Kopra tegevusjälgi on näinud vist küll igaüks, tema endaga silmitsi seisnud vähesed. Kopra hea- ja pahategudest on Eesti Looduseski korduvalt kirjutatud, aga see, et tema pereelu paljuski inimese omaga sarnaneb, on ehk paljudele teadmata.

Kobras on perekondliku elulaadiga loom: isa ja ema, kes kord paari heitnud, jäävad kokku kuni, nagu öeldakse, surm neid lahutab. Voroneþi koprafarmi rajamise aegu püüti loodusest farmi tarvis kopraid. Üks paaridest elas seal 23 aastat, siis suri emakobras. Isasele pandi juurde noor emane. See ei sobinud mitte. Ka mitmed teised ei osutunud vastuvõetavaks, kopraisa elas oma vanaduspäevad üksinda. Võimalik, et ta ei tundnud enam huvi emaste vastu, aga farmis seda ei usutud: kuidas üks isane ei taha enam emast? Juhtumit kirjeldati kui loomade erilist truuduse ja kiindumuse näidet. (Selle loo rääkis mulle Leonid Sergejevitð Lavrov 1968. aastal, kui olin Voroneþi koprafarmis praktikal. Lavrov oli tollal Voroneþi koprafarmi teaduslik juhendaja ja Nõukogude Liidu juhtiv koprateadlane, tema kirjutatud on ka monograafia „Koprad Palearktises“ ja palju teaduslikke artikleid.)

Te võite arvata, mis tahate, aga koprauurijad teavad hästi, et kobras on perekondliku eluviisiga loom. Millised suhted valitsevad kopraperes, teavad vähesed. Küll saaksite aga teada enamat, kui teil oleks kannatust, mõistmist ja õnne jälgida mõne pere toimetusi vabas looduses aasta ringi. Praegu on selleks suurepärane võimalus, sest kobras on tulnud meile üsna lähedale.

Kopra kodu on looduses hästi märgatav eelkõige pesakuhilate, paisutatud vee ja näritud puude järgi. Ent pisut teadjam silm oskab näha hoopis rohkemat.

Kuhilpesa ehitavad koprad madalate kallastega veekogudele ja kestva üleujutusega paikades. See koonusja kujuga ehitis on kokku seatud okstest ja puutüvedest ning tihendatud muda ja taimejäänustega. Nooremates kopraasundustes on harilikult üksainus kuhilpesa, vanemates (eriti siis, kui asundus paikneb madalate kallastega veekogul) võib neid ühel pesakonnal olla kuni viis, harva isegi rohkem. Vanemal pesakonnal ongi enamasti ühe või kahe pesakuhila kõrval veel kaks-kolm väiksemat lisakuhilat, mida pere kasutab varjeks ning toitumiseks. Kuigi kuhil seisab enamasti keset vett, asub pesaruum ülalpool veepiiri ja on kuiv. Pesast väljub vette tavaliselt kaks kuni viis urusuuet ning pesa servade all kulgeb ringkanal, millest lähtub mitu tupikurgu ja väljumisava (#1).

Kuhila mõõtmed olenevad vanusest ja pesakonna suurusest. Esimesel aastal ei ületa selle läbimõõt harilikult kolme meetrit ja kõrgus pooltteist. Teisel ja kolmandal aastal suurenevad mõõtmed kiiresti, ulatudes kõrguses kahe meetrini ja laiuti viie-kuue meetrini. Vanade perede pesakuhilad kõrguvad üle kahe meetri ja on kuus kuni kaheksa meetrit laiad. Suurim Eestis seni mõõdetud kuhilpesa oli 2,3 m kõrge, 12 meetrit pikk ja 8,5 m lai.

Kopraurgude suudmed avanevad paarkümmend sentimeetrit allpool veepinda. Madala veeseisu ajal võivad need kuivale jääda. Siis kaevavad sügavamatel veekogudel elavad koprad uued urud, nii et tekib kahekorruseline urgudesüsteem. Kuivale jäänud urusuudmed müüritakse kinni, et kiskjad ei pääseks urgu ja urud ei jahtuks maha ega külmuks kinni. Vanemates asundustes küünib urgudesüsteemi kogupikkus saja meetrini ja sel võib olla 30–40 suuet. Suudme laius on poolest poolteise meetrini, uru sisemistel osadel aga 30–50 sentimeetrit. Otstarbe järgi eristatakse pesa-, varje- ja toitumisurge.

Kui urud jäävad enamasti varjatuks, siis kanaleid ja radu näeb küll igas kopraasunduses. Kanaleid polegi alati tarvis kaevata: need tekivad loomade liikumisest pehmel pinnasel. Sageli tekivad kanalid õhukese laega urgude sissevarisemisel. Koprad vaid puhastavad neid sinna varisenud okstest ja settinud mudast. Aegade jooksul muutuvad kanalid sügavamaks ja tiheda liiklusega kohtades ka parasjagu laiaks. Sügavad kanalid tekivad vanemate urgude sisselangemisel. Kanaleid on rohkem soostunud ja madalate kallastega veekogude ääres. Need kergendavad raske toidumaterjali vedu – okste ja tüvede parvetamist –, sinna saab ohu korral ka peitu pugeda. Kopra kodualal on veekogu kaldad täis urge ja kaldaaluseid tühikuid ning radu, mis viivad nii toitumispaikadesse kui ka sinna, kust saab hankida ehitusmaterjali.

Paisud ehitatakse okstest ja muust kättesaadavast materjalist, mis kinnistatakse-tihendatakse (tsemenditakse) kalda- ja põhjapinnasega. Paisu alusele paigutatud okstele ja tüvedele kuhjatakse vettpidav kiht mudast, savist ja turbamätastest. Vee ja sidusmaterjali raskuse all vajuvad oksad-tüved tihedalt kokku, nii saab ehitis eriti vastupidav. Vett paisutavad koprad siiski vaid madalatel vooluveekogudel, sügavatel ja suurtel veekogudel pole paise vaja. Paisjärved laiendavad kobraste eluala ja hõlbustavad raskema ehitus- ja toidumaterjali transporti. Paisutatud vesi loob ka head varjetingimused ning kaitseb loomi vaenlaste ja urusuudmeid kinnikülmumise eest.

Kindel märk kopra olemasolust ja tema elupaigast on langetatud puud, näritud põõsad ja puude koor. Suurema puu langetamiseks närib kobras tüve ümbertringi koonusjalt läbi, väiksemast puust saadakse jagu ka ühelt poolt närides. Suve lõpul võib veekogude kallastel märgata osaliselt või täielikult rõngastatud puid. See on liigiomane kohastumus hankimaks kvaliteetsemat talvetoitu: koort vigastades pidurdatakse toitainete voolu puu võrast juurtesse, nii muutuvad koor ja pungad märksa toitainerikkamaks.

Varjulistes kohtades võib tähelepanelik vaatleja leida söögijääkide kogumeid: oksi ja puutüvesid. Neid nn. toidulavasid leidub sagedamini kaldaalustes ja vee piiril toitumispiirkonda viivate radade alguses ning toitumisurgudes. Pesaurgudes ja ka kuhilates on alati üks kuni kaks toitumiskohta, nn. kööki, kus pere sööb talveks varutud oksi. Selles varjulises ja kaitstud paigas, kuhu vanaloomad toovad mahlakaid võrseid või rohttaimi, söövad ka pojad koos emaga.

Sügiseti hakkavad kopra pesaurgude läheduses silma vette kuhjatud okste ja tüvede kogumid. Need on talvevarud, mille paiknemise järgi saab hõlpsasti määrata koprapesakonna keskset ala ja pesaurgude asukohta. Talvevarusid hakkavad loomad koguma tavaliselt pärast esimesi öökülmi (septembris-oktoobris) ning nende mahu järgi saab ka mingi ettekujutuse pesakonna suurusest: mida rohkem talvevarusid, seda suurem pesakond.

Kopra elupaika ja selle piire märgistavad territooriumitähised, mis on lumel oranþi värvi ja mida leiab lausa lõhna järgi. Territooriumi tähised, nõndanimetatud haisumättad kuhjab kobras kalda serva pinnasest ja taimedest ning immutab need uriini ja nõrenäärmete vedelikuga. Need räägivad selget keelt liigikaaslastele: ära tule, siit algavad meie pere valdused. Samas aitavad need innaperioodil ka leida partnerit, kui seda juhtumisi veel pole.

Kopra toidulaud koosneb põhiliselt kalda- ja veetaimedest, aga see on eri aastaaegadel väga erisugune. Kevadel söövad loomad meelsasti puude ja põõsaste noori võrseid, koort ja lehti ning noort tärkavat rohtu, peamiselt kaldaservades kasvavaid kõrrelisi, angervaksa, seaohakat jt. mahlakaid taimi.

Suvel toituvad koprad peamiselt veekogu kaldal kasvavatest rohttaimedest. Teistest paremini maitseb neile angervaks, seaohakas, heinputk, jõgiputk, nõgesed, vaarikas, järvkaisel, pilliroog, hundinuia juurikad, päideroog, rooghein, kastikud jt. Suve lõpul ja sügisel lisanduvad söögisedelisse puukoor ja võrsed. Olenevalt pesakonna suurusest võib varuks kuhjatud koheva oksalasu maht ulatuda mõnest kuupmeetrist 40–50 kuupmeetrini.

Talvel peab kobras hakkama saama kallastel kasvavate lehtpuude ja põõsaste koore ning peenemate okstega, sest rohttaimi on vähe või neid ei saa kätte. Seetõttu on oluline, et kopra elupaiga veekogu kallastel kasvaks toiduks sobivaid lehtpuid. Puudest meeldivad koprale kõige rohkem haab, pajud ja kased, vähemal määral teised liigid. Harva läheb ta okaspuude kallale. Lepp kulub peamiselt paisude ja kuhilpesade ehitusmaterjaliks ning seda vajatakse ka urge remontides. Eriti agaralt jahivad koprad toitu märtsis, kui talveks kogutud varud on lõpukorral: siis käivad nad soojadel öödel kaldalt lisa hankimas. Rikkaliku veetaimestikuga elupaikades söövad koprad ka talvel üsna palju rohttaimi.

Koprapere aastaring. Kopra tegevus ja toimetused olenevad veereþiimist, toidu kättesaadavusest eri aastaaegadel, sigimisperioodi iseärasustest ja loomulikult tema kohastumistest eluks veekogu kaldaökosüsteemis [5]. Kopra elutegevust mõjutavad tugevasti aastaajalised muutused, veekogu ning toidubaasi iseärasused. Mitmed koprauurijad jaotavad kopra aasta jääkattega ja vabaveega perioodiks [3, 4]. Külmal aastapoolel on loomad koondunud pesakonna kesksesse ossa, nende liikumis- ja toitumisvõimalused on siis tunduvalt ahenenud ja nende toit oleneb suuresti kogutud talvevarudest ja veekogu kallastel kasvavatest lehtpuudest. Suvel jätkub toitu kõikjal, küll aga vajavad loomad siis varjekohti.

Veebruari lõpul või märtsi algul on kobrastel innaaeg. Loomad hakkavad siis oma valdusi märgistama ja muutuvad igati tegusaks: sel ajal võib kopraid endid ja nende värskeid tegutsemisjälgi märgata nii pesapaiga keskmes kui ka ümbruse jääst vabanenud piirkondades. Et sel ajal kipub ka toiduvaru otsa saama, liiguvad loomad toitumispaikades isegi päeval, videviku- ja öötundidest rääkimata. Jäämineku järel liikumis- ja toitumisvõimalused avarduvad. Eriti agarad on sel ajal lasteootel loomad, kes seetõttu satuvad ka sagedamini püünistesse.

Mai lõpul ja juuni algul sünnivad kopraemal pärast 105-päevast kandeaega pojad [7]. Nüüd elab ta koos pisikestega pesakonna kesksel alal peakuhilas või mõnes pesaurus. Eelmise aasta pojad ja isasloom kasutavad suvel peakuhila teisi kambreid või selle läheduses olevaid lihtsama ehitusega pesaurge ja lisakuhilaid.

Suve lõpul hakkavad koprad puid rõngastama, paise ja kuhilpesi kohendama ning uusi ehitama. Eriti tegusaks muutuvad loomad pärast esimesi öökülmi, mil pesakond koondub pesaurgude piirkonda. Nüüd süüakse palju ja kogutakse talvevarusid, parandatakse ning kindlustatakse pesaurge ja -kuhilaid, paisutatakse vesi võimalikult kõrgele. Seda teevad loomad kindla sihiga: et pärast veekogu jäätumist, kui veetase enamasti langeb, tekiksid jää alla ulatuslikud tühimikud. See loob koprale head varjetingimused ja võimaldab neil liikuda ning toituda ka talvel peaaegu kogu eluala ulatuses.

Talve lõpetab kevadtalvine innaaeg, mil algab uus sigimis- ja elutsükkel [#2].

Peres on korraga vähemalt kahe aasta lapsed. Kui aastatel 1976–1986 püüti Kagu-Eestis kopraid selleks, et neid mujale ümber asustada, siis sai uuritud ka pesakondade soolist ja vanuselist koosseisu. Selgus, et emaseid oli 51% ja isaseid 49%. Vanaloomi ja samasuviseid poegi oli peaaegu võrdselt (vastavalt 36 ja 39%), eelmise aasta poegi 25%. Samasuviste ja aastaste noorloomade sooline vahekord erines oluliselt: samasuvistel oli see 1 : 1,2 isaste kasuks, aastastel aga 1 : 0,8 emaste kasuks. Muutused noorloomade soolises ja vanuselises vahekorras näitavad, et noori isaseid hukkub kaks korda rohkem kui emaseid (nagu inimeselgi!) ja sündinud poegadest elab järgmise aasta sügiseni vaid 65%.

Kobras saab suguküpseks teisel eluaastal, kuid esimesed järglased toob ta ilmale harilikult kolme või nelja aasta vanuselt. Kopra pesakonnas sigib tavaliselt vaid üks emasloom.

Peres kasvavad enamasti koos kahe põlvkonna lapsed: suve hakul sündinud ja nende kõrval ka eelmise aasta pojad. Kahe-aastaseks saanud pojad lähevad otsima uusi elualasid. Kui neil on õnne, siis leiavadki paarilise ja sobiva elupaiga ning hakkavad kujundama kodu endale ja oma järeltulijaile. Kui aga sobivat eluala ei leita – väga tiheda asustuse korral juhtub seda sageli –, on nad sunnitud pöörduma tagasi oma pesakonna juurde, kuhu jäävad uue kevadeni, mil uus kihk rändama kutsub. Nii võib pesakonnas olla ka kolme või isegi nelja vanuserühma poegi. See on piirkonna üleasustuse märk. Vanematekodus elavad suguküpsed pojad sigimises tavaliselt ei osale.

Eestis tehtud uuringute andmeil elab koprapesakonnas keskmiselt neli looma. Tegelikult on tavaline koprapere suurem, aga “keskmist” vähendavad üheisendilised pesakonnad. Niisugune statistiline suurus on vajalik kobraste arvukuse hindamiseks: pesakondade arv korrutatakse pesakonna keskmise suurusega, mis Eestis jääbki nelja piiresse.

Mida suurem pere, seda ulatuslikumad valdused. Pesakonna eluala (territoorium) hõlmab Eesti tingimustes keskmiselt kaks kilomeetrit veekogu kaldaala. Väga tihedalt asustatud ja hea toidubaasiga veekogudel võivad pesakondade elualad olla kokku surutud ja paikneda tihedalt üksteise kõrval. Siis võib hõivatav ala aheneda kilomeetrini, kuid mitte oluliselt alla selle. Vaid üksikutel juhtudel ja eraldatud piirkondades (tiikidel ja väikejärvedel) võib see piirduda ainult 300–400 meetri pikkuse kaldaalaga. Vaesema toidubaasiga ja hõreda asustusega veekogudel kasutab üks koprapere suviti kuni kolme-nelja kilomeetri pikkust kaldalõiku.

Kus lõpeb ühe ja algab teise pere valdus, seda näitavad territooriumitähised piiri(serva)aladel. Eriti agarasti märgistatakse oma piirkonda innaajal, kui pesakonda on oodata uut põlvkonda. Kindla territooriumi olemasolu on pesakonna edukuse tagatis. Piirialade märgistus sageneb suurema asustustihedusega piirkondades. Kui hõivatud alade vahele jäävad tavaliselt neutraalsed tsoonid, mida naabrid vähe kasutavad, siis seal, kus asustus on väga tihe, need vahealad peaaegu puuduvad. Suure asustustiheduse korral võib tähiseid leida ka pesakonna hõivatud ala keskses osas, kuid piirialadel on haisumättaid ja -väljakuid eriti tihedalt.

Väga tiheda asustuse korral suureneb konkurents elupaikade pärast. Rändel olevad loomad on sunnitud läbima juba hõivatud alasid: siin käivad sageli verised kaklused. Territooriumi kaitsel etendab varakevadel juhtrolli emaloom, arvukate migrantide tõrjumine kurnab pereema sageli välja. Kaklustes saadud haavad nõrgestavad organismi ja osa looteid hukkub. Kaugele arenenud loodete põletikuline lagunemine võib paljudel juhtudel põhjustada ka ema surma. Valudes ja vaevas lahkuvad nad oma kodualalt ja satuvad sageli isegi inimasulatesse. Eelmisel kevadel registreeriti kolm sellist juhtumit.

Kütitud kobraste nahk on täis kaklustest jäänud arme, mida vanematel loomadel võib olla üle saja. Öeldakse küll, et armid kaunistavad mehe nägu, ent kopra naha kvaliteet seeläbi halveneb. Armirohkus viitab piirkonna üleasustusele. Seda populatsioonile kahjulikku ilmingut saab vältida kobraste arvu läbimõeldult reguleerides.

Koprapere paremad ja halvemad päevad. Ühe pesakonna arengus võib eristada kolme etappi ehk arengufaasi.

Pesakonna moodustumise (formeerumise) etapil asustab kobras või koprapaar elamiseks sobiva lõigu veekogu kaldaalast ning hakkab kodu rajama: ehitab pesa, rajab urgusid, vajaduse korral paisutab vett jne. See kestab harilikult üks kuni kaks, väikese arvukuse korral kuni viis aastat ning jõuab lõpule siis, kui on moodustunud sigimisvõimeline paar ja sünnivad pojad. Siitpeale algab koprapesakonna arengus uus ja kõige toimekam – reproduktiivne periood.

Noor emasloom sünnitab korraga ühe või kaks poega, vanemad kolm kuni neli, harva viis poega. Seetõttu on ka vanemad pesakonnad suuremad. Noores, kahe aastakäigu poegadega pesakonnas on enamasti neli kuni kuus looma, vanemates pesakondades on harilikult kuus-seitse looma (#3). Kui tihedalt asustatud aladel jäävad pesakonda ka kolmanda aasta pojad, siis võib pesakonnas olla kuni kümme looma, harva isegi rohkem.

Suurema pesakonna elutegevus on ka ulatuslikum. Igal aastal uuendavad koprad urgudesüsteemi, kaevates juurde uusi ja kohendades vanu. Iga remondi järel suurenevad kuhilate mõõtmed. Kui tugev koprapere pikka aega tegutseb, hakkavad toiduvarud pesakonna kesksel alal vähenema. Nüüd paisutatakse usinasti vett, et laiendada toitumisala ja hõlbustada toidu ning ehitusmaterjali kohaletoimetamist. Kaevatakse juurde kanaleid ja langetatakse puid. Elavneb ehitustegevus, eelkõige paisude rajamine. Mida vanem on kopraasundus, seda ulatuslikumad ja silmapaistvamad on muutused pesakonna territooriumil. Tagajärjeks võib olla kaldapuistute häving: okaspuud hukkuvad juba aastase üleujutuse tõttu, lehtpuud taluvad liigvee ja üleujutuste mõju harilikult kaks aastat. Kestvate üleujutuste tõttu hävivad kaldapuistud täielikult ning see omakorda sunnib kopraid otsima uut, sobivamat elupaika.

Olenevalt veekogu ja selle kaldaala iseloomust püsib koprapere ühes paigas tavaliselt viis kuni kümme aastat. Kui naaberalasid ei ole asustanud teised, siis siirdub pesakond toiduvarude poolest paremasse piirkonda. See võib aset leida iga kolme kuni viie aasta tagant.

Kunagi võib siiski saabuda aeg, kui toiduvarud on kodumail ära kasutatud, vanaloomad kas vanuse või vigastuste tõttu viljatuks jäänud, aga ka üks või mõlemad sigivad vanaloomad surnud. Nüüd hakkab pesakond hääbuma. See on viimane etapp pesakonna elus – degradeerumine –, mis kestab mõnest aastast viie-kuue aastani. Sageli jäävad üksikud vanaloomad elama senistesse paikadesse, kuid ei otsi enam paarilist. Ometi tõrjuvad nad välja oma territooriumile tungivaid liigikaaslasi. Nendes piirkondades räägivad kobraste tegevusjäljed hääbuvast perest: veetaset hoitakse üleval vaid üksikute paisudega, puid langetatakse vähe, talvevarud on väikesed või puuduvad hoopis.

Uus pesakond võib senise valitseja kadudes ala taasasustada alles mõne aja möödudes: kui kaldapuistud on taastunud ning toiduvarud uuenenud.

Jälgides kopra elutegevuse iseärasusi pesakonna arengu eri etappidel, võib öelda, et esimesel ja teisel etapil on need loomad toiduvarusid kasutades väga säästlikud. Reproduktiivse perioodi lõpus muutub aga pere äärmiselt pillavaks ja lausa laastavaks: paisutustega uputatakse mets suurtel aladel. Puud ja kaldataimestik, toiduks sobivad liigid kaasa arvatud, hukkuvad liigvee tõttu ja ala muutub koprale endalegi elamiskõlbmatuks. Nüüd hülgavad loomad selle paiga, aga vaid teatud ajaks. Pärast kobraste lahkumist paisud lagunevad ning vee alt vabaneb viljakas muld. Siin alustavad võidujooksu toidule ja valgusele esmajoones lehtpuud – pajud, kased, haab, lepad – ja rohttaimestik. Moodustub uus ja veelgi parem toidubaas kopra uutele põlvedele.

Siin maailmas pole ilmselt midagi asjata, kõigel on oma põhjus ja tagajärg. Me näeme enamasti tagajärge, suutmata aimata põhjusi ja edasist arengut. Meie esivanemad ja kadunud loodusrahvad nägid kopras enamat kui jahilooma: teda austati ja peeti pühaks aruka tegevuse tõttu. Kopra elulaad ja inimlikult ettenägelik toimetamine tõstsid ta kõrgemale teistest loomadest. Arvati, et pärast inimese surma elab tema hing edasi kobrastes.

Kopra ulatuslik tegevus mõjutab ökosüsteemi, kujundades seda endale soodsamaks ning tagades nii liigi kestvuse. Kopra tegevus on oma olemuselt sootuks arukam, kui oskame arvata. Inimene ehk aimab oma tegevusega kaasnevat mõju ja selle tagajärgi ning isegi teadvustab neid oma tegevuse planeerimisel, kuid sageli hiljem ei arvesta. Kobras ei teadvusta oma tegevuse kaugeleulatuvaid tagajärgi. Nii arvame meie, inimesed. Kuid ta järgib väga kindlaid reegleid, jättes inimese pealvaatajana sageli hämmingusse.