Kõik pildistajad tahavad alati teha kõige paremaid fotosid. Sageli aga juhtub, et filmile jäädvustatu on kaugel sellest pildist, mida me läbi kaamera vaadates nägime, ja kadunud on emotsioon, mida pilti tehes tundsime. Seda tuleb ette eriti siis, kui tänapäeva automaatmaailmas unustame fotograafia lihtsad algtõed.

Säri mõõtmine

Filmi korrektne säritamine on üks pildistamise olulisim aspekt. Situatsioon ja tingimused võivad olla suurepärased, kuid kui säritus on ekslik, pole ka pilti. Nüüdisaegsetesse kaameratesse ehitatud automaatne särimõõdik töötab enamasti päris hästi, kuid vahel võib anda sootuks vale tulemuse. Seega tuleb pildistamise ajal alati natuke mõelda.

Kõik kaameratesse ehitatud särimõõdikud mõõdavad pildistatavalt objektilt peegelduvat valgust ning näitavad kasutaja valitud reþiimile sobilikku säriaega ja avaarvu. Kõik särimõõdikud on aga kalibreeritud selliselt, et korrektne säri saadakse üksnes siis, kui pildistatakse keskmise heledusega objekte. Kui automaatse säritusega pildistada valget seina, halli seina ja musta seina, tulevad kõik seinad filmile ühtmoodi hallid isegi kõige keerulisema säriprogrammi puhul. Samuti taandatakse keskmiseks tooniks erisuguse heledusega värvilised objektid.

Suuremaid motiive pildistades mahuvad kaadrisse korraga mitmesuguse heledusega objektid ning musta/valge seina probleemi tavaliselt ei teki. Kogu pildivälja hindav särimõõtmine on tavaliselt väga täpne. Küll aga tekib lähipildistamisel tihti säärane olukord, kus suure osa kaadrist täidab hele lilleõis, liblikatiib või siis tume puukoor. Korrektse säri saamiseks tuleb sellistel puhkudel kasutada särikorrektsiooni. Selleks on parematel kaameratel olemas vastav nupp, mis võimaldab säriparameetreid õigele poole nihutada.

Tsoonisüsteem säri mõõtmisel

Kaamera mõõdetud säri korrigeerimiseks on lihtne kasutada nn. tsoonisüsteemi, kus kasutatakse sellist mõistet nagu aste. Üks aste fotograafias tähendab mõne säriparameetri kahekordset muutust. Muutes näiteks sama ava puhul säriaega ühe astme võrra – 1/30 sekundilt 1/60 sekundini, vähendame filmile jõudva valguse hulka kaks korda. Kui me aga muudame säriaega 1/30 sekundilt 1/125 sekundini, väheneb valguse hulk neli korda. Muutes sama säriaja korral avaarvu, suurendame filmini jõudva valguse hulka samuti kaks korda.

Tasub meelde jätta lihtne reegel: kui objektid on keskmiselt heledad, siis pole tarvis särimõõdiku saadud parameetreid muuta. Õnneks ongi looduses enamik rohelisi toone keskmiselt heledad. Kui pildistatav pind on eriti hele ja detailne, tuleb kaamera mõõdetud säriaega pikendada kahe astme võrra, selleks et ka filmile jääks hele, kuid veel detailidega objekt. Kui objekt on lihtsalt hele, tuleb säriaega lühendada ühe astme võrra. Iseäranis tumeda, kuid veel detailidega pinna korral tuleb kaamera mõõdetud säriaega lühendada kahe astme võrra. Kui suurendame mõõdiku säriaega 2,5 astme võrra, saame filmile täiesti detailideta valge pinna. Lühendades säriaega 2,5 astme võrra, saame filmile täiesti musta detailideta pinna. Fotograafia keeles öelduna ongi slaidifilmil kujutatavate heleduste maksimaalne ulatus kokku viis astet ehk film suudab edasi anda kuni 32-kordse heleduste erinevuse. Loomulikult võivad eri filmidel olla väikesed erinevused ja alati tasub uue tundmatu filmiga proovipilte teha.

Looduses võib helendite ja tumendite valgustatuse erinevus olla hinnanguliselt kuni 11 astet ehk heledalt valgustatud ja tumedate objektide heledus erineb kuni 2000 korda (211). Kui inimese silm kohaneb erisuguse heledusega objekte silmitsedes väga laiades piirides, siis slaidifilm ei adapteeru, vaid jääb alati oma viieastmelise ulatuse juurde. See on ka põhjus, miks fotograafid harva pildistavad objekte otseses päikesevalguses. Päikesevalguse käes on heledalt valgustatud objektide ja varju jäävate objektide valgustatuse erinevus suurem, kui slaidifilm suudab edasi anda. Nii kaotame detaile varjualades või siis tekivad pleekinud toonid päikese käes olevatele asjadele. Halvemal juhul oleme mõlemast ilma.

[tekstikast] kui mahub

Valguse kontrollimine

Pilti tehes tuleb arvestada valguse kolme parameetriga. Esiteks peab valgus olema piisavalt tugev, et filmi sobiva säriajaga säritada. Teiseks peab valguse suund olema sobiv, et piisavalt välja tuua pildistatava objekti ruumilisust ja struktuuri. Kolmandaks: kõige heledama ja kõige tumedama veel olulisi detaile kandva koha valgustatuse erinevus ei tohi ületada filmi suutlikkust neid kontraste jäädvustada.

Liiga kontrastne valgus tekib olukorras, kus valgusallikas on palju väiksem pildistatavast objektist ja asub kaugel. Kuigi Päike on väga suur, asub ta Maast nii kaugel, et pildi tegemisel on ta kui punktvalgusallikas. Kui jäädvustame suuri asju, tähendab valguse kontrollimine sobivate ilmastikuolude otsimist ja ootamist. Näiteks maastikku on kõige parem pildistada hommikul või õhtul, sest siis toob väikese nurga all langev nõrk valgus ilusti esile pinnavormid, kuid varju ja valguse kontrast pole enam liiga suur. Ka pilves ilmaga tekkiv hajuvalgus “pressib” helendid ja tumendid slaidifilmi jaoks sobivasse ulatusse. Seetõttu sobib pilves ilm väga hästi ka lähipildistamiseks eeldusel, et kasutame statiivi. Valguse kontrolliks ja tasandamiseks saab kasutada ka mitmesuguseid abivahendeid.

Hajutid ja peegeldid

Kui pildistatav objekt asub lauspäikeses või pole valguse langemise suund sobiv, siis on valguse kujundamiseks võimalik kasutada kas hajuteid või peegeldeid. Hajuti on tiheda koega valge kangas, mis pannakse päikese ja pildistatava objekti vahele. See muudab terava, suunatud valguse ühtlaselt hajutatud pehmeks valguseks. Nii vähendatakse otsese valguse käes olevate detailide heledust ja ühtlasi valgustab hajuvalgus paremini varjus olevaid detaile. Hajuti valimisel tasub silmas pidada, et see oleks nii suur kui võimalik, kuid veel piisavalt väike loodusesse kaasa võtmiseks. Hajuti paigutamisel pole muud retsepti kui pildistaja enda soov. Mida lähemale pildistatavale objektile hajuti paigutada, seda pehmema valguse saab.

Kui tekib vajadus valgustada varjualasid või luua suuremat valguskontrasti, siis võib kasutada peegeldeid. Kõige lihtsama ja odavama peegeldi saab, kui võtta umbes A4 suurune tükk alumiiniumfooliumi, kägardada see kõvasti kokku, ettevaatlikult taas lahti harutada ja kleepida sobiva suurusega papitükile. Peegeldi paigutamiseks ei ole ühtset reeglit, vaid tuleb proovida eri asendeid, kuni leitakse sobiv. Hajuteid ja peegeldeid saab edukalt koos kasutada. Loomulikult peab jälgima, et ükski abivahend ise pildi peale ei jääks!

Välgu kasutamine

Kui valgust on vähe, siis saab lisavalgusallikana kasutada välklampi. Tuleb jälgida samu reegleid, mis päikese käeski, sest välklamp on kui tilluke päikesemudel. Seetõttu on hea välklambi valgust modifitseerida. Parim võimalus välklambi valgust mahendada on hajuti kasutamine täpselt niisamuti kui päikese korral. Välklampi võib vabalt suunata piisavalt kauguselt läbi hajuti ja saamegi ilusa hajuvalguse.

Liikuvaid putukaid pildistades ei saa küll suuri hajuteid ja statiivi tarvitada, ent on siiski võimalik kasutada hajutit välklambi valguskontrastide tasandamiseks. Selleks tuleb väike, umbes kümne sentimeetrise läbimõõduga valge riidetükk asetada mõne sentimeetri kaugusele välklambi ette. Kuid näiteks inimesi pildistades on niisuguse hajuti toime olematu, sest hajuti on pildistatavaga võrreldes väga väike. Putukad, samblikud, seened ja taimeõied seevastu on enamasti hajutist väiksemad. Neid on sellise tehnikaga väga mugav pildistada ja tulemused paranevad oluliselt. Ka “Looduse aasta foto” tänavune võidupilt on tehtud välklambiga, mille ees on ise ehitatud hajuti.

Kuhu täpselt välklamp paigutada, on taas maitseküsimus. Peaasi, et välklambi valgus ei paistaks otse objektiivi sisse. Kindel on vaid üks: kaameral asuvasse hoidjasse pandud välklamp on lähipildistamisel kasutu, sest seda pole võimalik suunata lähedal asuvaid objekte valgustama. Seetõttu tulebki koos välklambiga osta ka pikendusjuhe, et välklambi saaks sobivasse kohta asetada. Välklampi võib vabalt näiteks käes hoida. Kui on plaanis putukaid rohkem pildistada, tasub välklamp rakiste abil püsivalt kinnitada.

Vahel soovitatakse välklamp panna otse objektiivi teljele. Mina sellist asetust väga heaks ei pea. Iseenesest on valgus küll ühtlane, kuid varjud langevad ebaloomulikult. Looduses pole kunagi olukorda, kus hästivalgustatud väikese objekti varjud langeksid vaatamise suunas, sest alati jääb vaataja valguse teele ise ette ja objekt jääb varju. Seetõttu tekib objektiivi teljele asetatud välklambiga tehtud pilte vaadates mulje, nagu asuks päike vaataja ja vaadatava vahel. Kui aga asetada välklamp külje peale, siis langevad ka varjud küljelt ja stseen näeb välja palju loomulikum.

Välklampi kasutades tasub eriti hoolikalt jälgida, et kaamera mõõdaks säriparameetreid õigest kohast. Tihti juhtub, et leht koos sellel istuva putukaga ei täida kogu kaadrit ja pildivälja serva jääb ala, kus asuvad objektid on oluliselt kaugemal. Kui nüüd mõõdik hindab säritust üle pildivälja, siis mõõdab kaamera valgust peale objekti ka "tühjusest". Tagajärg – ülesäritatud leht ja putukas. Sellises olukorras tuleb kaamera panna säriaega mõõtma pildistatavalt objektilt. Kui objekti taust asub lähedal ja täidab ühtlaselt kogu kaadri, töötab kogu pildivälja hindav särimõõdik hästi.

Välklamp koos päikesega

Kui otsene päikesevalgus segab maastikupildistajat, siis välklambiga putukaid pildistades on päikesevalgusest palju kasu. Välklamp ei suuda valgustada korraga lähedal asuvat putukat ja kaugele jäävat tausta. Kui sellist pilti teha napis valguses, siis on putukas õigesti säritatud, kuid taust jääb filmile must. Põhjuseks on jälle seesama viit astet ületav valguskontrast. Kui aga tausta valgustab päike, siis on võimalik välklambi säri ja päikesevalgust kombineerides saada ilusaid pilte, mille taust on küll pisut alasäritatud, kuid siiski mustast erineva heledusega. Pildistamisvõtted on analoogsed täitevvälgu kasutamisega, kuid põhivalgus tuleb siinkohal välklambist ja täitevvalgus päikeselt.

Pildistamine ja kompositsioon

Eelnev jutt käis pildistamise tehnilise poole kohta. Paraku pole kõik tehniliselt korrektsed pildid nauditavad ka teistele vaatajatele peale pilditegija enda. Ei piisa sellest, kui suunata fotoaparaat esimesele ettejuhtuvale objektile ja päästikule vajutada. Lisaks õigele tehnilisele lähenemisele tuleb osata ka emotsioon pildi sisse püüda ning pildi kompositsioon peab olema visuaalselt haarav ja huvitav. Siin pole enam lihtsaid reegleid, sest tegemist on paljuski subjektiivsete kriteeriumidega. Ometi on pilte, mida naudivad paljud, ja pilte, mida vaadatakse kui tühja koha täiteks kasutatud värvilist pinda. Ei maksa arvata, et kompositsioon kuulub vaid kunstilise pildistamise juurde. Kus on kirjas, et teaduslikud fotodokumendid või looduspildid peavad olema igavad?

On kolm universaalset ja väga lihtsat põhimõtet, mida pildistamisel tuleb järgida:
1.

Tunne oma objekti. Pildistamine algab objekti valikuga. Iga fotograaf peab oma objekti hästi tundma. Pole mõtet hankida kallist tehnikat, kui pildistaja ei oska loodusest oma objekti üles leida ega tunne tema elukombeid. Et saada heaks loodusfotograafiks, tuleb kõigepealt saada heaks loodusetundjaks.
2.

Keskenda tähelepanu objektile. Kui pilti komponeeritakse, siis tuleb valida sobiv objektiiv ja lisaseadmed ning suunata fotoaparaat nii, et pildistatav oleks pildi peal selgelt äratuntav. Pole mõtet teha pilti kärbsest, kui see on kaadris vaevu äratuntava punktina. Alati tasub enda käest küsida "Miks ma seda pilti teen?" ja "Mida ma tahan vaatajale näidata?" Kui pildistaja ei oska esimesele küsimusele vastata, on ka tema tulemused juhuslikud. Kui pildistaja ei oska vastata teisele küsimusele, siis ta ei suhtle tulevase vaatajaga.
3.

Lihtsusta. Jälgi, et pildi peal poleks midagi liigset, mis tähelepanu pildistatavalt objektilt kõrvale suunab: olgu see taustale jääv hele päikeselaik või kaadri servast turritav kuivanud rohukõrs. Kuivanud kõrre saab vajaduse korral lihtsalt eemale tõsta, kuid vahel aitab võttenurga muutmine tausta ilusaks teha.

Enne kui vajutad päästikule, tasub veel kord mõelda, kas kõik järgmised tingimused on täidetud:
1.

Kas olen valinud võimalikest objektidest kõige parema?
2.

Kas objekt on piisavalt hästi valgustatud?
3.

Kas objekti taust on sobilik ega juhi tähelepanu kõrvale?
4.

Kas olen pildi meeldivalt komponeerinud?
5.

Kas olen kõigis eelnenud küsimustes kindel?

Pildistamist pole võimalik õpetada, küll aga on seda võimalik õppida. Selleks tuleb alati ise kõik läbi proovida. Ning veel üks põhimõte, mida peab järgima iga loodusepildistaja: ükski pilt pole ennast väärt, kui pildi tegemisel tekib pöördumatu kahju pildistatavale objektile või tema elukeskkonnale.

Head lähipildistamist!

Urmas Tartes (1963) uurib putukate elutalitlust, töötab Eesti põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudis. "Looduse aasta foto 2002" peapreemia laureaat loomapiltide arvestuses.