2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/9
Pisike pommike

Kogu Euroopa pisim kakuline on teistega vrreldes rohkem pevasema eluviisiga, sest sel hvardab teda oht langeda mne suurema sugulase saagiks. Nii vibki vikesekasvulist, kuid jssakat kakukest nha varitsemas pigem hmaras kui pilkases pimeduses, vahel lausa pise peva ajal.

Vrbkakk (Glaucidium passerium) ei ole meie mail kll haruldane, kuid hajusalt levinud, inimese silma alla satub sna harva. Elupaika valides eelistab ta okas- ja segametsi, kus leidub nsusi vi vanu rhni taotud pesaauke pere tarvis.

Ta toitub philiselt vrvulistest ja pisinrilistest. Esimesi pab vrbkakk metsas ja metsaservadel, teisi vludel vi lagendikel. Seega on temale parim pesitsuspaik lagendike vi raiesmikega vahelduv metsatukk. Hea oleks, kui valitud tukas leiduks peale pesansuse ka nii-elda varunsusi, sest taibuka linnuna tavatseb kakuke kllusepevil toiduvarusid koguda, ladustades ptud saagi mnda kasutamata pesakasti vi nsusesse. Arvatakse isegi, et kui pulmamngu ajal kaasa sdant vita pdval isaslinnul on ette nidata rikkalikud toiduvarud, siis vib see vljavalitu silmis tuua talle kindlaid plusspunkte. Niisiis vib varumine end topelt tasuda: raskel ajal on toidupoolis omast kest vtta ja mngu ajal saab emasele kohe selgeks, kui osav on tulevane kaasa saagi hankijana.


Saaki pab vrbkakk natuke teistmoodi kui krvukrts ja hndkakk. Kui suured kakud pavad end saaki passides peita, siis vrbkakk ei hbene midagi: tavaliselt istub ta tiesti nhtaval kas kuuse ladvas, meenutades sinna pandud juluehet, vi mne kuivanud tka otsas. Niisuguse kitumise phjusi ei pea kaugelt otsima. Vastus peitub pisikese kaku suuruses, kui nii vib elda: tiskasvanud linnu pikkus ei kni isegi kahekmne sentimeetrini. Nii vikest tompu polegi ju suurt mtet peita. Isegi otsiv inimsilm ei pruugi teda mrgata, omi asju ajavatest vrvulistest vi rohus tegutsevatest nrilistest rkimata.

Vrvulistega on asi siiski keerulisem, sest nemad on ka liikuvad ja hea ngemisega. Tihti juhtubki nii, et varitsev kakuke avastatakse ja siis lheb alles trall lahti. Tundub, nagu oleks hte metsanurgakesse kogunenud kogu kohalik suleliste vgi: kik kisavad tiest krist ja tiirutavad mber ohuallika. Peagi sunnitakse rvlind oma varitsusposti hlgama, sest mida sa seal ikka enam passid, kui kogu mbruskond sinu positsiooni teab. Vrbkakk ei saa rahu enne, kui on pugenud pris padrikusse. Kohe teisele nhtavale kohale maanduda thendaks, et tnitamine jtkub.

Ent peagi naasevad vrvulised oma toimetuste juurde, unustades potentsiaalse ohu. Tombuke vib nd koha sisse vtta uuel vaatluspostil. Seekord on ta valinud natuke varjulisema koha paju oksargastikus, kus ta meenutab tillukest tuulepesa.


Pisike pomm. Nd juame loo pealkirja juurde, mis tuleneb vrbkaku saagipdmisviisist. Olles tkk aega rna oksa kljes tuule kes edasi-tagasi kiikunud, peab ju ometi midagi ka tegema. Kes otsib, see leiab, ja kes ootab, selle juurde tullakse. Nii veab ka vrbkakul, kes mrkab midagi eemal rohu sees. Tugeva tukega paiskab ta end varitsuspostilt eemale ja selle asemel et lendama hakata, tmbab tiivad tugevasti vastu klgi: nii muutub ilus mmargune linnuke ohtlikuks terava otsaga pommiks, mis sstab oma sihtmrgi poole.

hel vaatluskorral tundus mulle, et langen seekord ise pommirnnaku ohvriks. Olin pajupsas passivat linnukest jlginud juba le kmne minuti, mille jooksul oli ta enamjaolt minust mda vaadanud. Jrsku pras ta pilgu minu suunas, millele jrgnes kohe ratuge otse minu poole Tmbusin ehmatusest kssi, pomm mdus vaevalt kolme-neljakmne sentimeetri kauguselt. nneks polnud see mina, kes tema thelepanu oli kitnud, vaid hoopis eemal rohu sees liigutanud kogu, keda sel ritusel siiski tabada ei nnestunud.

Peagi istus osav manverdaja vikese, nii umbes paarikmnemeetrise lbimduga metsalagendiku teises servas ja vaatles maapinda niisama pingsalt, kui ta seda ennist minu krval kasvava paju otsas oli teinud. Ma tundsin ennast vga hsti, sest olin sattunud selle ilusa linnu jahiretke keskpunkti, kus visin jlgida tema oskusi.


Lubab end vaadelda. Vrbkakk, nagu kakulised ldse, ei ole vga inimpelglik. Suuremategi kakkude arglikkus ei ole vrreldav pevaste rvlindude omaga, kes inimest isegi mitmesaja meetri kaugusel mrgates kohe minekut teevad. Kui suuremad kakud vivad loota oma kaitsevrvusele, siis vrbkakk loodab peale selle veel oma pisikesele kasvule. Ta ei lase ennast tavaliselt ldse hirida: puu ladvas saaki varitsedes lubab ta inimesel sama puu alla jalutada ja jahti lhedalt jlgida. Ta ei pane ligitungijale pahaks, kuni see vagusi psib. Igasugune heli siiski hirib: selle peale asub ta mne eemal oleva puu otsa, kuid ei lenda tavaliselt pris minema.

Parim aeg vrbkakku otsida ja jlgida on kevadistel pikenevatel pevadel. Videvikus vi enne pikesetusu metsa vahel liikudes soovitan lasta peenikest vilet. Ja rge imestage, kui mne aja mdudes keegi metsast vastu vilistab. Vilemeister on tenoliselt meie metsade pisim kakuline vrbkakk, kes kuulutab: siinne territoorium on juba hivatud, palun lennake edasi!



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet