2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Uus looduskaitseseadus EL 2005/8
Samblaid on nd kaitse all poole rohkem

Mullu vastu vetud looduskaitseseadusele vastavat kaitsealuste sammalde nimistut koostades on pratud erilist thelepanu liikidele, mis on Eestis taandumas vi oma levila piiril ning ohustatud ka mujal Euroopas.

Sammalde kaitsmise ajalugu ei ole nii pikk nagu pilkupdvamate ja seetttu sageli ka ohustatumate soontaimede puhul. Esimene ohustatud sammaltaimede nimestiku ksikiri koostati alles 1987. aastal. Riikliku kaitse alla veti samblad 1994. aastal kinnitatud looduskaitseseadusega.

Mullu aprillis-mais kinnitati kaitsealuste liikide uued nimekirjad. Kui 1994. aastal vastu vetud looduskaitseseaduse kohaselt jagus 25 samblaliiki II ja III kategooriasse, siis alates 2004. aastast on kaitsealuseid samblaid kigis kolmes kaitsekategoorias, kokku 46 liiki. Muudatused nimekirjades on tingitud nii andmete tienemisest liikide leviku ja bioloogia kohta kui ka nende kaitse alla vtmise kriteeriumide teisenemisest.

Kmme aastat tagasi lhtuti liikide kaitsekategooria mramisel peamiselt nende esinemissagedusest ja ohustatusest Eestis ja lhimbruses. Ndse nimestiku koostamisel prati enam thelepanu sammaldele, kes on ohustatud ja mida peetakse kaitset vrivaks Euroopas laiemalt: kuuluvad direktiividega kaitstavate liikide eri nimistutesse ja/vi Euroopa sammalde punasesse raamatusse. Samas llitati kaitsenimistusse liike, mille levik Eestis on aja jooksul tugevasti vhenenud vi mis on meil oma levila piiril. Oluliseks peeti ka seda, kas vastava liigi kaitse on tegelikult vimalik.


Liigid, mille kaitsekategooria on tugevnenud. 1994. aasta nimestikus olnud liikidest on kaitsekategooria he astme vrra tugevnenud kahel liigil.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) kuulub Euroopa sammalde punase raamatu ohustatud liikide hulka, Eesti punases raamatus on ta mratlemata staatusega. See sammal kuulub ka Berni konventsiooni ja Euroopa elupaikade direktiiviga kaitstavate liikide nimistusse. Rohelisest hiidkuprast on pikemalt kirjutatud Eesti Looduse 2003. aasta septembrinumbris.

Praegu on Eestis teada seitse rohelise hiidkupra leiukohta, kik lnesaartel. Plistes niisketes kuuse-segametsades vga vanu kdutvesid asustav liik on tundlik nii metsade kuivendamise kui ka raie suhtes, sest mlemaga muudetakse liigi eluks sobiva kdupuidu hulka, vanust ja kttesaadavust. Kitsa koloogilise nudlusega liigile tuleb tagada eluks soodsad tingimused kigis teadaolevates leiukohtades, seetttu ongi roheline hiidkupar arvatud nd I kaitsekategooria nimistusse.

Harilik valvik (Leucobryum glaucum) on levinud peamiselt Lne-Eestis ja saartel, kus teda teatakse kll le 30 kohas, ent umbes pooltest varasematest leiukohtadest on ta ndseks juba kadunud. Lnesaartel vib nha suuri, umbes meetri krgusi samblamttaid, mille vanust vib hinnata mitmele aastakmnele. Tegus ksi suudab aga sellise mtta hvitada vaid hetkega.

See merelisema kliimaga niiskeid metsi eelistav sammal kuulub Eesti punase raamatu ohualdiste liikide kategooriasse ning on kantud Euroopa elupaiga direktiivi V lisasse. Et harilik valvik vib olla kllaltki silmatorkavate mtmetega ja tema leiukohtade arv on jrjepanu kahanenud, tuleb tema elujulise populatsiooni silimiseks Eestis tagada kaitse vhemalt pooltes teadaolevates leiukohtades: seetttu tsteti see liik kaitstavate liikide kolmandast kategooriast teise.


Liigid, mille kaitsekategooria on nrgenenud. Viis liiki Lindbergi turbasammal (Sphagnum lindbergii), mr-nokksammal (Rhynchostegium murale), khar psassammal (Thamnobryum alopecurum), Helleri ebathtlehik (Anastrophyllum hellerianum) ja kivi-lhiskupar (Andreaea rupestris) on viidud senisest madalamasse, kolmandasse kategooriasse. Nende sammalde levik ja seisund on viimase kmne aasta jooksul tpsustunud ja hetkeseis parem kui varasemate andmete phjal arvata vis.

Kolm liiki on aga koguni kaitsealuste liikide nimestikust vlja arvatud. Blytti tmmuhammas (Kiaeria blyttii) arvati nimestikust vlja juba 1998. aastal, mil seni ainus kindla leiukohaga proov mrati mber teiseks, lhedaseks liigiks. Et teine leiukoht prineb vanast kirjandusallikast, ei ole vimalik korraldada liigi tegelikku kaitset. Niisiis pole ka mtet seda liiki nimestikus hoida. Soomus-vesisammal (Fontinalis squamosa) ja meri-lhistanukas (Schistidium maritimum) on nimestikust vlja arvatud seetttu, et nende haruldaste veeliikide levikut ja seisundit tuleb veel tpsustada: muidu me ei tea, kuidas neid tegelikult kaitsta.


Lisandunud liikidest kolm on Eesti flooras registreeritud alles prast eelmise nimekirja kinnitamist. Esimesse kategooriasse arvatud kolmis-seligeeria (Seligeria patula) leiti 1994. aastal (tpse liigimrangu sai 1997), teise kategooriasse lisatud kurdsammal (Rhytidium rugosum) registreeriti Eestis 1995. aastal ja Perssoni lhiksammal (Lophozia perssoni) alles 2003.

Kolmis-seligeeria on Euroopa endeem, mis juab meil oma levila phjapiirile, kasvades veel ka Luna-Rootsis. Vheste andmete tttu on ta kantud Euroopa punase raamatu mratlemata liikide kategooriasse, kuulub ka Eesti ja Rootsi punasesse raamatusse. Kurdsammal on aga Eestis oma levila lunapiiril: seni teame vaid hte leiukohta, meist luna pool pole seda liiki seni leitud. Haruldase liivakivil kasvava liigina on Perssoni lhiksammal Soome ja Rootsi punases raamatus.

Esimesse kategooriasse on arvatud ka tmbilehine tiivik (Fissidens arnoldii) ja suur paelsammal (Metzgeria conjugata), kummalgi on Eestis teada vaid ks leiukoht. Tmbilehine tiivik on meil oma areaali phjapiiril: Skandinaaviamaades teda ei leidu ning Ltis ja Leedus on ta liharuldane. Merelisemat kliimat eelistav pioneerliigina metsas rndrahnudel kasvav suur paelsammal kasvab pillatult Rootsi lunaosas, Taanis on teada ks leiukoht, Ltis pole seda liiki leitud.

II kategooria on tienenud heteistkmne ja kolmas kmne samblaliigi vrra.


Kaitstes liiki, kaitseme kasvukohti ja vastupidi. Enamik kaitsealuseid samblaliike kasvavad kaitset vrivates kooslustes vi erilisel substraadil.

Eriomaseid kasvupindu asustavate kaitsealuste liikide hulgas on kige enam kivil kasvavaid. Eestis on teada 65 kivisamblaliiki, neist 17 liiva- vi lubjakivipaljanditel vi suurtel rndrahnudel kasvavat liiki on vetud kaitse alla. Seega on eri kaitsekategooriates enam kui veerand meie kivisammaldest. Kivi kui kasvukoht on Eestis sna haruldane ja seab seal kasvavatele liikidele ekstreemsed nudmised. Vhetoitelised lubjarikkad jrvekesed ja loodusliku veereiimiga metsaojad pakuvad sobivat kasvukohta viiele kaitsealusele veesamblale, millest vaid ks on mratud kige madalamasse kaitsekategooriasse.

Kaitsealuste liikide seas on rohkesti ka maapinnal kasvavaid samblaid: metsa-, soo- ja niidukooslustes leidub kokku 18 kaitsealust samblaliiki. Need liigid on vga nudlikud koosluse tbi ja seisundi suhtes: eelistatakse ikka pika jrjepidevusega pliseid niiskemaid okas- ja segametsi, lubjarikkaid soid, puutumatuid rabasid ning looduslikke lubjarikkaid niite. Mned metsatbid pakuvad sobivaid elukohti ka elus- ja kdunevatel puudel kasvavatele sammaldele, keda kaitsealuste seas on kokku kuus liiki.

Kui metsa-, soo- vi veeliike ohustab liigne inimtegevus, mille tagajrjel koosluse struktuuri vi tingimusi muudetakse sammalde kasvuks ebasobivaiks, siis rannaniitude ja loopealsete kaitsealused liigid vajavad just inimtegevuse tuge koosluse kui elukeskkonna silitamisel.

Meil veel sna laialdaselt levinud rabades kasvab kaks kolmanda kategooria turbasammalt, harulasemates allikasoodes leiab nii teise kui ka kolmanda kategooria samblaliike. Loopealsetel ja rannaniitudel kohtab vaid teise kategooriasse kuuluvaid liike.

Eri kaitsestaatusega liigid koosluses osutavad ka vastava koosluste enda vrtusele: ei psi ju looduses kski liik eluks sobiva keskkonnata. Hoides liigile sobivat kasvukohta silitame jreletulijatele nii liigilist kui ka elupaikade mitmekesisust. Et korraldada iga konkreetse liigi ja tema kasvukoha kaitset, on edaspidi kavas koostada juhised, mis viksid olla abiks ka igale maaomanikule ja loodushuvilisele oma mbruse loodusvrtuste tundmappimisel ja hoidmisel.

Kaitsealuste liikide tielikud nimekirjad on ilmunud Riigi Teatajas ja kttesaadavad ka Eesti sammalde kodulehel aadressil: http://www.botany.ut.ee/bruoloogia/


Kai Vellak (1963) on samblauurija, Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadur. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitse probleeme.



KAI VELLAK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet