Koolijütsid õpivad juba loodusõpetuse tunnis, et puhas vesi on värvuseta, lõhnata ja maitseta vedelik. Heites pilgu kaupluse müügilettidel troonivate veepudelite siltidele, võib julgelt väita, et maitseparadiis on saabunud ka veeriiki.

Aasta-aastalt on eestlaste veeostulembus aina suurenenud. Meie poeriiuleil on rikkalik valik pudelivett ja uusi tuleb üha juurde. Enam pole tegemist pelgalt hooajakaubaga, millel on minekut ainult kuumadel suvekuudel. Veega kaubeldakse edukalt aasta ringi ja tootjad on teinud kõik endast oleneva, et läbimüüki suurendada. Pudelisse villitud, maitsestatud ja vitaminiseeritud vee joomine käib moodsa elustiili juurde, pudelivett eelistatakse kohvile, karastusjookidele ning kraaniveele. Vesi on saavutanud liidrikoha meil müüdavate janukustutite pingereas.

Millega tarbijat peibutada? Kõigepealt püüab pilku pakend. Villitud vett müüakse kas läbipaistvas või toonitud pakendis: müügil on nii täiesti läbipaistvaid kui ka hele- ja tumesinise värvusega veepudelid. Viimasel juhul jääb ostjatele mulje, et ka nendes pudelites müüdav vesi on vastava värvusega. Samuti kaitseb tume pudel lisatud vitamiine valguse lagundava toime eest. Teine eripära, millega tootjad püüavad ostjat ahvatleda, on kõikvõimalikud riputuskonksud, reljeefsed vormid ja lisakorgid. Joogipudelid on eri suurusega, alustades pooleliitrisest ja lõpetades lausa mitmekümneliitriste reservuaaridega.

Kestast tunduvalt olulisem on sisu. Kerkib küsimus, kas lihtsa vee müümise puhul saavadki tooted üksteisest erineda? Tegelikkus tõestab, et saavad küll.

Esimene lahknemine tuleneb gaseerimisest. Meil müüakse nii süsihappegaasiga rikastatud ehk mulliga vett kui ka rahulikku ehk gaseerimata joogipoolist. Lähtuvalt maitseerinevustest ja seedekulgla seisundi eripärast on mõlemal tooterühmal omad poolehoidjad. Muide, isegi vaid gaseerides saab toota eri maitsega vett, olenevalt süsihappegaasi hulgast: rohke süsihappegaasiga vesi tundub maitsemeelele tuntavalt hapukana. Selline vesi säilib ka mõnevõrra paremini.

Et meil destilleeritud vett inimestele joogiks ei müüda, siis on eri tootjate vesi erisuguse keemilise koostisega. Eristuda saab mitmeti. Esiteks, kõige lihtsam on villida pudelisse nõutava kvaliteediga looduslikku vett (allikast või puurkaevust), mille keemiline koostis jääb muutmata. Olenevalt piirkonnast on looduslik vesi erisuguse keemilise koostisega.

Teiseks, looduslikku sooladerikast mineraalvett lahjendatakse puhta joogiveega sobiva keemilise koostiseni, mis on maitselt enamikule tarbijaist igati sobiv.

Kolmandaks, tavalisele joogiveele lisatakse kindlas hulgas eri sooli, et saada sobiv ioonne koostis. Neljandaks, looduslikust veest eemaldatakse filtersüsteemide abil teatud ühendid, mis annavad veele kas ebameeldiva kõrvalmaitse või neid on lihtsalt liiga palju.

Sageli on pudeli sildil ka märge, millisest leiukohast ja kui sügavalt on karastav keelekaste ammutatud. Janune võib leida sildilt ka viiteid vee töötlemise (filtreeritud, karboniseeritud) ning lisatud soolade kohta (kaalium-, magneesium-, kaltsiumkloriid või naatrium-, kaaliumvesinikkarbonaat).

Teadlik tarbija eelistab eeskätt vähese naatriumioonide sisaldusega vett, sest toidust saadud soolakogus ületab meil niigi mitu korda organismi füsioloogilise vajaduse. Kindla peale läheb suurendatud kaltsiumisisaldusega vesi, sest organismi kaltsiumivaegusest tingitud terviseriskid on inimestele ajakirjanduse vahendusel hästi teada. Et paljude inimeste toitumises napib ka kaaliumi ja magneesiumi, siis on nendegi mõnevõrra suurendatud sisaldus pudelivees igati tervitatav.

Mikroelemente mainimisväärsetes kogustes tavaliselt ei lisata, sest nende ületarbimine võib tekitada probleeme. Vahel rikastatakse joogivett aga hoopis haruldaste lisanditega, näiteks hõbedaioonidega. Ega selleski ole midagi uut, sest juba ammu on tähele pandud, et kiriku hõbenõudes seisnud vesi püsib pikka aega värske.

Ainult eri ioonide sisaldusega tarbija maitsemeelt ei hõrguta ega võrguta: ioonne koostis võib olla küll tervislik, kuid vesi ise ebameeldiva maitsega. Eks paljud mäletavad nõukogude ajast mineraaliderikast pudelivett, mis maitses üsna ebameeldivalt, kuid pidi seevastu tervisele hästi mõjuma. Tõsi, tegemist oligi ehtsa mineraalveega, mida soovitati juua leevendamaks organismi teatud haigusseisundit, mitte aga igapäevase janukustutina.

Tuntud maitselisandiga joogivesi ahvatleb. Nüüdisaja tootjad rikastavad pudelivett erisuguste tarbijale tuntud maitsetega. Alustati sidruniga, mis on kindla peale minek, sest sidruni maitse on vastuvõetav enamikule joojaist. Tasapisi pääsesid löögile ka teised tsitruselised, nagu kreip, apelsin ja laim. Tsitrusviljade maitset on veele üsna lihtne anda: tootja lisab väheses koguses vilja koorest eraldatud looduslikke eeterlikke õlisid. Need õlikogused on tühised, järelikult annavad ka minimaalset energiat. Siit põhjendus, miks on osal veepudelite siltidest viide, et 100 milliliitrit maitsestatud vett annab tarbijale 0,1–0,6 kcal energiat: see tulebki maitselisanditest. Et tarbijad võtsid esimesed maitsestatud veed hästi vastu, siis hakati otsima teisigi maitsevarjundeid. Pilk pöörati marjade (pohl, jõhvikas, vaarikas) ning eri puu- (pirn) ja köögiviljade (arbuus) poole. Levinud on ka maitsete kombinatsioonid, näiteks jõhvikas ja kreip, arbuus ja laim, aprikoos ja passioon jne.

Vitamiinid vette! Et muuta joogivesi terviseteadlikule tarbijale veelgi ahvatlevamaks, hakati seda ka vitaminiseerima. Loomulikult saab lisada vaid vees lahustuvaid vitamiine. Tootjad eelistavad B-rühma vitamiine. Esiteks, vesilahustuvatest vitamiinidest kipubki paljudel inimestel nappima just B-rühma kuuluvaid. Teiseks, parema mõju saavutamiseks soovitatakse tarbida vitamiine teatud koostoimiva komplektina. Kolmandaks, B-rühma vitamiinid mõjutavad mitmeid organismi elutähtsaid talitlusi.

Meil müüakse kõige rohkem kahe rühma vitamiinidega rikastatud vett. Esimene segu sisaldab vaid B-rühma vitamiine, koosnedes niatsiinist, püridoksiinist, foolhappest ja kobalamiinist. Teises vitamiinide komplektis on peale B-rühma vitamiinide (pantoteenhape, püridoksiin ja kobalamiin) ka biotiin ehk vitamiin H. Hoolikas otsija võib leida sellistki vett, millele on lisatud vaid askorbiinhapet ehk vitamiini C.

Vee vitaminiseerimiseks kasutatud bioaktiivsete ühendite kogused on üsna väikesed. Samas on pudelivees vitamiine siiski nii palju, et saja milliliitri joomisel saab tarbija kätte 15% täiskasvanule mõeldud soovituslikust kogusest. Toidutoodete pakendamise eeskirja kohaselt tuleb sellisel juhul kanda vastav teave ka toote sildile. Sellega ennetatakse näiteks vitamiinide ületarbimise ohtu. Inimene, kes joob suurtes kogustes vitaminiseeritud vett, ei tohiks samal ajal tarbida vitamiinipreparaate.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.