspargi ttajatelt saadud teabe kohaselt vabanesid rannavallide alt alles paar aastat tagasi suuremate tormide jrel.

Nii nagu Loonalaiul leidub ka Salaval minevikus elanud organismide kivistunud jnuseid. hukesekihilistes dolomiitides vib rohkesti silmata kahe-kolme sentimeetri pikkusi vetikatoiduliste karpvhiliste kivistisi. Samuti on ksijalgsete ning okasnahksete hulka kuuluvate meriliiliate varrellide kivistunud jnuseid. Harvade, vaid ksikute eksemplaridena on esindatud trilobiidid ja meriskorpionid.


Eesti rmuspunkt Nootamaal. Edelasse avatud lahega Nootamaa meenutab oma kujult troopilist rngassaart. Laiu kirde-edelasuunaline pikkus on ligikaudu viissada meetrit. Suuremat lnepoolset osa hlmavad taas krged rannavallid, mille lne- ja loodepoolsel jalamil avaneb alusphjaline paeprand. Kohati ulatub platoo laius poolesaja meetrini ja selle kerkides aeglase maatusu kigus nihkub Eesti lnepoolseim punkt aja jooksul ikka kaugemale lnde.

Nootamaa ida-kagupoolne neemik on vaid paarikmne meetri laiune ning erinevalt saare teisest poolest tielikult kuhjeline rannavorm. Teine, lhem maasr kulgeb mne meetri laiuse vallina enam kui saja meetri ulatuses itta. Suur osa saarest on kaetud vga hreda ja madala taimestikuga. Tihedam on taimkatesiselahe kallastel, mis on arvuka linnukoloonia meelispaik. Lindude kaitse eesmrgil on laid muudetud linnureservaadiks

Kivistunud jnuseid Siluri ajastu mereelustikust leidub ka Nootamaa laiul. Eriti rikas on selle poolest saare phjarannik, kus jb silma nii kihtpoorsete kui ka korallide kivistisi.


Paarikmne aasta vanune Uus-Nootamaa on kolmnurkse phiplaaniga rannavallidest koosnev uusmoodustis Nootamaa saarest idas, Salava ja Loonalaiu vahel. Veel mne aasta vanustelt kaartidelt Uus-Nootamaad ei leia. Kohalike jutu jrgi tekkis saar alles 1980. aastate keskel suurte tormide tagajrjel. Laiu ulatus phjast lunasse oli 2003. aastal 160 meetrit, idast lnde 130 meetrit, ja krgust juba le pooleteise meetri. Liiva ja veeriste segust rannavallid on hredalt taimestunud, enim levinud on siin merikapsas. Suuremaid puistaimi ja psaid veel pole. Erinevalt lejnud saartest ei ulatu Uus-Nootamaal alusphjaline lubjakivi le veepinna.


Veealustest madalikest kujunevad uued saared. Nootamaa, Uus-Nootamaa ja Salava saar on omavahel hendatud peamiselt liivast ja veeristikust koosneva kuhjelise veealuse seljandikuga. Seljandiku lnepoolseim ots ulatub Nootamaa idapoolse maasreni, sealt le Uus-Nootamaa ning kaardub lunasse Salava phjapoolse maasreni. Nootamaa ning Uus-Nootamaa vahelist seljandikku thistab vallile kinni jnud suur metallist meremrk. Madalikevnd saarte vahel kasvab ja laieneb eelkige tormilainetuse aktiivse kuhjetegevuse, aga ka maakerke tttu. Selles piirkonnas kerkib maa kuni kolm millimeetrit aastas. Arvatavasti moodustavad kik neli praegust vikesaart hiljemalt saja aasta prast keerulise rannajoonega htse saare.

Laidudelt lne poole vaadates neme silmapiiril madalikku, kus vahuvalge murdlainetus peaaegu kunagi ei lakka. Ilmselt kujunevad tulevikus sellest uued laiud. Hilisem maakerge toob le merepinna ka saarte alusphjalise tuuma, mis kohati lainetusele avatud rannal vib astangutena paljanduda.

rmiselt dnaamilise geoloogilise arengu tttu jtkub siin geoloogiahuvilistele kauaks avastamisrmu. Aastate mdudes uuritud kohtadesse naastes vib tenoliselt leida eest hoopis uued paekihtide paljandid ja tundmatuseni muutunud pinnavormid. Uued saared tekivad endiselt meie silme all ja vanad muudavad oma ngu.



1. Clarkson, Euan Neilson Kerr 2003. Invertebrate palaeontology and evolution. Blackwell Science.

2. Orviku, Kaarel 2003. Tormid lhuvad Eestimaa liivarandu. Eesti Loodus 54 (12): 570577.


Oive Tinn (1966) on paleontoloog, Tartu likooli geoloogia instituudi teadur.
Leho Ainsaar (1963) on sedimentoloog, Tartu likooli geoloogia instituudi vanemteadur.
Tnu Meidla (1959) on paleontoloog, Tartu likooli paleontoloogia ja stratigraafia professor.
Madis Rubel (1935) on paleontoloog, Tartu likooli paleontoloogia ja stratigraafia emeriitprofessor.



Oive Tinn, Leho Ainsaar, Tnu Meidla, Madis Rubel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet